Pikk on raudlinnu tee kõikide võimaluste maale

Kui viis aastat tagasi M-ga Austraalias käisime, otsustasime et järgmise suurema juubeli puhul ehk viis aastat hiljem reisime Ameerikasse. Sel kevadel vaatasime kalendrisse ja kuigi olime Ameerika reisile pikalt mõelnud, tõdesime, et ajaliselt ei mängi see hetkel kuidagi välja ning otsustasime hoopis kevadel Maldiivide kasuks. Maldiivid olid seda kõike väärt ning olen tänaseni väga rahul, et selle otsuse langetasime tookord sedapidi.

Suve lõpul küsis K äkki kas tuleksime tema ja ta elukaaslase, M-i onupojaga, siinses blogis edaspidi S, et mitte ajada segi kahte ühesugust eesnime tähte, sügisel Miamisse. Mõte oli ootamatu, ent ahvatlev. Justkui tundus, et ka ajaliselt võiks kõik klappida, nii et mõeldud, tehtud ja lennupiletid ostetud.

Suvel tundus novembri lõpuni veel nii üüratu aeg, et jõuab kõike mõelda ja plaanida. Magistritöö ning muud toimetused trügisid aga niivõrd vahele, et reisi nii põhjalikult, nagu ma oleksin soovinud, ette valmistada ei jõudnudki. Õnneks läksime seekord neljakesi, mis tähendas, et K panustas reisile mõtlemisele rohkem, kui mul selleks hetkel võimalust oli ja seega ei lähenenudki ärasõidu kuupäev hirmuäratava kiirusega.

Täna hommikul ärkasime enne kukke ja koitu, et jõuda lennukile. Õigemini me ei saanudki öösel sisuliselt magada, sest M-l oli tööüritus, mistõttu jõudis ta koju napp tunnike enne äratuskella helinat ja mina tahtsin ühe õhtuga jõuda kõik veel tegemata asjad ära teha, nii et voodisse jõudsin lõpuks alles umbes tunnike enne M saabumist. Kui veidi peale kella 3 öösel telefon äratas, olime M-ga mõlemad ülimalt unised ja rampväsinud. Juba 25 minutit hiljem ootas meid maja ees takso ja meie reis Miamisse oligi alanud.

Lendasin Lufthansaga esimest korda. Check-ini tehes justkui õnnestus kõik, ent viimase lehe peal kuvas arvuti mulle teadet nagu minu elektroonilist USA-sse sisenemist ei oleks leitud. K ei saanud üldse korralikult check-ini teha – S lennupiletid lihtsalt ei printinud. Seega tuli meil kõigil enne reisi algust ka Lufthansa leti juurest läbi käia, et üle kontrollida kõigi asjade toimivus. Pardakaardid käes, hakkasime end lennule sättima.

Lufthansa lennuk nägi ilus ja korralik välja. Kuigi minus on patriootlikult veidi kahju, et rahvuslikku lennufirmat Estonian Airi enam ei ole ning keegi pardal eesti keeles enam ei tervita, siis Lufthansaga võiks ma meeleldi lennata teine kordki. Seda suurem oli mu üllatus, kui lennuki kõlaritest kostus lindistatud eestikeelne tervitus. Me oleme nii väike rahvas ja meie keele kõnelejaid on napivõitu, seda erilisem on see, kui üks suurfirma viitsib vaeva näha ning organiseerida stardiriigi emakeelse tervituse.

Frankfurdis maandudes ootas meid ees kerge lumesadu. Tallinnast saatis meid ära harukordselt soe sügisilm oma ca 7 soojakraadi ning tugeva tuulega, Frankfurdis tervitas meid aga klassikaline põhjamaine talv ühe soojakraadi ja valgete lumehelvestega. Meie lendude vahe oli piisavalt suur, et kuskil söögikohas rahulikult maha istuda ning hommikueinet nautida. Frankfurdi lennujaam üldse on küll suur, ent sellegipoolest jätab hubase ja meeldiva mulje.

Enne USA lennule minekut tuli meil läbida täiendav turvakontroll. USA puhul on see tavapärane, kuid arvestades praegu maailmas toimuvat, on kõikjal turvakontrolli oluliselt täiendatud. Nii saatis ka Tallinna lennujaamas meid lennule esmakordselt kolm naispolitseinikku.

Läbisime Frankfurdis turvakontrolli tavapäraselt, kui meie nelikust viimasena turvakontrolli sattunud S kõrvale kutsuti ja täiendavasse kontrolli suunati. See ehmatas korraks. K läks temaga kaasa ning meie jäime M-ga seisma tavajärjekorda ootamaks, mis edasi saab. Käisime piirikontrollist läbi, aga K-d ja S-i ei paistnud kusagilt. Meile tuli vastu vaid sama piiriametnik, kes S-i oli kõrvale suunanud. Pöördusime tema poole ja küsisime kuhu meie reisikaaslased jäid. Ametnik vaatas meid arusaamatu näoga ega seostanud millegagi. Küsisime eestlaste kohta. Ametnik küsis vastu, hispaanlased? Eestlastest ei teadnud ta midagi. Kui K-d ja S-i kirjeldama hakkasin, tulid nad talle siiski ette ning ta juhendas meid õige ruumi juurde, kus koheselt kohtusime ka oma kaasreisijatega. Selgus, et S oli sattunud tavapärasesse rutiinsesse lisaturvakontrolli ning pidi läbima röntgeni peale mida lubati meie reisil jätkuda.

Suundusime oma Miami lennu väravasse. Inimesed olid kogunenud juba piletilaua juurde, et valmistuda lennukisse minema. Lendasime meie jaoks esmakordselt kahekordse lennukiga, Airbusiga, mis peaks olema hetkel maailma kõige suurem reisilennuk. Ühtäkki täitis ootesaali saksakeelne naisteadvustaja hääl, mille peale enamus reisijaid naerma hakkas. Kui sellele järgnes inglisekeelne tõlge, mis teatas, et lend viibib ootamatu ja tavapäratu põhjuse tõttu: lennukisse on sattunud lind ning enne reisijate salongi laskmist tuleb lind kinni püüda, turtsatasime meiegi naerma. Pool tundi hiljem oli lind käes ning meie lend sai alata.

Mulle on kusagilt mulje jäänud, et kahekordne lennuk on suur ja vinge ning ilmselt on erinevatel lennufirmadel teatud detaile lastud ka lennuki juures muuta, ent tegelikkuses ei ole see midagi erilist. Jah, suur on see küll, mahutades ca 500 inimest pardale, kuid mulle tundub, et esimesel korrusel on ruumi isegi rohkem kui ülemisel. Oma suuruse tõttu tundub see lennuk õhus ka stabiilsem ja seetõttu on pikka, üle 10-tunni kestvat reisi sellega päris mõnus ette võtta. Olgugi, et lennuk oli suur ja mugav, siis tavareisija klassis nii pikka aega sundasendis püsida on kehale siiski kurnav. Nii oli mul tunne, justkui oleksime teel olnud juba kaks päeva ja Frankfurdis juhtunu oleks justkui olnud eile. Tegelikkuses kestis üks pikk päev ikka veel edasi, mis kulmineerus õhtu lõpuks ka tohutu väsimusega.

Ameerikasse kohale jõudes tuleb täita ära pere kohta üks riiki sisenemise deklaratsioon ja edasi seista pikas looklevas sabas, et sisestada samad andmed, mis deklaratsioonil, uuesti iseteeninduskioskisse, et sealt saada prinditud pilet, millega minna piiriametniku juure kellele anda uuesti oma sõrmejäljed ja lasta teha pilt, kuigi sai need just kioskisse sisestatud. Ent selline on kord ja sinna ei ole midagi parata. Las parem kontrollivad topelt, peaasi, et kõik turvaliselt läheb. Meie olukord oli aga tiba keeruline: reisijad, kellel on passis viisa (M-i kunagi ammu taotletud viisa kehtib veel) suunatakse vasakule ning ESTA (elektroonilise sisenemistaotluse täitnud) paremale. Nii läkski M jupp aega enne mind piirikontrollist läbi. Kui mina esimese ametnikuni jõudsin, selgus aga tõde, et pere, kes koos reisib, peab alati läbima ka piirikontrolli koos. Seda ei selgitanud meile enne aga mitte ükski ametnik ja nii tuli mul kahele ametnikule järjest selgitada, miks ma oma abikaasast eraldi piirikontrolli läbin. Õnneks läks kõik siiski kiiresti ning edaspidi lihtsalt teame, et läbime kontrolle alati koos.

Olime otsustanud, et rendiauto võtame alles homme Miami kesklinnast, sest täna me seda tegelikult ei vaja. Lennujaamast tuli aga kuidagi kesklinna saada. Miami lennujaam meenutas mulle oma olemuselt väga New Yorgi oma – suur, lahmakas, veidi kõle ja segane. Plaanisime esimese hooga võtta lennujaamast takso, et sellega oma kesklinna hotelli lihtsalt ja mugavalt saada, kuid meil ei õnnestunud leida lennujaamast väljapääsu tänavale ega tuvastada, kuidas me takso peale saaksime. Neid, kellel transfeer oli ette tellitud, ootasid lennule vastu tulnud inimesed nimesiltidega. Need, kes olid auto rentinud ja soovisid seda lennujaamast kätte saada, mis on vaieldamatult ka kõige populaarsem, ent reeglina ka kallim valik, suundusid peale pikki koridore vasakule ning paremale läks ainult ühistranspordi silt, ei enamat. Kehitasime õlgu ja otsustasime tuttavaks saada Miami ühistranspordisüsteemiga.

Piletiautomaadist ühistranspordi pileti sooritamisel pole siin iseenesest midagi keerulist, kui sa süsteemi oled juba korra läbi teinud. Meie magamatusest ja lendamisest pehmeks läinud ajud aga ei hammustanud kõike kohe läbi. Õnneks leidsime ühe väga abivalmis teenindaja, kes aitas meil piletid osta ning välja selgitada ka selle, kus peame maha minema ja kus ümber istuma. USA piletiautomaadi ostusüsteemi teeb keeruliseks paar nüanssi: korraga saab osta ainult ühe pileti; piletiostul tuleb sisestada alati postiindeks mingil veidral põhjusel ning ühe pangakaardiga saab järjest osta vaid kolm piletit. Kui neist kõigest mööda saada, siis prindib automaat paberist kaardikese, millega pääseb ühistranspordi alasse sisse ning välja kaarti valideerides.

Istusime rongile, sõitsime õigesse peatusse, väljusime rongijaamast ning suundusime elektrilisele monoraudteele, mis sõidab Miamis kesklinnas väikest ringi, ent seda kõigile tasuta. Monoraudtee peatus pidi olema meie hotellile üpris lähedal, nii et tegelikult peale väikesi nuputamisi jõudsime üpris lihtsalt Miami kesklinna. Tulime peatusest välja tänavale, kus pidi asuma ka meie broneeritud hotell ning hakkasime uurima maja numbreid. Meil oli vaja leida maja nr 146, meie ees oli maja nr 200. Selge, ühele poole minnes lähevad numbrid suuremaks ja teisele poole väiksemaks, nii et lühikese jalutuskäiguga peaks asjad selguma kähku. Kõndisime mõne suure maja jagu edasi, kuid mida me ei leidnud, olid maja numbrid. Ühtäkki seisime maja ees nr 50. K otsustas seal samas olnud ilusalongist pärima minna kuidas me oma hotelli üles leiaksime. Teenindaja mõtles veidi ja teatas siis, et meie otsitud hotell on neist ülejärgmine maja. Esmamuljena tundub mulle, et maja numbrid on siinkandis küll midagi muud, kui meie traditsiooniliselt harjunud oleme.

Saime hotellis toad kätte hotelli kõige kõrgemal, 17. korrusel, ent vaatena avardub väike nurgake sisehoovi basseinidele, kõrval kõrgumas kordi ja kordi kõrgemad kortermajad ning hotellid. Hakkasin toas uurima vastuvõtust kaasa saadud pabereid ning avastasin, et meie hotelli hinna sisse kuulus ka tasuta jook hotelli baaris. See oli meeldiv üllatus väsimuse peletamiseks ning mõnusa õhtu alguseks. Imesime läbi ülipeenikeste kõrte lahjad kokteilid ära ja jalutasime hotellist üle tee otse sadamakai juurde, kust kostis melu ja paistsid tuledes söögikohad. Veider on vaadata keset palmisalusid ja 27-kraadist soojust jõulurüüsse ehitud tuledesäras kümnete meetrite kõrgust kuuske, veel veidram aga novembri lõpus näha sellises kliimas autosid, mis veavad koju võrku pakendatud kuuske.

Jalutasime mööda sadamakaid, kuulasime hispaaniakeelse bändi esinemist ning otsisime restorani, kus õhtust süüa. Seal samas asus ka meile üllatusena ostukeskus, mis ka õhtutundidel veel avatud oli. Eile oli USA enne jõuluse perioodi suurim ostupüha Black Friday ehk must reede, mille jaoks tehakse tohutuid suurte soodustustega müüke, ärgitamaks kliente sobilikke jõulukinke ära ostma. Nii mõneski kohas kehtib ka see allahindlus veel täna ja homme. Kasutasime K-ga võimalust ning hüppasime sisse Victoria’s Secreti pesupoodi. Soojas ja hubases suures poes võttis silme eest valik kirjuks ning ühtäkki saabus ka selline väsimus, et mõistus selgelt enam ei võtnud ja pea hakkas kergelt pöörlema. Jõudsime ühisele järeldusele, et viimane aeg on end tagasi sättida hotelli ja magama keerata. Ilmselgelt annab ka 7-tunnine ajavahe end tunda.

Meie hotelli kõrval asub Pharmacy ehk meie mõistes apteek, kuid ukselt sisse piiludes avastasime hoopis 24-tunnise avatusega väikese toidu- ja esmatarbekaupade poe, kust õnnestus meil muretseda nii elektriadapter konverteerimaks USA süsteemi ümber Euroopa omaks kui ka maha jäänud hambaharjad. USA-s ei ole mitmed asjad päris need, mis nad algselt esmapilgul tunduvad. Nii mõnedki asjad võivad olla sootuks paremad.

Püsiklient ei ole SASi/EuroBonuse jaoks oluline

On aasta 2004 kevad. Olen esimest korda elus turismimessil TourEst ning otsin lennukipileteid elu esimeseks lennureisiks, sihtkohaks Brüssel. Eesti ei ole veel Euroopa Liidus, nii et Brüsseli vahel otselende veel ei lenda ning lennupiletid on uskumatult kallid.

Erakordse juhusena on SAS teinud piletikampaania, nii et otse messilt ostes on piletid tolle aja kohta väga mõistliku hinnaga, lisaks saab kaasa iga piletiga ka korraliku Titani käsipagasikohvri, mis oma mugavuse ning kvaliteediga teenib mind veel aastaid. Ka ei ole mul veel krediitkaarti, mistõttu SAS teeb messil broneeringu oma firmakaardiga ja saadab mulle tasumiseks arve. Kuller toob paberkandjal lennupiletid koos kohvritega koju. Kõik on suurepärane ning emotsioon on üle ootuste positiivne.

Lendame E-ga Tallinnast Arlandasse ning sealt edasi Brüsselisse. Lennud toimuvad väga sujuvalt, teenindus on ülimalt meeldiv ning üle ootuste läheb kõik väga hästi. Vaatan imetlusega tumesiniseid lennuki nahkistmeid ning mõttes otsustan, et edaspidi võiks vabalt SASiga veel lennata. Minu silmis asetseb SAS ilmselgelt Euroopa kõrgklassi lennufirmade tasemele.

Sama lennu jaoks teen aastal 2004 SASi teenindaja soovitusel endale ka sama lennuliini hallatava punktikogumise kaardi EuroBonus. Mõnda aega hiljem jõuab kaart mulle ka kenasti koju postkasti. Rõõmustan, et Estonian Air kasutab sama punktisüsteemi ning edaspidiste aastate lennud broneerin julgelt, kasutades oma EuroBonuse punktikontot. Vaid korra tuleb mul suhelda vahepealsete aastate jooksul EuroBonuse konsultandiga, sest olen enne check-ini unustanud lennud kaardile kanda. Kui aja jooksul muutub ka mu peamine meiliaadress, hakkavad saabuma uude postkasti nii Estonian Airi kui SASi lennupakkumised, kuvades meili päises minu nime koos mu EuroBonuse konto numbriga.

Olen aastate jooksul enda teada olnud lojaalne EuroBonuse kasutaja ning aasta-paari jooksul juhtub mõni EuroBonuse partnerliini lend ikka olema minu reisishtkohtade transpordivalikus. Viimati registreerisin oma EuroBonuse kaardi ära, kui tegin septembris check-ini Oslo lennule. Olen sama kaarti kasutanud korduvalt nii reisibüroodes, lennujaamas kui veebis ning kunagi ei ole keegi mulle teatanud, et mu konto või kaardiga on mingi probleem. Kuni tänaseni.

Kasutan reiside planeerimiseks ja lihtsamaks kontrolli all hoidmiseks TripIt veebi ja äppi, mille järgi on aega, majutusi, lende ja kõike muud reisisse puutuvat väga lihtne hallata ning planeerida. Olen seda süsteemi kasutanud juba aastaid, kuid alles nüüd esmakordselt otsustasin proovida ära Pro võimalused. TripIt annab võimaluse ka süsteemi sisse panna kõik boonsupunkti kogumise kaardid, nii et neid on hea ühes kohas hallata ja näha oma kogutud punkte. Kuna mulle meeldib kõikjalt igasugu punkte koguda, siis hakkasin TripItisse laduma järjest oma lennufirmade boonuskaardi kontosid kuni jõudsin EuroBonuseni.

Ma ei mäletanud oma EuroBonuse konto parooli ning lasin süsteemil parooli endale uuesti meilile saata. Süsteem teatas mulle aga, et minu meiliaadressi neil leida ei õnnestu ja sellise kaardinumbriga kontot ei ole. Arvasin, et kuna EuroBonuse konto sai tehtud üle kümne aasta tagasi, on ehk asi vahepealses süsteemi uuendamises ja võtsin ühendust klienditoega.

Klienditugi teatas mulle, et minu EuroBonuse numbriga konto, mida kasutasin alles septembri lõpus, on deaktiveeritud ning neil ei õnnestu näha millal konto deaktiveeritakse, ent kui ma nelja või viie (suhtlesin kahe erineva teenindajaga ja kumbki andis erinevat infot) aasta jooksul EuroBonust ei kasuta, siis konto deaktiveeritakse ja seega on mind nende püsiklientide hulgast välja visatud. Olin siiras hämmingus, sest meilile ma ühtki teadet selle kohta saanud ei olnud.

Klienditeenindaja väitis mulle, et teavitus siiski on pidanud tulema ja ju on see saadetud meilile, mida kasutasin aastal 2004 ning millele mul enam ligipääsu pole. Leppisin tema jutuga ja tegin endale uue kliendikonto. Igaks juhuks lasin postkastist ka EuroBonuse otsingu läbi ning minu üllatus oli suur, kui avastasin lugemata reklaamkirjade hulgast aasta 2013 teisest poolest jäänud SASi uudiskirja, kus kutsutakse mind kui püsiklienti, tuues ära ka mu nime ja deaktiveeritud kliendikonto numbri, nendega soodsalt lendama.

Võtsin uuesti ühendust kasutajatoega, et selgitada, kuidas ma olen 2013 aastal neilt veel kirju kindlalt saanud, enne seda lennanud nendega kindlasti eelneva 4 aasta jooksul ja kuidas mu konto on ikkagi deaktiveeritud. Teenindaja ei osanud sellele küsimusele vastata muud, kui seda, et minu meilikonto, kuhu tulevd nende uudiskirjad, ei ole nende süsteemis seotud ühegi EuroBonuse kontoga, olgugi, et meili päises on sidumine kenasti näha. Ka ei olnud teenindaja nõus andma kellegi teise kontakti, kes suudaks tekkinud olukorda selgitada.

Leppisin sellega, et mu vana konto on kadunud ja vahepealsed lennupunktid kõik korstnasse läinud. Kui uurisin, kas mul on uuele, täna loodud kontole tagant järele võimalik peale kanda septembri lõpus tehtud lend, mille sidusin ära enda tol hetkel teadaoleva EuroBonuse kontoga, teatas teenindaja, et püsiklientidel on võimalus märkimata punkte tagant järele 6 kuud lasta kaardile peale panna, aga kuna mina olen tänasest uus klient, siis mulle kehtib sama õigus ainult 30 päeva ja september oli rohkem kui 30 päeva tagasi ning enne tänast olin ma SASi ja EuroBonuse jaoks mittekeegi. Lühidalt kokkuvõttes läksid minu mitme aasta lennupunktid kõik vastu taevast.

Olen siiralt üllatunud selle üle, kuidas nad ei tea millal kliendikonto deaktiveerivad ja kuidas SAS/EuroBonus ei teavita konto deaktiveerimisest klienti, kuigi neil on kõik kontaktid selleks olemas. Samuti olen üllatunud, et kõik süsteemid lasevad kasutada kehtetut kliendikonto numbrit ning seda, et kontoga mingi jama on, näeb ise vaid klient, kui ta seda uurib, ja klienditeenindus, kui neilt küsitakse. Teenindaja tegi mulle ka väga selgeks, et kliendi enda asi on hoida silma peal oma kliendikonto toimivusel ja punktide laekumisel.

Eks ma täna ju hoidsingi. Tahtsin kontrollida, et viimase lennu punktid on laekunud. Ma ainult ei teadnud, et ma ei ole juba mõnda aega olnud EuroBonuse klient ja seda ma kuskilt ise kontrollida igaks juhuks ei osanud. Selline suhtumine ja teadmatus on minu jaoks klienditeeninduse uus tase, mida ma ei osanud oodata. Kuna minu elu esimene lennureis oli SASiga, siis olin neist siiani olnud heal arvamusel. Nüüd Estonian Air enam ei lenda, nii et nende puhul pole EuroBonuse kasutamine enam vajalik. Järgmisi lennupileteid kuhugi ostes aga võtan teadmiseks, et SASi jaoks pole püsikliendid olulised. Ju läheb SASil siis niigi hästi. Mul on kahju, et minu aastaid kestnud hea emotsioon ja kliendisuhe selliselt lõppema pidi. Kui ma just lennuvalikul fakti ees pole, siis SAS ja EuroBonuse partnerid jäid küll ühest oma kliendist täna ilma.

Kuidas valida Maldiivide majutust

Vanast ajast olen võlgu postituse selle kohta, kuidas Maldiivide reisi ette valmistada ehk kuidas leida sobilik kuurort ja mida oleks tark kaasa võtta. Kuna viimasel ajal on esinenud mitmel juhul vajadust seda selgitada nii suuliselt kui kirjalikult põgusalt, on ilmselgelt viimane aeg see tegelikult kirja panna.

Resorti valimine
Tegelikult on kuurorti valimisel paar lihtsat põhireeglit, millest alustada:

1. Mis kell maandub ja millal lahkub lend Maldiividelt/Maldiividele? Oluline on see sellepärast, et saartele, mis on lennujaamast kaugemal kui 45 minutit kaatrisõitu, viib vesilennuk ja vesilennuk lendab ainult valgel ajal (s.o lend peab minema Malelt peale kella 9 hommikul ja saabuma enne kella 16 päeval). Lisaks annab vesilennuk päris olulise hinnalisa, kuna transport saarele ei ole kuurorti hinna sees. Ka kaatritransport maksab reeglina juurde (ca $150 inimene), ent vesilennuk võib hinnalisana inimese kohta anda lausa $500-600, mis võib reisieelarvet oluliselt mõjutada. Kui valida vesilennukiga saar ning suur lennuk läheb Malest ajal, mil vesilennuk ei lenda, tuleb arvestada lisaööbimisega Male saarel, mis tuleb ise kanda ja pole sugugi romantiline - Male on suurlinn imetillukesel saarekesel. 
2. Resort või kohalik hotell ja milline on võimalik eelarve? Kohalikku hotelli kohalikul saarel valides tuleb arvestada, et seal ei ole hotelli juures randa, rand asub reeglina kuskil kaugemal ning seda kasutavad kohalikud inimesed, mistähendab, et moslemikultuuris ka turist ei tohi bikiinides avalikus rannas lebotada. Loomulikult resortides on see lubatud. Kohalikel saartel ei müüda ka alkoholi, resortides on baarid üpris pikalt lahti. Kui valid endale resorti, siis võtta pigem odavam tuba kallis resortis kui kallim tuba odavas resortis. Kindlasti tasub jälgida, et toas oleks konditsioneer.
3. Alati tasub silma jäänud resorti enne googeldada ning vaadata, mis rahvusest inimesed on sinna peamiselt kommentaare jätnud ning milline on kommentaaride sisu. Rahvused on olulised selleks, et end kultuurilises kontekstis mugavalt tunda, sest Maldiivid on koht, kuhu lendab kokku sisuliselt rahvaste paabel ja kuidagi on ikka niimoodi, et sarnased rahvused valivad sarnaste kriteeriumite alusel. Tasub ka kommentaaridest jälgida, kas resorti ranna põhi on selge, mis annab võimaluse snorgeldada kohe sealsamas ning puuduksid liivakotid rannariba ääres - nende juurest vette minna on ebamugav ja võib rikkuda romantilist paradiisivaadet. Ka leiab netist hulga kommentaare selle kohta milline tuba millises resortis on just parima vaate või asukohaga (ka müra suhtes). Broneeringut tehes tasub kommentaaridesse oma soov lisada ja võimalusel nad arvestavad sellega.

Ranna- või veebangalo

Eks see on rohkem maitse (ja rahakoti) asi. Mulle isiklikult ei meeldi vee peal magada ja sestap eelistasime rannabangalot. Veepealsete majakestega on ka paar väikest nüanssi millega tuleb arvestada: reeglina ei saa majast otse vette hüpata, vaid peab veidi maad eemale kõndima mööda päikesest kuuma laudteed pärisrannale ning ookeanimüha on toas üpris tugev. Õnneks on majad oma vaiade otsa korralikult kinnitatud, nii et lainetel nad ei kõigu. Kui ookeanimüha meeldib, on veebangalo kahtlemata romantiline, kuid kallim, valik ning täpselt nagu piltpostkaardil ja filmis. Ehk siis see juba oleneb ootustest ja soovidest.

Joogid ja söögid

Kui endale resorti otsisime, olime tugeva dilemma ees, kas võtta koos söökidega või ilma. Pakutakse kõikvõimalikke pakette ja seetõttu võtab valik silme eest tiba kirjuks. Meie valitud reosrtis oli võimalik võtta ainult hommikusööki või kõik söögid hinnas. Selge on see, et üksnes hommikusöögiga pikalt ei ela. Saarel aga pole ühtegi muud alternatiivi - on need samad resorti restoranid ja kohapealt ostes on hind oluliselt kallim, kui paketina ette ostes. Lisaks ei pruugigi alati olla võimalik kohapealt juurde osta vabas valikus, sest reeglina antakse igale toale ühes restoranis oma laud, mille taga toimuvad kogu reisi kõik toitlustuskorrad. resoranide menüü on aga äärmiselt rikkalik ja vaheldub iga päev, nii et maitsed ei kordu ja igav ei hakka. Saarel pole ka ühtki toidupoodi, kust oma varusid täiendada, kui oma moonakotiga soovida minna, on vaid turistipood, mis müüb kõike eluks hädavajalikku ja suveniire. Meie võtsime kõik tioidud hinnas, mis tähendas kolme korralikku söögikorda, lisaks kahte snäki korda ja kohalikku alkoholi ning karastusjooke hinnas. Seda oli küll ja veel ning snäkikordadele me reeglina tegelikult ei jõudnudki. Kokkuvõttes: tasub võtta vähemalt kaks söögikorda päevas paketi sisse või kõik hinnas.

Mida kaasa võtta

• rannariided, mitu komplekti. Ühed saavad märjaks, riputad kuivama ja viskad teised selga. Enamuse aja veedab turist Maldiividel bikiinides.
• õhukesed pikad riided. Vajalikud selleks, et end päikese eest vahepeal katta, kui päike on liiga teinud, õhtsöögilauda selga panekuks, et veidi viisakam oleks, kuigi suur osa turiste ei pea sellest kinni, ja juhul, kui plaanid külastada mõnda saart kohalikega või pealinna Male, siis arvesta, et moslemikultuur nõuab nii naistelt kui meestelt kaetud õlgu ja põlvi, mõistlik on varjata ka suurt dekolteed.
• piisavalt õhukesi riideid, seda eriti siis, kui oled higistaja tüüpi. Temperatuur on ööpäevaringselt meie mõistes soe. Samas on reeglina olemas kohapealne pesupesemise teenus ja/või rätsep, nii et vajadusel saab lasta ka asjad puhtaks pesta või kohapeal uued õmmelda. Õmblemise hinnad ei ole võrreldavad Aasia omadega, vaid pigem meiekandi omadega.
• kerge peakate liigse päikese eest varjuks.
• päikseprillid, soovitavalt UV kaitsega äärmiselt ereda valguse eest kaitseks.
• päiksekreem üpris kõrge faktoriga, võimalusel veekindel ning meeldetuletus end kohapeal pidevalt kreemitada, sest intensiivne soe päike võib kiiresti ära põletada ja oleks kahju, kui enamuse reisist peaks veetma konditsioneeritud toas.  
• päiksejärgne kreem/geel ja hügieeniline huulepulk. Kohapealsest turistipoest ostsime aloe baasil päikesejärgse geeli, mis toimis imeliselt. 
• plätud ringi tatsamiseks, toa ja vee vahet käimiseks. Kui tubadeni viib laudtee, läheb see päikese käes põrgukuumaks ja palja jalaga sellele astuda ei kannata.
• oma isiklik snorgeldamisvarustus tasub absoluutselt ära. Kuna laguun on enamikel saartel otse ukse all, ei ole mõtet kohapealt tunni või päeva kaupa varustust rentida, vaid tasub enda oma käepärast hoida, et saaksid vette minna nii tihti kui soovid.
• veekindel fotokas veealuste piltide jaoks. See on uskumatu, kui meeletu soov tekib seal just veealuseid ja peamiselt veealuseid pilte või videoid teha.
• pikemad riided, millega saab snorgeldada. Alguses ma ei saanud aru, miks osad inimesed käivad pikkades riietes snorgeldamas, aga siis, kui olin veepiiril hulpides oma kannikad tulipunaseks saanud, nii et istuda oli keeruline, mõistsin seda väga. Tasub õppida teiste vigadest.

Paar olulist märkust

1. kohapeal ei tohi unustada vett juua. Meie jaoks harjumatus kuumuses on dehüdratsioon kiire tulema ning ei ole mõtet oma reisi raisku lasta. Vee joomine on kõige olulisem tegevus Maldiividel.
2. väga häid reisipakkumisi, eriti majutusele, tasub küsida Saksa reisibüroodest. Meie võtsime sakslaste pakkumise läbi Eesti büroo ja suutsime sellega kokku hoida ca 1/3 majutuse eelarvest võrreldes sellega, kui oleksime netist ise broneerinud.
3. tippida võib igat teenindajat iga kord, aga teenindajaid on väga palju, kohati rohkem kui turiste, ja nad ei eelda seda. Tippi on mõistlik oma lemmikutele ja põhiteenindajatele (restoraniteenindaja, toateenija peamiselt) jätta reisi lõpus. 
4. kõik hinnad on dollarites ja nendega on lihtne arveldada. Arvestada tuleb aga sellega, et kohalikud ei saa lahti vahetada münte ehk siis tippi jätta ja maksta müntides pole mõtet.
5. päevatrippe pakutakse kohapeal resortis mitmesuguseid, ent kindlatel päevadel ja intervalliga. Kui grupp kokku ei tule, jääb väljasõit saarelt ära. Seega tasub jälgida kohapeal päevareiside registreerimislehti ja kui on soov kuhugi minna, siis arvestada, et kogu reisi jooksul võib sellist päevareisi ollagi vaid üks.
6. naudi ja lase teistel nautida! See on parim puhkus ilma telefoni ja internetita (viimane on küll reeglina olemas, aga meie mõistes olematu kiirusega).

Universum täidab soovi

On ütelus: "Lase oma soov universumisse ja universum täidab selle." Kui eile õhtul lõpetasin blogikirje sooviga saada kuidagi täna Oslo fjordide paadisõidule, siis hommikul selgus, et meie päeva viimane kohtumine Statoiliga lõppeb planeeritust oluliselt varem ja seetõttu jõuame tagasi kesklinna napilt selliselt, et jõuaksime ka veel päeva viimasele fjordide kruiisile. Lisaks kõigele muule lõppeb Norra turismihooaeg septmebri lõpuga, mil tehakse ka viimane fjordide tuur, ent ilusate ilmade tõttu otsustati just täna veel teha lisapäev fjordisõitudeks. Lühidalt kokkuvõttes, universum täitis me soovi.

Norra lähenemine töö- ja pereelu tasakaalule on vägagi pingevaba. Sattusime Oslosse just ajal, mil norrakatel on koolivaheaeg ja siin tähendab see, et ka vanemad reeglina puhkavad või hädapärast on lapsed kontoris kaasas ning kedagi see ei häiri, kui kontor on igas eas möllavaid noori täis. Omakorda tähendab koolivaheaeg aga ka seda, et kõikvõimalikke ärikohtumisi jäetakse ära, lükatakse edasi või ilmselt leitakse läbiviijaks lastetu, soovitavalt välismaalasest, kolleeg. Viimane on küll minu isiklik intepretatsioon. Nii on ka meie algne õppreisisi päevakava omajagu muutunud ning nii mõnigi kohtumine jäänud lühemaks plaanitust. Ühtpidi on see suurepärane võimalus tutvuda põhjalikumalt Osloga, teistpidi tahaks rohkem näha ja kuulda praktikaid väljastpoolt Eestit. 

Norra on olnud töö- ja pereelu tasakaalu rakendamisega üpris eesrindlik, seda eelkõige seadusandluse poolest, ent päriselus siiski kõik asjad nii ei toimi, nagu soovitud on, kuid mõttemallide muutmine võtabki kaua aega ning iga muutus soovitud suunas on see, mis viib tulemusele lähemale. Naljatasime omavahel, et meil jäi töö ja pere koju, ehk Oslos on meil peamiselt tasakaal ning ja. 

Norras on töö- ja pereelu tasakaalu teema alguse saanud umbes teisest maailmasõjast, kus oli vajadus ühtpidi ontlike koduperenaiste järele, kes suudaksid korralikult kodu hoida, lapsi kasvatada ja meestele toeks olla, püüdes muuta koduperenaise staatust elukutseks, luues selleks erinevaid õppevõimalusi, ent teistpidi vajas ka Euroopa uusi töökäsi. Nii sai alguse 1950-datel naiste tööturule jõudmine, kui au sees oli ikka veel tugevalt mees, kes leiva lauale tõi. See oli puhtalt meeste kohustus ning seetõttu oli ka justkui vabandatav see, kui mees kodutöid teha ei osanud. See oli ka periood, mil hakkasid tekkima kodumasinad ning naistel jäi justkui kodustest toimetustest aega veidi üle. 1950-1960 olnud Norras kõige suurem koduperenaiste konsentratsioon ning sealt tulla tänapäeva, kus mõttemaailm liigub pigem vastupidi, on omajagu keeruline.

Kui Eestis töötab suur enamus naisi täistööajaga ning osaajaga vaid mõni protsent kogu tööealisest naiskonnast, siis Norras on pilt veidi teine. Statsistilistest andmetest selgub, et ainult ca 50% naistest töötab täistööajaga, umbes 20% naistest ei käi üldse tööl erinevatel põhjustel ning ülejäänud on osalise tööajaga, samas kui meestest töötab täistööajaga 85%. Norras pidi olema täiesti normaalne, et peale lapse saamist perioodil, mil lapsed on veel väikesed, soovib naine töötada osalise tööajaga, nii et need, kes jätkavad täisajaga töötamist väikeste laste kõrvalt, saavad pigem imestavaid pilke ja küsimusi tutvuskonnast.

Veel üks oluline erinevus Norra ning Eesti vahel pereelu ühildamises on lapsehoolduspuhkus. Kui Eestis võib üks värske lapsevanem töölt eemale jääda kolmeks aastaks, millest poolteist on korralikult tasustatud, siis Norras on selleks ette nähtud kokku 59 nädalat, millest mees on kohustatud beebiga kodus olema vähemalt 10 nädalat. Vanemapuhkust pidi olema võimalik ka jagada, nt naine võtab sel perioodil töökoormuseks 20% ning on 80% vanemapuhkusel, siis mees saab võtta samal ajal selle 20% välja oma vanemapuhkusena, vähendades oma töökoormust samuti osaajale. Kui mees isapuhkust välja ei võta, kaotab naine vanemahüvitises, ent samas pidid mitmed ettevõtted pakkuma ka meestele lisaboonust selle eest, kui nad piirduvadki kohustuslike isapuhkuste nädalatega ega pikenda seda vabatahtlikult. Teisalt on selline seadusandlus veidi kaasa toonud ka uusi probleeme - nii lühikeseks perioodiks ei kipu tööandjad tahtma asendajat võtta, mille tulemusena tuleb mehel oma töö lõppkokkuvõttes ikkagi kuidagi millalgi ära teha. 

Umbes aasta jagu kestev vanemapuhkus on tekitanud olukorra, kus naised naasevad tööturule tagasi üpris kiiresti. Tööandjale võib see tähendada vajadust võimaldada rinnaga toitmise pause, ent samas ei kaota töötaja nii kiiresti naastes oma kvalifikatsioonis, vaid on tööandja jaoks alati olemas ning võib olla veelgi enam motiveeritud oma töö osas. Selline süsteem vajab aga ka tugevat tugiraamistikku riiklike lasteaiakohtade näol, mis peavad olema kõigile kättesaadavad. Tegelikult ei saa norrakad ka olemasolevat seadusandlust kuigi kergekäeliselt muuta, sest näiteks isapuhkuse nädalate arvu vähendamine toob endaga koheselt kaasa negatiivse muutuse naistele tööturul. Lõppkokkuvõttes on sisuliselt olukord selline - kui naisele luuakse seaduse järgi rohkem võimalusi ühildada laste kasvatamist ja tööelu, pannes sellega mehele kohustusi osaleda lastekasvatusprotsessis, võidavad sellest kõik - nii lapsed, mehed ise, naised, tööandjad kui ka ühiskond. Kõlab üpris hea plaanina?

Norrakad on kohtumistel ka üsna vabad, rääkides muuseas presentatsiooni tehes oma lastest ning nende vanusest, aga ka mõne sõnaga oma pereelust või hobidest, ka nende riietusstiil on vägagi casual, lisaks käitumisele. Täna tegid meile presentatsiooni kaks meesterahvast, kellest üks hakkas keset esinemist linast päevasärki lahti nööpima, jättes end t-särgi väele. Samuti ei pidanud nad kumbki paljuks esinemise ajal tarvitada mokatubakat. Eestis sellist käitumist kohtumistel reeglina ei kohta ning meie kultuuriruumile on selline liberaalsus pisut harjumatu. Me oleme pigem tiba konservatiivsemad, mis tuleb ilmselt ka meie ajaloolistest seikadest. 

Norras elab palju välismaalasi, kes on siia tulnud erinevatel põhjustel. Nii on Norras üheks probleemiks ka diskrimineerimine erinevates olukordades, millele meie ehk ei oskakski tulla. Me oleme harjunud Eesti meedias lugema olukordadest, kus tehakse liiga rahvuse või nahavärvi pärast, aga ka väikese lapse vanemale. Meil ei räägita sellest, et vähemuse eelistamine enamusele on samuti diskrimineerimise liik ning Norras seadusega keelatud. Ka ei kujuta me ette olukorda, et restorani lauda kinni pannes on mitte norrapärast eesnime omaval inimesel selleks eelis ning välismaalasele võidakse öelda, et restoran on täis üksnes seetõttu, et ta pole norralane. Statistiliselt pidi 25% väiksem tõenäosus tööle saada olema neil, kes on selgelt CV järgi välismaalased. Kui Eestisse ühel hetkel rohkem pagulasi tulema hakkab, kas jõuame siis ka selliste probleemideni?

Olgugi et Oslo on vägagi liberaalne ning pagulasi on siin omajagu, ei häiri nad tänavapildis ega ole ka minu jaoks tugevalt märgatavad. Huvitaval kombel on siiski valdav osa teenindavast personalist klassikalised norrakad ning vaid füüsilisema töö tegijate hulgas kohtab rohkem värvilisi inimesi. Nii oli meie fjordide tuuri giid blond pipilik nunnu Norra neidis ja paadi kapteniks hallipäisusele kalduv kogenud norrakas. 

Oslo ja selle ümbrus paistab kuidagi väga kompaktne ja nunnu. Vesi keset linna annab maaililist vaadet oluliselt juurde, seda enam, et linn ei asu päris tasasel pinnal. Fjordid, kus soolane ja mage vesi segunevad, on maalilislt ilusad ning saarekestel asuvad tillukesed suvemajad, suplusmajakesed ning elumajad lihtsalt meeletult romantilised. Üldine hingaminegi paistab olevat siin nii palju rahulikumas tempos ning pingevabam. Ja õhtuse päikeseloojangu valguses kuldseks ning roosaks värvunud taevas annab linnatulede fjordi peegeldusest rustikaalromantika riimvetes, nii et palju enamat oleks keerulinegi tahta.

Me ei tule ju siia tagasi

Üks asi, mida reisidel ära olen õppinud, on selge olukord, kus kuskil midagi poes nähes, tuleb see kohe ära osta, sest suure tõenäosusega ei satu sa samasse kohta enam tagasi ning hiljem jääb vaid närima see, et tegelikult ei ole mujal parem või soodsam. Ehk teisisõnu, osta ära kohe, sest me ei tule ju siia tagasi. Tänast päeva ilmestas kõige paremini just see lause.

Hommik oli harjumatult varajane. Kell äratas napilt peale viit, kui väljas oli veel nii pime ja jahe, millist pole ammu näinud ega tundnud. M viis mu lennujaama ja sättis end tööle enne kukke ja koitu, aga koju tagasi polnud mõtet ka tunnikeseks minna. Lennujaamas Oslo check-ini ära teinud, läbisin turvakontrolli ja kohtasingi juba teisi, kellega koos õppereisile suundusime.

Ma ei ole varem õppereisil käinud ja minu ootused olid sarnased välismaal konverentsile minekuga, üksnes selle vahega, et terve grupp läheb ja tuleb koos ning tunneb teineteist veidi paremini, olles eelnevalt juba aastajagu aega regulaarsetel seminaridel Eestis kohtunud, kuid sellest hoolimata, ei mäleta meist ilmselt enamus üksteise nimesid. Lihtsalt seminaride käigus ei ole olnud vajadust neid kasutada ja nii ei olegi need meelde jäänud, ehkki näod on tuttavad. Ja niimoodi mõnda aega hiljem on justkui veidi piinlik uuesti nime üle küsida, ent tegelikkuses on see loomulik. Kuigi olin õppereisi programmiga varasemalt tutvunud, siis tuli mulle ikkagi veidi üllatusena piisavas koguses vaba aega Osloga iseseisvalt tutvumiseks ning vähene koordineeritud vabale ajale jääv sotsiaalne tegevus. Teisalt, võibolla ei olegi vaja liialt üle organiseerida.

Nägin hommikul lennujaama poes silti viitega 20% suurusele allahindlusele tubaka ja alkoholitoodetele, kui reisitakse väljaspoole Euroopa Liitu. Viskasin Tallinna lennujaamas nalja varahommikul enne päikesetõusu, kas kõik on juba vajalikud alkoholikogused kaasa varunud - Norras on ju alkohol väga raskesti poest kättesaadav ja väidetavalt hingehinnaga. Endale ma midagi peale veepudeli kaasa varunud polnud. Päeva peale hiljem, kui olime juba Oslos mõnda aega ringi jalutanud, tuli meil A-ga siiski mõte, et võiks õhtul väikse dringi teha. Mida me aga kuskilt leida ei suutnud, oli alkoholipood. No lihtsalt ei jäänud mitte kuskil teepeale ja tavalises toidupoes alkoholi ei müüda - kapis on vaid alkovabad õlled ja kui väga hästi läheb, siis ka mõni alkoholiga õlu. Õhtu lõpuks õnnestus meil välja selgitada, et Norra alkoholipoed Vinmonopol ongi vaid väga üksikutes kohtades, avatud kella 18ni õhtul ning pühapäeviti suletud, nii et Norrakas peab väga hoolega oma alkoholitarbimisi ette planeerima ja ilmselt kodus varusid ootamatuteks hetkedeks hoidma.

Oslo meenutab mulle kuidagi oma olemuselt Stockholmi ja Helsinki kompromissi, üpris pisikese keskusega, mida on võimalik jala risti ja põiki läbi jalutada üpris lihtsasti, tehes nii märkamatult päeva lõpuks 21 500 sammu ning saades jalatallad ümmarguseks. Samas on siin linnas õhtuhämaruses ka midagi Brüsselilikku. Mine võta kinni, mis see õige olemus on.

Kui Norra kohta räägitakse, et siin on väga palju pagulasi ja seetõttu ka sisserännanud muulasi igas nahatoonis ja silmakujuga, siis tänavapildis see kuidagi suuresti silma ei hakanud, erinevalt muudest riikidest. Päeval on linnatänavad inimestest siiski pigem tühjad, pole suuri masse ning tänavatel mahub rahulikult jalutama. Ka ei näe siin päevasel ajal suurt ei tumedanahalisi ega tõmmusid ringi liikumas, vaid üksikud rättidega noored emad hakkavad pika otsimise peale silma tavapärase skandinaavia välimusega massi hulgas. Ainsad, keda tõesti tänavatel palju näeb, on kerjused, kellele kummalisel kombel ka möödaminevad kohalikud aeg-ajalt münte kipuvad andma. Eestis seda reeglina ei näe, sest paljud on abi andes petta saanud ning eestlane on umbusklikult oma rahakoti rauad koomale tõmmanud.

Keskmine oslolane näeb välja nagu veidi boheemlasest kudumiarmastaja, kellele meeldib mugavus ning kes hindab oma vaba aega. Nii on poed täis kõikvõimalikke kudumhõlste, mida on kerge üll visata kui ka kampsuneid ja hommikumantli välimusega mantleid. Ka ei pea norrakas paljuks trikotaažkleidi juurde jalga lükata mugavad tennised ning selliselt kohtumisele minna. Harjumuspäraselt olin õppereisiks kaasa pakkinud lisaks teksadele ka pintsaku ning viisakamad pluusid, ent smart või isegi klassikalises mõttes smart casual oleks siin olnud tõsine ülepakkumine ja vaid endale veidikese ebamugasvustunde tekitamine. Minu jaoks veidi harjumatu.

Oslos on jätnud nii inimesed tänaval kui teenindajad väga sõbraliku mulje. Teretamine tuleb neil kiiresti üle huulte ning mõjub siirana. Keskmine teenindaja räägib ka väga adekvaatsel tasemel inglise keelt, nii et turistil on lihtne ja mugav. Samas, kui hommikul A ainsana meid hotelli toonud bussi pagasiruumist enam oma kohvrit ei leidnud, polnud bussijuhi julgustav napisõnaline naeratus kuigi lohutav. Õnneks tuli A kohver peale mõningast nõudmist välja pagasiruumi kuskilt tagumisest servast, kuhu see omapäi libisenud oli. Sedakorda ei olnud vaja minna A-le kõiki uusi asju korraga ostma minna.

Turist peab arvestama ka sellega, et MasterCard ei pruugi pooltes kohtades maksevahendina läbi minna ning seetõttu võib vajalikuks osutuda ka teatava taseme sularaha või teiste märgistega pangakaartide omamine. Sularaha hulk sõltub aga suuresti sellest, milleks seda vaja võib minna.

Olime paaril peatänaval kamminud vabal ajal läbi kõik väiksemad poekesed. Kuigi silm haaras nii üht kui teist, siis minul jäid isiklikuks otstarbeks asjad soetamata, küll aga said teised neid asju, mida neil algselt plaanis muretseda polnud. Kui riided ja jalatsid on siin allahindluste ajal (täna oli allahindluse viimane päev siltide järgi) meie jaoks pigem üllatuslikult mõistliku hinnaga ning ka valik on tiba teine, siis söök ja majutus on ebamõistlikult ja harjumatult kulukad.

Õppereisi käigus on meid majutatud Oslo kesklinnas asuvasse Scandic Ebberkoppeni hotelli, mille asukoht on kesklinna mõistes mugav - huvipakkuvad kohad on kõik jalutuskäigu kaugusel ning kui kaarti veidi süveneda, jõuab kõikjale üpris kiiresti. Norrakad on turistide elu veelgi lihtsamaks teinud, luues vaatamisväärsustega mobiilse VisitOslo offline-kaartidega rakenduse. Ma ei jõudnud sedakorda reisi vaatamisväärsuste osas  ette valmistada ja nii tuli läheneda jooksvalt. Ilma selle äpita oleks elu aga oluliselt keerulisem olnud.

Päev on olud nii tõeliselt pikk ja väsitav, et mõte hüpleb vägisi ühelt teemalt teisele ja kõike olulist kirja panna täna enam ei jaksa. Loodan homsele huvitavale päevale ning soovin, et jõuaksime ka päeva lõpuks väiksele fjordide paadituurile, et näha veidi enam ka Norra veeäärset ilu.

Katsik enne kojulendu

Hommikul ärkasin veidi enne kella, võtsin läpaka ja kolisin hotellitoas alumisele korrusele blogi kirjutama, et M mitte äratada. Kasteel Daelenbroeck - Hampshire Classic on kahtlemata kõige romantilisem hotell, kus ma viibinud olen ja mõistan täiesti, miks siin palju pulmi peetakse.

Hommikul avasin terrassiukse ning astusin kastest niiskele kiviterrassile, ringutasin ning ahmisin sisse tugeva sõõmu hommikuselt karget kopsutäie värsket õhku. Meie toa terrassi ääristas lehtpõõsahekk ning piiritles kõrge elupuuviirg, milleni viis mitu head meetrit hoolitsetud muru. Seal samas maja kõrval asus hobuste aedik ning veidi eemal tall. Tee hotellitoast viis mööda kergelt kruusast rada piki autoparkla serva, üle kaitsekraavi otse kindluse õuele, kus ootas meid juba kaetud hommikusöögilaud. Mul oli tahtmine seda kohta veel kauem nautida. Mul oli tunne, nagu oleks ma kuskil romantilises Inglise filmis. Sellisest kohast ei raatsi kuidagi lahkuda!

Meie päevakava oli aga piiratud õhtuse kojulennuga. Tegime veel viimase ostutuuri Roermond Outlet keskuses, hüppasime läbi korraks teel Duisburgi jäävast C&A-st ning võtsime suuna R ja K uue kodu poole. Kui suvel reisimõte tuli, siis selgus, et meie reisiplaani ajal on R ja K just kolimas uude korterisse Duisburgis ning paslik on neile korraks soolaleivaks sisse põigata. Vahetult enne meie reisi algust selgus aga, et R ja K peres oli selle hooaja kõige paremini hoitud saladus just ilmavalgust näinud - neile sündis peretütar K. Nii olime ootamatult sattunud lisaks soolaleivale ka katsikule, et uut ilmakodanikku tervitada.

Tegime R ja K juures väikse tee, jutustasime tunnikese ning asutasime end edasi Düsseldorf Weeze lennujaama poole teele. Düsseldorf Weeze lennujaama nimetus on selles mõttes ekslik, et Düsseldorfiga pole siin mingit pistmist - Düssedorf on vaid piirkonna tähiseks, linn ise asub mõnekümne kilomeetri kaugusel. Weeze on väikelinn, mille ühes servas asub vana sõjaväebaas ning pisike lennujaam on rajatud just sinna lahmakale maa-alale. Kui olime juba lennujaama territooriumile sisenenud, parkisime auto korraks tee ääres olevasse parklasse, et oma viimased asjad kohvrites ümber pakkida, pagas korraks üle kaaluda ja rahuliku südamega lennujaama minna. Otsisime ka võimalust autosse kogunenud prügi äraviskamiseks, kuid ühtki prügikasti me kuskil leida ei suutnud.

Parkisime oma rendiauto Sixti parkimisplatsile, võtsime asjad ning sisenesime lennujaama. Saksamaale kohaselt ei ole ka lennujaamas õhukonditsioneeri, nii et töötajate vahele on paigutatud tiivikud, mis kuuma suveõhku veidigi talutavamaks muudavad. Andsime oma pagasi ära ning enne turvakontrolli läbimist meenus veel kotti jäänud õlu ja poolik veepudel. Me olime lennujaama tulnud piisava ajavaruga, et mitte kiirustada - nii saime me rahulikult leida ühe pinginurga lennujaama tagumises servas ja oma autos kaasa loksunud õhu käes soojaks läinud õlle rahulikult kahepeale ära lahendada.

Kojulend Ryanairiga oli lihtne. Hops lennukisse oma märgitud istekohale, paar tundi endale tegevust leida ja seejärel sujuv maandumine Tallinna lennujaamas. Pikemaid lende muidugi Ryanairiga eriti teha ei kannatakski, aga linnaliinibussi laadses lennukis paar tundi istuda on täiesti ok. Ka ei ole Ryanair oma müügitegevuse ja reklaamiga enam nii paletükkiv kui mõned aastad tagasi. Ainus, mis veidi häiris arvutiga midagi tegemast lennu ajal, olid pidevad õhuaugud ja tekkinud raputamine tänu sellele. Kuigi ilm oli ilus ja soe, ent kergelt tuuline, siis piloodil ei jäänud muud üle, kui raputamiste vältimiseks tõusta 11,5 km kõrgusele. Õnneks koju jõudsime lõpuks kenasti ja tervelt ning koos kogu pagasiga.

Koju jõudes ootas meid trepi esisele tõmmatud pikk maalriteibi rida, mille külge riputatud paberil seisis tervitus kojutulekuks. H, kes oli meie juures vahepeal maja garantiitöid teinud, oli sättinud meile üllatuseks tervituse. Nii armas on oma koju jõuda, nõnda, et sind üllatusena tervitatakse. Aitäh koju ootamast!

Lahinguväljal näeme!

Hommikul otsustasime enne päevatoimetusi ära pakkida oma kohvrid. Riided, mida olime ostukeskustest muretsenud, vajasid nüüd korralikult sissepakkimist. Kui reeglina käime siinkandis autoga, siis ei ole kunagi ruumi- ega kaalupiirangut ning sellele ei pea suurt mõtlema asju soetades. Seekord tulime aga lennukiga kahe käsipagasiga ning tagasiteeks on meil juurde soetatud üks äraantav pagas.

Mul oli siiras plaan käsipagasi kohvrisse panna praktiliselt kõik meie asjad ning teha sellest äraantav pagas. Teiseks käsipagasiks olime kaasa võnud igaks juhuks tühja seljakoti. Ma olin suutnud juba peaaegu kõik asjad käsipagasi kohvrisse kuidagi ära toppida, nii et kohvrile peale istudes ka lukk veel nibin-nabin kinni läks, kui jõudsime selgusele, et see ei ole väga jätkusuutlik situatsioon. Jah, hakkama oleks saanud hädapärast, aga mugav see polnud. A pakkus välja, et laenab meile ühte oma suurematest kohvritest ja küll ta selle ükskord tagasi saab Eestis - ongi jälle põhjust kokku saada. Mõeldud, tehtud ja eluolu läks palju mugavamaks.

Päike oli juba kõrgele tõusnud selleks ajaks, kui jõudsime Waterloo lahinguväljale. Me oleme Brüsselis nii palju kordi käinud, et Brüsseli linnas sees pole sisuliselt vist ühtki turistiatraktsiooni, mida me veel näinud polnud, ent A välja pakutud ca 20 km eemal asuvas Waterloo lahinguväljal me käinud seni polnud. Waterloo on selles mõttes huvitav koht, et täpselt 200 aastat tagasi juunis sattusid ühele platsile ühe künka ümbrusse korraga madistama kõikvõimalikud sealkandis asuvad erinevad väed. Mis selles kohas nii erilist oli, et nii Napoleon, Wellington kui teised väed sinna just korraga sattusid ja madistama hakkasid, mine võta kinni, kuid igal juhul jäi see Napoleoni jaoks viimaseks lahinguks.

Waterloo lahinguväljal asub koonusekujuline küngas, mille otsas on lõvi kuju ja kust avaneb ümberkaudsetele põldudele ning Waterloo väiksele linnakesele imeline vaade. Selleks, et sinna üles lõõskava päikesega jõuda, tuleb ronida 226 trepiastet, mis esmapilgul tundub kui käkitegu ning trepi alguses olev hoiatus südamehaigetel mitte proovida, võtab muigele. Umbes poole trepi peal kaob aga jaks ning vägisi võtab ülesminek hingeldama. Lõpuks künka tippu jõudmine on aga kogu seda pingutust väärt.

Waterloosse on rajatud ka ümmargune hoone, kuhu on panoraampildina kujutatud kogu lahinguvälja tegevust. See annab üpris hea ülevaate toimunust ning kohe kõrval asuv muuseum, kus audiogiid jutustab kõrva ääres kõiki olulisi detaile, selline, kus võid vabalt märkamatult veeta paar tundi. Tänapäeva muuseumid on nii palju põnevamad ja interaktiivsemad, kui meil omal ajal, mis tekitasid suhu pigem kopitanud maitse ja tülpimuse, ent nüüd käid pigem huviga, sest enam ei presenteerita üksnes vanu üleskaevatud katkisi asju, vaid on liikuva pildiga ekraanud, visualiseeritud situatsioonid ja installatsioonid. Tänapäeva lastel on nii palju lihtsam õppida nii ajalugu kui geograafiat, sest kohad, millest räägitakse, on nii reaalsed, nii siinsamas, nii käega katsutavalt lähedal.

Sama muuseumipileti hinna sisse kuulusid ka lähedal asuvate väepealike Wellingtoni kodu ja Napoleoni peatuspaiga külastuse võimalus, mida kõike võinuks teha järgneva aasta jooksul, ent kui me juba seal olime, otsustasime ka need kohad läbi käia. Wellingtoni kodupaik oli meie mõistes klassikaline väike majamuuseum, kus oli üksikasjalikult lahti kirjutatud Waterloo lahingu sõjategevus kuupäeva- ning kellaajaliselt, aga ka see, kuidas tol ajal sõjategevus ninghiljem inimeste ravitsemine käis. Kõlas jube robustselt.

Napoleoni peatuspaiga majamuuseum oli aga veidi kaasaegsemalt üles ehitatud. Sinna oli loodud ka lastele põnev punktiotsimise mäng, mille positiivse tulemuse korral sai administratsioonis avada auhinnalaeka. Kahjuks meiega kaasas olnud A poeg K oli kuskil väikse vastusega eksinud nig auhind jäi saamata. Seda enam on aga sinna tal põhjust taaskord tagasi minna, ajalooga mängu käigus uuesti tutvuda ning proovida saada ka väike auhind. Väga suurepärane idee lastele ajaloo põnevaks tegemiseks ja kinnistamiseks!

Waterloo lahingu 200. aastapäeva puhul soovis Belgia anda välja ka 2-eurose spetsiaalmündi, ent selleks peavad olema nõus ka kõik teised EL riigid. Paraku Prantsusmaa oma nõusolekut ei andnud - sai Napoleon ju selles lahingus lüüa. Nii ei jäänudki Belgial muud üle, kui anda välja spetsiaalne 2,5 euro väärtuses münt, mis kehtib ka Belgias käibevahendina, iseasi, kas see kunagi ka tavaringlusesse üldse jõuab.

Kui olime Waterloo lahinguga seotud tegevuspaigad läbi käinud, oli reedene päev jõudnud juba pärastlõunasse. Otsustasime kiire lõunasöögi võtta Waterloo linnakeses asuvas McDonaldsis. Kohe, kui uksest sisse astusime, pöördus meie poole neiu, kes muidu võtab vastu autotellimusi, et suunata meid iseteeninduskassasse. Terve McDonaldsi ootesaal, kus tavaliselt looklevad järjekorrad, oli täis kahepoolseid iseteeninduskassa puutetundlikke ekraane ja otse loomulikult asusid seal samas lähedal ka kätedesinfitseerimisgeelid. Nii lihtne oli oma tellimust teha, kui kogu menüüvalik on piltidega silme ees, ei mingit nuputamist, üleküsimist või arusaamatust. Ja Belgia McDonaldsis müüakse makroone! Suured, mahlased makroonid, 8-9 erinevat maitset väga mõistliku hinnaga. Teed oma tellimuse iseteeninduskassas ära, valid kas kaardimakse sealsamas või sularahamakse kassas ning jääd oma tšekinumbriga ekraani vaadates ootama, mil sinu tellimus äravõtmiseks valmis on. Nii lihtne ja nii mugav!

Teine huvitav tähelepanek McDonaldsis oli eraldi ekraan, mis näitas palju konkreetne McDonalds oli ise päikesepaneelidega energiat tootnud, palju kulutab ning milline on sääst ja kokkuhoid olnud loodusele. A teadis rääkida, et kõik mjad, mille ehitusluba on saadud kätte hiljem kui 2013, peavad kohustuslikus korras paigaldama endale päikesepaneelid. A ja U maja ehitusluba saadi aga napilt varem kätte ning neile kehtis vaid kohustus kasutada vihmavett tualetipottides. Tundub küll veidi kallis, ent väga säästlik mõtteviis. Huvitav, millal sellised nõuded Eestisse jõuavad?

Kui olime pikast päevast kergelt väsinuna tagasi A ja U juurde jõudnud, rääkisime veel veidi juttu, pakkisime asjad autosse ja võtsime suuna mõni km eemale, et kohtuda M endise juhi E-ga, kes aasta algusest Brüsselisse tööle suundus. Belgias ringi navigeerides on väga oluline teada postikoodi, sest ei ole harv juhus, kui samanimelisi tänavaid asub lähestikku mitu. Nii panime GPS-i algselt sisse ühe aadressi, ent sinna kohale jõudes saime aru, et ilmselt oleme vales kohas. Vaid paar km eemal oli sama aadressiga teise postikoodiga koht, kus E tegelikult elas.

Teel E juurde enne väikest GPS-i vahepõiget märasime, kuidas vastassuunas on auto just seisma jäänud ja vilgutab ohutulesid. Arvasime, et keegi on tagant sisse sõitnud, kuid tagumised autod hakkasid just samal hetkel seisvast autost mööduma. Kuna olime GPS-ga veidi eksinud, siis peale aadressi täpsustamist olime samal ristmikul tagasi kõigest paar minutit hiljem. Nüüd oli seisva auto juurde jõudnud juba jalgrattur, kes oli auto ukse lahti kiskunud ja kutsus ümbritsevaid autojuhte appi - juhiga oli midagi juhtunud. Ühtäkki ümbritses seda autot kümmekond inimest, kes kõik appi tormasid, loetud kümned sekundid hiljem tuli meile vastu juba kiirabi. Milline hoolimine kaaskodanikest ja abivalmidus!

Kohtusime E-ga tema kodu juures, kuhu ta oli vaid nädalapäevad tagsi kolinud. Nii ei olnud ka tema jõudnud veel avastada ümbruskonna söögikohti ja saime seda teha koos. Talle oli silma jäänud väike mõni tänav eemal asuv terrassiga Aasia söögikoht. Meil polnud broneeringut ja saime vaba nurgalaua kolmele. Järgneva pooltunni jooksul valgus koht einestajaid puupüsti täis. Oli reede õhtu Brüsseli äärelinnas.

Teise riiki kolimine on ühtmoodi põnev ja veidi hirmutav korraga, Tegin kunagi oma esimese kõrghariduse diplomitöö esmasesse pikaajalisse välislähetusse suunduvate diplomaatide tööstressist ning puudutasin seal ka uude riiki kolimist ja sisseelamist, mistõttu on mul väike teoreetiline taustateadmine sellest, mis ja kuida võib juhtuda, kui nii kardinaalne elukohavahetus ees on. Igaüks läbib neid faase ilmselgelt erinevalt, ent tõenäoliselt jõuavad enamikesse faasidesse varem või hiljem kõik. E on Brüsselis elanud ja töötanud nüüdseks kolmveerand aastat. Linn ei ole veel temaga päris üheks sulanud, aga usun, et peagi see juhtub. Nii tore oli E-ga veidi jutustada ja kuulata, kuidas ta uus elu läinud on.Julge samm võõrasse riiki võõra keele keskele kolida! Aga kui julged unistada ja julged astuda, siis kahtlemata on tulemus päeva lõpuks kõike seda väärt!

Napid poolteist tundi hiljem oli meil kokku lepitud õhtusöök minu perekond belglastega ehk perekonnaga, kellega tuvusin läbi ICQ suhtluskanali juba umbes 15 aastat tagasi. Oleme nendega püüdnud ikka võimalusel ja aegade klappivusel oma Euroopa reisil kokku saada. Nad on minu jaoks, olenemata vahemaast ning vahemaa taha jäävad harvast suhtlusest, siiski väga omad.

Vanem perepoeg W hakkab veebruaris abielluma. Veebruari pulmad on ägedad - abiellusime meiegi ju neli ja pool aastat tagasi just veebruaris, napilt enne sõbrapäeva. Samasse aega jääb ka perepea L sünnipäev ning nüüd plneerib W oma paaripanekut just nimelt L sünnipäeval, suuremat pulmapidu aga kahele järgnevale päevale. See, kuidas W kirjeldas oma kihlatu ameeriklannaga tutvumist ja üllatusena Ameerikasse lendamist, et sõbrapäeval neiu kätt paluda, oli nii südantsoojendav, et võttis kergelt silma märjakski. Ah, kui tore on näha kedagi nii õnneliku ja armununa, et jalad maad ei puuduta!

Meie õhtusöök ei saanud kesta kahjuks üle pooleteise tunni, sest pidime jõudma veel sõita umbes 100 km Hollandis asuvasse hotelli. Muidu oleksime võinud veel kaua rääkida, kuid hotell, mille olime välja valinud, ei pakkunud ööpäevaringset sissekirjutamise teenust, vaid check-in lõppes juba õhtul 11 paiku. Kirjutasin eelnevalt hotelli, et saabume alles peale südaööd ja kui see võimalik pole, siis peame teise koha leidma. Hotell tuli meile vastu ja lubas meid ära oodata. Nii asusime Hollandi poole teele pilkases ööpimeduses õhtul 22:30 paiku.

Napilt olime jõudnud Brüsseli lähedusest välja saada, kui tugev äike sähvis taeva valgeks. Olime sattunud äikesetormi servale. Taevas sähvis nooli üht- ja teistpidi, nii et meie ümbrus lõi pidevalt valgeks. Veidi aja pärast lisandus ka tunde kestev kerge vihm.

Võõral teel pika päeva hilisõhtul oli äikesevihmas sõita veidi ebamugav, kuid auto oli teel väga stabiilne ja seetõttu kohalejõudmine veidi mugavam, kuid pikemat teekonda, kui 1,5 tundi, selliseks õhtuks kindlasti planeerida ei või. Õnneks ei olnud äikesetorm seekord ülitugev ega liigselt hirmutav, erinevalt ühel eelmisel reisil Poolas kogetud äikesetormist, kus äike lõi pidevalt nii lähedale ja tugevasti, et sõites lausa hirm tekkis. Hiljem selgus, et seekordne äike, mis algas meil Brüsseli lähistelt ja kestis edasi veel Hollandis, oli olnud ka Saksamaal ja mujal lähiümbruses. Pidi ikka lahmakas pilv olema, mis mitmeid sadu kilomeetreid ja riike katta jõudis!

Saabusime oma väljavalitud kindluse hotelli. Restorani osa ning check-in asusid peamajas, milleks oli keskaegne kindlusehoone, hotellitoad veidi eemal kahekordses algselt olnud abihoones. Meie tuba oli sisustatud veidi antiikselt ning asus kahel tasapinnal - esimesel korrusel oli elutuba kohvinurgaga ning isikliku terrassi ja päikesetoolidega, teisel korrusel asus kaunis katuseakendega magamistuba vannitoaga. See on kahtlemata kõige romantilisem hotell, kus ma kunagi olnud olen ja pikk sõit oli sinna kahtlemata väga väärt!

Reisusihiks oli meile Rotterdam

Ärkasime hommikul kella peale, kuigi uni oli nii magus, et seda võinuks jätkuda veel kauaks. Olin õhtul netist välja otsinud kiidetud hommikusöögikoha ja nii ei jäänud muud üle, kui GPS-i aadress sisestada ja suund õigesse kohta võtta. Olin teinud selle vea, et meie Rotterdami loomaaia kõrval, kuhu me ei jõudnud, asuvast hotellist lahkudes, olin jätnud telefonile wifi sisse ja see omakorda tähendas, et wifi levialast lahkudes hakkas telefon lehte muudkui uuendama ja juba mällu laetud lehe info oli läinud. Omakorda tähendas see meile aga seda, et õiget kohvikut me kuidagi üles leida ei suutnud ja täpsustada polnud ka kusagilt. Otsustasime keerata auto nina Rotterdami kesklinna poole.

Siinkandi parkimismajadesse sisenemine ja väljumine on tehtud sertifitseeritult euronõuetele vastavaks, aga meie mõistes tähendab see ülikitsast rada, nii et auto kõik parkimisandurid punasesse löövad ja undama hakkavad. Nii mõnelgi korral tuli mul hinge kinni hoida, et me sisse- ja väljasõidul oma rendiautot kuskil ära ei rihiks. Pidevast teiste reisijate poolt autoga kuhugi vastuminekust andsid märku ka sisse- ja väljasõidu juures olevate postide peale aja jooksul tekkinud kerged autovärvikriimud. Maa hind on kallis ja nii on iga sentimneeter arvel, ka parkimiskohtade osas.

Veetsime endale märkamatult kolm tundi Rotterdami kesklinnas ning enamus üles märgitud vaatamisväärsusi jäi ka slele ajaga nägemata. Rotterdam tundub kuidagi väga suur või laiali pillutatud, nii et see linn vajab kahtlemata eraldi aega ja teist reisi, et Rotterdamist päriselt sotti saada. Mis aga kindlalt silma hakkas, oli sadamalinna Rotterdami erakordne arhitektuur. On viltused, tagurpidi akendega või seest tühjad majad ja muud seesugused ebatraditsioonilised ehitised seotud Hollandis vabalt kättesaadava kanepi olemasoluga või on arhitektid kunagi disaininud need majad protestivaimus sooviga teha midagi täiesti tavapärasele vastupidist, jäi meil seekord välja uurimata. Kui teisi linnu olen ma suutnud kuidagi hoomata, siis Rotterdami osas ei suutnud ma kuidagi kompaktset tunnetust endale tekitada. Põgusal vaatlusel jättis Rotterdam mulle pigem mulje kui laialivenitatud ilma küngasteta Brüsseli ja Luksemburgi segu, ent selle linnaga ühte hingamiseks tuleb sinna kindlasti tagasi minna.

Üks nüanss, mis mul varasemalt Hollandi kohta märkimata on jäänud, on kiirteede eripära. Teed on väga heas korras, nagu siinpool Euroopat ikka, kuid pidevalt ületavad teed jõgesid või on kaevatud tunnelid laevatatava jõe alt läbi, nii et tunnelis või pikal sillal sõites kiirteel 130km/h kiirusepiirangut reeglina ei vähendata. Ent siinsetel kiirteedel võib tekkida ootamatu liiklusseisak ajal, kui sillad üles tõsetakse, et mööda jõge sõitvad laevad ja paadid kiirtee alt läbi pääseksid. Meie jaoks oli selline keset kiirteed silla ülestõstmine täielik eksootika. Mööda jõgesid, ja neid on väga palju, pidevalt kulgevaid purjekaid, jahte, laevu ja paate on siin tohutus koguses. Ma arvan, et selline jõge mööda ahiga vaikne kulgemine on väga romantiline ning sellist kogemust tahaks ise kunagi endalegi saada. Lihtsalt tiksud rahulikult külast külla ja linnast linna, teed vahepeal petuase, kui viitsid ja kui ei viitsi, viskad kuhugi jõesuudmesse või lahesoppi paadi lihtsalt vahepeal ankrusse. Ah, milline rahu!

Mis puutub aga maanteedesse ja liiklusesse, mis jääb Rotterdami ja Brüsseli vahele, siis need vahemaad on väikesed ja autoga läbitavad väga kiiresti, kui just tipptunni ummikusse ei satu. Rotterdamist lahkusime lõuna paiku, et teha väike osturetk Rosada Outletis, mis praegu on veel suhteliselt pisike, aga ilmselt umbes aasta pärast valmib selle juurdeehitus, mis teeb outleti poole suuremaks, ning jõudsime teele jäävasse Antwerpenisse pärastlõunasel ajal.

Antwerpenis olen ma käinud varem vaid korra - 2004. aastal, kui oma esimesel iseseisval välisreisil koos E-ga minu perekond belglastele kaheks nädalaks külla tulime. Mäletan sellest reisist, et Antwerpen oli ainus linn, mida siis väisasime, mis mulle tõesti ei meeldinud. Mulle on mällu jäänud emotsioon, et Antwerpeni linnatänavad on räpased, linn ise välismuselt pigem tööstuslinn. Ainus suurem positiivne emotsioon tollest ajast oli Antwerpeni loomaaed, kus tuli meil E-ga selgeks teha, kas sebra triibud on valge peal mustad või vastupidi, sest just siis oli välja tulnud esimene Madagaskari multikas, kus üheks peategelaseks oli sebra. Seda suurem oli minu ootus, kas 11 aastat hiljem on mu arusaamad ning tunnetus sama või on linn vahepeal muutunud. Antwerpenisse sissesõit näeb välja nagu jõuaksime tehaselinna, mille oluliseks osaks on mööda vett liikuv transport. Jõeäärne ala tuli kõik tuttav ette, kuid raekoja platsi ma ei mäletanud. Raekoja plats on suurem munakividega kaetud väljak, mida ääristavad pubid ja restoranid ning mille ühes servas seisab vana ja võimas raekoja hoone, mille üks sein on täis riputatud erinevate riikide lippe. Ka Eesti lipp lehvis kerges õhtutuules teiste omasuguste seas.

Kui raekoja platsi ümbruses Antwerpenis veidi ringi jalutada, ja see ala on tõeliselt väike, siis haarab silm paljudele majadele riputatud vikerkaare värvi lippe. Siinpool Euroopas on omasooliste liikumise rõhutamine kuidagi väga oluline või hakkab see teema veidi enam miskipärast silma. Raekoja platsi servas märkasin aga 8. augustil toimuva geiparaadi kuulutust, mille peaesinejateks olid märgitud Conchita Wurst ja Alexandr Rybak, mis selgitas ka seda, miks meile kõikjal just vikerkaare värvi lipud silma hakkasid. Teine huvitav tähelepanek olid Antwerpeni vanalinnas olevad inimesed - suurem enamus söögikohas õlut või einet võtvaid inimesi olid vanemaealised ning reeglina pundis koos liikuvad või istuvad härrasmehed. Kuidas Antwerpenis selline konsentratsioon nii tugevasti silma hakkas erinevalt muudest linnadest, me teada ei saanudki.

Meie tänase päeva lõplik reisisiht oli Brüssel, et minna A ja U juurde nende vastvalminud kodusse soolaleivale. Mäletan selgelt, kui umbes kaks aastat tagasi koolis loengus istudes A esimest korda mainis mõtet endale Brüsseli külje alla päris oma kodu soetada. See oli ilus unistus, mille etappe õnnestus mul kõrvalt aeg-ajalt jälgida, nähes A käest valmiva ehitise majaplaane, kuuldes tema sisustuse otsingutest ja aasta tagasi neil Brüsselis külas olles ka pooliku maja ehitusel käies. Täna oli nende uus kodu lõpuks valmis saanud, kuhu nad napilt kuu enne meie küllatulekut sisse olid jõudnud kolida. Nii äge oli jalutada mööda nende kodu ja meenutada eelmisel aastal nähtud poolikut majaehitust, saades aru, kus nüüd seisab köök, kus majapidamisruum, kus peauks. See on väga vinge aeg nende elus, kui tunned, et raha on üpris otsas ja nii palju on veel poolik, iga samm ja element toob kodusemat tunnet täpselt oma käe järgi paigutades ja sisustades. Meie saime seda tunda 2 aastat tagasi oma kodu rajades. Mul on siiras hea meel, et 10 aastat on toonud A ja U jaoks soovitud tulemuse - nende elu on Belgias lõplikult ja päriselt paigas. Kahekesi tuldud kolme kotiga korrast on 10 aasta jooksul saanud päris oma kodu terve täisväärtusliku perega. See on väga vinge saavutus, mida on lihtne mõõta. Õnn peitubki omaks olemises. 

Holland: jalgrattad ja koduloomad

Tänane päev on olnud tõeliselt pikk ja hiliseks õhtutunniks valitseb mu üle niivõrd suur väsimus, et ma pole päris kindel kui palju ma tänase päevaemotsioone kirja jõuan panna. Uut infot on olnud niivõrd palju, et kuskil hilisel pärastlõunal oli mul juba tunne, et pigem võiks kuhugi hotelli end mõnusasti kerra tõmmata, ent pool päeva oli veel ees. Poolteist päeva Hollandi jaoks on ilmselgelt liiga vähe,

Hollandi üldmulje on lihtsalt nunnu. Selline armas, rahulik ja vabalt hingav. Ilmselt hipsteri kultuuri kants ning boheemlasliku hingega inimestele õnnis paik. Kuigi minu maitse kunstimeelsete inimestega paljuski ei ühti, siis see, mida ma Hollandist seni näinud olen, meeldib mulle väga.

Alustasime oma päeva hommikusöögi otsingutega Groningenis. Groningen meenutab mulle veidi Brugget, kus kunagi oma esimesel iseseisval välisreisil 2004. aastal korraks käisin tänu mu perekond belglastele. Väike kaunis linnake, mida läbivad mitmed laevatatavad jõekesed ja kanalid, nii et iga natukese aja tagant on näha jõge ületavat väikest silda. Jõgi on ääristatud kai äärde pargitud madalate laevadega, kus inimesed igapäevaselt elavad. Milline jõeromantika!

Kuna meil kaarti ei olnud, ent hotellis oli Internet, kasutasin käepäraseid vahendeid. Valisin hommikusöögi kohaks Groningeni ühe parimatest kohvikohtadest Black & Bloom'i Foursquare äpi järgi ja meil ei tulnud selles pettuda, kuigi hommikusöögi asemel saime kohvi kõrvale hoopis magusa koogi, ent kohvi oli niivõrd hea, et ka mina, kes ma igapäevaselt kohvi ei joo, tõesti nautisin seda.

Vaatamisväärsuste jaoks tõmbasin ära TripAdvisori äpi ning piilusin sinna, mida soovitatakse. Palju asjalikum äpp reisi peal on aga hoopis Lonely Planeti poolt tehtud tasuta äpp TouristEye, kuhu igaüks saab märkida ära vaatamisväärsused, panna neile kirjelduse ning vaatamisväärsuste soovitustest teha endale isiklike lemmikute nimekirja, mis kantakse ka kaardile, mida saab alla laadida ja hiljem võrguühenduseta kasutada. Väga asjalik idee ning vaatamisväärsuste suhtes toimis hästi. Seda enam, et äpp suudab gpsi abil end kaardile positsioneerida ning selle abil on lihtne hiljem endale marsruuti kujundada ning kohad üles leida.

Groningenis toimis meie vaatamisväärsusteplaan hästi. Linna peal ringi jalutades tekkis meil esmalt küsimus: mis kell on? Olgugi, et olime kesklinnas, olid tänavad inimestest täiesti tühjad, ringi liikusid vaid üksikud ja suurem osa väikestest tänavaid ääristavatest poekestest olid suletud, ent kell oli napilt saanud alles 10. Siis mõtlesime nädalapäevale, kuid täna on alles kesknädal. Kus on kõik hollandlased kolmapäeva hommikul?

Hollandlaste lemmiktranspordivahendiks on kahtlemata jalgratas. Kõik tänavaääred on palistatud üksteise külge kuhjatud pargitud esmapilgul lihtsakoeliste jalgratastega. Neid on nii tohutus koguses, et eemalt haarab silm esimese hooga justkui hoomamatutu risuhunnikut, mis lähemale jõudes muutub jalgrataste parklaks, tänavanurgaks või kõnnitee servaks. Rattaid on palju ja ratastega sõidavad kõik ja koguaeg, seda olenemata väike- või suurlinnast, ainult maanteel rattaid ei kohanud.

See-eest on kiirteel ja maanteel omad tavad: enamus teeservi on ääristavad heinamaad, millel söövad rohtu lambad, lehmad või hobused ja neid on tõepoolest kõikjal, ka kõige suuremate kiirteede ääres. See muudab vaatepildi niivõrd romantiliseks, et tekib tahtmine loomi pidevalt vahtida, nii et kael kangeks jääb. Auto aknast avanev vaade on sisuliselt koguaeg selline, kus mere ääres seisvate elektrituulikute jalamil mõnulevad lambad, lehmad ja hobused karjakesi kordamööda. Kaader nagu filmist ja mitte päriselust. Täielik idüll.

Lõunaks sättisime end taas ostukeskusesse. Batavia Stad Amsterdam Outlet on olemuselt üpris kompaktne, kuid piisavalt suur selleks, et ajataju kaoks ning keskuse läbikammimise lõpetuseks on jalad rampväsinud. Otsustasime seal ka lõunatada itaalia söögikohas. Kuigi turiste käib meie külastatud kohtades palju ja teenindajad reeglina suhtlevad vabalt inglise keeles, siis menüüd on eranditult hollandikeelsed, nagu ka enamus materjale hotellides. Õnneks mõningase toidutajuga ning varasema kogemuse baasilt on võimalik tihtipeale ka võõrkeelsest menüüst, kui see pole just mõnes Aasia riigi või slaavi keeles, enam-vähem aru saada. Mõtlesin ennnist just mõnusa salatiportsu peale, kuid arvasin selleks kõhu liiga tühi olevat ja otsustasin tellida siiski pasta. Lauda toodi mulle aga salat. Ma ei hakanud seda kööki tagasi saatma, kuid oma mõtetega tuleb ettevaatlik olla - need võivad täide minna. Õnneks maitses salat suurepäraselt.

Õhtupoolikuks jõudsime Amsterdami. Sättisin GPSi pealt sihtkohaks raekoja platsi ja sinnapoole liikudes hakkasime tasapisi ka auto jaoks parkimismaja otsima. Meie üllatus oli suur, kui ühtäkki oli raekoja plats meist sisuliselt vasakul ning autoteede asemele hakkasid tekkima jalakäijate tänavad. Liiklusmärkide järgi suundusime parkimismaja poole, mis jäi nii kitsale kõrvaltänavale, et oleksime seal küll ilmselt kuidagi hakkama saanud manööverdamisega, aga parkimismaja sissepääsu ees seisvad tellingud ei tekitanud meis just rõõmuhüüatust niigi napi ruumiga paigas. Otsustasime otsida järgmist parkimiskohta.

Auto navigatsioonisüsteem näitas meile järgmiseks parklaks kitsalt kürvaltänavalt vasakpöörde kaugusel asuvat parkimismaja. Olime parkla sissepääsust mõnekümne meetri kaugusel, kui niigi kitsast tänavat täitis ühtäkki tihe kohvrite ja kottidega noorte mass. See inimmass muudkui voogas ja voogas, polnud sel otsa ega äärt. Oli tunne, nagu keegi oleks nurgataha lennukiga maandunud, kust sajad inimesed kõik korraga äkki ühte suunda tahavad liikuda oma kodinatega. Meie ees ega taga olevad autod ei saanud kumbki liikuda, nagu meiegi. Ka ratturitel tuli ratta seljast maha ronida ning ratas käekõrval rahvamassist end läbi suruda. Peale müningast ootamist ja teosammul liikumist õnnestus meil siiski auto ära õigesse kohta ära parkida.

Amsterdam meenutab mulle nii oma ülesehituselt kui välimuselt veidi Londoni kesklinna. Rattureid on muidugi Amsterdamis rohkem, kuid väljakud ja platsid on ühendatud tihedalt restoranide ja poodidega ääristatud tänavatega. Minu üllatus oli suur, kui avastasin, et midagi on läinud turismiatraktsioonide äpi allalaadimisega valesti ning see, mis töötas veatult hommikul, näitas mulle nüüd vaid hallil ekraanil minu ja vaatamisväärsuste asukohta, kuid maakaardist polnud aimugi. Nii hakkasime veidi pimesi liikuma vaatamisväärsuste suunas, aeg-ajalt oma asukohta hallilt ekraanilt kontrollides. Ja see toimis! Meil õnnestus üles leida kõik kohad, milleni jalutada jaksasime ja olin üles märkinud.

Jõudsime Amsterdami alles õhtul, kui poode just sulgema hakati. Ma soovisin kindlasti näha lilleturgu, ent pelgasin ka selle juba suletud olevat. Minu kujutelm lilleturust oli miedagi meie Tallinna Viru tänava laadset ning mu üllatus oli suur, kui lilleturuni jõudes avastasin, et enamjaolt müüakse seal elus lõikelillede asemel hoopis lillseibulaid, kuigi ka lõikelilli pakuti omajagu. Enamus lilleturust oli meie kohalejõudmise ajaks küll suletud, aga väiksem osa veel avatud, mis hakkas end peagi sulgema. Seega õnnestus mul huviga uudistada kõikvõimalikke tulbivärve ja muid juurikaid-sibulaid. Mu pilku köitis pildi järgi täiesti sinine pojeng. Olen näinud küll pildi järgi peamiselt roosat, punast, valget, aga ka kollast ja musta pojengi, kuid sinist varem mitte. Ma ei pidanud kiusatusele vastu ning soetasin ühe pojengi. Eks ole näha, kas see üldse kasvama läheb ja kui, siis mis sellest tuleb. Üks selline väideavalt kollane üllatuspojeng on mul välismaalt juba aeda toodud ja sealset tulemust ootan põnevusega.

Teine koht milleta Amsterdami külastamist justkui polekski olnud, on Punaste laternate tänav. Otsisime seda veidike aega, enne kui päris õigesse kohta jõudsime. Olin telekast küll varem uudistest mõned korrad sealseid kaadreid näinud, aga sellest polnud koha üles leidmiseks kuigi palju tolku. Meie õigele kohale lähenemisest andis märku suurenev rahvamass tänavatel ning sekspoodide märkamine siin-seal tänava peal. Lõpuks leidsime õige tänavaotsa. Eemalt vaadates nägi see välja nagu iga teine väikese jõekesega Amsterdami tänav. Ei mingeid punaseid laternaid. Ei mingit robustsust.

Enamike majade esimese korruse aknad olid kaetud punase kardinaga, mõned daamid olid juba oma ametipostidel ning seisid ära lükatud kardina asemel vaateaknal, omavahel jutustades, nappides rõivastes. Salongid vaheldusid baaride ja restoranidega, mille kõrvale olid asjakohaselt sätitud nii sekslelude outlet kui ka nime järgi prostitutsiooni ja erootika muuseumid koos stripiklubidega. Võibolla me sattusime sinna tänavale veel liigses päevavalguses ning hilisõhtusel ajal on õhustik teine, kuid peale meeletute rahvamasside ja turistigruppide ei erinenud see tänav teistest Amsterdami tänavatest pealtnäha suurt millegagi. Tänava hingeelu me muidugi ei tunne.

Kui Saksamaal märkasime tänavapildis väga palju suitsetajaid, siis Hollandis on suitsetajaid tibake vähem, ent endiselt palju. Meile harjumatult suitsetatakse siin endiselt baarides ja pubides, aga ka söögikohtades ning pigem mõjub harjumatult see, kui majutusasutused või söögikohad on riputanud välja vabandava sildi, et meil ei suitsetata. Muidugi ei saa Hollandis üle ega ü,ber ka kanepist, mis ilmselt siia turiste ka suuremas koguses meelitab. Kanepi tõmbamise lõhna on tänaval liikudes tunda iga mõnekümne meetri tagant, aeg-ajalt on näha ka täiesti pilves turiste ringi taarumas. See pilt on veidi võõrastav.

Hilisõhtuks olime hommikul broneerinud hotelli Rotterdami. Sattusime juhuse tahtel samasse hotelliketti Van der Valk, kus olime veetnud eelneva öö. Kui eilsele hotellile oli samuti antud 4 tärni kvaliteedi märgiks, siis tänase hetlli 4 tärni ei anna eilsega kuidagi võrrelda. Tänane hotell vastab igati nelja tärni standardile, nii et ümmarguseks kõnnitud jalatallad saab mugavas toas mõnusasti välja puhata. Homme on ees taas pikk päev.

Bremeni linna moosekandid ja ostlemine

Hommikul ärkasime varakult, et jõuaksime õigeks ajaks autorenti. Autobroneeringut tehes avastasime, et enamkäidavamatesse kohtadesse broneerides lisandub hinnale kohe ca 100€ ainuüksi selle eest, et soovid auto kätte saada lennujaamast, rongijaamast vms kohast. Niisiis, kuna meil aega oli, tegime reserveeringu lennujaamale kõige lähemasse täiendava lisatasuta kohta, kuhu oli vaja jalutada hommikul veidi üle 5 km. Google Mapsi järi läinuks ühistranspordiga sinna sama kaua kui jalgsi. Võibolla oleks mõni teine koht olnud ühistranspordiga paremini ja kiiremini ligipääsetavam, kuid auto broneeringut tehes me seda kohe vaadata ei taibanud. Pealegi on suvise sooja ilmaga tunnike jalutuskäiku puhas nauding.

Sõime kõhu korralikult täis, panime telefoni gps-i sisse autorendi aadressi ning seadsime sammud jõe äärde. Bremenit läbib lai jõgi, mida ääristab linna servas rohelus kena pargi ja mõnusate radadega, mida nii jooksu- kui koerasõbrad ohtralt kasutavad. Ka armastavad kohalikud murukamaral päikest võtta ning jõevees end jahutamas käia. Nagu tõeline suvi.

Bremeni äärelinn on iseenesest nunnu. Majad on madalad, reeglina kahe-kolmekordsed ning vägagi Belgia moodi. Ilmselt on siin kandis arhitektuuriline maitse sarnane. Kui mööda väikseid tänavaid jalutasime, kippusid vastutulevad inimesed meid noogutades tervitama, kuigi meile oli turist otsaette kirjutatud - paremaid vihjeid turistiks olemisest kui Lonely Planeti Saksamaa raamat, linnakaart ja ratastel järgiveetav kohver on raske otsida. Samas majade rajoonis nägime ka eramajade aedadel protestisilte, millega avaldati meelt jõekalda äärsesse piirkonda kõrghoonete kerkimise vastu. See piirkond on tõesti nunnu ja kaunis. Me ei kujutaks ju ette, kui keset Nõmme väikseid tänavaid Tallinnas äkki kõrghooned tekiks. Just selline näeb välja Bremeni äärelinn, ainult saksalikum.

Olime otsustanud seekord autorendist võtta veidi parema sõiduki, et ära proovida, kuidas on sõita veidi kallima autoga. Lootsime saada Mercedese, kuid autorenditädi teatas, et tal on meile vaid BMW-d pakkuda, kui me just suuremat autot ei taha ja selle eest juurde ei ole nõus maksma. Mõtlesime korra ning otsustasime suurema auto kasuks - kulgeme nüüd mööda linnatänavaid ja maanteid E-klassi Mercedesega. Minu jaoks on kabariitidelt see auto harjumatult suur, kuid see-eest on sõidumugavust omajagu ja välismaal tiirutades on sisseehitatud navigeerimissüsteem ikka äraütlemata mugav küll.

Kui varem autot rentinud oleme, siis auto kätteandmisel on ära märgitud suuremad kriimud või mõlgid, ent oleme pidanud ka ise teenindaja tähelepanu juhtima juba varasematele kriimustustele. Sixtis valitseb aga tõeline Saksa täpsus: ka kõige pisemad silmale peaaegu nähtamatud vigastused on süsteemis sees selliselt, et tehnik skaneerib telefoniga auto võtme ning seejärel kuvab ekraan talle visuaalselt kõik kahjustatud kohad, mida kliendiga üle käia.

Auto käes, otsisime Bremeni kesklinnas parkimiskoha ning asusime Bremeni vanalinna uudistama. See on pisike ja meie jaoks kuidagi harjumuspärane, meenutades mulle kohati väga Tšehhi linnakest Olomouci, mida väisasime korraks eelmisel aastal. Kompaktne vanaaegne turuplatsiga vanalinn, mille keskmes on kirik ja Bremeni tuntuks teinud Bremeni linna moosekantide kuju, mida kõik turistid rõõmsalt pildi tegemiseks ja hea õnne nimel silitavad. Minu jaoks vaid veider on nüanss, et sisuliselt meie mõistes Raekoja platsist sõidab tramm otse keskelt läbi. Ma olen kuidagi harjunud sellega, et vanalinn on püha ja puutumatu ning transpordil pole sinna keskmesse asja.

Kuna meie reisi üks peamine eesmärke oli ostureis, siis planeeritult sättisime sammud Ochtum Park ostulinnakusse. Veetsime seal eesmärgipäraselt mõned tunnid, enne kui saime koha risti ja põiki läbi käidud. Käes oli õhtusöögiaeg. Istusime autosse ning mõtlesime kuhugi eemale veidi sõita, ent meil ei olnud õhtuks ikka veel hotelli ja seega polnud päris kindel, kuhu me välja jõudma peaksime. Ka ei olnud selles ostulinnakus kohapeal tarbitavat wifit.

Austraalia reisist tuttavana otsustasime katsetada, kas ka Saksamaal on McDonalds see koht, kus saab tasuta wifit kasutada, kui muu ei aita. Tõepoolest, McDonaldsi territooriumil levis tasuta wifi, mida oli võimalik kasutada kaks tundi. Nii me istusime kiirtoidurestorani maha ning püüdsime endale õhtuks öömaja leida, enne mida tuli lõplik reisi marsruut paika panna. Otsustasime auto nina keerata Hollandi poole ning umbes poolele teele Bremenist Amsterdami leida endale ka hotelli. Selleks sai sobilikuks kohaks üpris maantee ligidal, kuid veidi filmilikult klassikaline kahekorruseline kvaliteetse motelli tüüpi hotell Zuidbroekis.

Sõitsime mööda kiirteed Saksamaalt Hollandi poole ning ootasin, millal tuleb viide riigivahetusele. Autoaknast välja vaadates oli maapind ammu juba tasaseks muutunud ning teeäärseid heinamaid ilmestasid elektrituulikud, mille all mälusid rahulikus õhtupäikeses lehmad rohelist rohtu. Ainsaks viiteks Hollandi lähedusele olid teel üha rohkem sõitvad kollase taustanumbriga sõidukid. Lõpuks saabus ka väike infotahvel tee ääres, et oleme sisenenud Hollandisse, ent see tuli nii kiiresti, et pildi tegemiseks ei jõudnudki ma reageerida.

Jõudsime hotelli, tegime check-ini ära ja saime juhised sõita autoga veidi eemal oleva maja juurde, kus asuvad hotellitoad. Maja ise on kahekordne, igal toal oma väike terrass või rõdu, mida mööda on kõigil hotellikülalistel võimalik mugavalt jalutada. Administraator oli meile öelnud, et tuba asub esimesel korrusel. Käisime mööda esimest korrust ringi, kuid numbriga 163 me ühtki tuba ei leidnud. Oli küll tuba numbriga 63, ent selle ust meie kaart ei avanud. Ühtäkki taipasime piiluda ülemisele korrusele, kus algasidki toad sajaga, selgus, et olime seni otsinud tuba valel korrusel. Hollandis, nagu ka Saksamaal ja paljudes teistes riikides, ei ole esimene korrus mitte maapinnal asuv esimene korrus, nagu meil, vaid meie mõistes teine. Õnnelikult oma toa üles leidnud, saime asuda videvikku veetma.

Üks väike tähelepanek veel Saksamaa kohta: siin kõik suitsetavad. Suitsukohti on tehtud nii hotellide, poodide, kohvikutekui kõikvõimalike muude kohtade lähedusse. Ka on pigem oluline ära märkida, kus ei või suitsetada, mitte niivõrd seda, kus tohib. Tänavanurkadel näeb väikeste poodide ja kioskite asemel pigem müntidega toimivaid suitsuautomaate. Ahjaa, Saksamaa on endiselt tsoonis, mis ei armasta kaardimakseid, nii et siiakanti tulles tuleb alati endale sularaha kaasa varuda.

Minu jaoks on veidi harjumatu reisi planeerida reisil olles, see võtab uskumatult kaua aega ning keerulisemaks teeb asjaolu veel nüanss, et Hollandi kohta pole meil ei kaarti ega muud turistiinfot, nii et samal ajal tuleb ka hoolega googeldada. Tegelikult on teistpidi niimoodi ka veidike põnevam, alati ei pea ju kõik detailid eelnevalt 100% paigas olema. Homme oleme me õhtuks ilmselt kuskil Rotterdami kandis. Eks me jooksvalt otsustame. Lõppeks, elu on ju seiklus!

Puhkus alga: Bremen

Aasta alguses puhkuste ajakava paika pannes arvas M, et sel suvel ta puhata ei soovi. See mõte oli minu jaoks tükk aega arusaamatu ning sättisin igaks juhuks juuli lõppu nädalase puhkuse. Meil oli küll mõte pikemaks sügiseseks puhkuseks, aga selgeid plaane selle kohta veel polnud. Olgem ausad, ka kevadine Maldiividel käik andis nii palju energiat, et olematu Eestimaa suvi mind sugugi ei muserdanud. Sellegipoolest kulus väike lühipuhkus marjaks ära.

Üpris juuli lõpus otsustasime, et võtame siiski nädala puhkust ja lähme Euroopasse nagu igal aastal. Meie traditsiooniline shopingureis vajas ette võtmist ning Saksamaal, Belgias, Hollandis ja muudes seal kandis asuvates Euroopa riikides algavad allahindlused just eelkõige juulis ning kestavad augusti keskpaigani.

Hakkasin reisi planeerima. Kuidas iganes ma ka kalendrisse ei vaadanud, siis kord ei sobinud üks nädal puhkuseks mulle, siis jälle M-le kuniks leidsime, et kuidagimoodi saame mõlemale sobima panna just augusti esimese nädala, ent kuna just siis on iga-aastased kohvikute päevad Hiiumaal, kus viimased umbes 7-8 aastat järjest käinud oleme, ei saanud ka neid vahele jätta. Nii me nentisime fakti, et kui reisile minna, siis seekord autoreisi asemel siiski lennukiga. Sihtkoht olenes sellest kuhu hetkel suhteliselt viimasel minutil enam-vähem hinnaga pileteid sai. Nii valisimegi esimeseks sihtpunktiks Bremeni, kust oma teekonda alusatada.

Olgugi, et oleme autoga käinud Saksamaal mitmeid kordi, enamjaolt küll Saksamaast rohkem läbi vuhisedes, siis siia kanti pole me varem sattunud - see ei jää meile kuidagi tee peale. Bremenist edasi on rendiautoga liikudes sisuliselt meie jaoks kaks valikut, kas alla Düsseldorfi poole või vasakule Hollandisse. Ma olen pikka aega tahtnud Hollandisse minna ja nüüd oleks selleks hea võimalus, kuid meie napis reisis jääks terve Hollandi läbimiseks vaid poolteist päeva, mida ilmselt pole piisavalt, ent on siiski nii palju, et üldmuljet ja maiku suhu saada. Enne reisi tellisin netist ära ka Lonely Planeti Hollandi teejuhi, kuid kahjuks see kohale siiski õigeaegselt ei jõudnud ja ilmselt ootab raamat meid kodus, kui reisilt tagasi oleme. Nii tuleks Hollandi poole liikuda ettevalmistamata ja veidi nö pimesi.

