Gran Canaria teedevõrgustik on hea ja saare ühest otsast teise viib kiirtee mida mööda saab kohale kolmveerand tunniga. Meie majutus on idakaldal, mis tähendab, et oleme poolel teel mõlemale poole ja keskmiselt võtab umbes 20 minutit aega kas Las Palmasesse või Maspalomasesse sõit. Fenomenaalne on siin aga iga tööpäevane ummik kella 15 ajal päeval, mis kuhjub peaaegu Maspalomasesse ulatuvaks aeglaselt liikuvaks kolonniks peale kella 16. Eestiga on siin kaks tundi ajavahe, mis tähendab, et kui Eestile tööd teha, siis lõpetad päeva umbes 15-16 ajal ja kui siis tahaks põhja poole sõita, oledki kohe ummikus.
M avastas põhja pool ühe nunnu väikelinna Firgas, kus me veel käinud pole, aga nähes, et tavalise poole tunni asemel sõidaksime sinna üle tunni, otsustasime kiiresti ringi ja keerasime hoopis lõunasse Maspalomasesse. Kohalikud räägivad, et eelmine nädal oli selle talve kõige külmem ja esmakordne, kus temperatuurid kukkusid alla 20 kraadi. Täna on lauspäike, 22 kraadi sooja, aga päike kõrvetab korralikult ning kuigi omaarust määrisid end 50se päiksekreemiga normaalselt kokku, õnnestus mul siiski õlad ja dekoltee ära kõrvetada, kui mere ääres kohvi jõin ja beebi teise une ajal raamatut lugesin. Kuigi õhtupäike enam ei võta, siis soe püsib siin kaua ja Maspalomases näitasid tänava termomeetrid 28 soojakraadi koos kerge tuulega.
Kui ringi vaadata, siis on inimeste riietuses väga tugev kontrast. Kõrvuti näeb nii bikiinides päikese võtjaid kui samas kõrval sulevestiga ja paksu kampsuniga inimesi. Meil endalgi on olnud siin mõnel päeval keeruline õigesti riidesse saada, eriti kui tuul oli tugevam. Merevett peetakse siin praegu tiba jahedaks, aga põhjamaalased käivad mõnuga ujumas. Arinaga rannas on vesi praegu 19,5 kraadi ning jalgupidi sisse minnes see jahe ei tundu. Suplemiseks on see esimesel hetkel veidi värskendav, aga mõne aja pärast juba harjud ning tegelikult on vesi täiesti mõnus. Meie ajutise kodulinna rand on tegelikult liivane, kuigi kaldaservad on kivised ja vette minnes jätkub kive paariks meetriks. Ka ei lähe siin meri kiiresti sügavaks, vaid on lauge umbes nagu Pärnu rand.
Olin vist algselt Maspalomase kandi vastu ülekohtune. Pidasin seda hingetuks hotellirägastikuks, aga nüüd olen aru saanud, et see on nii mitmekülgne ja lai ning sel on tegelikult oma nägu. Ka on piirkonnad väga erineva loomuga. San Augustin, kus nüüd ringi jalutasime, tundub olevat Maspalomase veidi vanem piirkond, rahulikum ja pigem pensionäride meelispaik. Kui rannarestoranis õhtust sõime, sattusime kõrvallaua Šotimaalt pärit vanema paariga veidi jutustama. Nad on Gran Canarial käinud aastakümneid, ööbinud alati lõunas, algselt Puerto Ricos, siis Playa del Inglesis ja nüüd San Augustinis. Ka nemad kinnitasid, et San Augustin on kõige rahulikum ja meeldib neile nüüd kõige rohkem. Ma muidugi ei kujutaks ette, et veedan kõik oma puhkused alati ühes ja samas sihtkohas, aga tundub, et see meeldib paljudele.
Nii kui päike loojub kella 19 ajal, vaibub reeglina ka tuul ja õhutemperatuur muutub. Tegelikult ei ole õhtud külmad, need jäävad ikka 18 kraadi ringi, aga kõrvetava päikesega võrreldes on tunne tiba jahedam ja tahaks midagi selga otsida. Õhtuhämaruses on siin mere ääres kuidagi kohe eriti ilus ja rahulik. Jalutada mööda randa, vaadata helkivaid linnatulesid ja kuulata lainete loksumist vastu kallast on päris puhkuse tunne.
M võttis päeva videoga ka kokku: https://youtu.be/s5mV0SpRuMY?si=uTZBbA6ERcCaO-Kz
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar