Gran Canaria lõuna osa on täis pikitud randadega - iga käänu tagant tuleb nähtavale uus rand ja kui mõnda aega mööda mereäärt jalutama satud, siis läbid omalegi märkamata juba mitut erinevat randa, sest iga käänak on oma nimega. Tegelikult on Gran Canaria üks väga kivine saar ja nii on ka enamus randu naturaalselt lõuna osas just kivised, mitte liivased. Kui näha liivast randa, siis on küll ka looduslikke, aga enamus neist on siiski inimtekkelised.
Üks uuemaid liivarandu on Playa de Tauro, mis kuni 2021. Aastani oli kivine rand kohalike jaoks ja turist sinna naljalt ei sattunud. Seejärel soovis üks hotellikett tuua Sahara kõrbest liiva ning muuta kivise ranna liivaseks, millele algselt kohalikud vastu olid, aga lõpuks see rand siiski oranžika liivaga kaetud sai. Üllatav on aga see, et tänaseni ei ole seal peale liivaranna ja kohalike hurtsikute rannas mitte midagi. Tee ääres on küll väike restoran, mille ühes servas on parkla umbes kaheksale autole ning teisest servast läheb ühesuunaline tee randa, mille alguses on hoiatus, et rannas parkimine on keelatud. See kitsas ja käänuline kehva kvaliteediga tee viib otse randa hurtsikute ette, kui neist mööda roomata, satub isetekkelisse väiksesse parklasse ja sealt tagasi restorani parklasse mööda käänulist künklikku rada. Ja seal rannas pole tõesti rohkem mitte midagi. Selline hästi peidetud saladus ja kui otsida kohta, kus turiste just palju ei ole ja saab veidi kommertsmürast eemal olla, siis tundub see just õige koht olevat.
Tauro rannast järgmise käänaku taga asub Playa del Cura, kus parkla ühes servas asuvad mõned restoranid ja Spar koos väikese tööstuskaupade osaga ning teises servas ilus plats, kuhu nii ideaalselt sobiksid mõned pingid istumiseks ja platsi servas kolm suuremat hotelli. Rand on vulkaanilise tumeda, mustja liivaga, kus saab rentida üpris mõistliku raha eest päevaks omale rannatoolid koos päiksevarjutust - kui mujal nägime hinnaks 20 eurot, siis seal oli päeva rent poole soodsam. Ma olen varasemalt rannatoole ja päiksevarju pidanud pigem mugavusteenuseks, aga seal rannas oli see selgelt praktiline, sest liiv oli nii peenike ja kleepuv, et seda riietelt või nahalt maha saada niisama pühkides ei õnnestu ning kindlalt tuleb kasutada rannadushi.
Gran Canarial paistab olevat seadus mille järgi peab alati jääma rannale ka vaba ala, mis on kõigile kasutamiseks ehk et ükski hotell ei saa randa enda omaks kinni ehitada. Küll aga saab ranna äärde teha hotelli selliselt, et hotelli territooriumilt randa pääseb otse, aga kui sul toakaarti pole, siis ranna poolt ühtki teenust, jooki vms osta ei saa. Osadel hotellidel on lausa suured sildid väljas, et territooriumile lubatud üksnes majutuv klient. Ühe hotelli värav oli aga avatud ning rannabaaris teenindati kõiki, kes sisse astusid. Tellisime endale seal puhkuse lõpetuseks kaks jooki, mida baarman rõõmsalt pakkus, et võib meile basseini äärde serveerida. Kui oleksime soovinud ja ausa näo pähe teinud, poleks ilmselt keegi teist nägugi teinud, et me hotelli bassinialas tiksunud oleksime. Lisaks hakkas üks artist peatselt ka samas asuval laval kitarriga Ladina-Ameerika rütme tinistama. Võtsime oma joogid ja läksime hoopis viimast puhkusepäeva mereäärde nautima. Meil oli ikkagi rannapuhkus.
Meri võib olla siin iga päev tunnetuslikult täiesti erinev. Kuigi vee temperatuur on läbivalt praegu umbes 20 kraadi, võib see mõni päev tunduda värskendav, samas kui teine päev täitsa mõnusalt soe, kus pikemalt hulpida. Eestis ma tavaliselt 20 kraadiga ujumas ei käi ja pelgan seda jahedaks. Siin aga kuumab päike selliselt, et olgugi õues vaid paar kraadi üle kahekümne, on tuuletul ilmal tunne nagu kolmkümmend ja UV 8 näitab ka mõnusat kärssamise astet. Eestis päike nii kuumalt reeglina ei paista.
Meri muutub siin palju. Olen viimased kaks nädalat iga päev Arinaga rannapromenaadil jalutamas käinud enam-vähem samal kellaajal, mis jääb beebi esimesse päevaunne. Olen näinud merd, mis ulatub rannapromenaadi servani, nii et laine lööb laksudes ja valgelt vahutades tee peale, aga meie viimasel reisi päeval oli vesi nii maas, et vabalt võis kuiva jalaga kõndida mitusada meetrit mööda merepõhja. Kuhu see vesi niimoodi üle öö tagasi tõmbas ja miks, kuigi alles kaks päeva tagasi oli vesi olnud nii kõrge, et kõik vee piirile tehtud kujud olid poolest saadik vees? Tundub, et siin käivad suured tõusud ja mõõnad päevadega, mitte kuufaaside või tundidega. Eestis sellist tõusu ja mõõna ei näe.
M tegi väikse video ka: https://youtu.be/63cZncZVfFs?si=uVjO7Hsccp_i3Z0H
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar