Kreeta on veini saar. Siin on mitmeid väiketootjaid, kes lühema, kes pikema ajalooga. Klassikalisi tuntud viinamarjasorte Kreetal eriti ei leidu, sest autentse geograafilise tähise jaoks on eelistatud Kreeta enda viinamarjasordid Vidiano, Vilana, Liatiko ja Pentozali, mis on kohapeal aretatud, aga meile nime poolest päris võõrad. Juba reisile tulles oli üks meie soov külastada mõnda veinimõisa ja viinamarja istandust. Rethymno lähedal on neid kohti päris mitu. Ajaloolistes veinimõisates oleme omajagu käinud, aga päris uusi kohtab harva.
Kourkoulou veinimaja asub Amari mäestikus, mis jääb Rethymnost umbes poole tunni autosõidu kaugusele. Kas sinna ka ilma autota kuidagi saab, ma kindel ei ole. Kuigi GPS juhatas meid otseteed mööda hotellist mägedesse ja teadis tee sulge ning ümbersõite, jõudsime esimese hooga ikka tupikusse, kust edasi läksid teetööd ja pidime otsa ringi keerama ning teist teed mööda minema. GPSi tasub jälgida küll ja selleta kohale ei jõuaks, kuid veelgi olulisemad on kohapealsed teetähised, eriti kui need on ajutised.
Kourkoulou veinimõis on asutatud alles 9 aastat tagasi, 2017. See on moodne väike pereettevõte, kus igaühel on oma roll ja hooajaliselt on vaid paar töötajat lisaks võetud. Nad korjavad viinamarju käsitsi, eemaldavad koledad marjad, pressivad masinaga, ent suur osa tööst on siiski manuaalne. Aastas toodavad nad vaid ca 20 000 pudelit, millest ekspordiks ei jagu ja kogu vein läheb kohalikesse restoranidesse või poodidesse. Ühel õhtul restos istudes alles hiljem taipasin, et vein, mida jõime, kandis sisuliselt K neiupõlve nime, nii et oleks sellel reisil olnud tänasel õhtul ideaalne kingitus, mis olnuks nende pulma eelõhtu 10 aastat tagasi. Ent ühestki poest seda veini leida polnud võimalik ja samasse restosse, et pudel kaasa osta, me enam ei sattunud. Seega kohalike veinide valik kohalikes restoranides on üsna eksklusiivne ja ainulaadne.
Paljudes kohtades pakutakse ka majaveini. See on farmerite poolt toodetud kohalik vein, mis on igati joodav, aga ei oma mingeid sertifikaate ega nimesid. Veinitootjad ostavad tammevaate, laagerdavad seal oma kvaliteetveine, kasutavad vaate 4-5 korda ja siis müüvad edasi kohalikele talunikele, kes sama vaati oma majaveini jaoks kasutavad. Nii saab majavein sügavama maitse, kuid mida rohkem sama vaati kasutada, seda lamedamaks ja tanniinisemaks see maitse muutub. Tanniin pidi olema aga see, mis järgmisel päeval pea võib valutama panna, kui eelmisel õhtul on veiniga pisut enam sõbrustatud.
Kreeta mägedes ei lähe talvel väga külmaks - öine jahedus jääb kuhugi 10 kraadi kanti, mis on viinamarjadele vägagi meelepärane. Siin ei saa teha jääveini, sest marjad ei külmu, kuid selle eest saab toota päikesekuivatatud viinamarjadest magusat veini, mida ka osad tootjad teevad. Olen mitmes istanduses varem viinamarju maitsnud ja reeglina on veini marjad hapud ega söömiseks suuremaks ei kõlba. Kourkoulou istanduses olid aga väikesed rohelised viinamarjad niivõrd mahlased ja magusad, et selliseid ostaks ma poest hea meelega. Täitsa uskumatu viinamarja maitse.
Mäed on geograafiliselt huvitavad - sinna koguneb vett oluliselt rohkem kui rannikule. Nii ei vaja Amari mäestiku nõlvadel kasvavad viinamarjad kordagi aasta jooksul kastmist, sest vihmavett on piisavalt. Kui viinamarjadest saab vein, siis järele jäänud sodi purustatakse ja kompostitakse ning pannakse tagasi viinamarjapuude alla väetiseks. See on täiuslik eluringis, 0-jäätmete põhimõttele tuginev ökotootmine, millele aitab loodus nii hästi ise kaasa. Kourkoulou veinikoda asub Amari orus, mida peetakse üheks Kreeta viljakamaks ja rohelisemaks sisemaa piirkonnaks, nii et ümberringi on rohelust kivisel pinnal palju ja samas orus mitmed matkarajad annavad võimaluse ka pisut enam ringi vaadata.
Kreeta ajaloo üks sümboleid, Arkadi klooster, on samuti Amari orus. Selle kloostri kõige kuulsam hetk pärineb 1867. Aasta Kreeta ülestõusust Osmanite võimu vastu. Kloostrisse oli varjunud sadu inimesi ning kui väed kloostrini jõudsid, otsustasid kaitsjad püssirohu lao õhku lasta, selle asemel, et alistuda. Sellest hetkest on ka Ivan Aivazovsky maalinud suure teose, mis siiani kloostri seinal ripub. Hukkunuid oli palju, kuid see sündmus avaldas tugevat mõju kogu Euroopale ja muutis Kreeta vabadusvõitluse sümboliks. Lisaks sõjalisele ajaloole, on Arkadi klooster olnud sajandeid ka oluline haridus- ja kultuurikeskus, kus on säilitatud originaalseid käsikirju ja religioosset kunsti. Ka praegu on siin näha mitmeid ürgvanasid piibleid, usunditega seotud esemeid ning olulisi maale.
Kui Kreetal ringi liikuda, näeb mitmel pool savipotte või keraamika detaile arhitekuurselt maju kaunistamas. Ka meie hotellis on basseini äärsete postide otsas põnevad keraamilised elemendid. Neid juurde ei pea aga kaugelt otsima Rethymno lähedal Amari mägedes asub Kreeta üks kuulsamaid keraamika külasid Margarites. See on pisike, üli kitsaste tänavatega mägiküla, kus umbes igas teises majas tegutseb mõni käsitööline, kes oma keraamikat müüb. Parkimiskoha leidmine sellises pisikeses külas on omaette kunsttükk ja pisut oli meil õnne ka vaja, et leida just vaba parkimiskoht.
Et oli juba pärastlõuna, oli ka viimane aeg süüa. Külakeses asub mitu söögikohta, kuid ka turiste on palju, nii et vaba lauda leida pole lihtne. Meile pakuti just vabanenud lauda maja ette katuse alla, mis ei näinud kuigi kaunis välja, samas kui kõrval oli suurte roheliste lehtedega puude all mäevaatega terrass. Päike säras, õhk oli mõnusalt soe, ent jahedam, kui rannikul. Võtsime siiski katuse all laua, sest kõhud olid tühjad. Kui üldiselt oleme saanud Kreetal igal pool head sööki, olenemata kohast, siis see siin oli puhas turistikas - söök tuli, aga oli kuiv, maitsetu või üle küpsetatud - pingutama siin selgelt ei pidanud, sest turiste on piisavalt palju, et kätte midagi ei jää. Küll aga pean kiitma teenindust - mehed jooksid jalad rakku ja restos oli tõeline tramm. Hetk hiljem, tõusis äkitselt tugev tuul ja inimesed hakkasid puude alt terrassilt hooga ära jooksma, kogunedes katuse alla meie laua kõrvale: sadas padukat. Küll meil oli tol hetkel hea meel, et olime laua saanud katuse alla. Samal ajal rannikul oli samuti kõva tuul tõusnud, nii et teised haarasid kõik kaenlasse, mis kätte mahtus, ja toimetasid asjad varjulisse kohta, kuid vihma sinna ei jõudnudki.
Margaritase küla keraamika on sajanditepikkune traditsioon, mida mõjutas oluliselt nii Veneetsia kui Osmanite aeg. Geograafiliselt on küla asukoht keraamika haru tekkimiseks hea - Psilortise jalamil leidub head savi ja kohalik tooraine tegi võimalikuks terve käsitöö haru tekkimise. Margaritese keraamikat märgati juba 18. Sajandil Euroopa rändurite poolt, kes juba siis kirjeldas, et nõud, kannud, säilitusanumad ja mänguasjad, eriti suured savinõud ehk pithoid, mida kasutati õli, veini ja muu toidu säilitamiseks, meenutavad Minoose urne, mida on leitud Minoose arheoloogilistes paikades.
Kreeta on looduslikult nagu piltpostkaart oma helesinise mere, heleda liivaga randade ja merre kukkuvate kaljudega. Kui räägitakse päikesepuhkusest, siis tihti tulevad silme ette kaadrid just sellisest saarest. Instagrami postituse väärilisi vaateid ja restorane on siin mitmeid ja kui tihti vaadata kellegi teise lühivideosid sotsiaalmeedias, tunduvad nii mõnedki kohad suud ahhetama panevat, filmilikult ebareaalselt ilusad. Võin öelda, et sellised kohad on päriselt olemas.
K&K otsustasid oma 10. Pulma-aastapäeva eelõhtul korraldada kõigile kohale tulnutele ühise eelõhtusöögi, või nagu välismaistes pulmades kombeks, prooviõhtusöögi. Kümne aastaga oli nende pulmakülaliste hulgas mitmeid muutusi olnud - suurt osa meist siin reisil 10 aastat tagasi pulmas ei olnud, sest me veel ei tundnud siis üksteist või mitmed nüüd kohal olnutest polnud siis veel sündinud, küll aga veetsime koos toreda reisi ja saime paremini omavahel tuttavaks, nii et tänane õhtusöök oli justkui tuvumisõhtusöök. Mis tegi selle aga eriti eriliseks, oli asukoht - Cavo Rethymno restoran, mis asub otse Rethymno linna teises servas, mere kaldal, laine peaaegu vastu restorani seina loksumas, pakkumas imelisi vaateid merele ja tuledesäras linnale. Kui ise ei oleks kohal olnud, oleks raske uskuda, et selline koht ongi päriselt olemas. Lihtsalt istud, vaatad, ammutad endasse kogu seda imeilusat vaadet, melu, head sööki, toredaid emotsioone ja oled tänulik, et kõigest sellest osa saad. Mõned Insta postitused ongi päris elu, ainult et väga palju paremad kui ükski sotsiaalmeedia postitus seda eales edasi anda suudaks. Elu on päriselt ilus.
M tegi päevast video: https://youtu.be/9m-DT-l-3jQ?feature=shared
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar