Täna on pulmapäev ja kreeka traditsioon

Kreeka keel on meie jaoks keeruline. Tähestik meenutab kirillitsat, aga tegelikult sellest palju aru ei saa. Kui restoranides on menüüd inglisekeelsed ja nii mõneski kohas ka (loominguliselt) saksa või soome keeles - näiteks vegan toidud olid soome keelde tõlgitud kui leib ja või - siis tšekid on kõik kreeka keeles ja kui on vaja hiljem tuvastada millegi maksumust, on see peaaegu võimatu. Google Translate ja AI on siin suureks abiks: laed tseki pildi AIsse üles, palud välja otsida teatud söögid või joogid, mis on inglisekeelses menüüs teisel fotol tähistatud ja maagilisel kombel arvutab AI õiged summad välja ja ajab read kokku. Muidugi teeb ka AI vigu ja siin peaks üle kontrollima, enne kui pimesi usaldada. Ainult et kui tšekil on mõned read lihtsalt “jook” ja erinevad summad, läheb lõpptulemus kompromissi kunstiks. Igal juhul varem oleks olnud suuremaid arveldusi teha üsna keeruline.

Kuigi meil oli rendiauto, siis ülejäänud pere jäi täna hotelli, kui me mõnede teiste reisikaaslastega Rethymno vanalinna ostlema läksime. Mõned suveniirid ja asjad vajasid ostmist ja suurema seltskonnaga oli kõige mõistlikum minna linna linnaliini bussiga. Hotellist ümber nurga teisel tänaval oli bussipeatus lähedal ja keegi juba ootas seal. Ainult et bussipeatuses puudus igasugune info ajakava või marsruutide kohta. Kui reeglina on ühistranspordi osas mina Google Maps või Rome2Rio alati välja aidanud, siis seekord arvas Google Maps, et buss käib heal juhul kord tunnis. Küsisime peatuses istunud tüdrukutelt üle ja selgus, et buss peaks tulema ca 10 min pärast. Peatuste infot bussis sees polnud, nii et ka seal tuli läheneda loominguliselt. Kuna pileti hind oli teadmata, pakkusin bussijuhile münte, et ta võtaks ise palju vaja on. Pööritas teine silmi ja seletas midagi kreeka keeles, lõpuks võttis mingid mündid, kokku vist umbes 1,2 eurot ja käsutas edasi astuma. Hiljem seinal nägin kreekakeelset silti, mis selgitas, et kui tahad sõita ülikoolist kuhugi, on üks hind ja kahe teise piirkonna vahel teine ning siis oli teise piirkonna ja ülikooli vahel kolmas hind… no mitte midagi sellest aru ei saanud. Turistid siin vist liiga tihti linnaliini bussiga ei sõida.

Rethymno vanalinn on nagu pisikeste tänavate labürint, millel on oma loogika. Veneetsia sadama ääres on restoranide tänav, mis jätkub pisut eemal sisemistes kvartalites. Kui satud kõrgmoe piirkonda, on need sarnases kandis. Kui otsid suveniirikauplusi, jagub neid kõrvuti tänavatele. Ühel hilisõhtul sattusime mööda minema mitmest nahktoodete poest, aga siis polnud mul mahti seal pikemalt uudistada. Kunagi, vist isegi paarkümmend aastat tagasi, tõid L ja R mulle reisilt Kreekast nahast plätud, mis pidasid enam kui 10 aastat vastu suurepäraselt kuni olin nad ribadeks kandnud ja minu soov oli Kreetalt uued nahast plätud leida, sest eelmine kogemus oli niivõrd positiivne. Kui nüüd uuesti vanalinna läksime, ei suutnud me aga samu naha poode enam uuesti tuvastada ning siin ei aidanud Google Maps ka kuidagi hädast välja. Vahel olen kasutanud seda nippi, et teen mõnest kohast pilti, et geo tagiga asukoht kaardil tuvastada, aga tol õhtul tundus mulle, et ju me need poed ikka üles leiame. Hiljem selgus, et nahast plätude poode oli küll mitu, aga minu jala liistule enam ükski neist kahjuks ei sobinud. See reis jäid mul plätud saamata ja ju ootavad mind sobilikud head nahkplätud kusagil tulevikus.

Kreekas on söök kultuuri osa. Ja see võib võtta märkimisväärselt kaua aega. Kui meie oleme harjunud söömisest tegema vahel tankimispeatust, siis siin oleneb väga kuhu täpselt satud. Võib juhtuda, et tellimus võetakse kiiresti, aga edasi ootad jooke-sööke kuni poolteist tundi. Seda kogesime päris mitmes kohas, olenemata kellaajast ja inimeste hulgast. Oli ka kohti, mis olid lõuna ajal täiesti ette broneeritud ja kuhu ei mahtunud, nii et ühel õhtul tahtsime kogu seltskonnale restorani broneeringut teha, et ikka kõik ära mahuksime. Kuna telefoni keegi ei tõstnud, aga koduleht võttis rõõmsalt 23 inimese broneeringu vastu, jäime põnevusega ootama, kas pool tundi enne kohale jõudmist tehtud broneering, mis sai automaatkinnituse, ka päriselt kehtib. Kelneri silmad olid suured, kui uksest sisse astusime, aga lauad meile tõesti seekord leiti. 

Täna on pulmapäev ning K&K tähistavad oma 10. Pulma-aastapäeva. Nende pulmapidu leidis aset Horvaatias ja tol korral oli tundunud väga hea mõte igal aastal sel ajal koos külalistega kuhugi reisile minna seda tähistama. Umbes nii nad toimetanud ongi, kuigi mitte päris igal aastal. Seda erilisem oli seekord olla kaasatud nende aastapäeva reisile.

Täna oli pidulik pulmaõhtusöök. K oli uus valge kleit seljas, peig suviselt heledas, valge lillekimp käes, säras pruutpaar nagu vastarmunud. Kui eelmise päeva õhtusöök oli romantilises ja šikis mereäärses restoranis, siis piduõhtusöögiks kutsuti meid mägedesse Kreeta traditsioonilisele kultuuriõhtule Poliou House, kus lauda katsid rahuvuslikud toidud Kreeta köögist jagamiseks ning rahvatantsijad esitasid bändi saatel erinevaid rahvuslikke tantse, kaasates paari tantsu ka saalitäie inimesi. Ikka klassikaline syrtaki tuli ka ära. 

See mägede restoran asus rahvapärimuse majamuuseumi sisehoovis, kus valgete müüride vahelt kõrguvad laialehised puud mille võra katab terve taeva. Et õhtul läheb pimedaks juba seitsme-kaheksa ajal, siis tulukese lambid puudel teevad sellest kohast eriliselt romantilise ja maagilise paiga. Erinevaid laudkond saabub järjest juurde ja saal saab täiesti täis. Kui rannikul oli 25 kraadi ja soe suveõhtu, siis mägedes on märkimisväärselt jahedam ja 18-19 kraadi juures hakkab kiiresti jahe. Palume endale tuua õlasalle, et pisut soojem oleks. Tean küll, et mägedes on alati jahedam, aga sooja päikese käes kipub see ununema, et vaid paarikümne minuti autosõidu kaugusel võib kliima olla hoopis teistsugune.

Poliou House on asukohana ka pisut teistmoodi - see pole tavaline kõrts, vaid folkloristika muuseum, kus on säilinud 19.-20. Sajandi alguse Kreeta taluelu esemed ja miljööd ning see on kujundatud selliselt, et külastaja saab näha milline oli traditsiooniline Kreeta kodu ja taluelu. Asteri ise on küla, mis on ajalooliselt omajagu räsida saanud nii 1866. Aasta ületõusus kui hiljem II MS, mil Kreetast suur osa kannatada sai, ent nüüd kohapeal ringi vaadates, on siin klassikalised valged Kreeta kivimajad, oliivipuu salud ja tavaline väike hurmav mägiküla.

Üks kultuuriline eripära on meie jaoks siiski harjumatu - kui paarkümmend aastat tagasi oli meile see tavaline, et inimesed suitsetasid nii avalikes kohtades kui siseruumides, siis enam ei ole me sellega harjunud ja nüüd tundub see veider ja isegi häiriv. Kreetal suitsetavad inimesed endiselt restoranides söögilaua taga ja keset esinemist tegi üks bändipoiss laval e-sigarit ja teine läigatas suitsu põlema ette, ise lauldes, pilli mängides ja samal ajal ühe silmaga telefonist korvpalli otseülekannet jälgides. Lavalt. Rahvatantsijad tegid osa oma etteastest ära, siis võtsid paar pitsi rakit lava servas vahele ja sejärel jätkasid. Hiljem tantsude vahel kiired suitsud tehes ja kord ka suitsuga lavale tulles. Ühtpidi on see lihtne ja loomulik, käib kuidagi nii sujuvalt asja juurde, teistpidi oleks see meie kultuuriruumis täna mõeldamatu. Kui kiiresti võib inimene harjuda!

Kreeta rahvatants on mehine. Kui meie rahvatantsus on mitmed tantsud kirjutatud naistele või paaridele üsna võrdselt, siis Kreetal on tähelepanu meestel, nemad kannavad peaosa ning plaksutavad kõrgeid hüppeid teha, samal ajal kui naiste osa on tagasihoidlik kerge hüplemine ja mõned keerutused. Kreeta tantsudes liiguvad tantsijad sageli reas või poolringis ning tantsu juhib ees otsas olev tantsija. Ilmselt nägime seal ära ka Kreeta tantsu pentozali, kuid milline see neist oli, on keeruline arvata. Küll aga kestavad tantsud pikalt, sest neid saatev lugulaul tundub kohati lõputu. Nii peavad tantsijad omama ka korralikku vastupidavust. 

Kreekas tähistatakse pulmi suurte pidudeks, kus on pere ja sõbrad koos ning pidu on suur ja rahvarohke kogukondliku sündmus, seda eriti külades, kus tulevad kokku sugulased pika ühise söömaaja ja elava muusika saatel tantsuga. Kohtasime eelmisel õhtul ka üht pruutpaari restoranis oma abiellumist tähistamas, aga see oli tagasihoidlik laudkond. Võibolla tänapäeval ja linnas on ka siin pulmade traditsioon pisut ajas muutunud, sest pulmad ise on kallid. Meie hotelli teenindaja oli pisut üllatunud, mõistes kui suurejooneliselt on meie seltskonnas pulma-aastapäeva tähistamine ette võetud. Kreetal pulma-aastapäeva suurelt ei tähistata. Ei saaks öelda, et ka meie kultuuriruumis neid suurelt just silmas peetakse, aga tavaks on tähistada vähemasti omakeskis pulma-aatsapäeva kindlasti ja suuremaid numbreid tihti ka koos väiksema pere- või sõprade ringiga. Ent kui on põhjust pidutseda, siis Kreeka moodi tähendab see sageli pere ja sõpradega koos söömist, veini, muusikat ja tantsu, nii et see täna kõik täpselt nii ka oli.

Tina jäi tinapulmas küll valamata, kuid kultuuri, traditsiooni, ajalugu ja pikka järjepidevust õhkus sel õhtul kõikjalt, nii et traditsioonid on selleks, et neid hoida ja tina paindlikkus seguneda ning muuta tulemus tugevamaks, on väärtus omaette, mida pruutpaarile ka järgmisteks aastakümneteks soovida. Täna on pulmapäev… Täna siin ruumi vaid on armastada.

M tegi kultuuriloost video ka: https://youtu.be/ibcp_1swohA?feature=shared