Tänasega saab meie kolm nädalat kestnud reis läbi. See kolm nädalat on olnud pikk lühike aeg. Ühtpidi tundus meile M-ga mõlemale, et kahest nädalast oleks piisanud kui just reisiseltskond suurem pole, sest selle ajaga olime saare risti ja põiki läbi käinud, ent kolmandal avastasime ikka veel kohakesi, kuhu me sattunud polnud. Meil jäi nii mõnigi koht ka käimata, näiteks matkarajad ja koopad, sest sinna lapsevankriga väga ei pääse ja meie teadlik otsus oli beebit kõhukotti pannes mitte kuhugi ronima või matkama hakata. Samas mägesid ja randu ning külasid ja linnu ja suurt osa vaatamisväärsusi me nägime siiski.
Kuskil teise nädala lõpuks hakkasime Gran Canariale ära harjuma. Meil tekkis oma rütm ja rutiin asju teha ning kui oleksime siin kauem olnud, oleks see ilmselt veel mugavamaks muutunud. Umbes nädala pealt hakkasime end tundma juba nagu kohalikuna, võrreldes mõne teise äsja saabunud turistiga ja kuigi lugesin hispaaniakeelseid FB gruppe läbi Google Translate, et natuke rohkem aru saada, kuidas elu meie ajutises kodukandis käib, ei saa ma kindlasti öelda, et olen muutunud kolme nädalaga kohalikuks, kuigi kohanesid kindlasti. Kohvikus, kus iga hommik käisin, teadis teenindaja juba mu tellimust, kuigi see vahel pisut muutus ja viimasel hommikul tuli eraldi pakkuma, kas teeb mulle päikesevarju lahti. Tundsin end omaks võetuna.
Hispaania keelt olen ma toksinud Duolingos vahelduva eduga umbes aasta ja mulle endalegi üllatusena on sellest olnud nii palju kasu, et hommikuse kohvi suutsin tellida reeglina täisvestlust pidades hispaania keeles ja ka menüüd suutsin ma suuresti lugeda hispaania keeles, kuigi kindluse mõttes kontrollisin inglise keeles üle, sest siin on vahel toitudel veidrad nimed, aga siis ei aita väga ka inglisekeelne menüü, sest see on tihti tehtud otsetõlkes. Õnneks menüüst küll inglise keeles Vanu riideid (Vieja ropa) ei leia ja see jäetakse reeglina tõlkimata, kuigi see on Kanaaride üks rahvusroogasid - kana-kartuli-kikerherne hautis. Küll aga leiab menüüst vahel veidraid teisi tõlkeid nagu purjus kaheksajalg, kalmaar kikivarvul, kalamaari munandid ja tagasiteel koju veise. Üldiselt on toidu nimed siin tegelikult hästi sõna-sõnalt. Kui meil on kartulisalat, siis siin on analoogse salati nimi üldiselt kartuli-liha-herne-sibula salat. Ja olgu öeldud, et kartulisalati laadse tootena pakuvad enamus restorane Vene salatit, mida serveeritakse valge saia kõrvale. Ja kuigi söögid ning nende maitse võivad väga erinevad olla, on sisuliselt kõigi restoranide menüüs umbes kümmekond põhirooga, mis on alati sama nimega, näiteks grillitud kala, paneeritud kaheksajalg, frititud kalmaar, eskalopp, krevetid küüslaauguga jms. Sisuliselt tuleb välja mõelda vaid põhi toiduaine, mida soovid ja tõenäoliselt on see suvalise toidukoha menüüs olemas.
Kuna peatusime Arinaga mereäärses linnas, kuhu turist küll vahel satub, aga kus neid palju ei käi, sest märkimisväärselt suuri vaatamisväärsusi peale majaka ja ranna seal üldiselt pole, siis sain palju vaadelda kohalikke inimesi. Meie naabrid teretasid meid juba üsna alguses, kui tänaval kokku juhtusime, mõnega püüdis M ka veidi juttu puhuda, kuigi inglise keelt nad üldiselt ei valda. Igal tööpäeva hommikul umbes 11:30 ajal läks alati üks jalaproteesidega karkudega mees merre ujuma, olenemata ilmast, visates kargud kaldale kividele ja end piki kive merre lohistades. Kui ühel hommikul märkasin kaldal tema karke, aga teda ennast polnud kuskil näha, otsisin merest tükk aega, kui teda ujumismütsiga ujumas nägin. Kohalikud käisid üldse meres palju ujumas ujumisprillide ja mütsiga või kalipsoga ja nad ujusid pikalt ja kaugele.
