Heraklion on Kreeta pealinn. Kõige enam on see tuntud Knossose varemete järgi, kuhu me seekord ei jõudnudki, ja otsustasime selle asemel pisut vanalinnas ringi vaadata, sest veider oleks olnud Kreetalt lahkuda ilma seal käimata. Heraklionis on ka Cretaqvarium ehk suur akvaarium, mida kehvema ilmaga oleks hea külastada enne lennukile minekut mõneks tunniks, kui aega on veel piisavalt, aga ringi tuuseldama enam ei viitsi.
Ajalooliselt on Heraklion olnud üks Kreeta võimukeskusi ja Vahemere tähtsamaid sadama linnu. Rooma ajal oli see Knossosest sõltuv sadamalinn, hiljem araablaste ajal sai linn nimeks aga Rabd el-Khandak ehk kraavi kindlus, mis viitas 824. Aastal rajatud suurele linna ümbritsevale vallikraavis. Sealt edasi kujunes nimeks loogiliselt Chandax ja Veneetsia ajal Candia, mil sellest sai Kreeta kuningriigi pealinn, kus õitsesid kaubandus, kunst ja kirjandus ning just sellest ajast on pärit ka Kreeta kuulsaim kunstnik El Greco.
Heraklioni linna piirab mere ääres Kuolesi kindlus, mis ehitati kunagi sadama kaitseks. Praegune kindlus pärineb 16. Sajandist ja kannab meile nii omast nime Rocca al Mare, nagu ka Tallinnas üks linnaosa. Heraklioni kindlustuse olid omal ajal nii võimsad, et linna ümbritsenud Veneetsia müüre peetakse tänapäeval üheks Euroopa kõige ulatuslikumalt säilinud linnakindlustuste süsteemideks ning need kaitsesid linna 21 aastat kestnud Osmanite piiramise eest kuni 1669 aastal lõpuks linn alistus, millest algas ajalooline Osmanite ajajärk.
Heraklioni vanalinn on sootuks väiksem ja igavam kui Rethymno oma. Meile mõlemale M-ta meenutas see koheselt Türgit ja Istanbuli, kuigi oleme Istanbulis käinud vaid kaks korda väga lühikest aega. See ei ole arhitekrtuuriline pool, vaid just kuidagi tunnetus, mis valitseb tänavatel. Ei ole see Ateena moodi Kreeka, vaid tahaks öelda kohe, et Türgi. Heraklioni vanalinn on täis erinevaid kiir- ja kõrgmoe brände, kuid söögikohad koonduvad peamiselt paarile tänavale Lõvide purskkaevu ümbrusse ja turistidele omased poed purskkaevust vastassuunda järgmisele paarile tänavale. Lõvide purskkaev ise on aga strateegilsielt tähtis objekt - see ehitati kunagi 17. Sajandil keerulise akvedukti süsteemi osana, et tuua Archanese allkiatevesi linna ja leevendada veepuudust, nii et vesi voolas nelja lõvi suust, seda kaunistavad erinevad mere- ja mütoloogilise kujutised, nii et ilus asi saab olla ka elutähtsa teenuse osutaja.
Kui Rethymnos tundsime end turistidena oodatuna ja teretulnuna, siis siin tundusid teenindajad inimestest pigem pisut tüdinud olevat. Laupäeval suletakse paljud poed vanalinnas kell 17 ja kui poodi sisse astuda veerand tundi enne seda, siis müüja pigem põgeneb poest üle tänava suitsule kui tegeleb kliendiga. Mujal me sellist suhtumist ei kohanud.
Mul oli suur soov endale reisilt uued nahk plätud osta. Eelmised, mis vennapere kunagi 15+ aastat tagasi Kreetalt tõi, on tänaseks ammu läbi kantud, aga pole unustusse vajunud, sest need olid üli mugavad. Rethymnos nägin küll plätu poode, aga aeg polnud õige ja nii need minust külastamata jäid. Heraklionis navigeerusin ka paari poodi, kuid selgus, et mu jalg on kõikide plätude jaoks liiga lai - või vähemasti nendes poodides, kus müüa suvatses välja ilmuda. Päris veider kogemus. Ju jääb teiseks korraks.
Kreetale tuleb suur osa inimesi paketiturimsiga, mis tähendab, et oma transpordi eest ei pea nad muretsema ja nad on rohkem paiksed. Selles osas ei olnud meie pere tüüpiline turist oma rendiautoga. Heraklioni vanalinna tänavad on kitsad ja parkimisvõimalused väga piiratud. Lisaks oli meil ka gu pagas autos, nii et suvalisse kohta tänavale autot jätta ei tahtnud. Heraklioni vanalinnas on olemas agasuured parkimismajad, kus on valet parking ehk sõidad majja sisse, eeldusel, et seal kohti on, mis ei pruugi alati nii olla, annad auto võtmed üle ja hiljem tuuakse auto sulle lipiku vastu tagasi. Teenus ise ei ole üllataval kombel kuigi kallis - meie 3+h läks maksma seal alla 10 euro, küll aga on teenus vägagi populaarne. Üsna hästi lahendatud ja mugav ka.
Kui Rethymnost tagasi Heraklioni poole sõitsime, viskas autol kütuse tulukese põlema. Panin sisse tee peale jääva tankla, jõudsime selleni ja avastasime, et see on vastassuunas ning tee on vahepeal nii ringi tehtud, et tagasi pöörata kuskilt ei saa. Heakene küll, panin järgmise tankla sisse. Sama lugu. Siis hakkas juba pisut kõhedaks tõmbama. Olime plaaninud veel ühe teepealse peatuse väikeses külakeses, aga loobusime sellest kütuse kartuses eos. Lõpuks leidsime siiski võimaluse suurelt teelt maha keerata, keerutada end vastassuunas tanklasse ja lõpuks tagasi suure tee peale, aga ilma GPSita oleks see võimatu olnud. Mis loogika Kreetal nende teede ehituste ja tanklates on, et suunal Heraklioni justkui tankida ei saagi, see meile arusaamatuks jäigi.
Transpordiga on Kreetal vist üldse pisut omamoodi lugu. See saar on turistide hulgas selgelt populaarsem kui ta kanda jõuab. Heraklioni lennujaama läbib aastas umbes 10 miljonit inimest, lennukid lendavad täpselt üle vanalinna nii madalalt, et on tunne, nagu need kaoksid majade taha, tuues linna omajagu müra. Lennujaam on nii üle rahvastatud, et sinna suunduvad suured ummikud ja lennujaama ootesaalides pole füüsiliselt kohta kus olla. Turva kontrolle on kaks, kuid mõlemasse looklesid nii pikad sabad, et järjekordade otsad läksid üksteisest mööda. Olime lennujaamas kohal kaks tundi varem, et oma kohvrid ära anda, kuid lende oli nii palju, et suurtele ekraanidele meie lennu info ära ei mahtunud. Kui lennuni oli jäänud veidi üle tunni ja pagasi leti infot ikka polnud, hakkasime pisut kärsituks muutuma. Siis avastas M juhuslikult, et kuskil väiksel seinal on ka kolm pisikest sinist ekraani, mis ku vavad kõikide lendude infot ning meie lennu pagasi värav oli juba ammu avatud. Nagu selgus, olime viimased, kes oma kotid ära andsid.
Väikelapsega reisimine annab vahel päris toredaid eeliseid. Kuna terve pere reisib ja läbib turvakontrolli koos, nagu kunagi USAs teada saime, ja kärus olevad lapsed saavad tavaliselt kiirteed mööda turvasse, siis oli meil hea meel, et väike M oli endiselt veel käru laps ja saime pikast sabast kiiresti mööda. Turvakontroll oli küll selline, et midagi kusagilt välja võtma ei pidanud ja minutiga oli see tehtud. Edasi polnudaga ruumi ei värava ega Tax Free poe juures. Lõpuks venis ka lennu väljumine tunnike hilisemaks, nii et inimesed seisid kõik nagu salgud karbis, umbses lennujaama terminalis. Heraklioni lennujaam on selgelt liiga väike sellise massi jaoks. Tegelikult ehitatakse uut lennujaama keskmaale juba mõnda aega - see pidi valmima 2024, nüüd öeldakse, et 2028 novembris. Igal juhul on, mida oodata.
Kas ma soovitaksin Kreetat reisi sihtkohana? Kindlasti jah - päike, rand, meri, söök, loodus, turisti sõbralikkus on kõik väga positiivne, aga mitte enne 2028 lõppu, kui uus lennujaam valmis saab.
M viimase päeva video: https://www.youtube.com/watch?v=lIqW2OjLfmE
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar