RT 2.päev: Läti ja Leedu – Lehmad ja hobune

Pärnust lahkusime plaanipäraselt kell 8 hommikul. Läti läbisime praktiliselt ühe hingetõmbega. Bauskas peatusime korraks, et Statoilist kohvi võtta ning võileivapaus teha. Siis avastasime, et kui meie pihuarvuti, mida kasutasime GPS-na, kokku jookseb, ei salvesta ta logidesse teekonda. Hiljem avastasime, et sel juhul kaovad ka eelmised eksportimata teekonnad. Loodetavasti õnnestub meil siiski enamus oma eesolevast trajektoorist salvestada.

Hommik tundus veidi pilvine. Pärnus oli sooja 15 kraadi, Lätis seevastu juba ligi 20 ning Leedus paistis vahepeal lauspäike kuni 24 kraadise mõnusa suvesoojusega. Kui Läti poole peal pilve kiskuma hakkas ning hommikul oli ilmateade ennustanud, et õhtupoole hakkab Eestis sadama, siis lootsime pigem sellele, et Leedus ehk ei saja ja saame rahulikumalt ringi vaadata. Päris nii meil kahjuks ei õnnestunud.

Et meil oli aega, siis jõudnud üle Leedu piiri, otsustasime vältida maksustatud kiirteid ning nautida ka kõrvalisemat Leedu maaelu auto aknast. Kummalisel kombel on Leedus tee ääres palju üksikuid riste, mis näevad välja nagu väikesed altarid, ümbritsetud pisikese madala aiaga ning tihtipeale jalamile asetatud lillede ja küünaldega. Neid leidub kõikjal: suurte maanteede ääres ja külateede ääres, põldude vahel ning kirikuaias.

Teine fenomenaalne nähtus on üksikud hobused ja lehmad paarikaupa. Meil õnnestus näha suurel maanteel sõitmas kaariku ette rakendatud hobust ning vankri ja sahaga hobust põldu kündmas – pilti, mida tänapäeval naljalt enam ei näe. Üksikuid lehmi on tee ääres ikka väga palju. See on isegi nii levinud, et Kaunases oli keset linna üks, kes suure kaubanduskeskuse kõrval paduvihmas muru näksis. Arutlesime tükk aega, kas tegu on päris või tehis lehmaga. Tegin ettepaneku vedada kihla paagi kütuse peale ja minna kontrollima. Kihlvedu jäi küll ära, ent kontrolli käigus selgus, et tegu oli siiski ehtsa lehmaga, pealegi sellisega, kellel pärg pähe punutud.

Kummaline oli see, et olenemata hästi arenenud põllumajandusest Leedus (tõepoolest, teede ääres oli palju haritud põlde, söötijäänud maad silm kuigipalju ei haaranud) ja seda eriti rapsipõldude näol, ei näinud me kusagil ühtki lammast. Ühes kohas olid küll kitsed, aga seegi oli pigem erand.

Leedus inglise keelega ei ole suurt midagi pihta hakata. Suuremates hotellides administraatorid räägivad ja saavad aru, ilmselt enamustes levinud turistikohtades ka, kuid mitte mujal. Vene keelega saaks veel kuidagi hakkama, ent me kumbki pole selles keeles kuigi tugevad.

Et meil Leedu kohta ühtki materjali polnud, otsustasime esimeses suuremas linnas peatuda ning väisata Turismiinfo punkti (TIC), mille küll tänu GPS-le kenasti üles leidsime, ent mis oli üsna nigelasti varustatud ja tundus rohkem olevat kohalikele reisibüroo eest. Saime sealt paar brožüüri sama linna kohta ning ühe Kaunase jaoks. Sama linna brožüüri lapates saime peagi aga selgeks, et teel TICi nägime neist enamuse ära. Jätkasime teed Kaunasesse.

Esimese asjana tahtsin Kaunases külastada TICi, et saada lisainfot kohapeal vaatamisväärsuste ning majutuse kohta väljaspool Kaunast piiri poole. Tundus, et GPS pani esimese hooga puusse: koht, kuhu jõudsime, ei paistnud kuidagi TIC moodi. Teine TIC, mille valisime, oli nädalavahetusel suletud. Kolmandal korral juhatas GPS meid täielikult sohu. Neljandal juhul leidsime küll õige koha, ent see oli just ja ainult täna suletud ning paluti pöörduda viiendasse, mis asus hotellis. Lõpuks leidsime ka selle oma GPSi abiga üles, kuigi hiljem selgus, et viies oli neljanda taga teise tänava ääres, ent TICi juurest hotell ei paistnud ja niimoodi esmakordselt vaadata kohe ei osanud. Hotellist saime küll lisaks brožüüri vaatamisväärsuste tarvis, ent majutusinfot muude kohtade osas ei saanud nad anda, eriti arvestdes, et olime planeerinud pigem telkida. Kuni selle hetkeni oli ilm veel üsna ilus. Muide, peale pikemat tiirutamist Kaunase vanalinna piirimail, saime selgeks, et esimest korda GPS meid väga valesti ei juhatanudki – neljas TIC asus vaid mõne tänavanurga kaugusel.

Otsustasime oma jalutuskäiku Kaunase vanalinnas alustada Kaunase kindluse juurest, kuid just samal hetkel hakkas vihma sadama. Ja mitte natuke tibutama, vaid lausa oavarrest kallama. Jalutuskäik ei tulnud kõne allagi. Tegime tunnikese aega parajaks Mega kaubanduskeskuses. Sealne kahe korruse vahel ca 800 kala mahutav akvaarium on juba omaette vaatepilt. Muide, kaubanduskeskustest rääkides, kohtasime täna tõeliselt geniaalset insenerilahendust, kuidas kasutada ära maantee kohal olev õhk. Nimelt on Kaunases üks mõnusalt lai, kokku 8 realine, kummaski suunas 4 rida, tee, mis justkui ühel hetkel ära lõppeb, sest kaubanduskeskuse parkimismaja tuleb täpselt keset teed otse vastu. Tegelikkuses läheb tee maja alt otse läbi. Tõeliselt uskumatu insenerilahendus.

Et ka peale kaubanduskeskuses käimist sadas endiselt nagu oavarrest ja vihm läks ajapikku vaid hullemaks, millele lisandus veel tugev tuul, siis selleks, et Kaunase vanalinn päris nägemata ei jääks, tegime seal autoga väikese tiiru, püüdes end pressida vähegi sinna, kuhu autoga pääseb ja tehes ka mõned klõpsud. Ilmselgelt ei näinud me väga palju, mistõttu võiks arvata, et Kaunasesse peaks teine kord tagasi minema.

Tänu vihmale ei tulnud meie telkimise plaanist midagi välja. Olime juba nõus vajadusel ööbima autos, kuid siiski soovisime veidi ringi vaadata ja tee peale jäävaid Leedu-Poola piiriäärseid majutuskohti väisata, juhuks kui mõni osutub välimuse ja hinna poolest sobilikuks. Otsustasime jääda piiri lähistele Leedu poolel olevasse viimasesse suuremasse asulasse Marijampolesse. Esimene hotell oli kahtlane ning tundus olevat suletud. Teine näis juba välimuselt ülikallis, kuid otsustasime siiski küsima minna. Öö hinnaks pakuti 68 euri ning oldi nõus tulema alla 52 peale. Et ma ei plaaninud teepealsele majutusele rohke kulutada kui maksimaalselt 35 eurot/öö, siis jäi see meile ilmselgelt kalliks. Seevastu oli administraator aga äärmiselt sõbralik ning juhatas meid samasse linnalähedasse motelli Luna (www.motelluna.lt). Peale veidikest diskussiooni administraatoriga tingisin hinna 35 euri peale kahese toa eest koos hommikusöögiga. Internetti siin küll pole (nagu enamikes kohtades Leedus, on see vaid lisaraha eest), aga tuba on mugav ja puhas. Julgen soovitada küll J

Leidsime teelt ka ühe liiklusmärgi, mida varem kumbki meist kohanud pole ja seetõttu ei oska sellega ka midagi peale hakata. Nimelt on tegu märgiga, mis näeb nagu „Anna teed” märk pea peale keeratuna (kolmnurga teravik üles) ning keskel on ümmargune suur must seest täis ring. Seda märki sai nähtud nii erinevates situatsioonides, et tähendust ei suutnudki me ära arvata.

Roadtrip (RT) 1. päev: Pärnu

Täna oli vaba päev, ent kulus ära uskumatult kiiresti. Päeval kella 14 paiku sain alles asjad korralikumalt pakitud. Kella 16 ajaks oli tänu R.-le olemas ka Saksamaa ning Tšehhi ja Slovakkia reisijuhid. Napilt enne seda saime M-lt ka Baltimaade ja Poola kaardid. Nüüd peaksime olema kaartidega enam-vähem varustatud lisaks GPSle tulenevalt Läti kogemusest.

Viimaste ettevalmistustena muretsesime autokülmikule pikema juhtme, et ühendada ära sigaretisüütaja ja külmik. Ainuke probleem oli selles, et vajalikku valmis juhet kuskil ei müüda. Ei jäänudki muud üle, kui muretseda ühest poest pikk juhe ja teisest vajalikud otsad ning parklas asi valmis nikerdada. Peale 10 minutit jukerdamist oli asi valmis ja töökorras. Sõit võis alata!

Teekond Pärnusse on tuttav. Taevas oli vahepeal äärmiselt kena. Ainult teepeal oli üsna suur kogus surnud loomi. Pärnu on mõnus ja kodune nagu alati. Õhtusöök heade sõpradega Villa Wessetis ning varakult tuttu minek, et homme hommikul vara sõitma hakata. Eks homme paistab, kaugele me jõuame ja mida me näeme.

Reisi ettevalmistus

Täna sain hotellist kinnituse, et teine krediitkaart läks läbi ning broneering on olemas. Nüüd on küsimus veel parkimises, sest hotelli parklas on see üsna kallivõitu ja liigselt laristada ei ole ka mõtet.

Ilmselt saan ma pangast peagi kirjasõbra tiitli külge. Oma esitatud küsimusele, miks minu virtuaalne krediitkaart ei tööta, sain vastuseks, et nende poolt on kõik korras ning muud nad kommenteerida sisuliselt ei oska. Mnjah.

Reisi ettevalmistused on lõpuks alanud. Täna sain korda ka reisikindlustuse, mida püüdsin ajada juba nädalavahetusest saadik, aga nüüd õnneks on ta meil olemas. Maakler soovitas ka büroost läbi astuda ja siiski autole rohelise kaardi kaasa haarata, kuigi seda vaja enam EL-s pole, aga kindluse mõttes ikka.

Ka esialgne reisimarsruut on laias laastus paigas:

28.08 Tallinn -> Pärnu

29.08 Pärnu -> Poola (esialgsete plaanide kohaselt pidanuks ööbima Leedus Poola piiri lähistel, kuid kilometraaži vaadates tundub meile praegu, et võiksime siiski kohe Poolas ööbida)

30.08 Poola -> Tšehhi (hoiatasin V.K.-d ette, et võime saabuda kokkulepitust 24 h varem. Sellega ei tundu probleeme olevat)

31.08-01.09 Tšehhis V.K. juures

02.09 Tšehhi -> Viin

03.09-05.09 Viin (tüüpilise turisti mängimine, konverents, pidu)

06.09 Viin -> Salzburg (täna selgus, et spa, kus planeerisime ööbida, ei asugi Salzburgis, vaid hoopis Saksamaal või oli meil valeinfo. Asja uuritakse)

07.09 Salzburg -> Saksamaa (mägedes olev loss, mille nime ma kuidagi meenutada ei suuda)

08.09 München ja sealt edasi

09.09 Saksamaa -> Praha

10.09 Tšehhimaa

11.09 Tšehhi -> Leedu

12.09 Leedu -> kodu

13.09 pikk uni (reservpäev)

14.09 back to work

Need on siis esialgsed plaanid. Tegelikkuses ilmselt kujuneb üht-teist teiseks vastavalt reaalsele situatsioonile, väsimusastmele, viitsimisele ja rahakotipaksusele.

Omajagu on tehtud ja omajagu on tegemata. Homme tuleb pikk päev.

Krediitkaartide aura

Ma tean, et mul on tehnika aura, spetsialiseermisega mobiiltelefonidele, et need korralikult mu käes töötada ei taha, aga tuleb välja, et mul vist on ka krediitkaartidele aura.

Alles sel kevadel tuli mu krediitkaardi kloonimine välja ning tänu sellele suur närvikulu ja asjaajamine. Õnneks sai lõppeks korda. Küll aga otsustasin, et Swedbankiga ma naljalt enam tegemist teha ei taha, sest ei tunne end seal turvaliselt ning otsustasin täielikult SEB kasuks. Juba aastaid olen kahte panka paralleelselt kasutanud, nüüd siis peamiselt lihtsalt ühte.

Et vältida juhust, kus keegi saaks krediitkaarti kopeerida ning mulle sellega kahju teha, tegin reisile minekuks valmistudes endale internetipangas virtuaalse krediitkaardi, et sellega hotelli broneerida. Tundus igati turvaline. Täna selgus, et minu hotellibroneering ripub juuksekrava otsas, sest miskipärast ei lähe minu kerdiitkaardi number Viini hotellis läbi. Olin neile sunnitud andma siiski oma teise krediitkaardi numbri, millega makse ehk õnnestuda võiks. Kui see ka ei tööta, olen ma omadega pehmelt öeldes plindris.

Kuidas ma tean, et ma sel juhul Austrias üldse pangakaardiga maksta saan ja maksed õnnestuvad? Suurt kogust sularaha pole ju tark kaasa võtta. Püüdsin vältida kaardi kopeerimise ohtu, ent ka see ebaõnnestus. Mis võimalused mul turvaliseks rahaga arveldamiseks veel on?

Hoidke pöidlaid, et makse siiski õnnestuks ja seekord keegi pahatahtlikult mu rahasid kuskil ei ründa.

Uued värbamistehnikad*

Arvestades suurt kandideerijate hulka ning vältimaks valede otsuste tegemist värbamisel, jõudsime otsusele rakendada uusi värbamistehnikaid CV-de läbitöötamisel otsustamaks, keda kutsuda vestlusele:

• pendlitehnika
• numeroloogia
• kana kitkumine
• karikakra kroonlehtede eemaldamine (sobib-ei sobi stiilis)
• kõrgemate ametipositsioonide puhul CV-de verega määrimine vastavalt kättesaadavale vere kvaliteedile ja hulgale

Uute tehnikate rakendamiste ettepanekud on teretulnud.

__________________________________________
* Sellised asjad juhtuvad, kui on olnud raske päev ja katus sõidab. Eelpool loetletut mitte võtta tõena.

Urrr

Mõned päevad lihtsalt on sellised, kus on tunne lihtsalt "Urrr". Otsustasin, et ei vala oma pahameelt enam tööl kaastöötajate peale välja, vaid teatan lihtsalt kõva häälega "Urrr". See teeb kolleegidele omajagu nalja.

P: "Täna olen üldse õelalt irooniline. Selline tunne on, et lausa iiveldama ajab."
M: "Jah, ma ise mõtlesin ka, et iiveldama ajab. Peaks selle peale sidruni vett võtma."

Well, jälle üks tore päev õhtusse veeretada.

Tuulelohelend ja kõrvarõnga kättemaks

Lapsepõlvest mäletan, kuidas vennal oli rohu roheline kilest tuulelohe, mis tuule käes väga kergesti lendles, ent kehvasti juhitav oli, sest rippus ühe niidi otsas. Vend lennutas seda heinamaa kohal ja mulle meeldis vaadata, sest ise lennutamiseks olin ma veel liiga väike. Mis sellest tuulelohest sai, ei tea, aga ilmselt läks katki, sest pole seda enam aastaid näinud.

Jaanipäevapaiku mainisid sõbrad tuulelohe lennutamist. Enda oma olid nad mandrile maha jätnud ja siinkandis poest kiiruga aseainet me leida ei suutnud. Seevastu teiste sõpradega sattusin vahetult peale Jaanipäeva grillima ning õhtu päädis Pirita rannas tuulelohe lennutamisega. Sealt algas ka minu pisik.

Ostnud Jyskist omale lohe, asusime hilisel õhtutunnil seda lennutama. Väljas oli tuuline ja hämar, ent piisavalt valge nägemaks tuulelohet taevakaare all. Päeval oli sadanud, niiske rohi kõditas pahkluid ja taevas oli mõnusalt pilves. Esimesed lohekatsetused olid mannetud. Veidi harjutamist ja lohe suutis õhus lennelda isegi mõned hetked. Õhtu lõpuks olid esimesed põhitõed selged.

Umbes 11 paiku avastasin, et mu üks kõrvarõngas on kõrvast ära kukkunud. Tagune oli lesta küljes kenasti alles, aga kõrvarõngast polnud mitte kuskil. Püüdsime muru seest otsida, aga selleks oli liiga pime. Taskulambiga muru valgustades, lootuses leida helkivat eset, ei kandnud vilja, sest just oli tibutama hakanud ning vihmapiisad helkisid muruvahel kõikjalt vastu. Otsingud ei kandnud ka vilja järgmisel päeval.

Selle ehetekomplektiga on üldse kummalised lood olnud. Kord suutsin ma kogu komplekti (koos kaelaehtega) niimoodi ära panna, et ei leidnud seda kuude kaupa. Vähemalt korra kui mitte rohkem, on mulle tundunud, et kõrvarõngas hakkab ära tulema kõrvast. Seekord pidi siis nii minema. Ilmselt on aeg see komplekt kappi seisma panna ja leida midagi uut. Ju on nende ehete aeg otsakorral. Võibolla oli see kõrvarõnga kättemaks, et olin just paar päeva enne seda käinud mööda ehtepoode lootuses leida uued kuldsed lestakaunistused. Ei ole uusi ega nüüd siis ka enam vanu kõrvarõngaid. Tuleb uued leida, aga kahju on sellest hõbedasest roosa pikliku ja rohelise ümmarguse kiviga kõrvakaunistusest ikka.

1000 km Lätit

Puhkuse ajal plaanitud 3-päevasest autotripist lõunanaabrite juurde Lätti sai 2-päevae autotrip, ent küllaldaselt emotsioone andis seegi. TomTomis marsruut koos vaatamisväärsustega ette valmistatud, lisaks Internetist veel veidi lisainfot otsitud, asusime Pärnust teele. Olgu öeldud, et TomTomi seadistustesse oli märgitud, et väikseid ja kruusateid pole vaja vältida ning valida tuleks otseim tee. Lilli piiripunkti ei tundunudki nii pikk maa olevat, ainult et enamus teest kulges sinna mööda pisikesi põllu- ja metsateid. Kui keegi oleks seal vastu tulnud, polekski kuhugi olnud keerata, ainult et rohtunud teed vaadates ei olnud seal ka erilist hirmu, et keegi vastu tulla võiks. Selliste teede puhul on vähe kõrgema auto omamine oluline eelis. Kui mõni aasta tagasi oli Lilli piiripunktis veel elu, siis nüüd pole seal enam muud kui laudadega kinni löödud piiriputkad ja tervitussilt Lätti.

Esimeseks peatuseks sai Valmiera turismiinfo punkt. Külastan seda juba teist korda ning olgu öeldud, et sealne turismiinfo töötaja on olnud mõlemal korral asjalikult abivalmis. Saime oma esimesed paberkaardid (kui sul on TomTom, siis milleks paberkaart?) ja Baltimaade ringreisi läti/ingliskeelse info, mistõttu hiljem tihtipeale tekkis küsimusi, ega me lätlased ole, sest kohalikele selle mängu soodustused ei pidavat kehtima. Valmieras pole tegelikult eriti midagi vaadata, sellegipoolest sattusime ühele ja samale ringteele kesklinnas umbes kuus korda (teataval määral oli selles süüdi ka samas olnud teeremondi ümbersõit). Ja vastassuunas sõitmine pisikesel ühesuunalisel tänavalõigul, mille avastasime alles siis, kui olime juba peaaegu tänava lõpus. Nojah, turistide asi. Muide, kui keegi Valmieras söögikohta otsib, siis puhta lätikeelse teenindusega bistroo asub turismiinfost ümber nurga, üle pargi asuva kollase maja tagumise külje peal olevas keldris. Kohalikke käib seal palju ja toidu üle viriseda oleks seal patt.

Enne Cesisesse jõudmist oli juba selge, et Lätlastel on ilmselt üks rahvuslik hobi: radutee ülesõidukohtade ehitamine keset sõiduteed. Uskumatul kombel palju leidub Läti peale kohti, mis ületavad raudteed. Selle asemel, et ehitada teed paralleelselt raudteega või ühe ülesõidukohaga, on nemad ehitanud enamikke teid võimalikult käänulised ja kurvilised, et mõne km jooksul saaks raudteed ületada korduvalt ja korduvalt. Kui oleks teadnud reisi alguses, et raudteega ristumise kohti nii palju on, oleks võinud neid huvi pärast kokku lugema hakata. Teisest küljest aga peaks see tähendama ju, et Lätis on hea ja kerge rongiga liikuda?

Cesise vana lossi varemete juures olev park on mõnus jala sirutamise objekt peale pikemat sõitu. Pargi kõrval asub mingi tehasehoone, mille korsten näeb välja täpselt nagu A le Coqi Speciali pudeli kael. Lähemal uurimisel selgus, et Cesu Special hoopis. Ma eeldan, et Cesu special on kohalik õlu, samas tuleb kohalike õllede ostmisega ettevaatlik olla, sest üsna suure tõenäosusega võib kohaliku õlle asemel osta Saku Õlletehase toodangut (kohapeal tuntud kui Aldaris).

Lätlased olid äärmiselt kavalad, kui oma kohaliku raha kursiks üsna kõrge summa määrasid. See annab neile võimaluse küsida iga asja külastamise ja vaatamise eest 1 lati. Ja seda üsna kiiresti, andmata võimalust veendumiseks, kas sul on üldse tarvis selles parklas peatuda ja on seal lähedal midagi sinu jaoks vaatamisväärset. Turaida lossi parkla kasutamine on 1 latt, sealt mõnisada meetrit eemal asuva koopa juures parkla kasutamine on kõigepealt latt ja siis lisaks veel mõni latt, kui unustad end koobast veidi kauemaks vaatama. Muidugi mõista ei ole vaatamisväärsused ise tasuta, vaid eeldavad samuti piletit. Tavaline hind jääb vahemikku 3-5 latti. PS! Kaardiga maksta praktiliselt kuskil vaatamisväärsuste juures ei saa, nii et sularaha peaks olema kaasas lademetes.

Sigulda külje all asub Tarzani seikluspark. Et meil aega palju polnud, siis otsustasime köisraudteega künkale tõusta, veidi ümbrust kaeda ja üherööpalise kelguga, mis sõidab kuni 40 km/h, mäest taas alla tulla. Väga vahva elamus. Köitega puude otsas kõlkuv katsumuste rada jäi meil aga läbi proovimata. Tegelikult võiks teinekord sõbrad kokku võtta, mõne tunni seikluspargis Tarzani köierajal veeta (pikim rada pidi kestma umbes 2h), teise pool päeva Jurmala Livu veepargis ja siis tagasi Eestisse kupatada. Mõnus päev oleks seegi :)

Esimese päeva lõpuks maandusime Jurmalasse. Kaardi ja arhitektuuri järgi sarnaneb see meie Narva-Jõesuule, ainult et on kordi suurem. Ka seal on koheselt näha, et tegu suvitusrajooniga, kus inimesi palju liigub, sest iga peatuskoht nõuab tasulist parkimist ja elu käib linnatänavatel ka õhtul peale kella 21. Et meil polnud olemas ööbimiskohta, sest eelnevalt Internetist otsides jäi mulje, justkui Jurmalas oleksid vaid mõned ööbimiskohad ja needki suvisel tipphooajal üsna kallivõitu, siis lootsime leida majutust kohapealt. Kui tavaliselt pannakse turismiinfo punktid kinni õhtul 6-7 ajal, siis Jurmalas peale liivaskulptuuride näituse külastamist sattusime infopunkti, mis oli veel ka pool 10 õhtul avatud. Jõudsin vaid küsida ööbimisvõimaluste kohta, kui tädil oli juba tehtud kõne ja meil broneering (letihinnast veidi odavamalt) juba olemas ning suund kätte antud. Äärmiselt mõnus ja lihtne - ise ei tulnud suurt miskit teha, kolmese toa saime 40 lati eest (mis on suhteliselt mõistlik hind) ja ööbimispaik, asudes mõnesaja meetri kaugusel merest ja rahvuspargi serva peal, kandes nime Must Toonekurg, väga mõnus. Soovitan kindlasti!

Läti maapiirkonnad pole kuigipalju erinevad meie omadest, ent väikeste teede ääres on palju lagunenud ja/või maha jäetud maju. Kohad, mida tavaliselt turistid ei näe (ja meil oli marsruut meelega selliseks ehitatud), on üsna trööstitud. Küll aga nii mõneski kohas toimib edukas põllumajandus: suured rikkalikud viljapõllud, mis kubisesid punastest moonidest ja/või sinistest rukkililledest (absoluutselt ilus) ja heinamaad, kus niideti värsket heina ning parvede kaupa toonekurgi (ei olnud haruldus näha ühel põllul paarikümmet toonekurge korraga). Kohalike jutu järgi (sattusime Bauskas jutustama kohaliku automuuseumi onuga) pole Läti majandusraskused eriti väljapoole paista, küll aga on seesmiselt asi üsna keeruline. Nt töötavatel pensionäridel oli võetud 70% pensionist ära (olgugi, et see on ausa tööga eluajal välja teenitud).

Bauska külje all, üsna Leedu piiri lähedal on Rundale loss. Lätis küll kuningaid omal ajal pole olnud, ent Rundale loss on võimas. See on nii tohutult suur, et ei oskakski arvata, kes ja kuidas seal omala ajal elada sai. Lossipargis on meeletult suur roosiaed. Iga roos erinevast sordist. Meie sattusime sinna üsna rooside õitsemisaja lõpus. Ilmselt parem aeg seda parki külastada oleks olnud nädal-paar varem. Samas kaardi järgi on seal ka liiliate ja pojengide sektsioon ning parki uuendatakse veelgi. Nii palju nii ilusaid ja suurejoonelisi roose (kusjuures kõik eri sortidest) ei ole ma veel varem näinud. Uskumatu töö ja vaev!

Bauskasse tagasi jõudnud, pöördus meie reis täielikult. Kui on korraga rohkem kui üks märk, et selleks korraks tuleks reis lõpetada, peab neid ilmselt kuulama ja mitte vastu trotsima. Igale asjale oleks küll lahenduse leidnud, aga kas reis oleks ka peale seda päris selline olnud, nagu planeerisime ja seni reis kulgenud oli, kahtlen siiralt. Kõigepealt kukkus maha TomTom. Kaart küll töötas, ent ühtki satelliiti see enam üles ei leidnud, mis tegi ta sisuliselt kasutuks. Erinevatest turismiinfopunktidest (tõepoolest on paljudes kohtades täiesti erinevad materjalid) saadud turistikaartide järgi õnnestus meil küll edasi liikuda, aga pidanuksime jätma vahele mõned vaatamisväärsused ja vältima väiksemaid teid. Teiseks ööks öömaja polnud meil veel leitud, kuigi õhtu pressis juba tugevalt peale (lõpuks lahkusime Bauskast alles õhtul kella 21 paiku). Eestis sularaha avhetades olime teinud väikese valearvestuse ning reaalselt oli järel vaid 5 latti, sellega majutust poleks me aga kuidagi saanud. Pangaautomaadist saanuks küll juurde võtta, aga see oleks kaasa toonud lisakulutuse. Lõpliku punkti i-le pani see, kui Bauska kindluses pildistades fotoka aku lõplikult tühjaks sai. Et tavaliselt aku peab nädala või rohkemgi ka palju pildistades, ei olnud ma laadijat kaasa võtnud. Ülejäänud reis tulnuks suuresti pildistada mobiiltelefonidega, kuid need pildid pole kahtlemata liiga hea kvaliteediga, vaid pigem hädapärane vahend. Pealegi vähese valgusega, nt õhtul, on mobiiliga pildistamine üsna keeruline. Lisaks kõigele muule näitas ka bensiiniseier üsna paagi põhja, mis tähendas, et kütust tulnuks võtta igal juhul, ainult et vahe oli koguses. Kuna Lätis on hetkeseisuga bensuliiter umbes 70 senti kallim kui meil, teeb see suurema koguse peale ka olulise rahalise vahe. Ühesõnaga tegime spontaanse otsuse tagasi Pärnusse pöörduda, et viimane kolmandik meie reisist läbida mõnel teisel nädalavahetusel.

Bauska asub teispool Daugava jõge, üsna Leedu piiri ääres. Püüdsime tagasitee paberkaardi järgi siiski planeerida niimoodi, nagu olime algselt reisi planeerinud, ent mitte ööbides Jekabpilsis, vaid pöördudes Aizkrauklest tagasi Eestisse. Kui esimese hooga arvasime, et ei peagi Aizkrauklesse välja sõitma, siis selgus peagi, et mujalt üle jõe tegelikult saada polegi võimalik. Aizkrauklesse jõudsime mööda väiksemaid kruusateid. Vahepeal oli meil tunne, justkui oleksime sattunud Jumalast hüljatud teedele - ei ühtki inimest, ei mingit liikumist. Kui mõnes majahoovis õnnestus näha sõidukit, mis ilmselt oli liikunud viimase 3 päeva jooksul, tekkis tsivilisatsiooni tunne tagasi.

Aizkraukles on suur hüdroelektrijaam. Et pääseda üle Daugava, tuli läbida tunnel läbi hüdroelektrijaama. Õhtune Daugava on meeletult ilus: roosakas taevas, kerged künkad silmapiiril ja sillerdav lai vesi. Peale tunnelit peatasime auto ning püüdsime teha mõned fotod, peade kohal surisemas suured kõrgepingeliinid, millest õhk oli sõna otseses mõttes elektrit täis. Igapäevasel sealkandis küll liikuda niimoodi ei tahaks.

Tee Riiga kulges mööda suurt maanteed, mis jookseb piki Daugavat. Vahepeal saab sõita üsna veepiiril. See on äärmiselt ilus. Enne Riiat näitavad teeviidad Tallinna peale, ent meil oli tarvis kindlasti kütust võtta. Suvalisi tanklaid teepeal ei tahtnud väga usaldada ja otsustasime juba teada-tuntud koduse Statoili kasuks. Mida lähemale jõudsime Riiale, seda rohkem hakaks teepeal tulema Selvereid ja Statoile. Eestis küsisime Kuldkaardi kehtivuse kohta Baltimaades, saades vastuseks, et kehtivad küll, aga täpseid soodustusi öelda ei osatud. Igatahes kohapeal saime vastuseks, et bensiiniliitri pealt Kuldkaardiga alla ei saa (Statoilis on bensiiniliiter Nestest kallim, so 0,717 latti vs 0,729 latti - kui kaardiga alla ei saa, siis milleks maksta rohkem?). Esimesest Statoilist, kus Riias peatusime, pärisime ka oma täpsemat asukohta, sest Riia kohta oli meil üksnes kesklinna turistikaart, kuna turismiinfo punkte külastades arvasime, et Riia kaarti meil kindlasti vaja pole, sest olime otsustanud Riia reisiplaanidest välja jätta. Saanud vastuseks, et me oleme teel õiges suunas, aga meie kaardile jõudmiseks oli veel pikk maa.

Mõttes arvutasin kilometraaži, et eelduste kohaselt pidanuksime jõudma Pärnusse öösel kella 1 ajal - see ei tundunudki väga hilja. Küll aga ei osanud ma arvestada, et Riia linnas puuduvad igasugused viidad, mis näitaksid veidigi Eesti suunas (ka Sigulda ja Cesis oleksid juba olnud oluliselt paremad märgid), samas kui Eesti piiri lähistel on kõik külavaheteed neid täis. Teoorias oli meil selge, kust teed pidi me sisse tulime linna ja kuhu peame välja jõudma. Sellegipoolest suutsime tiirutada 3-4 korda mööda sama tänavat, leidmata õiget kohta ärakeeramiseks: küll sattusime tupikusse, küll kohta, kus oli keelumärk või kohustus sõita keeramise asemel otse edasi. Lõpuks leidnud kätte esimese õige suure tänava, olime nii õnnelikud, et unustasime sellelt ärakeeramise sootuks. Meie ees sõitsid ukrainlased, kellel paistis olevat esiklaasil GPS. Sõitsime natuke maad nende järgi, nemad aga keerasid paremale ja meie uhasime otse edasi. Kell oli juba üle südaöö. Kui tee otsa sai, küsisime Statoili teenindajalt järele, kuhu keerama peaksime. Selgus, et olime sattunud valele teele ning kaugel kohast, kus olema pidanuksime. Sellest mental note: usalda alati võõra mehe GPSi. Riiast lahkusime kella 1 ajal öösel ja Pärnusse jõudsime õnnelikult 3 paiku.

Järgmiseks tuleb a) saada korda TomTom JA varustada end kõikvõimalike vajalike paberkaartidega, b) leida nädalavahetuse päev, mil teha uus Läti trip, c) vahetada kaasa rohkem sularaha, d) laadida korralikult kaamera aku JA akulaadija kaasa võtta, e) uurida uuesti Statoilist, millised soodustused kehtivad ja kus Statoilid kaardil asuvad. Loodetavasti midagi ei unustanud :)

Puhkamist tuleb harjutada

Uskumatult tõsi on see telereklaami lause, kus neiu üllatudes küsib noormeetselt, mida nood lambi all beežitades teevad, saab vastuseks, et puhkamist tuleb harjutada. Nii ta on. Nädal tagasi reede õhtul lõpetasin tööpäeva suhteliselt hilja (andke andeks, sõbrad, kes te olete mu seetõttu üsna maha kandnud), valmistudes nädalaseks puhkuseks. Esimesed paar päeva olid rasked, töömõtted keerlesid peas ja pidevalt tuli meelde asju, mis kõik jäid tegemata. Esmaspäev oli telefoni otsas peaaegu nagu tavaline tööpäev. Jaanipäev oli rahulikum. Täna suutsin juba harjuda mõttega, et saan rahus raamatuid lugeda ja päikest võtta.

Praeguseks hetkeks olen jõudnud läbi lugeda kaks raamatut (Jaan tuli ju vahele): Oscar Wilde "Dorian Gray portree" ja Norma Khouri "Kaotatud au". Esimene neist raamatuist meenutas kooliaegset kohustuslikku kirjandust. Algus ei saanud eriti vedama, ent vahepeal läks üsna huvitavaks. Veidi Faustilik ja Faust mulle istus omal ajal. Ometigi ei viitsi ma kuigi palju lugeda raamatuid, mille tegevus toimub ajastus, mida olen filmidest näinud ja suudan veidi ette kujutada, ent mis jääb minust siiski üsna kaugesse aega seljataha. Pikad maastikukirjeldused mind ei põimu. Eelistan pigem raamatuid, mille tegevus leiab rohkem aset tänapäevas. Raamatuid, mida on lugeda nii ahmivalt hea, et ei saa neid kuidagi käest, mis on nii kaasahaaravad, et unustad end ümbritseva. see annab võimaluse mõtte välja lülitada ja tõeliselt puhata. Kogu vaimuga.

"Kaotatud au" aga paelus mind veidi enam. Kui olin lõpetanud "Elusalt põletatud" lugemise, otsisin Amazonist raamatuid, mis kirjutaksid aumõrvadest. Minu jaoks tundus kogu see teema, sh moslemid ja nende tõekspidamised, nii võõra ja arusaamatuna, et sellest veidi paremat pilti saada, tahtnuksin veel lugeda. Siis leidsin ka "Kaotatud au" nende raamatute pikast nimekirjast, mis aumõrvu ja mosleminaisi käsitlesid. Eesti keeles on sellel teemal tõlkeid ilmunud omajagu, ent inglisekeelsele kirjandusele jäävad need hoolega alla. Nüüd avastasin "Kaotatud au" juhuslikult raamaturiiulist ja võtsin selle ette. Kui "Elusalt põletatud" rääkis Jordani Läänekaldast ja pigem alamklassist, talupoeglikust elust, ülikarmidest reeglitest, mis olid kehtestatud ühiskonnas naistele, eriti antud peres, ent samas oli väga vahetu ja lihtne, siis "Kaotatud au" seevastu räägib keskklassi perekonnast, erinevatest koos eksisteerivatest uskudest, mille tavad on teatud määral erinevad, ent olles araablased, kummardavad samu tõekspidamisi kõigi teiste kogukondlastega. "Elusalt põletatud" andis pildi ühe naise elust ja läbielamistest, parema ülevaate sellest, kui eraldatud on sellised inimesed kogu maailmast, kui vähe on neil võimalus teisiti käituda või midagi teada, olla haritud. "Kaotatud au" selgitas reeglite piiridel mängimist justkui tänapäeva ühiskonnas, ent siiski andes laiema ülevaate aumõrvade tekkest ja tõekspidamistest. See ei olnud nii karm ega nii emotsionaalne kui "Elusalt põletatud", ent mõtteainet andis paljuks. Aumõrvade teema ei ole minu jaoks ikka veel ammendatud.

Nüüd on aeg järgmise raamatu käes, aga raamaturiiulil on küll palju raamatuid, ent tundub, et vähe neid, mis võiksid paeluda. Lugemissoovitused on teretulnud.

Aumõrv - elusalt põletatud

Neljapäeval jäin äkitselt haigeks. Ei tea, kas sain kuskilt viiruse, mis kiiresti mõjuma hakkas, või lõi külmetus välja, aga asi päris õige pole. Äkitselt lõid keset päeva kõrvad lukku, tekkis ületamatu nohu ja pea hakkas kumisema. Reedel lisandusid sellele veel peavalu, lihasvalu ja imelik tunne. Nii püüdsin ma terve nädalavahetuse istuda ja lihtsalt olla, et enesetunne veidigi kosuks. Kuna ilmad on ilusad ja soojad, püüdsin veidi, kurguni kinninööbituna, istuda ka päikese käes. Juhuslikult sattus mu kätte raamat...

Ma ei armasta eluloo raamatuid ja veel vähem jutustusi nii kirjas kui videos, mis kõnelevad raskest vägivallast, sõjast vms. Seda enam üllatasin end, kui silmad haarasid raamatust sõnu ja raske oli seda käest panna. Souad "Elusalt põletatud" on niivõrd kaasahaarav. Oma lihtsuses on see niivõrd kohutav, et terve mõistusega eurooplasel on sellest ilmselt raske aru saada. Ma olen kuulnud moslemimaailma eripäradest, nende brutaalsest käitumisest naistega ning sellest, et naistel puuduvad seal õigused. Sellegipoolest ei suutnud ma kuidagi uskuda, et tänapäeval ikka veel eksisteerivad aumõrvad, julm kohtlemine ja toores füüsiline vägivald selles maailmas, mida peetakse normaalseks ja pärandatakse edasi põlvest põlve. Heas usus tahaks ma loota, et antud eluloo kirjeldus on pigem siiski erand kui üldlevinud reegel ka sealses maailmas. Et meie mõistes tsivilisatsioon ja head tavad on ka sinna mingil määralgi jõudnud.

Ma ei saa hukka mõista seda maailma, mida ma ei tunne, aga sootuks võimatu on mõista ja õigustada jõhkrat käitumist, eluõiguse võtmist, pidevat hirmuvalitsemist. Minu jaoks kõlab uskumatult see, kuidas lõpetatakse naisterahvaste eluküünal täiesti või üldjuhul karistamatult - lihtsalt sellepärast, et nad on naisena sündinud. Aumõrv on perekonna au küsimus.

Igatahes soovitan lugeda seda emotsioonitult võigast raamatut silmaringi avardamiseks. See ei ole öökapi lugemine, pigem sobilik päevaseks ajaks, hea mõnel nädalavahetusel kätte võtta. Peale raamatu lõpetamist võiks mõelda oma elu üle järele ja küsida, mille üle küll me kurdame.

Miks minust ei saa ettekandja

Nädalavahetuse popp teema oli riigikirjandi kirjutamine. Absoluutselt raske katsumus igale abituriendile. Kuigi kirjandi kirjutamine oli mul omal ajal üsna käpas, ei tahaks ma seda siiski naljalt uuesti teha. Sellegipoolest püüan siinkohal au andes abiturientidele kirjutada lühiesseed teemal, miks minust ei saa ettekandja.

Ettekandja töö on huvitav. Selline arusaam jäi mulle alati kõrvaltvaatajana, kui räägiti suurest catering üritusest. Kõigil oli tähtis roll. Ettevalmistused. Kohapeal rolli täitmine. Klientidega suhtlus. Ootamatud olukorrad. Korrastamine ja ürituse lõpetamine. Meeskonnatöö ja rammestus. Tänu ja tagasiside. Tundub ju mõnus? Vähemasti ei muutu üksluiseks ning alati on midagi erinevat. 

Ettekandja töö on raske. Palju erinevaid situatsioone ja ootamatuid olukordi. Palju segadust. Keegi ei tee oma tööd korralikult ja sina kannatad. Midagi lõppeb otsa, midagi läheb katki, aga asendada pole millegagi, samas ei tohiks lauad tühjaks jääda. Kliendile peab alati jääma mulje, et kõik on paremas korras, alati särav naeratus ja üliviisakas olek, olenemata sellest, et said just kelleltki teiselt vastu pead asja eest, mis ei puudutanud üldse sind. Kliendi soovid on eripärased ja küsimused kummalised. Taldrikud ja kandikud on kaalult rasked, klaasidega täidetud kandikud vajavad lisaks veel tasakaalu harjutamist. Füüsiline väsimus on suur, esimesena jõuab see põlvedesse ja päkkadesse. Aeg jookseb meeletul kiirusel, aga päeva lõpp ei paista.

Ettekandja töö on igav. Keegi teeb oma tööd liiga hästi või pole piisavalt kliente. Lihtsalt seisad ja ootad. Ootad. Midagi ei toimu. Kui seda tööd teha rohkem kui üks kord, hakkab muster korduma. Tuleb klient, soovib midagi, saab selle, lahkub. Naeratus, viisakus, teenindus. 

Ettekandja töö on ebameeldiv. Seda eriti siis, kui see pole sinu igapäevatöö. Erandkorras oled tulnud vastu kolleegide abipalvele ligi 600 külalisega uue suure üksuse avamisürituse näol. Oled nõus abistama ja proovima ettekandja tööd korra. See tundub isegi esmapilgul lõbus. Ühel hetkel märkad, kuidas asjad ei toimi päris nii, nagu peaksid. Saad pähe asjade eest, mis päriselt ei olegi nagu põhjendatud. Jalad on surnud ja lisaks väsimusele ärritab suur söögi- ja joogikogus näljast maitsemeelt. Seejärel märkad, kuidas inimesed, kellega oled harjunud suhtlema, sinust justkui välja ei tee. Öeldakse, et hea teenindus on märkamatu, aga kas ka teenindaja peab olema märkamatu kõigile, ka omadele? Ma mõistan meie teenindajate raskust ja hindan kõrgelt head teenindusoskust, südikust ja vastupidamist. Aga tuginedes tänasele ainulaadsele kogemusele sooviksin omadelt rohkem hoolivust. Ja tänutunnet. Rohkem märkamist. Selline suhtumine ja käitumine riivab mu eneseväärikust.

Ma olen teenindaja. Oma igapäevatöös. Teenindan kolleege ja inimesi tänavalt. Olen harjunud viisakalt suhtlema. Mulle meeldib see. Aga minu töö on kuidagi teistsugune. Mul on teatav eneseuhkus ja ilmselt ka ego, mis on ületanud tavalise ettekandja töö ootused. Ma pean head teenindust ja head teenindajat väga oluliseks, hindan neid kõrgelt, ent see töö ei ole minu jaoks. Teenindaja töö on elustiil. Ettekandja töö on oskus ja tahe lisaks elustiilile. Selle kõige pärast ei saa minust ettekandjat.

Palun anna mulle pool oma unenäost

Täna öösel nägin unes, et vaatasin ühe sõbranna reisipilte ja seal oli foto, mida tahtsin väga M-le näidata, arvasin, et talle võiks meeldida. Läbi une tekkis mõte, et ok, teda siin ei ole, aga ta magab mu kõrval, pean ta üles äratama, et ta saaks ka seda pilti mu unenäos näha. Tol hetkel ma õnneks küll suikusin uuesti ja tema uni jäi rikkumata.

Aga mis siis, kui olekski võimalik kutsuda teisi oma unenägudesse, vaatama seda, mida sinagi näed? Või külastada teiste unenägusid, kui oled saanud selleks kutse? Kas see võiks aidata teist inimest paremini mõista või hoopistükkis mõista liiga palju ja näha tema mõistuse tegelikku maailma, mis eemale peletaks?

Või kui saaks lihtsalt vahetevahel anda kellelegi osa oma heast unenäost, et temalgi tore oleks?

10 000 sammu - istuv töö

Märkamatult on kätte jõudnud kevad. Ma avastasin seda kuidagi alles umbes eile. Kui selle avalduse tööl teatavaks tegin, arvas kolleeg, et ma võiksin vahelduseks kalendrisse vaadata: aprill juba poole peal ja suur kevad oli ammu juba kohal olnud. Vaatasin teda altkulmu topaka pilguga. Olgugi et mu sünnipäev on märtsis ja see peaks olema üks hilisemaid kevade kuulutajaid, aga minu jaoks oli kevad saabunud alles nüüd ja kuidagi äkki. Nagu ikka. Talvejopega käia tundub kuidagi kohatu.

Sain sünnipäevaks sammulugeja. Kuigi mul on nö tüüpiline istuv kontori töö, olen ma ammu kahtlustanud, et omajagu samme teen ma päeva jooksul ära siiski. Et see ei oleks pelgalt vabandus sellele, et ma kuidagi trenni ei jõua (jah, ma pole ka viimased tubli mitu nädalat kepikõndima jõudnud), siis oli mul lõpuks meeles eile hommikul sammulugeja käekotti visata ja autost välja astudes ilutses seal üsna ilus number 100 sammu: teekond kodu uksest autoni. Eile oli üsna tavaline tööpäev, veidi sebimist ja jooksmist mööda maja, aga muus osas täiesti tüüpiline. Päeva lõpuks näitas sammulugeja 9467 sammu. Täna oli päev veidi kiirem, sebimist natuke rohkem ja jaladki päeva lõpus kerges surinas - 11817 sammu (olgu täpsustusejks öeldud, et eile sain autoga maja ette, täna pidin autost tööle ja tagasi jalutama ca 5 minutit, mille sammud on näidu hulgas). Arvestades, et kuulu järgi pidavat olema heas vormis püsimiseks normaalne sammude arv päevas 10 000, siis pole ju paha tulemus istuva töö kohta?

Swedbank sai isegi hakkama

Täna hommikul tõstsin toru ja helistasin Swedbanki, et teada saada, kas pean minema vaidlustust uuesti allkirjastama või mis seis asjadega on. Seekord sattusin asjaliku tädi peale, kes lubas veidi uurida, mis seisus asi on. Olnud mõne minuti ootel, lubas ta mulle tagasi helistada. Umbes veerand tunni pärast kõne tuligi: öeldi, et täna saab kõik korda. Palusin täpsustada, mis nimelt korda saab, kas vaidlustus või raha. Vastati, et kogu rahadega seotud jama. Vastusega jäin ma esialgu rahule, ent olin siiski rohkem kui skeptiline.

Hetk tagasi Swebanki internetipanka sisse logides märkasin, et nad on mu kontole raha tagasi kandnud. Sedakorda on nad kandnud mulle tagasi ka makstud intressid ja võlakatte. Krediitkaardikonto (NB! ilma kaardita) on nullis ja kuskil mingeid intresse ei tiksu. Lõpuks ometi on see jama lahendatud. Uskumatu. Ma siiski eeldan, et ma olen kustutatud ka nende krediidivõlglaste nimekirjast, kuhu ma poleks pidanud üldse sattuma.

Võibolla olen ma veidi liiga nõudlik klient, kuid peale kogu seda jama oleks ma eeldanud väikest pangateadet, mis võinuks lihtsalt veelkord vabandada ning öelda, et nüüd on kõik ok ja muretsemiseks pole enam põhjust. Ilmselgelt olen ma tõesti liiga nõudlik klient.

PS! Ega loodus tühja kohta ei salli, et see raha nüüd kontol tagasi on. Täna sain tööl hoovis parkides parkimistrahvi, sest olin unustanud hommikul kiiruga parkimisloa tuuleklaasi vahele visata.

Swedbanki saaga jätkub

Ma olen tõeliselt tige Swedbanki peale. Ikka veel ja aina tigedamaks asi läheb. Kui eelmise nädala lõpus suutsin korraks maha rahuneda, siis praeguseks hetkeks olen totaalselt taas tuurid üles kogunud.

Minu krediitkaardi teema on endiselt lahtine. Reede hommikul, kui selgus, et teller oli unustanud teisipäeval minult vaidlustusele allkirja võtta ja ma pean minema uuesti pangakontorisse, et allkirja anda, olin püha viha täis. Kirjutasin Swedbanki üsna tigeda kliendikaebuse. Kuna sattusin arstil käies Pae kontori lähistele, käisin sealt läbi, et lõpuks ometi oma vaidlustus käiku anda ja sellega kõik korda saada. Teller printis eeltäidetud eestikeelse vaidlustuse välja, andsin mõlemale eksemplarile oma allkirja ning sain ühe eksemplari AS Hansapanga templi ja telleri allkirjaga endale. Arvasin sellega korras olevat.

Kuna ma jõudsalt olen olnud viimased nädal aega Swedbanki kuld-kirjasõber, siis olen hakanud tsekkima oma internetipanka, et ehk laekub sinna mõni uus põnev kiri (meenutab jubedasti Shopaholicu raamatus peategeleast, kes jõudsalt pangaga muudkui kirjutas ja mina mõtlesin siis, et selliseid inimesi ei ole olemas, nüüd aga olen üks neist). Pühapäeval oli saadetud mulle vastus kliendikaebusele internetipanka, ette ja taha vabandades ja lisades, et pean ikkagi minema pangakontorisse allkirja andma. Täna õhtul kella 18 ajal oli laekunud minu e-postile uus kiri Swedbankilt, kus nad teatavd, et tulevad mulle vastu ja saadavad meilile minu vaidlustuse, mille saan neile allkirjastatult tagasi saata. Vaidlustus oli sedakorda inglise keelne. Kirjutasin neile rõõmsalt vastu, et kas pean seda uuesti allkirjastama ja neile saatma, kuigi olen seda juba reedel pangakontoris teinud? Samuti avastasin inglisekeelset vaidlustust pikemalt uurides, et linnuke, mis on vaidlustusele panga poolt pandud, ütleb, et mina "ei ole tehingut teostanud antud summas". Eesti keeles tähendab see, et ma olen tehinguid teostanud, aga minult on võetud vale summa. Samas on paar rida ülevalpool väide "ei ole tehingut teostanud ega volitanud kedagi tehingut teostama", mis minu mõistuse järgi peaks olema minu juhtum: ei ole ma kunagi USAs käinud, ühtki tehingut neist teinud ega ka kellelegi oma kaarti edasi andnud. Seega on pank märkinud automaatselt vale vaidlustuse põhjuse?

Lisaks sellele avastasin, et minu deebetkaardil on äkitselt 300 krooni miinust (broneering). Mida kuradit? Kliksasin broneeringu lahti ning selle selgitus oli "Loan" ja numbrijada. Ehk siis laenumakse? Aga mul pole ühtki kehtivat laenu, ka oli krediitkaardi limiidist üle läinud ja veel maksmata (loe: raha, mille jagu mul enam deebetkaardil polnud, et see automaatselt ära varastada) ca 150 eek. Kust tuleb siis äkki 300?

Võtsin toru ja helistasin klienditoe telefonile (no milleks need siis on, kui mitte helistamiseks?). Teenindaja teispool toru oli igati viisakas ja kena. Püüdis järgi uurida, kust see 300 krooni tekkinud on ja mis laenumaksega on tegu, et ega pole veel mõnda minu teadmata tehingut tehtud. Ei olnud. Peale 10 minutilist ootamist selgus, et tegu on Ego kaardi automaatse tagasimaksega, mis mul oli kunagi sätitud 350 eek peale kuus. Oh jah.

Kui küsisin, mis on mu vaidlustusest sanud, teatas ta, et tänase päeva seisuga ei ole see nendeni jõudnud ja pean minema pangakontorisse seda allkirjastama. Dziisas, kui mitu korda ma pean ühe ja sama asja pärast, ühte ja sama dokumenti minema pangakontorisse allkirjastajma?? Praeguseks olen käinud nüüd 2 korda (esimesel korral mulle lihtsalt ei antud dokumenti, mida allkirjastada, teine kord allkirjastasin ära). Et siis tuleks veel kolmandat korda ka minna? Väidetavalt kohe, kui selline dokument allkirjastatakse, faksitakse see vastavasse osakonda ja antakse käiku. Tuleb välja, et 4 kalendripäeva jooksul pole Swedbanki ühest kontorist teise veel faks kohale jõudnud. Kaua niimoodi selle rahaga veel läheb? Tõepoolest, ma vihastasin. Mida paganat nad must tahavad, otsustagu ükskord ära. Mina ei ole Swedbank, et ma teaks, kuidas sellises olukorras käituda ja mida teha. Ühesõnaga soovitati mulle homme peale kella 9 tööajal tagasi helistada, et siis loota saada vastust mõnelt spetsialistilt.

Kui see asi niipea lahendust ei leia, olen ma nõus kasutusele võtma vajadusel äärmuslikke meetmeid, et asjad liikuma saada. Praeguseks hetkeks on Swedbank mulle tekitanud kahju 8500 eek USA tehingute eest, ca 15 eek krediitkaardi intressi, 300 eek miinussumma minu deebetkontol. Ühesõnaga summa hakkab lähenema 9000 kroonile. Lisaks täpselt nädal aega ja terve päeva kestnud psüühilised kannatused, jooksutamised ja segased vastused. Kui asjale kohe selgust ei saa, olen ma nõus Swedbanki selle eest kohtusse andma. Asi on naljast kaugel.

Mustikas põles - ema pood Mustika keskuses

Tänane hommik algas taaskord suure üllatusega. Kell oli mõni minut 8 läbi. Olime just tööle sõitmas, kui helistas E ja küsis, kas ema pood asub Mustika keskuses. Kuna E ema oli just hiljuti seda külastanud, arvasin, et ta helistab sellepärast. Tema vastus oli aga kiirelt, et Mustika keskus põleb lausleekides ning kahjustunud on juba üle 1000 m2 pinnast, seda kõike just mu ema poe poolsest otsast. Põlengust teatati kell 5:41.

Helistasin emale. Ta oli uudistest kuulnud, et midagi põleb, aga kui hullult, ta veel ei teadnud. Ema asus teele Mustika poole ja mina jõudsin tööle. Netist leitud pildid polnud just meeliülendavad: suured leegid liikusid otse ema poe suunas. Sain teada, et Enteri pood on hävinud täielikult. See oli meist vaid üle koridori. Hirm oli suur. Ahastus.

Ema jõudis kohale 10 paiku. Palju helistamist ja uurimist. Lõpuks selgus, et kohapeal teha pole midagi ja esimene lootus näha oma poodi, on kella 12 ajal. Veidi peale poolt üht teatas ema, et hakatakse sisse laskma. Sõitsime kohale. Ootasime. Pikalt ja kaua. Rentnikke oli palju, kõik ootasid ja ootasid kannatamatult. Tundide kaupa, jalad paarisenitmeetrises vees. Selleks hetkeks teadsime, et kõige hullem polnud meieni jõudnud, ent vee- ja tahmakahjustused võivad olla pöördumatud. Samas olid päästjad just avastanud veel kuskil tulekolde, mida samal ajal kustutati.

Turvatöötajaid, kes rentnikke saatis, oli vaid üks. Vaene neiu oli terve päeva põlenud kaubakeskuses veetnud, ilmselgelt oli tal üsna halb olla. Meie viibisime oma poes veidi üle kümmekonna minuti, saime sellestki lühikesest ajast külge terve päeva kestnud räige vinguhaisu ning kõri kipituse, turvatöötaja aga viibis seal tunde. Tõeliselt jube.

Kui meid kaubakeskuse pinnale oma poe juurde lasti, oli vaatepilt ahhetamapanev. Kõik kohad olid vett täis, mõnes kohas ulatus vee kogus üle saapa varbaotsa. Tahma oli kõikjal. Enteri ega On/Offi poest polnud midagi järel, Masku oli suures osas kannatada saanud, lisaks vingu- ja tahmakahjustused. Meie poe päästis lausleekidest vaid vahekoridor, kus polnud põlevat materjali ja leek sai kanduda üksnes lae kaudu, ent viimasel hetkel oli tuletõrje saanud tulele piiri peale. Klõpsisin kiiruga paar pilti.

Meie boksis on vaid tugev veekahjustus ja tohutus koguses tahma ja vingu. Pehme mööbel läheb ilmselgelt mahakandmisele. Paljude valgustite osas ei oska veel arvata, ei saanud seal kuigipalju ringi vaadata - teised ju ootasid ja tahtsid ka. Püüdsime vaid päästa kiiruga seda, mida andis, tõstes mõned asjad kuivemale pinnale. Lisaks siis muud poes olevad väikedetailid. Elektrit polnud, aga üht-teist tänu katuseakendele nägi. Eks siis saab tegelikud kahjud ära hinnata ja selgeks teha, kui taas poe ruumidesse tagasi lastakse ning elekter sisse pannakse. Kaup on meil paraku kindlustamata - ei osanud selle peale mitte tulla, et ka kaubakeskuses tuleks tulekahju vastu end kindlustada. Mis ja kuidas edasi saab, ei tea praegu keegi. Eks aeg annab arutust.

Hommikul vasardas peas vaid küsimus, kuidas sellised asjad saavad juhtuda ja niivõrd ulatuslikult. Olgu siinkohal mainitud, et pood on küll mu ema ainus tegevusala, ent firma on meil kahe peale, seega on see natuke nagu minu laps ka. Üleeile avastasin ma oma krediitkaardi kloonimise, täna oli tohutu kahju Mustika keskuses. Kuidagi raskeid üllatusi täis aeg. Iga asi pidi millekski hea olema. Huvitav, milleks need head on?

Krediitkaardi kloonimise ohver

Eile hommikul avastasin ehmatusega, et minu krediitkaart on kloonitud ning sellega on makstud USAs 1,5 nädalat tagasi 8500 EEK eest. Šokk oli suur.

Kõik algas sellest, et mul oli vaja maksta ära üks mõnetuhande kroonine arve kindlasti 02.03.09 kuupäeval pangaülekandega või hiljemalt 03.03.09 kaardiga. Tahtsin ülekandega maksma hakata, kuid jõudsin panganetti alles mõni minut peale südaööd. Kuna kuupäev oli juba vahetunud 03.03.09-ks, siis arvasin kindlam olevat minna hommikul kaardiga oma arvet maksma, et raha kindlasti samal päeval üle läheks. Et palgapäevani oli paar päeva aega ja ma ei viitsinud hakata summat poolitama erinevate kaartide vahel, otsustasin kasutada arve tasumiseks krediitkaarti, mida ma üldjuhul ei kasuta ning mis rahakotis seisab rohkem hädajuhuks (naistel neid hädajuhte ikka vahel esineb, alustades ootamatust allahindlusest ja ideaalsest leiust poest ning lõpetades vahetult enne palgapäeva lõunasöögi eest maksmisega). Kuna olin just eelmise aasta lõpus kasutatud krediidilimiidi täies ulatuses tagasi maksnud ja teadaolevalt oli kaardil 7000 EEK vaba raha, siis seda suurem oli minu üllatus, kui teenindaja teatas mulle, et kaardil pole piisavalt raha. Ma küsisin, kas kaart ei läinud läbi või oli ehk mõni muu viga, kuid vastus jäi endiseks. Seepeale andsin oma deebetkaardi, millel teadsin olevat peal summa veidi üle 1000 krooni ja palusin sellelt kaardilt võtta 1000, et siis ülejäänud summa muude kaartide vahel ära jupitada. Teenindajalt sain aga sama vastuse: kaardil pole piisavalt raha. Esimene mõte oli, et pangas on suhtluses kuskil mingi error, sest raha ju minu teada oli olemas.

Kohe, kui mul õnnestus pääseda esimese arvuti taha, millel on ID-kaardi lugeja, logisin panka sisse ja avastasin, et minu krediitkaardil on tõepoolest üle 7000 krooni (NB! limiit oli 7000) võlgu, lisaks on kadunud kogu mu raha deebetkaardi arvelt. Konto väljavõttelt nägin, et 13-18.02.09 on tehtud minu kaardiga tehinguid USAs kiirsöögikohtades, pandimajades, juveeliäris, Wal-martis ja veel paaris poes, kokku ca 8500 EEK eest. Kuna krediitkaardile jõuab välismaksete info hiljem, siis saab maksetega ületada ka krediidipiiri, mispuhul ületanud summa kasseeritakse vaba raha ulatuses automaatselt deebetkaardi kontolt. Sinna siis kogu mu vaba raha läkski. Lisaks sellele olin saanud pangast teate, et mul on tekkinud krediidivõlg (selle osa suhtes, mis ületas krediidilimiiti ja mida deebetkaardil olnud summa katta ei suutnud) ja kui ma võlgnevust teatud tähtaja jooksul ei lahenda ning summa kasvab veel, siis olen ma kantud krediidiinfo nimekirja. Minu ehmatus oli suur ja ootamatu.

Esimese asjana peale kelmuse väljatulekut helistasin panka ja palusin tehingud annulleerida, seejärel käisin pangakontoris ja andsin üle oma krediitkaardi ning kirjutasin politseis avalduse. Ka pangateller ja politseinikud olid üsna nõutud. Hetkel pole ma kuskilt veel mingit vastust saanud ning miinussumma on endine, ent intress aina kasvab (ikkagi 18%) ning ka krediidivõlglaste nimekirjas olen endiselt üleval, sest võlg on likvideerimata.

Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on. Ma pole kunagi USA-s käinud ja minu krediitkaart oli ka sel samal hetkel ikka veel minu rahakotis, kui tehinguid tehti. Ma olen alati püüdnud olla hoolas igasuguste maksete tegemisel, kuuldes ikka ja jälle hoiatusi, kus keegi on mingeid andmeid kopeerinud. Minuga ju selliseid asju juhtuda ei saa?! Aga siiski tõmmati ka mind kusagil väga osavalt kotti. Ma pole kasutanud krediitkaarti kuskil kahtlastes internetipoodides ega niisama urgastes, mitte kunagi sularahaautomaadis. Seda enam, et antud kaarti kasutasin ma viimati 2008 aasta juulis ning 2008 aastal üldse kokku 7 korda, millest korra Paypaliga Skypesse kõneaega ostes, 3 korda Eestis minu mõistuse jaoks täiesti usaldusväärsetes kohtades, kus olen ka teiste kaartidega maksnud, ning 3 korda Londonis kaarti mitte kordagi silmast lastes. 2007 aastal kasutasin ma kaarti samuti vaid 3 korda. Peamised antud kaardi kasutusajad jäävad 2005. ja 2006. aastasse. Kas tõesti kopeeriti minu kaart juba 2005-2006 (kui ma õigesti mäletan, vahetatakse kaarti iga 3 aasta tagant, seega vahetasin seda 2006, sest aegumine oli 2009)? Või kopeeriti seda millalgi eelmisel aastal niivõrd osavalt, et ma ei märganud, kuid miks oodati sel juhul ligi kolmveerand aastat enne kaardi kasutamist?

Igal juhul loodan ma siiralt, et ei pea hakkama omast taskust kellegi teise pettusi kinni maksma ning asjad saavad korda, aga ütleme ausalt, et uue krediitkaardi järgi mul küll isu ei ole. Pigem on tunne, et maksaks edaspidi üldse vaid sularahas, kuid ka see tuleb ju kuskilt kätte saada...

Olgu see lugu teistele õpetuseks ja hoiatuseks, et oma arvetel tuleb silma pidevalt peal hoida, vastasel juhul võidakse avastada kurikaelte tegevus liiga hilja. Hea, et seekord sattusin nende tegevusele vaid 1,5 nädalat peale toimumist. Ma siiralt loodan, et minuga seda enam kunagi ei juhtu. Praeguseks olen ma krediitkaardi kloonimise ohver - kahju 8500 EEK ja krediidivõlg.

Telefonide ebaõnn vol 2

Mul õnnestus oma telefoniga vahepeal teatav vaherahu sõlmida. Andsin alla sellele, et kõiki kontakte ja kalendrikirjeid oli äkki nelja- ja kolmekordselt. Vahepeal küll üritasin telefoniraamatut korrastada ja topeltkontakte kustutada, kuid varsti olid imekombel kõik kontaktid neljakordselt endisel moel tagasi. Kahtlustasin selles tol korral sünkroniseerimise pattu, ent sellegipoolest ei võtnud ma vaevaks uuesti telefoniraamatut käsitsi üle käia.

Iseenesest meie suhted vahepeal paranesid: tema õppis minuga elama ja mina temaga, kuid ühtäkki paar päeva tagasi otsustas mu kullakallis telefon, et ei näita mulle enam sisenevate kõnede nimesid. Kui telefoniraamatu lahti võtsin, olid nimed koos numbritega seal endiselt 4-kordselt olemas, kuid smsi saades ja kõne sisenedes, näitas ainult numbrit, nagu oleks see saabunud võõralt numbrilt. Vaatasin hämminguga. Eile avastasin, et lisaks nimenäidu kaotamisele on asunud telefon iseseisvalt osasid kontakte telefonist kustutama. Igapäevaselt kasutuses olnud kontaktid olid äkki kadunud. Paljud kontaktid on õnnks veel alles, küll neljakordselt, mõned ka vähemakordselt, kuid osadel kontaktidel on kadunud salvestatud lisainfo (teine telefoninumber, aadress või sünnipäev). Siinkohal ei saa tegu olla sünkroniseerimisveaga, sest vahepeal polnud ma telefoni arvutiga sünkroniseerinud. Niisiis, mis vaevab minu väikest telefoni?

Ilmselt olen ma varsti sunnitud pöörduma garantiiremonti. Mul on vist tõesti telefonidele halb aura, sest neil kipuvad mingid probleemid aeg-ajalt esinema (ilmselt tihedama sagedusega kui teistel...). Nii et kui ma pole pikka aega ühendust võtnud, võib asi olla lihtsalt selles, et mul pole enam numbrit, millele helistada või smsida.

Ja muide, avastasin üllatusega, et vahepeal (küll juba mõned kuud tagasi) läks mu MSNi kontaktide loend sassi: kadusid grupid ja näitas kõiki offlines. Paar päeva hiljem läks asi ise korda. Pidasin seda mõneks MSNi serveri veaks. Nüüd aga avastasin, et mul on ka MSNist tänu vahepealsele viperusele mitmed kontakid, kes seal varem olid, lihtsalt kadunud.

Seega, jagage palun mulle oma kontakte.

Inbox

Uskumatu, minu meilboks on jõudnud hetke, kus seal on inboxis 7 kirja ja need kõik loetud. 7 sellepärast, et ootavad mingit tegutsemist, mitte aga otsest vastust. Ülejäänud mõnituhat kirja olen ma suutnud vaikselt likvideerida. Täna neist viimased 700. Ma ei oleks osanud arvata, et ma kunagi selleni tegelikult ka jõuan: kirju tuleb lihtsalt igapäevaselt nii palju peale. Aga ka kustutamiseks on vaja aega. Ja selleks, et märgata olulisi kirju, mis muidu kahe silma vahele kipuvad jääma.

Avastasin, et 2 aastat tagasi olin suhelnud ühe endise töökaaslasega, kellega lubasin millalgi kunagi kokku saada. See millalgi kunagi ei ole tänase päevani kätte jõudnud.

2 aastat tagasi oli saabunud mu postkasti päris mitu tööpakkumist, mis mind siis kas külmaks jätsid või huviorbiit oli teine. Mõnda kohta ma polnud ka piisavalt hea. Tänasel päeval vaatasin ma neid kuulutusi hoopis teise pilguga. Ma ei tea ega mäleta, mispärast jäi minu kandidatuur poolikuks tol ajal ühte juhtivasse talendiotsingu firmasse. Ma ei mäletanud, et nad minuga üldse oleksid tol ajal ühendunud, ent kirjavahetus annab sellest märku. Mitte, et ma oleksin hetkel aktiivne tööotsija, aga tahes tahtmata paneb see vahel mõtlema, et kes ja kus ma oleks praegu, kui oleksin vahepeal teinud teistsuguseid otsuseid. Ma ei ole õnnetu, sugugi mitte: mul on väga huvitav ja väljakutseterohke töö, mis annab mulle palju võimalusi enese teostamiseks. Aga kui oleks võimalus korraks piiluda tulevikku erinevate stsenaariumite korral, siis kas seda võiks kasutada?

Leidsin juhuslikult oma esimese blogisissekande blogisse, kus polegi mitte midagi muud, ent mis endiselt netiavarustes ripub. Seal on nimekiri asjadest, mille olen koostanud endale meeldejätmiseks. Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju. Tol hetkel ma tundsin neist tõesti puudust. Tänasel päeval, umbes 2 aastat hiljem, on need mul kõik tegelikult olemas. Kas ma olen selle võrra õnnelikum või pidanud rohkem pingutama? Ei usu, ent paljud asjad teevad igapäevaelu veidi kergemaks küll.

Ilmselt mõnikord peabki lihtsalt olema kannatlik ja ootama, et asjad ise paika loksuks. Elul on sinuga omad plaanid.

Telefonide ebaõnn

Sel kevadel saab 10 aastat minu päris esimesest päris oma mobiiltelefonist. Oli maikuu, kui see uus ja popp asi endale sobiva koha minu kotis leidis. Ilmad olid ilusad ja päiksepaistelised, väljas mõnusalt soe ja uskumatud asjad juhtusid ümberringi. Olin äsja armunud. Värsket tundepuhangut ilmestasid kirjutuslaual rohelises vaasis olevad kollased roosid. See päev oli imeline... Ja sellest järgmisel murti meile koju sisse. Turvatunne oli kadunud ja vajasin ilmselgelt sidevahendit. Nüüd siis juba kahel põhjusel. Piipar oli küll üheks alternatiiviks, ent nagu aeg näitas, suri see trend üsna kiiresti välja. Pealegi oli piipar väga ühepoolne ning oleks ju noortevahelise suhtluse üsna tüütuks teinud, eksole. Minu esimeseks telefoniks sai kasutatud Motorola d160 raskelt korjatud hinnalise 800 krooni eest. See telefon elas minuga koos üle raskeid aegu, leides kord oma otsa õnnetuse kombel porilombist, kord kukkudes vastu seina, kord peale istudes. Uus aku pidas imekombel terve päeva, aga laadija pidi pidevalt kotis olema. Lõppes asi sellega, kui kord suvepealinnas läksin enne ärasõitu linnapeale. Vanemad pidid helistama, kui valmis on ja mina muudkui ootasin. Läks tunde, enne kui tagasi jalutasin ja selgus, et telefon on masti külge rippuma jäänud ehk pilt on kenasti ees, aga helistades ütleb, et telefon on välja lülitatud. Oli aeg uus telefon muretseda.

Minu teiseks suureks sõbraks sai kasutatud Ericsson Gh688, metallraamiga korpusega ja puha, kuigi suur unistus oli tol ajal R.-l olnud Ericsson T10. Klapiga ja puha. Ilgelt popp värk. Metallraamiga korpus oli kukkumistele oluliselt vastupidavam, kuid sellelgi telefonil tekkisid mingi aja möödudes suuremad vead. Lõpuks oli kõne taustal niivõrd tugev püsitoon peal, et keegi ei kuulnud enam ühtki mu sõna.

Stockmanni Hullud päevad olid siis alles üsna uued asjad. Mitte just esimest korda, aga üsna esimesi. Suure üllatusena müüdi seal esimest korda väga hea hinnaga tutt-uut mobiiltelefoni. Oli reedene päev ja Tartu maanteel Stockmannist üsna üle tee oli meie majandusõppe eriala päev. Mu vend oli müüdavat pilli tugevasti kiitnud ja ma usaldasin teda täielikult. Minu uus truu sõber oli sinise korpusega Panasonic (ma ei ole kindel, et see sama telefon on, aga igatahes nägi ta väga selline välja), väljaulatuva antenni ja vibreeriva akuga. Ma olin meie klassis vist esimene, kellel oli vibreeriva akuga telefon. Klassivennad tegid nalja sellele tunni ajal helistades, et vaadata, kuidas ta vibreerides vaikselt laua pealt maha potsatab. Tegu oli tõeliselt hea telefoniga ning tuhande krooni eest tol ajal midagi paremat saada oleks olnud ülimalt raske. Siis olid telefonid veel väga kallid. Kunagi hiljema ma enam seda telefoni kuskil müügil näinud ei ole. Järgmistel Hulludel päevadel müüdi ka mingit telefoni, kuid mitte pooltki nii hea pakkumisega. Ühesõnaga oli mul väga popp uus telefon. Ta teenis mind truult aastake-paar kuniks ühel vana-aasta õhtul kogemata antenni pooleks istusin. Peale seda oli levi kohati üsna olematu. Aastaid hiljem, kui levi oli oluliselt paranenud, kasutas mu isa seda enda asendustelefonina, sest riistapuu ise oli parimas korras ja pealegi suurepärase menüü ülesehitusega. Väga kõva tehnika sõna tolle aja kohta. Vähemalt minu meelest.

Saabus märtsikuu ja otsustasin endale sünnipäevakingi teha. Olin juba mõnda aega vaadanud poes ühte imepisikest (jah, see oli nende tibatillukeste trenditelefonide aeg) hõbehalli Motorolat. Ta nägi juba eemalt vaadates niivõrd nunnu välja, et raske oli teda mitte omandamata jätta. Õhtul peale tööpäeva lõppu läksin Radiolinjast läbi ja ostsin endale telefoni ära. Olin just auto kõrvalistmel kodupoole liikumas ning oma SIM-kaardi värskesse telefoni pannud, et seda imetleda, kui ema helistas ja teatas, et mulle on rahvusvaheline postipakk. Mulle oli üllatusena saadetud sünnipäevaks telefon! Uudis oli nii jalustrabav (ja seda enam jalustrabavam, et olin 15 minutit tagasi endale uue telefoni ostnud, pealegi tolle aja kohta üsna kalli - või vähemasti nii mulle tundus - ca 3000 eek maksva), et pidin oma uue telefoni peost pillama. Pakis oli tutikas Ericsson R320. See oli aeg, kus Radiolinja tõi turule lepingulise Zeni, millega sai kuus 100 smsi tasuta saata, nii et 2 telefoni korraga kulusid marjaks ära. Kuniks saabus viimane Pühajärve Beach Party, kus ma käisin, meile autosse öösel sisse murti ja see ära varastati. Mul oli kinkijate ees nii siiralt piinlik, ent politsei avalduse jaoks vajasin IMEI koodi, mis oli ainult neil alles. Peale ülestunnistust, e tolen telefonist armetult ilma ja endiselt mitte veel tunnistades, et oman ka teist telefoni, saabus varsti uus postipakk lohutustelefoniga Motorola t192. Smsimiseks olid tal mõnusalt suured ja pehmed klahvid, mida mugav muljuda oli. Peale 1,5 aastast smsi-masinaks olemist omastas ta mu ema kuniks telefon lõplikult otsad andis (minu käes lülitas ta end ise sisse-välja järjest vaid vahetevahel, ema käes hakkas seda pidevalt tegema).

Ilmselt selle kahe telefoni jamaga ma oma pisikese iluduse tol hetkel ka nö tuksi keerasin. Olid need mingid tumedad mõtted või kes teab mis, aga see telefon ei tahtnud mitte normaalselt töötada. Kord kadus kõne ära, et mind kuulda polnud ja seejärel levi. Peamiselt olid tal levi probleemid ning nendega teda taaskord garantiisse viies, sain tagasi mittetöötava klaviatuuriga telefoni, mis väidetavalt oli garantiis olles saanud vedelikukahjustuse, mis garantii alla ei mahtuvat. Aga see selleks. Ühe ja sama veaga sai ta garantiis korduvalt käia. Olin saanud uue töökoha ning pidin olema telefonitsi tihti kättesaadav. Kuniks kord läks välja meie värske pressiteade ja selgus, et mu telefonil oli taaskord minu teadmata levi haihtunud. Järgmisel päeval läksin ma poodi ja ostsin uue telefoni: SonyEricsson K500i - absoluutselt trendikas äriklassi moodi telefon. See on telefon, mille sisuga ma viimaste proovitute seast kõige enam rahul olen olnud. Suurepäraste võimaluste, lisade ja valikutega. Asjadega, mis on defauldina peal, millest paljude teiste telefonide puhul võib üksnes unistada. Tolle aja kohta oli ka kaamera pildi kvaliteet üsna suurepärane. Aga ka see telefon ei pidanud igavesti vastu: joystick jäi kinni ja hakkas jooksma. Lõpuks polnud sellega menüüs enam üldse võimalik surfata ja peale mitmendat garantii korda selgus, et see viga polegi parandatav. Valasin krokodillipisaraid. Aastake peale telefoni kapile seisma jätmist läks seda vaja sõbrannal. Paraku sobis see vaid sõnumite tippimiseks ja numbrite valimiseks, ei enamaks.

Pidin leidma endale midagi uut ja olenemata püüdlustest poodidest midagi asjalikku leida, ei õnnestunud mul see kohe kuidagi. Küll ei olnud hea üks, siis teine. Heade olude kokkulangemisel laenas M mulle oma telefoni ajutiselt. Ajutised asjad on kõige püsivamad nagu ikka. Ma ei saa seda telefoni enda omaks pidada, kuid esimest korda olin ma sunnitud kasutama väga kiidetud Nokiat. Siiani oli minu kokkupuude Nokiaga olnud pelgalt põgus. See oli lihtsa sisuga töökorras telefon, aga ma tahtsin midagi enamat. Ja midagi oma.

Juhuslikult jäi sugulane oma telefonist ilma ning mul avanes võimalus kasutada venna vana, et mõelda, mis funktsioone ma enda omale tahaksin. Nii sai sugulane telefoni endale, mis tema käest aga juhuse tahtel taas uue omaniku leidis. Venna telefoniga polnud ma päris rahul, sest ka see polnud enam päris 100% töökorras. Sain võimaluse katsetada Nokia N81, ent see hakkas nii kõvasti ragisema, et keegi mind enam ei kuulnud. Pealegi vihkasin ma sel telefonil neid muusika nuppe, mis mu telefoni kogemata üle surmvaikse koosolekuruumi hirmkõvasti möirgama panid.

Olles tüdinenud erinevate telefonide katsetamisest ja sellest, et need on alati kellegi teise omad, tahtsin päris oma. Suvel leidsin Nokia kodulehelt välimuselt ja demo poolest ülisobiva telefoni. Kuniks see Eestisse lõpuks müügile tuli. Sisu poolest ei vastanud ta enam kui pooltele mu ootustele. Ja siis nägin ma Internetis juhuslikult ühte puhtnaiselikku telefoni - Nokia 7610 Supernova. Ilma telefoni kunagi reaalselt käes hoidmata ja sisu näppimata soovisin saada endale justkui põrsast kotis, mille Jõuluvana mulle kuuse alla poetaski. Jah, see telefon on ülinaiseliku välimusega, kerge ja armas. Sisugi viitab üdini naiselikkusele (roosad kalad keset ekraani ja naistesuuruste rahvusvaheline teisendaja), kuigi see telefon ei sisalda päris kõiki mu ihaldatud soove (mõnda ehk annab netist juurde sikutada...). Igatahes, kui telefon oli päevake vana, avastasin, et peale hetkeks välja lülitamist, ei mäleta telefon enam ühtki seadistust: ei heli, profiili, tausta. Ühesõnaga mitte midagi. Tegon netist softi uuenduse, mille peale küll telefon ellu ärkas, ent kõik ikoonid asendusid mustade küsimärkidega. Korda ei läinud see enne, kui tegin tehase seadete taastamise. Ma pole teda oluliselt julgenud rohkem näppida ning siiani on ta olnud enam-vähem töökorras. Kuniks reede hommikul ta enam lihtsalt ei äratanud, nagu ka täna. Äratus on sees ja kõik nii, nagu peab, kuid ta lihtsalt ei ärata. Ignoreerib mind täielikult. Et nüüd siis mis?

Ma ei tea, kas see on olnud lihtsalt 10 aastat valesti valitud telefone või ongi mul telefonidega täielik ebaõnn?

Kehv kirjasõber

Ma olen olnud üsna kehv kirjasõber. Ühest küljest seda alati teades, teisest alati ettekäändeid leides, miks asjad on nii läinud. Kunagi mõni aasta tagasi sattusin lugema ühest päevalehest tõlgitud artiklit, kus üks tuntud naisterahvas jagas oma kogemust kirjasõprusega. Kunagi oli ta kirjutanud kirju kirjutusmasinal, mis oli aeganõudev ja kordusi vajav. Paljud vajalikud kirjad jäid ajapuudusel kirjutamata. Seejärel hakkas ta kasutama arvutit kirjade vormindamiseks ja hingas kergendatult, et aega peaks justkui üle jääma. Tehnika ja internetiajastu arengu käigus lõi ta meilboksi ning oli õnnelik esiti, sest sellele pääses ligi igalt poolt ning sai oma asjaajamist kergemini hallata. Lõpuks jõudis ta aga olukorda, kus iga päev laekus kümneid ja kümneid kirju, mida ta kunagi lugeda ei jõudnud ning ammu arvatud pääsetee arvuti näol pani igatsema vanade aegade järele, kus oli aega kirjutada kirju, mõelda inimese peale ning mitte uppuda infovoogu. Ma ei mõistnud artiklit lugedes, kuidas saab nii olla. Mu meilboks ei uputanud tol ajal ning iga saabunud e-mail oli uus vahva sõnum.

Vahetult enne 2008. aasta lahkumist oli mul aega ja viitsimist kiigata oma meilboksi, et korrastada veidi seal tekkinud korratust. Mul oli üle 1500 lugemata kirja inboxis. Ja seda oli ilmselgelt liiga palju. Suur enamus sellest oli loomulikult nii öelda späm: uudised, reisipakkumised ja muud sellised kirjakesed, mis antud ajahetkel võiksid huvi pakkuda, ent hiljem muutuvad täielikult kasutuks junkmailiks. Aga seal oli ka kirju, mis olid märgitud tärnikesega, et neile hiljem vastata ja nendega tegeleda. Kirju, mida polnud kunagi loetud ja mille kirjutajad said vastuse kätte ilmselt juba varem telefoni teel. Ja üksikuid kirju, mis oleksid vajanud ehk veidi sirvimist ja lähemalt tutvumist.

Enda vabanduseks tahaks taaskord öelda, et kui kirjad, mis seisavad aasta või veidi kauemgi ilma lugemata ja vastamata ning probleemid saavad siiski lahendatud, siis ehk polnudki neid kirju vaja lugeda. Võibolla olid need lihtsalt tüütuks ballastiks. Võibolla tõesti.

Ent respekteerides kirja kirjutajat, tema panust ja tema kulutatud väärtuslikku aega on kirjasaaja vähimaks kohustuseks ja austuse avalduseks saabunud kiri vähemasti läbi sirvida. Nii palju aega ja austust meil ju teineteise vastu ometigi olla võiks.

Vahetevahel on mõned kirjad ja sõnumid sellised, mis toovad naeratuse näole. Sa tunned, et sind on meeles peetud ja keegi on vaevunud end sulle hetkekski pühendama. Ja nii aasta-aastalt oled sa harjunud saama oma sünnipäeval, aastavahetusel ning ehk veel mõnel tähtpäeval ühelt ja samalt inimeselt pisikese märkamise osaliseks, mis toob naeratuse näole. Ajapikku oled hakanud võtma seda kõike enesestmõistetavana ning tihtipeale oled ehk unustanud vastatagi või pole osanud seda lihtsalt oluliseks pidada. Ja seda kõike sa ei märkagi, enne kui lihtsalt ühel hetkel neid sõnumeid enam ei tule ning avastad, et tunned neist tegelikult puudust.

Ma olen kirjutanud ise kirju, millele ma alati vastust ei oota, teades, et ka teistel on kiire ning need, kes vajalikuks peavad, vastavad nagunii või reageerivad kirjale oodatud viisil. Vana aasta viimasel õhtul kirjutasin kirja, millele ma tegelikult ootasin vastust. Üllataval kombel ma seda kuigipalju ei saanud. Jutuajamistest selgus, et mu kirja on tegelikult loetud ja sellele mõeldud. Neis reageeringutes tundsin ma ära enda. Ja ma ei taha enam olla selline. Andke andeks, kallid sõbrad, kui ma pole alati vastanud või reageerinud, kui olete mind märganud.

Ma ei taha, et minu meilbooksis valitseks selline segadus, nagu ta oli aasta lõpul. Ma tahan märgata ning anda märku, et olen märganud ponnistusi. Kasvõi hilinedes ja vabandusega, ent siiski mitte jättes sirvimata olulisi kirju. See on üks uusaasta lubadus.

Mis siis, kui...

Mis siis, kui elu on nii kiireks läinud, et sa ei jõua oma isiklikku postkasti enam kiigata? Töö postkastis toimuvast on sul napp kiire ülevaade. Kiirete ja väga tähtsate ülesannetega, mille oled endale lipukestega ära märkinud, pole esmaspäevast saadik jõudnud tegeleda, ent ometigi on reede õhtu peale tööpäeva.

Mis siis, kui sa enam ei jõua vastu võtta sõprade telefonikõnesid? Mitte, et neid nii palju tuleks ja telefon vahetpidamata heliseks, vaid aega lihtsalt ei ole, et küsida ja kuulata, kuidas on läinud.

Mis siis, kui sa ei saa enam oma sõpradega nii tihti kokku kui varem? Kas saabki alati sõpradega nii palju aega koos viita, kui tahaksid, kuid enam mitte märgates sõprade elus oluliste sündmuste toimumist, nagu kellegi lähedase kaotus või uue perekonnaliikme juurde tulek või lubades kellegagi lähiajal kokku saada, ent lähiaeg on kestnud juba viimased 9 kuud, on midagi kindlasti veidi paigast ära.

Mis siis kui sa ei saa öösiti korralikult enam sõba silmale? Sest meelde tulevad tihti tegemata tööasjad ja muud lubatud kohustused, mis päevasel ajal meelest läksid ja süütunne sellepärast, et veedad oma kallitega liiga vähe ärkveloleku aega.

Mis siis, kui su päevas juhtub kummalisi asju? Asju, millele sa tavapäraselt võibolla tähelepanu ei pööraks, kuid kummastava, pika ja väsitava nädala lõpuks jätavad need imeliku jälje su päeva, nagu hallipäine inglise keelt kõneleva naisterahva antud korrektselt kokku murtud valge salvrätt juurde öeldud klausliga, et sa selle kindlasti võtaksid, sama päeva õhtul, kui oled just töökaaslastega lõuna lauas rääkinud müstilistest inimestest ja müstilistest asjadest. Mis siis kui see on märk omaette? Aga võibolla on tegu lihtsalt ühe vanema naisterahvaga, kellel ülakorrusel kõik korras pole.

Mis siis kui eelpool kirjeldatu põhjal on tegu ühe vastutustundetu inimesega? Aga võibolla on ta lihtsalt ennast üle planeerinud, püüdes kõike hästi teha ja endiselt igale poole jõuda, olles veidi stressis töönarkomaan.

Aga võibolla on see lihtsalt täiskasvanuks saamine. Mis siis, kui lapsepõlv ongi nüüd läbi?

S, you made my day

Hommikul peale ärkamist ja unisena köögis uimerdades kostus kõrvu Trafficu "Kesköödisko". Ma ei tea, mis selles loos on, kuid see paneb mõnusalt pea sumisema ja teeb tuju heaks. Võibolla peaks selle oma mobiili helinaks panema...? Hommikusöögi ajal pidas Aleksei Turovski telekas oma loomade loengut. Mulle meeldib teda kuulata, tema kõneviis on selline soe ja armas, poeb mõnusasti naha vahele. Tänane päev algas hästi.

Keset kiireid toimetusi tööl astus äkitselt üks üsna uus kolleeg, kellega ma küll igapäevaselt kokku ei puutu, ent kelle värbamisprotsessi ma vedasin, toa uksest sisse ja poetas meile kummalegi 100 grammise Mesikäpa šokolaadi lauale. Vaatasin teda positiivselt üllatunud, kuid veidi mõistmatu pilguga, mille peale ta kostis rõõmsalt, et sai just oma esimese palga meie firmast ja tänas meid. Hetk hiljem oli ta juba toast kadunud ning koridoristki välja vuhisenud. Jäin talle lollakalt naeratava näoga järele vahtima ega märganud õieti kiiruga suuresti tänadagi. Selline pisike, kuid tähelepanelik žest. Absoluutselt parim viis, kuidas alustada vihmaselt sombust sügisest tööpäeva. Suurt osa tööpäevast saatis mind mõnusalt stressivaba olek, mõttes hommikune klipp läbimängimas, mis tingis positiivse meeleolu. Selliseid väikseid märkamisi võiks olla rohkem. Võibolla pisike kompliment või naeratus või väike tähelepanuavaldus, aga südame alt teeb soojaks ja tunde uskumatult heaks. Naeratus nakkab. Et ka selliseid inimesi on olemas. S, sa tegid minu päeva!

Tööpäeva lõpus sain kõne ühelt pikaaegselt koostööpartnerilt, kellega asjad sujuvad omalaadsel vaikival viisil üldiselt väga hästi. Ta pakkus ühte lisateenust meile juurde tasuta, küsis tagasisidet teenuste kohta, mida talle jõudsalt meie pooletunnise vestluse käigus koos ettepanekutega uuendusteks jagasin, ning imestas, miks me pole kasutanud meile antud privileege, millest ma teadlikki polnud, täies mahus. Mitte, et tasuta lõunaid oleks olemas, kuid mõningased väikesed privileegid ja nö tasuta jubinad on alati vahvaks üllatuseks. Eestlane arvab, et tagasisidet antakse harva ja vähe, kuid ilmselt peitub tegelikult asi selles, et ei küsita ja puudub isiklik kontakt. Ma tahaks loota, et tehtud ettepanekutest on kasu, läheb endalgi teenuse kasutamine mugavamaks.

Selliseid päevi, nagu täna, võiks rohkem olla. Täna oli hea päev.

Kuidas läheb su eraelu?

Kuidas läheb su eraelu? Ma pole küsinud ammu. Kas pole ma teada tahtnud? Või vahel ehk polegi olnud mahti... Ja nii on voolanud aeg. 

Mõned asjad tulevad ootamatult. Mitte nüüd nii ootamatult, et poleks teadnud või osanud arvata, aga ikkagi nii palju ootamatult, et kätte jõudes tabavad ehmatusega vopsti vastu kukalt. Justnagu midagi oleks nüüd lõplikult kinni pandud, kuhugi kaugele ära. Nagu fotoalbumid, mis tuhmuvad aastaid riiulil, mida keegi ei vaata ega märka, ent eemale ära pannes, tunned neist kuidagi puudust. On need jutustatud lood ja elatud hetked, mis äkitselt otsivad väljapääsu hallidest ajurakkudest või hirm neid mitte mäletada, kui piisavalt tihti neid ei värskenda? Või on see lihtsalt ehmatus, et elu on mööduv ja võibolla ühel päeval enam keegi ei mäletagi sind? Et sinu jälg ei ole igavene...

Jalutades hauaplatside vahel süütad küünla ja asetad õigesse kohta paigale. Nii mäletad sa omasid, kes on ammu lahkunud, ent mitte mälust ja mõtetest ja tahad, et ka sinust nii kunagi peetaks. Ikka hea sõnaga. Olgugi, et kõigiga ei saa alati hästi läbi saada ega kõigile meelde jääda, aga et oleks keegigi, kes mõistaks ja teaks neid hetki sinuga. Eemal märkad rohtunud kalmuplatsi, millest enam keegi hoolt ei kanna. Ma ei ole kunagi varem mõelnud, kuidas sellised platsid tekivad. Kuidas ei ole kellelgi kedagi, kes hoolitseks hiljemgi. Aga alati igale poole ei jõua ning miski ei saa ju olla igavene. Kuskil saab keegi otsa.

Mõned inimesed vaatavad tagasi, et minna edasi. Mõned vaatavad edasi, et mitte minna tagasi. Milline neist oled sina?

Minu jaoks on alati tekitanud teataval määral hämmastust need, kes otsustavad ja suudavad päeva pealt jätta selle, mis on, ja minna tagasi vaatamata, katkestades kõik, millest nad eal on hoolinud. Ma olen neid hukka mõistnud ja püüdnud mõista, aga kunagi ei ole nad jõudnud päriselt minuni. Võibolla on nüüd esimene kord, kus ma saan tegelikult aru, miks mõnedel on vahetevahel vaja vahetada telefoninumber ja aadress, et teda enam vana elu kunagi ei leiaks. Inimesed on lihtsalt nii erinevad. Lihtne on keerata uus leht ja olla keegi teine. Homme. 

Kätte saamata jäänud kirjad, kohale toimetamata sünnipäeva õnnesoovid. Nad ei saagi kunagi teada, kes neid on otsinud või kes neist puudust tundnud, meeles pidanud. Aga võibolla nad ei tahagi. 

Ma arvan, et minul on aeg minna edasi. Ma olen õnnelik.

3

Hakkan hommikul tööle jõudma, ise rõõmustades, et uue nädala algus ja ei jäägi hiljaks, jõuan isegi natuke varem kui tavaliselt. Töökoht juba paistab vilksamisi sügiseste puude värviliste lehtede vahelt ning autoaknast vuravaid sõidukeid jälgides koondan mõtte eesootava päeva peale. Ja äkki karjatan. Avastus, et läpakas on koju jäänud ja selleta ei saagi nagu eriti midagi teha, on veidi jahmatav. Ega´s midagi, autol ots ringi ja koju tagasi. Tunnike hiljem olen taas tööle jõudmas, autost väljudes ja töökoha ukselinki haarates meenub äkitselt telefoni autosse jäämine. Otsustaval hetkel jõuan veel tagasi autoni.
---
Hommikusest dušist virgudes ning eelolevatele tundidele mõeldes, tõotab tulla üsna mõistlik päev. Mõtlen, mida selga panna ning kuivatan rätikuga samal ajal veel märga nahka. Nahk kuivaks saadud, hakkan näole kreemi panema ja sõrmed liiguvad vaikselt märgade juuste poole. Need tunduvad ebaharilikult ja kohmakalt rasked. Oh jah, palsam jäi välja loputamata. Selle asemel, et hommikuse pesuga kiiresti hakkama saada, kulutan peaaegu topelt aja, ronides tagasi duši alla.
---
Jalutan koeraga. Oktoobriõhtu kohta tundub üsna soe. Lausa harjumatult. Õues on täielikult pime ja sügisesed lehed langevad puudelt. Mõtlen, et pole ammu selliseid pikki jalutuskäike teinud. Täna on selleks vastav tujugi ja otsustan teha veidi pikema tiiru. Ühtäkki veab parem jalg alt ja avastan end poriselt asfaldilt külili. Vasak puus tuikab veidi ja peopesa on väga kergelt marraskil. Mis see nüüd oli? Ilmselt pimedas ei märganud asfaldi ebatasasust ja jalg vääratas. Otsustan siiski kangekaelselt oma jalutuskäigu planeeritud trajektoori mööda lõpuni teha. Koer on õnnelik.

23+1+2

23+1+2... 23+1+2? 23+1+2=26? R-i nimi tekitas minus uudishimu ja otsustasin järele pärida. Saanud vastuseks 23 aastat + 1 aasta + 2 päeva, jäin hetkeks kortsus kulmuga mõttesse ja siis äkitselt tundsin, kuidas puna tõusis mu palgeile ning tühjenenud kontorit täitis kiljatus õu gaad! Valisin kiirelt R-i numbri ega teadnud, kuidas ta ees südamest vabandada, et tema sünnist aasta möödumise päev meelest läks, kuigi ometigi püüdsin seda veel reedel üles kirjutada. Ent püüdluseks see jäigi.

Ilmselgelt on prioriteedid paigast ära, kui mõtteid jätkub vaid töö ja veidi enda eraelu jaoks ning teised elus olulised tegelased kipuvad ununema, õigemini nendega seotud tähtsündmused. Ah, et milleks on loodud kalendrid ja meeldetuletused? Kui nad ise omaalgatuslikult ka õnnesoovid ära saadaks, oleksin ehk päästetud, ent nii lihtsalt see vist ei käi. Või teab keegi lahendust, kuidas blonde hetki vältida ja tekkivast seniilsusest jagu võiks saada?

Mälestuse jäädvustamise kunsti kursus

Mõnda aega tagasi otsustas E minna fotokoolitusele ja kuidagi sattusin temaga kampa. E on teada-tuntud fotofriik või -kala, kuidas iganes arvata. Ühesõnaga jagab juba omajagu ning klõpsib ägedate pillidega. Minul on seevastu aga pisike Canon Ixus 70, millega igati rahul olen: vähemalt kompaktne koguaeg käekotis kaasas kanda. See peaks ju mugava naisterahva põhipoint olema? Et pilt ei hüüa tulles...

Olles juba jupimat aega tagasi kuulnud mõisteid säri, ava, valgustundlikkus jms, ei saanud ma neist tegelikult muffigi aru. Lõpuks ometi saabus valgus ka minu õuele. Mitte, et ma nüüd oleks ilgelt tark ja jagaks kõiki neid asju, aga vähemalt on märkmed paberil kirjas, kust vajadusel veidi spikerdada ;)

You know you are from Estonia when...

1. You use the word ‘normal’ if something is ok.
2. When visiting friends abroad you bring along a box of Kalev chocolate.
3. You attended a song festival at least once either as a performer or as a spectator.
4. You know that going to the sauna is 80% about networking and 20% about washing.
5. You are nationalistic about Skype (it is actually an Estonian company).
6. ‘Kohuke’ belongs to your menu.
7. You declare your taxes on the internet like all modern people.
8. You actually believed for a while that Latvians had 6 toes per foot when you heard that as a child.
9. You are convinced that Estonia is very strategically located.
10. You spent at least one midsummer in Saaremaa, Hiiumaa or one of the smaller islands.
11. You can quote films like "Viimne reliikvia" and "Siin me oleme"
12. You spit three times around your left shoulder for good luck.
13. Words like "veoauto", "täieõiguslik" or "jää-äär" sound perfectly pronouncable to you.
14. You like bold statements, such as this one... ;-)
15. There can never be too much sarcasm.
16. You can at times drink hot tea to hot food.
17. You are disappointed that Jaan Kross never got the Nobel prize in literature.
18. It would not be suprising for English-speakers to find your name naughty (Peep, Tiit, Andres [sounds like undress]) or hippy (Rein, Rain).
19. You have been to Finland.
20. You say 'Noh' (sounds like NO) even when you speak English, just to confuse people.
21. You know the lyrics to "Mutionu" and "Rongisõit"
22. You would never mistaken Kreisiraadio for a radio station.
23. You would agree that wife-carrying is a real sport (at least as long as Estonians are winning)24. Your best friend's girlfriend is your English teacher's daughter and they live next door to your grandparents, who were colleagues with your advisor, who is friends with your...
25. You think that any beverage below 20% is non-alcoholic.
26. You check the thermometer before going out.
27. You look in both directions before crossing the road, even if it's a one-way street28. You grin very mysteriously when people ask about your national food.
29. Even if you find the music by Veljo Tormis and Arvo Pärt not exactly easy-listening, you think they are great messengers for the country.
30. You put ketchup inside your pasta (french-cooked gourmet faire la fine manger pasta) in order to not to get the ketchup-bowl dirty.
31. You cheated on your wife/husband at least ten times but you still think you're in a good marriage.
32. When someone asks you "where is Estonia?" you quickly reply that it's located in Northern Europe close to Finland...
33. Your grandmother's "purse" is an old plastic bag that has been reused several times.
34. Sour cream tastes good with everything.
35. A foreigner speaks to you in broken horrible Estonian and you go on and on about how wonderful their Estonian is compared to "the Russians'"
36. You have ever worn or seen anyone wear "karupüksid"
37. You have heard the phrase "Estonians are slow" at least once.
38. Kui sa saad aru, mis siia kirjutatud on.
39. You find yourself continually ignoring the gender in other languages.
40. You say 'kurat' as at least every second word.
41. You consider running to the shop at 19.50 on Friday evening to buy some booze, a sport.
42. You are a true Estonian when you come from Tallinn, because if you are from Tallinn you think Tallinn IS Estonia and that’s true of course that Tallinn is Estonia.
43. When someone says "Estonians are so beautiful" you answer almost without emotions "I know"
44. You have tried to explain people that "kauboi" is actually a word in Estonian.
45. You don't think that terviSEKS is a funny word.
46. You don't find the Estonian equivalent to the expressions "twelve months", "1002" and "12 buses" remotely funny or rude.
47. Even though you never met Toots, Teele and Kiir you know exact what they are like.
48. You grin when someone you know says that they bought a BMW.
49. You know how to end the sentence "Kui Arno isaga koolimajja jõudis..."
50. Verivorst tastes great (at least once a year at Christmas time).
51. You want truth and justice (tõde ja õigus) to rule the world.
52. You think that the combination blue-black-white is cheerful.
53. You know that love for 3 oranges is not a weird sex thing and the phrase "x 6 me" makes absolutely sense.
54. For you it is totally normal to eat food gone sour (hapupiim, hapukurk, hapukapsas, hapukoor).
55. A language should have at least 14 cases.
56. You know the moves to the song "Põdra maja"
57. You consider “Õllepruulija” an unofficial national anthem.
58. Everyone in your family has pictures from funerals.
59. You are so proud of every Estonian that you correct foreigners who say that the population is 1 million, not 1.3 million as it actually is.
60. You know the moves to 'kaerajaan'.
61. "Ühesõnaga" means that a really long explanation is coming.
62. A mention of a town with a population of a million or more causes you to panic slightly.
63. The phrase "go south, get some sun" can feasibly mean Latvia or Lithuania. The phrase "go north" is semantically null.
64. It's been years since you've seen your paper passport and paper bus pass.
65. And weeks since you've seen cash money.
66. And you barely remember that there are other forms of payment except electronic ones.
67. When you come to a city that has a subway, you are prepared to spend a day just riding it.
68. You presume that all other countries also have ubiquitous Internet access.
69. Four-digit bus route numbers cause your brain to shut down.
70. You feel that the University of Tartu is among the top 5 best/largest/oldest universities in the world, and if you've graduated from it, all paths in life are open for you.
71. Swimming in +18C water is a perfectly normal summer activity for you.
72. Although when summer does come around, you tend to be working that day.
73. You will die before finding out if anyone actually does buy all those black&white hand-knit sweaters in the Old Town.
74. You can name from memory all the really big musical acts that have performed in Estonia.
75. Walking down Viru street, you can accurately name all the cruise ships in Tallinn harbour on that day.
76. You know the names of all three black people living in Estonia.
77. You remember the 1-kroon bill and the 5-sent coin.
78. A person that speaks three languages isn't the slightest bit impressive.
79. Your biological clock senses with perfect accuracy the 15 minutes since you've parked your car in the center of town.
80. You have already been to Olde Hansa.
81. You know what the EURIBOR rate is right now.
82. If it takes more than 10 minutes to drive somewhere within the city, you are mildly annoyed because it is too far.
83. You are beginning to have a glimmer of hope for ever learning how to correctly pronounce Jüriöö Ülestõus.
84. Your doctor prescribes a visit to a tanning salon.
85. You take it as inevitable that you will need to go abroad for some things: clothes, footwear, books, theme parks...
86. First-graders with mobile phones no longer surprise you.
87. People who type slowly and carefully using only their index fingers are subconsciously considered to be foreigners.
88. The most difficult subjects you learned at school were Estonian history, Estonian geography and Estonian literature. And Russian.
89. You can speak with pride of Estonia's tallest mountain.
90. Buildings taller than 20 floors are sightseeing items where you bring visitors.
91. You are beginning to find Eino Baskin's jokes funny.
92. On June 23rd, you feel the irresistible urge to drink beer and eat barbeque meat.
93. When you hear "Kristina", you think of Shmigun, not Aguilera.
94. Every year you believe, deep in your heart, that Estonia will once again win the Eurovision Song Contest.
95. Potato to you is the same as rice to a Japanese.
96. You consider summer to consist of three weeks of bad skiing weather.
97. You can't imagine your life without "Kalev" and "Vana Tallinn", :) especially while having a deep look at the Tall Hermann and Oleviste sitting in the cafe inside the Old Town...
98. You're proud that Ernst Hemingway wrote that you can find at least one Estonian in every harbour in the world.
99. Ten months of the year it is too dark to be up and two months it is too light to go to bed.
100. You believe that Kalev will return because Kreutzwald wrote so.
101. You find nothing special about singing a super-state to collapse.
102. You look down on people who ask if Estonia along with the rest of Eastern Europe is civilized by now / if Estonia belongs to the EU.
103. You know what or where "Valli baar" is but you would not try "Millimallikas" they serve twice, unless someone else pays for it.
104. You wait for a green light at a pedestrian crossing even when there is no traffic to be seen.
105. You are obsessed with your mobile phone's ringtones and you can't wait to get a new mobile.
106. You have an account on rate.ee or used to have one until you realised there is also myspace, facebook and orkut which are way better.
107. a Southern European friend of yours is excited that it's miraculously snowing in their country and they tell you about it with enthusiasm but it doesn't move you at all.. at least not emotionally.
108. You know what "spikerdama" means and have good memories of it.
109. You don't understand the physics or chemistry your textbooks and teachers try to teach you because it's too complicated.
110. You are too lazy to walk.. so instead you take the tram, the bus or the trolley-bus and if you do that without a ticket you know why people call you a bunny.
111. You know what a "läbu" is.
112. You know that the word "aita" and "Tarapiita" possibly comes from the word "Taara, avita" and you know who Taara is.
113. You are crazy about tanning at Pärnu Beach.
114. You eat too many dairy products.
115. You have lived in flats more than houses.
116. You are proud that an Estonian day still continues even with metres of fat snow covering the streets because other countries like the US would call it a "snowday" which basically means they have no work or school.
117. You also know that if there is going to be another Ice Age the Estonian people will more likely survive better than the South or Western Europeans.
118. And you like the global warming but you can't imagine a Christmas without snow.
119. You'd love to get your 12th grade exam results texted to you.
120. You have joined the "pohhuist" club or know people who are members of it.
121. You have porridge for breakfast.
122. You have had borsch or selyanka soup in your school.
123. You eat everything with sidrunipipar.
124. You notice summer has come because "Reporter" changes name to "Suvereporter"
125. You consider saying "Thank you" for someone's light for a cigarette rude.
126. You consider constantly smiling and friendly people high on drugs or just annoying.
127. Seeing baltic people abroad (anywhere except the Baltics and Poland) you feel great blood kinship.
128. You don't even expect a victory from the Estonian football team, but you still follow the game with great emotions.
129. You aren't surprised over news like "someone (age 18-25) rolled over with a BMW", "someone (age 18-25) was speeding (speed +30-... over the limit) with a BMW" anymore.
130. You can relate to the lyrics of "Depressiivsed Eesti väikelinnad".
______________
Thnx for the unknown person who had the time to make them up ;)

Kui avastad, et elu on üürike...

Eile töömeili kontrollides sain ühelt koostööpartnerilt kirja, et meie kontaktisik nendega on vahetunud. Iseenesest pole sellistes kirjades midagi iseäralikku, sest inimesed ju ikka liiguvad edasi ja lahkuvad, välja arvatud siis, kui inimest enam ei ole. Olgugi et meil puudus tihe kontakt, oli uudis negatiivselt üllatav, tekitas kõhtu halva ärevuse surina ja pani mõtlema, kui lihtsalt võivad inimesed meie ümbert kaduda.

Justkui tipuks samal õhtul sattusin kuulama ühte ettekannet mõningatest väärtustest, millest oleme kõik teadlikult, kuid millele igapäevaselt ilmselt ei mõtle. Olin sarnast ettekannet ka varasemalt kuulnud, mistõttu paljud mõtteseigad ei tulnud üllatavalt, ent siiski nii õigel ajal ja õiges kohas, et tundsin, kuidas seda meeldetuletavat tõuget on vahetevahel nii väga vaja.

Iga päev kiirustades edasi tormates arvan ma tihti, et aega on ju küll - terve elu veel ees ja kui täna ei jõua, siis ehk homme. Eile õhtul sain ma aru, et vahetevahel võib homme olla hilja. Antud lubadused nii endale kui teistele tuleb täita siiski kohe, ei saa neid lükata määramatusse tulevikku ega lasta päeva päeva järel mööda kedagi või midagi märkamata.

Ma jõudsin järeldusele, et olen oma kallitele liiga harva öelnud, kui väga neist hoolin ning nendeta oleksin õnnetu. Võibolla õnne valem ongi see, kui sa tahad seda, mis sul on, kui sul on, mille poole pürgida ja kui sa saad seda, mida tahad ning kui sul on hea meel selle üle, mida sa saad.

Ma olen õnnelik. Kallid sõbrad, aitäh teile selle eest, et olete mu elus olemas ning jätnud minusse oma kustumatu jälje.

Tõbine täiskasvanu

"Huvitav, millal lapsest täiskasvanu saab? Ilmselt siis, kui lillkapsas ja oliivid maitsema hakkavad."
Võsapets
Ühesõnaga olen mina ilmselgelt täiskasvanuks saanud.

Ja veel mental note: suvepäevad augusti viimastel päevadel Aegnal on küll väga vahvad, kuid ilmselgelt absoluutse ninakinnisuse ja kurgukäheduse vältimiseks tulnuks olulistes arvestatavates kogustes kangemat kraadiga jooki manustada, teades augustikuu jahedaid öid. Seevastu aga septembris ei joo.