Rannas võtsid päikest alati samas kohas kohalikud naised, kes olid end päikesest juba pruuniks põletada lasknud. Kuigi inimesed määrisid end korralikult päiksekreemiga sisse, ei õnnestunud mul kunagi näha faktorit pudeli peal, mida nad kasutasid. Poes müüdi alates 0 faktoriga päikeseõlist kuni 50ni, aga et suurem osa jäi kreemidest sinna alla 10 ja 15 kanti, siis pigem kipun arvama, et hoolimata krõbedast UVst kohalikud just väga suurt faktorit ei kasuta. Teine huvitav nüanss on see, et väga suur osa kohalikke naisi päevitavad ilma ülaosata rannas täiesti avalikult. Ja seda nii üle terve saare.
Üldse tundub, et oma keha pärast siin väga ei põeta. Inimesed kannavad neid riideid, mis neile meeldivad ja mugavad tunduvad ning mida meie tänavapildis väga palju ei kohta. Iga kehakuju on ilus ja selle kandja võib panna selga täpselt need asjad, mis talle endale meeldivad, teda arvustamata. Kui vaadelda pikemalt inimesi, siis nad jätavad stressivaba mulje. Tehakse oma töö ära täpselt nii nagu on kokku lepitud - kohad avavad end minuti pealt, aga mitte varem. Töötajad tulevad tööle minuti pealt, teenindaja viskab jaki maha, seob põlle ette ja sekund hiljem on ta juba klientide juures lauas või kassa taga. Ei mingit aja kulutamist riiete vahetamisele või töökoha ette valmistamisele, ka restorani lauad seatakse valmis jooksu pealt. Tööpäev lõppeb samuti täpselt. Kui koht on avatud kuni 16:30, siis oodatakse paar minutit, et klient jõuaks oma asjad lõpetada ja otseselt välja ei visata, aga kui kohviku terrassil on sinu tool ja laud ainuke, mis on veel kokku panemata, siis tõused sa ise taibukalt õigel hetkel püsti ja lahkud, sest muidu on lihtsalt imelik. Kui vaatamisväärsus pannakse varsti kinni, siis umbes pool tundi enne hakatakse koristama ja töötajad lahkuvad 15 minuti jooksul enne sulgemist. Ei mingit hilinemist ega ületunde. Ei ole mañana nagu mõnes muus hispaaniakeelses riigis.
Inimesed on valdavalt heatujulised. Kui tänaval saavad inimesed kokku, siis nad vahetavad mõned sõnad ja jäävad jutustama korraks ka siis, kui neil on tegelikult kiire ja kuigi ma vestluse teemadest aru ei saanud, näitasid nii keha keel kui hääletoon, et neil oli tore. Üldjuhul kuulus vestluse juurde alati ka siiras naeratus või naeruturtsakas. Mõnusalt pingevaba. Ja halba teenindust ei saanud me mitte kordagi kogu reisi jooksul mitte kuskil.
Gran Canaria on ka väga puudega inimese sõbralik koht. Peaaegu igale poole saab ratastooliga ja tänu sellele ka lapsevankriga väga lihtsasti ligi. Arinaga rannapromenaadil nägin ma iga päev eakaid inimesi jalutamas koos oma pereliikmete või meditsiinipersonaliga ja seda nii kõndimisraami, ratastooli kui karkude abil. Ilmselt on Arinagas kuskil vanadekodu, et me nii palju just seal eakaid kohvikutes ja jalutamas nägime, aga sarnane pilt avanes tegelikult ka mujal ega olnud sugugi haruldane. Seal ei jää inimene vanaks ja väetiks saades tuppa lihtsalt üksi konutama. Ilm õnneks soosib seal värskes õhus olemist.
Arinaga on uus linn, see on ehitatud umbes 50 aastat tagasi, kui selle servale rajati tööstuspark. Kuigi meie tänava lõpus olid suured laohooned ja üks neist ilusasti sini-must-valge, mida vaadates silm lausa puhkas, ei märganud me seal mingit suuremat rekkade voolu. Millal neid hooneid täideti või tühjendati, meil igatahes väga näha ei õnnestunud või ei liikunud me sel ajal.
Et Arinaga on lühikese ajalooga linn, on seal majad kõik uued ja korda tehtud. See on planeeritud linn ehk tänavad on sirged ja lihtsa struktuuriga ning seetõttu on suurem osa maju ka oma põhimõtetelt sarnased. Majad on reeglina 2-3 kordsed, vaid mõned üksikud umbes viiekorruselised kortermajad sekka, see linna on valdavalt madal linn nagu enamus teisi. Ainult Teldes on kõrged kortermajad ja Las Palmases mõned kõrgemad tornmajad nagu Maspalomaseski, kuid pilvelõhkujaid ei ole kusagil. Siinse arhitektuuri järgi võib sul ju küll maja olla, kuid reeglina puudub sel õu ning hoov. Kui meie maja broneerisin, ei saanud ma aru, et kui aeda ei ole, mis seal maja taga sii on? Aga maja taga on teine maja, sest kõik majad on külge- ja otsapidi omavahel kokku ehitatud, nii et parimal juhul on sul eesõues paar meetrit kitsast kivist pinda kui see just auto parkimise koht pole. Osadel majadel on ka katuseterrass ja kui seda muuks ei kasutata, siis vähemasti pesu kuivatamiseks.
Arinaga on tuuline linn. Seal on sisuliselt alati tuul ja kui tuult hetkel ei ole, siis mõne tunniga see kindlasti tekib. Sellele faktile viitab ka linna servas asuv tuulikupargist, mis halastamatult töötab. Kuigi tuulikud olid meile lähedal, ei kuulnud me kunagi nende töötamist ja tegelikult ei häirinud ega seganud nad kuidagi. Alguses oli pidev tuul harjumatu, kuid siinne tuul on üldjuhul soe. Ainult paaril päeval enne ära tulekut tundus meile tuul jahedavõitu, aga võibolla olime selleks ajaks juba aklimatiseerunud. Öösel ei lange temperatuur kunagi alla 16 kraadi ja kuna päeval on reeglina üle kahekümne alati, siis majad tegelikult maha jahtuda ei jõua ja puuduv küte pole murekohaks, sest toas ei ole külm. Küll aga hoiavad paksud kiviseinad hästi jahedust, nii et toas ei lähe ka liiga palavaks. Ja tihti on majal aknad ainult eesseinas, nii et pikk ja kitsas maja vajab palju lambivalgust, sest meile harjumatult neil päikesevalgust toas väga napib. Aga ilmselt nemad ei tunne sellest kuigipalju puudust, sest neil on iga päev ca 12h eredat päevavalgust ja tuppa tullakse pigem jahtuma, akende ees ribid suletud.
Olen õnnelik, et sattusime just Arinagasse. See linnake kõnetas mind kuidagi algusest peale ja seal oli kõik vajalik täpselt sellisena olemas, nagu meile sobis. Kahe tänava kaugusel ookean pika rannapromenaadiga, kõrvaltänavas väike toidupood, kümmekond restorani, mis me kõik järele proovisime, jäätisekohvik ja hulk sõbralikke kohalikke, kellega meie suhtlus tihti piirdus tervitava peanoogutusega, kui neist lapsekäruga taas möödusin.
Ja beebi on Gran Canarial vaieldamatu hitt. Seda veel eriti siis, kui tal juhtuvad olema sinised silmad nagu meie omal. Sinised silmad saavad ahhetama panevaid komplimente väga palju. See on täiesti normaalne, kui suvalised inimesed beebist möödudes seisma jäävad ja temaga suhtlema hakkavad ja sealjuures puudutavad tema jalga või pead või kätt. Beebid on igal pool väga teretulnud ja neile pööratakse meie jaoks harjumatult palju tähelepanu, neile naeratatakse, lehvitatakse, tehakse nägusid ja nii igal pool ning olenemata inimese soost või vanusest. Kolme nädalaga muutub see nii loomulikuks ja ootuspäraseks, et kui Zürichi lennujaama jõudsime ja seal ülejäänud reisijad meie beebist väga välja ei teinud, tundus see harjumatult imelik.
Me ei võtnud Gran Canariale otselendu, sest see oli oluliselt kallim kui minna üle Zürichi Swissairi piletitega. Sinna minnes tegime 9 tundi linnapeatuse Zürichis, tagasi tulles oli meil poolteist tundi Zürichi lennujaamas. Pean ütlema, et pikk linnapeatus jalasirutuspausiks oli väga õige otsus ja tundus, et beebi jaksas nii ka rohkem. Beebiga reisimine on selles mõttes tore, et on mõned eelised nagu turvajärjekorda kiire pääsemine, lennukisse esmajärjekorras saamine ja nii Edelweiss kui Swiss kinkisid beebile väikese pehme nänguasja. Kuigi maa peal on peaaegu igal pool võimalik mähkmeid vahetada üsna normaalselt, siis sellega peab arvestama, et sisuliselt igal pool, väljaspool Baltikumi on tualetis kraanid ainult külm vesi ja seega beebi peput kraani all naljalt ei pese, kui seal mingi plahvatus vastu vaatab. Edelweissi lennuki tualetis oli küll olemas miniatuurne mähkimislaud, aga see tualett oli seal niivõrd kitsas, et ka mu WC poti kaanel harjutatud mähkmevahetuse oskustest oleks vajadusel väheks jäänud. Õnneks vajas beebi mähe vahetamist Air Balticu lennukis, kus tualett oli täitsa normaalse suurusega, ainult et kasutatud mähe ja niisked salvrätikud tõmbusid seal hetkega jääkülmaks, kuigi õhk nii jahe ei tundunud. Meil vedas ka sellega, et beebi magas maha sisuliselt kõik õhkutõusud ja maandumised ning nägi ainult Tallinna linna tulesid.
Beebiga reisides on imekspandav, kui palju asju temaga kaasa vaja võtta on. Olin kohvri ikkagi üle pakkinud, sest ei kujutanud täpselt ette milliseid riideid Gran Canarial vaja läheb, kuna 22 kraadi võib olla samal ajal üsna soe ja teisalt piisavalt jahe. Ja kuigi tagasi tulles on vaja üksnes kõik asjad kohvrisse toppida, võtab kohvrite pakkimine kuidagi ikkagi märkimisväärselt pika aja. Pakkisin beebile kaasa enamjaolt lühikesed riided, aga tegelikult kandis ta koguaeg pikki pükse ja pikka body, et ei peaks tervet keha päikesekreemiga katma ning tuule eest tundus ka nii parem. Meil oli majas pesumasin ning riided kuivasid päevaga, ei olnud liiga niiske. Seda nüüd teades oleks piisanud 8 päeva riietest, et kord nädalas kõik masinast läbi lasta. Beebi toidu sai pulbriga ja püreedena kohapealt ja autoga ringi rännates oli pulber koos termosega lihtne valik, kuigi lennukis oli vaieldamatult mugavaim valmis väike piimapakk. Beebi oli meil terve reisi tubli ja vapper ning temaga reisimine oli väga tore ja teeme seda kindlasti tulevikus veel.
Meie Gran Canaria oli rahulik, tuuline, pilvine, mägine, külane, päikseline, merene, rannane, söögine, hea tujuline, sõbralik, beebine, soe, sõidune, banaanine, kohvine, veinine, kohvikune, kohalik, tore, siiras ja vahva. Kas soovitaks reisisihtkohana? Jah. Kas läheks ise uuesti? Eks näis, kas kohtume veel. Võibolla tulevikus uudsuse mõttes mõni teine Kanaari saar.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar