Meie reisiseltskond otsustas minna päevaks katamaraaniga merele. Ilm oli selleks paljutõotav ning snorgeldamise, ujumine, ranniku vaatamine, söökide ja jookide nautimine lõõskavas päikeses merel tundus imeline plaan. Kaalusime korra ka merele minekuga ühinemist, aga saime kiiresti aru, et väike M on veel liiga pisike merel olekuks, tema lainetesse suplema ei lähe ja vanavanematega on umbes sarnane lugu, nii et meile tundus, et see investeering peab jääma tulevikuks. Hiljem selgus, et tegime ainuõige otsuse - katamaraan oli merel niimoodi hüpelnud, et poolel seltskonnal oli nägu roheline ja süda päris paha ning nii mõnigi rõõmustas maale saamise üle. Ka hiljem õhtul veel nii mõnelgi maapind korralikult kõikus veel. Meil läks õnneks.
Rethymnost pisut Heraklioni poole on Melidoni koobas ehk Gerontospilios. See on suur looduslik 100 trepiastmega maa sisse minev koobas, mis on olnud ajalooliselt siinsele piirkonnale väga oluline nii varjumis- kui elupaik. Ka on see olnud juba Minoose ajal püha paik. Arheoloogilised leiud näitavad, et koopas on elatud ja rituaale läbi viidud väga pika aja jooksul ning hiljem seostati seda kohta müütilise pronksist hiiglase Talosega, kes pidi Kreetat vaenlase eest kaitsma.
Tee Melidoni koopasse kulgeb mööda väikseid mägisemaid teid, kus meri jääb kaugele seljataha ja ümberringi on oliivipuud, väikesed külad, mäed ja kitsad teed. See on Kreeta, kus elu ei ole sajandeid sõltunud rannast. Melidoni koobas on kujunenud looduslikult lubjakivist väga pika aja jooksul. Temperatuur on seal märkimisväärselt jahedam kui õues, jäädes nii 18 kraadi juurde. Selle kopaga on seotud ka üks Kreeta ajaloo traagilisemaid sündmusi aastast 1824, kui Osmanite väed püüdsid kohalikke koopasse varjunud ca 370 last ja naist ning 30 relvastatud meest, koopast välja saada, aga kohalikud ei andnud alla. Nii süütasid pärast ligi kolm kuud kestnud piiramist Osmanid koopa suudme juures tule, lükati kivid koopa suudme ette ja suits võttis kõigi koopas olnute elu. Seetõttu on Melidoni koobas Kreetalaste jaoks midagi märksa olulisemat kui lihtsalt looduslik vaatamisväärsus. Koopa sees asub ka Heroes Hall ehk kangelaste saal, suure kivist hauakambriga, mis on loodud kõigi nende inimeste mälestuseks.
Käisime täna ka Balil. Ei, mitte Indoneesia saarestikus oleval troopilisel saarel, mis eestlaste seas väga popp on, vaid kohalikus, teisel Balil. Kreeta rannikul, Rethymnost umbes poole tunnise tee kaugusel asub väike mereäärne kaluriküla Bali, millest nüüd on saanud ranna kuurort. See küla paikneb mitme väikse, tuulte eest hästi kaitstud lahe ümber ja seetõttu on rannad väga sobilikud lastega peredele. See on küll väike ja tore külake, kus on üks hotell teises kinni, ranna promenaadil saab patseerida mõnusasti restoranide ja baaride vahet, aga ma ei kujutaks ette mida seal nädal aega ühes kohas kohapeal teha. Mõni päev rahulikult veeta oleks igati vahva. Ka on ranna riba nii tihedasti rannatoolil täis, et vaba liiva ruumi seal vahel väga pole. Selles osas Rethymno külje all meie hotelli asukoht oli igati märkimisväärselt õnnestunud ja K poolt hästi valitud.
Täna on meie viimane täispikk päev Kreetal ja suurem osa reisi seltskonnast hakkab homme erinevatel aegadel tagasi lendama, viimased laekuvad pühapäeval. Et meid on palju, oleme õppinud, et tasub ühiseks söögiks restoranis broneering teha. Olime mitu korda mööda jalutanud Kai restoranist, mis avataksegi ainult õhtuti ja mõtlesime selle ära proovida - pidi olema kaasaegne fusion Kreeta köök. Sünnipäevalaps G proovis restorani helistada, et broneeringut teha, aga keegi toru ei tõstnud. Küll aga oli nende kodulehel võimalus broneering teha 24 inimesele, mis kinnitati automaatselt. Kui me kolmveerand tundi hiljem restorani kohale jõudsime, oli teenindajate üllatus suur ja silmad jooksid kukla peale kokku, et meil on selline broneering, kuid koht meile leiti ja kõik mahtusid ära. Kui mujal maailmas on fusion ja kaasaegne köök head ja põnevad, siis Kreetal ei ole selleks ehk mõistlik valik. Toidud olid küll uudsed, aga pisikesed ega vastanud meie tegelikule ootusele, nii et mõned meist otsustasid peale sööki minna “Vuntsi” juurde ja seal korralikult kõht täis süüa. Vuntsiks kutsusime promenaadil restorani, mille omaniku pilt tänaval täispikkuses külla kutsub ja kus leti ääres paksu juuksemaphmakaga suure ja tugeva vuntsiga kreeklane tõsise näoga istub ja oma restorani üle valvab, et kõigil ikka asjad hästi oleks. Ja tõesti on, sest Manolis Place kohtles meid alati hästi, ka korduvatel külastustel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar