Nüüdseks oleme õppinud seda saart vist piisavalt tundma. Tõesti, põhja pool on lopsakam loodus, mäed on rohelised, teed kuidagi nunnud ja linnad oma värviliste ja valgete majadega kuidagi eriti ilusad. Talvisel perioodil on siin mõni kraad jahedam ja vihmasem või pilvisem, mistõttu ei tasu ehk pikemat peatust põhja planeerida, aga suvisel ajal, kui lõunas läheb talumatult kuumaks, võib põhjas olev majutus olla üpris ideaalne. Igal juhul ei väsi me põhja poole sõitmisest.
Firgasest avaneb ka ilus vaade ümbruskaudsele loodusele ja rannikule. Siin saarel on mitmeid erinevaid kraatreid, nii et kui lasta pilgul üle ümbruse käia, võiks arvata, et näed mõnda uinunud vulkaani. Kõige tuntum uinunud vulkaanikraater on aga Caldera de Bandama, mis on ca 1000m lai ja 200m sügav uinunud vulkaan, mille pind on kasvanud rohelist loodust täis ja mille nõlvadel kasvatatakse viinamarju. Seal samast lähedal asub ka veinimuuseum ning vulkaani kraatri ühes servas golfiklubi. Kui ei teaks, et seal suuremas lapikus orus on uinunud vulkaan, siis ei viitaks siin sellele ükski märk.
Meie ajutine kodulin Arinaga väärib täiesti eraldi blogikannet. Ma ei väsi sellest merevaatest, inimeste vaatlemisest ja ikka veel väikestest uutest avastustest. See linn on hästi kohalik ja tundub kuidagi väga ehe.
M väike video Firgasest: https://youtu.be/WW8ol_vuh6I?si=VCvwUqtaUx6Bg46U
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar