Tervitusi toome palmisaarelt!

Nüüd oleme tagasi kodumaale jõudnud ja kuigi vahepeal on saabunud kevad, lumi on sulanud, maa on roheline ja päikegi paistab, siis kohe kui päike loojub, läheb nii külmaks, et paratamatult tuleb meelde A-rühma Palmisaare loo sõnad: "Tervitusi toome palmisaarelt, aga ku*adi ku*adi külm on...". Samal ajal olen siiski õnnelik, et öösel koju maandusime, sest täna algas Kanaari saartel uus torm Therese, mis pidi olema kraadi võrra kangem kui meid tervitanud Regina.

Regina puhus küll hoolega, aga see tuul polnud nii läbilõikavalt külm ja terav nagu ta meil Eestis on, kuigi see oli tugev, eriti avaratel aladel ja mäe tippudes. Kanaaridel mõõdetakse tuult km/h, mitte m/s nagu me oleme harjunud. Regina tõi kaasa tuule 90 km/h ehk 25 m/s, puhanguti ilmselt suurema, ja Therese lubab praegu umbes sama. Reisi mõttes tähendab see, et tormi tipphetkel ei tasu minna mägedesse, kõrgustesse (üle 1600m kõrgusel võib ka lund lubada Tenerifel), rannikul tasub jälgida piiranguid, kuhu lindid ette on tõmmatud ning neist kinni pidada, sest turistid ei oska hinnata kohalikke olusid ja nii on mõnigi ookeani suuri tormiseid laineid alahinnanud, üle lintide rannateele roninud ja hukka saanud. Seega tormiste ilmadega tasub plaanida tubasemaid tegevusi ehk minna kuhugi muuseumi või kui neid pole, nagu Fuerteventural, siis pigem plaanida pikemaid autosõite väiksemate pausidega õues, aga kindlasti ei tähenda tormine ilm (kollane, isegi oranzh hoiatus), et päev peab jääma hotellituppa või majutusse. Sellegipoolest, looduse jõudu tasub hinnata ja kohalikku infot jälgida. Ma olen kohalikel uudistel silma peal hoidnud Canarian Weekly portaalis.

Kas Fuerteventural puhub tuul nii hullusti nagu räägitakse? Tegelikult mitte. Kui tormi pole, siis tuult küll natuke on, aga ilusa ilmaga, nagu seal saarel tavaliselt, on see tuul pigem mõnusalt jahutav kuuma päikese käes. Temperatuur tundub ka teistsugune kui meil. Eestis 17 kraadiga on ikka pikad püksid, pusa ja õhuke jope, seal on lühike püks, plätu ja pusa. Õhtud on tavapärase ilmaga tegelikult soojad ning kohalikud on sellega harjunud ja arvestanud, eriti karnevali hooajal (veebruar-märts, olenevalt saarest ja külast või linnast), nii et üldiselt on karnevali kostüümid pigem sellised, kus on osa nahka paljas või on need lihtsalt õhukesed. 

Fuerteventural, nagu ka Lanzarotel, ei ole looduslikku magedat vett ja kraanivesi tehakse mereveest magestamise teel kemikaalide ja mineraalidega, mis võib teha veele teistsuguse maitse ja suuremas koguses tarbimisel olla organismile pisut ebamugav, nii et isegi kohalikud ostavad pigem suuri, 7-8 liitriseid veekanistreid, mis maksavad alla 2 euro. Pesemiseks, hambapesuks ja kohvi keetmiseks on kraanivesi küll ohutu, kuid juua seda siiski väga ei tasu, eriti väiksemates kohtades, kuigi avalikud allikad ütlevad, et magestatud vesi on reeglina ohutu. Kindlasti ei tasu joogivett võtta rannas olevatest dushidest või bensukas olevatest auto vee kraanidest, mis on mõeldud klaasipesu aine asemel kasutamiseks, nii et nii mõneski kohas on lausa sildid väljas, et kraanivesi pole ohutu ja ära joo. Samas läänepoolsematel saartel, nagu Tenerife, La Gomera ja La Palma on magevesi looduslikult mingil määral olemas - sellele aitavad kaasa ka metsad, niiskemad saared, mäed ja vihmavee kogumine.

Me käisime reisi ajal enamus päevadel väljas söömas. Hommikusöögi tegime küll reisikodus ise, lõunad workationi päevadel ka, aga üldiselt õhtusöögid sõime peaaegu alati väljas. Restoranide hinnaklass on selles mõttes huvitav, et olenemata tasemest ja kvaliteedist, on hinnad äravahetamiseni sarnased, nagu ka menüüd ise. Võib küll olla prae kohta paari-kolme eurost vahet, aga et sama asi maksaks ühes restos poole vähem kui teises, üldiselt pole. Eelroa saab reeglina kätte 10-15 euro eest, praed jäävad 15-20 euro vahele, mõned liharoad või paella 25 euro kanti. Kohvi on alla 2 euro, karaustusjoogid 2-3 eurot ning värskelt pressitud mahl 5-6 eurot. Õlu on odav - umbes 3 euro juures, kokteilid 6-10 eurot, olenevalt piirkonnast ja kohast ning liitrine cava sangria 15-20 eurot. Neli täiskasvanut, teismeline ja 2 aastane kahe-käigulise eine ja jookidega kokku läks õhtusöök reeglina ca 120 eurot, paarkümmend eurot siia-sinna, aga siis ka nii ägisesime, et raske oli olla, kuna portsud on reeglina suured, kui ei satu just gastro pubisse, aga ka seal saime kõhu sama raha eest täis, olgugi, et kogused olid väiksemad. Meie kõige soodsam lõunasöök oli ühes küla kohvikus kaks võileiba ja kolm karastusjooki kokku 12 eurot kolme peale. Ehk väljas söömise hinnad ei ole ülisoodsad, aga ka ei midagi märkimisväärselt kallist ning kohalikud käivad ise väljas söömas palju ja see ilmselt aitab ka hinna taset normaalsena hoida.

Kui valida restorani, tasub lisaks hinnangule natuke ka kommentaaride taha vaadata. Turisti piirkonnas võib 5-palli skaalal tulemus olla 4,3 või kõrgem, aga tegelikult maitseelamust ei saa ja tegemist on pigem tankimispeatusega, sest turistide pärast liiga palju pingutama ei pea ja kui turist saab mitmel pool sarnast toitu, ei olegi väga teisi ootusi. Küll aga võib olla kohalike eelistatud piirkonades kohtade hinnang pigem 4 palli juurde, ent kui kommentaarid on rohkem kohalikud, on reeglina kvaliteet parem. On ka väga hea maitsega turistikaid ning süüa saab reeglina Kanaaridel hästi ja kõigile leidub menüüs midagi, kui neid toite muidugi olemas on - täiesti tavapärane on, et saad menüü kätte, valid toidud välja ja kui tellima hakkad, selgub, et väga mitut asja täna tegelikult saadaval pole ja see on läbiv. Näiteks mitmel päeval järjest oli kõikides restodes, kus me käisime, pasta otsas. Natuke veider, aga mis seal ikka.

Kanaari köögist meeldivad mulle endiselt kõige enam kanaari väikesed soolased kartulid papas arrugadas kohaliku kanaari rohelise mojo verde ja punase mojo roja kastmetega, mis on iga koka käe järgi erineva maitsega. Fuereventural on väga palju kitsi, nad söövad tee äärtes ja kalju nukkidel, nii et kontidega kitseliha hautis on rahvustoit, aga veelgi enam meeldib neile serveerida kitsejuustuga burgereid ja praetud kitsejuustu sidrunise palmimee kastmega, mis olenemata samast nimest, näeb igas söögikohas täiesti erinev välja ja sellega ei pannud me kordagi puusse. Ka küüslaugus ja õlis säriseval kuumal pannil serveeritavad krevetid - ja siin on krevetid alati suured - on klassika millega ei saa kunagi eksida. Kui juhtub hea kokk olema, kes kaheksajalga ja kalmaari kummiks ei lase, siis tasub sellistes kohtades kindlasti ka mereande proovida. Kala ja liha on reeglina maitsestamata ja parimal juhul soola või pipart eemalt näinud, nii et ilma kastmeta kõrval on need lihtsalt kuivad tallanahad, nii et kaste tasub alati juurde tellida. Enamikke toite serveeritakse friikartuli, vahel ka kanaari kartulitega ning teinekord on lisatud juurde (salati asmel?) riisi üksikute juurviljadega, kuid midagi toorest leidub prae kõrval haruharva ja kui eraldi toorsalat tellida, peaks seda küll mitme peale jagama, sest see on muidu eraldi roog. Magustoiduni me üldiselt kunagi ei jõudnud, sest kõhud said enne alati täis.

Toidupoes on kõik olemas, küll aga võib juhtuda, et erinevaid asju saab erineva keti poodidest ja mitte kõike ühest poest ehk tasub käia Sparis, Hiperdinos ja Mercadonas ning vaadata mis kus olemas on. Ka kohalikud paistavad sarnaselt soppavat, et varuvad ühe poe asjad suuremas koguses ära, et sama poodi siis alles mitme nädala pärast uuesti külastada. Piim on reeglina kõrgpastöriseeritud ehk meie mõistes see tuumapiim, mida hoitakse soojas ning värsket piima (leche fresca), mis meenutab meile tuttavat lehmapiima, leidub külmikus parimal juhul ühte sorti. Suured krevetid ehk langustinid on hea hinnaga ca 12 eur kg ning avokaadod on kohalikud ja kui reisi alguses ei leidnud me küpset avokaadot, siis hiljem olid need igal pool saadaval. Banaanid on Kanaaride kohalikud, aga müüakse reeglina rohelisena, nii et need peab mõneks päevaks ette ostma, et järel valmima jätta, või ostma eksport banaane, mis on juba kollased. Puuviljad on üldiselt üsna kallid, nt arbuusi kilo oli üle 5 euro ja mangot me mitte kuskil müügil ei näinudki. Kala lett on omaette vaatamisväärsus ja isegi siis, kui kala ise plaanis teha pole, tasub sealt iga päev läbi jalutada ja neid mere elukaid vaadata, mida meie oma vetes kunagi Eestis ei näe. Hispaanlased on saia rahvas ja tüüpiline lõunasöök on ikkagi võileib baguette ehk poolpika saia kujul, mille vahele on suratud paar täidist,  a la tomat ja juust, kuid see eest on värske saia lett muljetavaldav ning hommikul on saiad värsked. 

Kohalike elutempo paistab olevat erinev sellest, millega meie harjunud oleme. Ma ei tea, mis kell lahkusid meie naabrid tööle, sest sel ajal ma ilmselt magasin veel, kuid workationit tehes akna all istudes märkasin, et koju saabusid nad reeglina 14-15 ajal. Kui reisi lõpus sattusime Spari toidupoodi kella 11 ajal, kus ka kohvik on, kus me mitte kunagi mitte kedagi istumas polnud näinud, oli see nii puupüsti rahavast täis, et inimesed ei mahtunud istuma. Ehk siis kohalikud söövad lõunat pigem vara. Meie majast läks mööda tee, mis viis Morro Jable tagumistesse elurajoonidesse ja Gran Canaria praami peale - hommikul hakkas tihe liiklus majast mööda igal juhul 5-6 ajal, nii et tööpäeva ilmselt alustavad nad siin pigem varakult ja enne päikese tõusu, kuid õhtused üritused algavad siiski ka tööpäeva õhtul pigem 20-21 ajal, nii et liiga varajased magama minejad nad ilmselt ei ole.

Fuerteventura suurimad vaatamisväärsused on loodus: ookean, rannad, mäed. Siin pole suuri muuseume, kaubanduskeskusi või tubaseid tegevusi. Märkisin Google Mapsi ära kohad, kuhu reisi ajal minna tahtsin ja peaaegu kõik me ka läbi käisime. Huvitava nüansina Trip Advisor paljusid kohti ei tea, aga ka aadresse Fuerteventural mingil veidral põhjusel ei leia, mistõttu ei saa neid kohti sinna ka lisada. Teen ühe eraldi postituse millalgi tulevikus kohtade osas, mille endale ära märkisin, et see kirje siin liiga pikaks ei läheks.

Kokkuvõttes, kas soovitaksin Fuerteventurat reisi sihtkohana? Jah, kui soovida veidi rahulikumat puhkust ja olemist, nautida ookeani ja eelkõige siis, kui tuulised veespordialad on midgai südamelähedast. Siin hoiatatakse, et turiste on vähe ja tegevust seetõttu samuti, nii et võid ise oma mõtetesse suures privaatsuses ära eksida. Eestis oleme harjunud luksusega, kus võid tundide kaupa metsas jalutada ilma teist inimest kohtamata, aga muule maailmale on selline üksilduse pakkumine pigem midagi erakordset ehk ka Fuerteventural on alati keegi kuskil lähedal ja päris üksi pole sa kunagi, aga turiste ja inimesi on seal kahtlemata vähem kui mujal. See pole saar, millest läbi joosta suure tempoga, vaid võtta aega ja lasta sel end aeglaselt avada ning oma ilu naeratades hinge pugeda. 

M võttis kojulennud ka kokku: https://youtu.be/QBqyVtsuruM?is=oAju7FBzyEgGdzyH