Seekordne reis on üldse jäänud viimasele minutile ja on suuresti ette valmistamata. Ajaliselt jäi mul justkui nädal puudu, et kõik plaanitu omadega jonksu saada. Aeg kaob viimasel ajal halastamatu kiirusega ei-tea-kuhu. Ma ei ole sellega harjunud. Kas uus aastakümme vanusenumbris mõjub tõesti nii?

Nõnda juhtuski, et peale lennupiletite soetamist jõudsime napilt veel rendiauto broneeringu ära teha ja esimese ööbimise hotelli panime kinni loetud päevad enne väljalendu. Meil on broneeritud ka viimane ööbimine ning eile õhtul jõudsin lõpuks nii kaugele, et A-ga kokku leppida eelviimane ööbimine tema juures. Kõik muu, mis vahepeale jääb, saab olema minu planeerija loomuse kohta vägagi ebaharilik ning teepealt vaadatuna loominguline. See on täiesti uus lähenemine minu jaoks. Eks ole näha, kuidas välja kukub.

Bremenisse jõudsime õhtul. Ma olen vaid korra varem Ryanairiga lennanud ning see kogemus jääb aastate taha, peale mida olen kiivalt Ryanairiga lendamist vältinud. Tollest korrast Itaalias käigust on mul meeles kaks kõige ebameeldivamat seika Ryanairi osas: kõrvuti istekoha saamiseks tuli joosta tormi, rüseleda inimeste vahel ning vajadusel pidada kaasreisijatega läbirääkimisi ning ülejäänud lennureisi vältel kuulata pidevalt kõlaritest tulevat Ryanairi müügireklaami ja vastata teenindajate müügipakkumistele pidevalt eitavalt. Üpris tüütu, kuid soodne hind pani seda taluma.

Minu üllatus oli seekord suur, kui selgus, et Ryanair jagab nüüd check-ini tehes kõigile piletile istekohad, mida saad Internetis eelnevalt ilma täiendava tasuta broneerida. Loomulikult eeldades, et soovitud istekoht veel check-ini hetkeks vaba on. Ka ei lastud seekordsel lennureisil pidevalt tüütut reklaami ning tundub, et ka ülikarmid pagasinõuded on veidi leevendunud. Mäletan Itaalias käigust, kuidas kuumal suvepäeval kubises lennujaama ootesaal end kubujussideks riietanud reisijatest, kes ei soovinud äraantava pagasi eest lisatasu maksta ning kuidas Ryanairi lennuväravas kõigi käsipagas kaalule ning mõõtudesse mahtuvasse metallkohvri avasse suruti erandeid tegemata. Täna ei olnud lennujaamas enam ühtki tugevasti kihiliselt riietatud inimest ning käsipagasi kogused ja mõõdud olid silmnähtavalt Ryanairi piletile märgitust oluliselt enamikel inimestel ületatud. Ilmselt on ka odavlennufirma jõudnud otsaga normaalsesse lennundusmaailma, mis võimaldab kõigil end veidi mugavamalt tunda. Tänase kogemuse põhjal võiks Ryanairiga teinekordki lennata.

Võtsime endale hotelli otse Bremeni lennujaama kõrvale, mille restoranist avaneb otsevaade maanduvate ja õhkutõusvate lennukite rajale. Tegemist on klassikalise ärihotelliga, mis täidab muidu kõiki eeldusi, kuid minu üllatuseks puudub terves hotellis konditsioneer. Seda pole ammu juhtunud, et 4-tärni hotellis tuleb toas läbi ajada õhutiivikuga ning restoranis on niivõrd palav, et higi voolamisest jäävad reied naksti tooli külge kinni. Tõenäoliselt mõjutab mu nö kuumataluvuse tunnet ka asjaolu, et Tallinnas oli täpselt 10 kraadi vähem sooja ja jahe tuul, kui lahkusime. Tasapisi hakkab aga kuskilt ajusopist meenuma, et konditsioneer Saksamaa hotellides kippus üldse pigem haruldus olema, nagu ka inglisekeelne menüü ja info, aga ka kaardimakse. Siin hotellis on õnneks teenindus tasemel ning inglise keelega saab edukalt hakkama.

On aeg end ümber lülitada lõpuks puhkuse lainele, minna kaasa sellega, mis meid ootab ning nautida lõpuks ometi suvesooja ilma. Puhkus alga!

Päevatripp Soome: Naantali

Avastasin üllatusega, et Soomeskäikudest ei olegi ma varem midagi postitanud peale ainsa korra, mil kirjeldasin meie esimese pulma-aastapäeva tähistamist Helsinkis. Eks Soomes käigud on reeglina olnud minu jaoks lühikesed ja pigem vähe kirjeldamist väärivaid seiku täis. Tavalisele eestlasele kombekohaselt olen ka mina Ikea usku ja sinna alla on ka enamus kruiisitavast päevast reeglina kulunud, lisaks väiketsele muudele linnajalutuskäikudele või atraktsioonidele. Seekord otsustasime aga minna põhjanaabrite juurde niimoodi, et pealinna külastuse hoopis vahele jätta ja veidi kaugemale vaadata.

Võtsime endale sihiks Naantali. Kuigi Naantali on reeglina väga popp sihtkoht väikelaste vanemate seas seal asuva Muumimaa tõttu, siis olgugi, et meil pisiperet kaasa võtta polnud, on Naantalis vaadata ka muud, kui vaid Muumimaa külastus. Kahtlemata, kui meie reisiseltskonnas oleksid olnud ka mõned lapsed, oleksime kindlasti väisanud Muumimaad või Väski seiklussaart.

Otsustasime seekord teha Soome sküll pikema väljasõidu, kuid siiski ühepäevase kruiisina, nii et hommikul ärkasime hirmvara ja koju jõudsime tagasi napilt enne südaööd. Lühikeseks jäänud öö andis pikemal autosõidul vahepeal siiski tunda, nii et kahetunnise jutti sõitmise asemel tuli hoolega sisse pikkida ka mõned peatused.

Eelnev ilmateade ei olnud meie jaoks soosiv. Tallinnast lahkudes säras päike kõrgelt nin g taevas oli helesinine, mõningate pilvedega. Ilmateade lubas kurjakuulutavalt Lõuna-Soome aga terveks päevaks paduvihma, vaid õhtuse lootusega kergele päiksele, kui ajaliselt juba tagasiteel pidime olema. Maabudes kiskus taevas Helsinki kohal kergelt tumedamasse pilve, nii et vihm ei paistnud kaugel olevat ja vihmavaba aega oli mõistlik õues viibimiseks ära kasutada.

Uurisin Lonely Planeti Finlandi reisijuhti veidi lähemalt ja olgugi et Helsinki lähistel meile sisuliselt teele jääva Nuuksio Rahvuspargi kohta ei olnud raamatus sõnagi kirjas, piisas kaardile märgitust selleks, et telefoniga kiire netiotsing teha ning meie esimene peatus paika saada. Sisuliselt kiirtee äärde jääva Veikkola linnakese serva ulatus mugavalt välja just rahvuspargi üks ots ning kaardi järgi paistis seal olevat ka automatkajale väikeseks vahepalaks täpselt sobilik umbes 2 km pikkune matkarajake.

GPS juhatas meid küll õigesse linnakese serva kohale, kuid tänavaga eksis veidi. Mõtlesime juba, et kui me õiget tänavaotsa üles ei leia, las siis jääb ja liigume edasi, kui korraks GPSi kaaryi lähemalt uurides avastasime, et GPS oli meid saatnud sisuliselt vastastänavale. Keerasime auto nina ümber ning möödusime suurtest metallangaaridest, mille taga paistis väike parkla ja rahvuspargi infotahvel. Olime leidnud õige koha.

Ma ei ole kunagi varem Soome looduses päriselt käinud. Auto aknast olen küll natuke maanteeäärset näinud ja tean, et Soomes on palju kivisust ja metsi, kuid ise seda lähemalt nuusutanud siiski pole. Kuna ma pole ei suusataja ega lumelaudur (minu lumelauduri karjäär lõppes ühekordse katsetusega 30-kraadise pakasega Kütiorus aastaid tagasi, mil suutsin üpris kiirelt murda lumelaua klambri ning kukkuda terve tagumiku potisiniseks), siis pole ma sattunud ka Soomes ühtegi eestlaste seas ülipopulaarsesse suusakuurorti, mis võiks anda ettekujutuse linnaturistile rohkemast Soome loodusest.

Nuuksio rahvuspargi matkarada oli imelihtsalt ja ülihästi tähistatud. Tervet rada katsid väiksed puupostid, millele oli kantud selgelt eristatav rajatähis. Iga künka ning keeru taga leidus uus post, nii et rajalt eksimiseks oleks pidanud olema tõeliselt tähelepandamatu või poolpime. Rada ise kulges mööda kuuse põlismetsa, läbi soo ja üle kaljuste madalate kivinukkide väikeste tõusude ja langustega. Kuigi me ei olnud planeerinud enda päeva matka, vaid pigem linnajalutust ja seega puudusid meil ka matkakas vajalikud riided ning jalatsid, oli rada läbitav ka valgete pükste ning vaba aja kingadega ja samas ka jõukohane mu vanematele, kes matkaradadele satuvad ka pigem harva.

Väike matkarada andis ilusa läbilõike Lõuna-Soome loodusest. Kõrged kuused vahelduvad väikeste lagendikega, maapind on kaetud looduse poolt kujundatud, kohati lühestatud, kuid reeglina pealt siledaks lihvitud suurte kivitükkidega, millelt ühelt teisele astudes oleks vahel justkui trepist üles läinud. Raja ääres kasvavad mustikad, sinikad ja kohe-kohe valmis saavad murakad tekitavad isu käe väljasirutamise ja mahlase suutäie järele. Seisatad, tõmbad kopsud värsket metsaõhku täis ja lased loodusel endasse imbuda.

Tunnike hiljem olime neljakesi tagasi parkimisplatsil. Kuigi rada ise oli vaid paarikilomeetrine, siis kogu teekond autost rajani ja tagasi andis koos raja endaga kokku peaaegu 3,5 km. Seda rada ei saa ka väga kiire tempoga läbida, kui pole selleks just harjutanud (kohtasime rajal ka üht jooksjat), sest kivide vahel ja peal liikumine metsas võtab paratamatult rohkem aega ja energiat, kui sama vahemaa läbimine mööda asfalti.

Lõuna ajaks jõudsime sobivalt umbes poolel teel Naantalisse asuvasse Salo väikelinna, kus plaanisime võtta väikse kohvi ja ehk ka kerge eine. Värskes õhus liikumine oli hoolimata tugevast laevahommikusöögist siiski kõhu juba veidi tühjaks teinud. Esmalt valisin Forsquare äpi järgi välja kohapeal palju kiidetud kohviku Toinen Keksi, kuid kohviku ette keerates selgus, et laupäeviti on see suveks suletud. Soome väikelinnade värk.

Järgmisena pakkus äpp mulle välja turuplatsi kohviku. Mis seal ikka, sisestasime GPSi aadressi ja asutasime end teele. Ühtäkki avastasime end klassikalise turuplatsi servast, kus toimus mõnus laupäevane turukauplemine ja melu. Platsi servas on kaks suurt vabaõhukohvikut, mis olid kohalike poolt tõhusalt hõivatud, nii et vaid üksikud lauakesed olid veel vabad. Olime tabanud Jackpoti. Reisides on klassikaline reegel, et vali selline söögikoht, kus einestavad ka kohalikud, niimoodi tead mitte eksida. Tellisime oma lõunavõileivad soojade jookidega ära ning viimaseid ampse tehes saime ka esimesed vihmapiisad kaela. Asutasime end kiirele minekule.

Teel Naantalisse kiskus taevas üha tumedamaksning ühtäkki sattusime tugeva vihmapilve alla, kust taevast sadas valget vett joana. Õnneks on Soome maanteed korralikud, nii et vihmas ei ole kuigi keeruline sõita. Peagi olime ka vihmapilve serva alt väljas.

Naantalisse jõudsime pärastlõunal. Naantali on väike arms puulinn, mis meenutab oma välimuselt umbes 18 000 elanikuga Pärnu ja Haapsalu ristandit. Parkisime auto ära ja asusime linnakest uudistama. Mulle meeldib käia turismiinfo punktides kohalikku infot ammutamas. Reeglina saab sealt kaasa linnakese kohta käiva lektüüri koos väikse kaardiga ning parimate soovitustega, mida kindlasti vaadata.

Keset Naantalit asub ilus suur park väikse laululavaga, millel parajasti väike punt oma muusikalist etteastet tegi. Ka liigub linnas ringi paar väikest rongi, mis turiste väikestele ringkäikudele veab ja ka Muumimaale tiirukesi teeb, sest autoga Muumimaa lähedale ei pääse ja väikelapsed, kellele see atraktsioon eelkõige mõeldud on, ei pruugi jaksata nii pikalt kõndida. Ka märkasin linnas ringi liikumas kollast bussi, millel viide parkimisplatsile. Kuna Naantalis on parkimiskohta kesklinnas leida keeruline, siis ilmselt asuvad suuremad parklad kusagil eemal ja sinna vahele on pandud käima mugavalt ka buss.

Naantali asub kaunilt merekaldal. Üks linnakese serv on ääristatud jahisadamaga ning sadamakai ääres asuvate paljude restoranidega. Seal edasi-tagasi jalutada on hea ilma korral täielik rõõm. See koht meenutab pigem veidi Itaalias asuvat Cinque Terret. Kerge mereõhk paitab põski ning meelel on kerge ja hea olla. Naantali on kahtlamata koht imeilusaks rahulikuks puhkuseks.

Lisaks Muumimaale ja kuurortlinna staatusele on Naantali tuntud ka kui hea koht suurepäraseks spaa-elamuseks kui ka Soome presidendi suveresidendi asukohana. Kultaranta residents asub Naantali linnakesest paar kilomeetrit eemal ja sinna majja sisse ei pääse, küll aga on soovijatel võimalik uudistada roosiaeda. Kohapeal leidsime vaid viite sellele, et aed on avatud sel suvel vaid neljapäeviti ning augustis ka reedeti, seega meil residenti ennast seekord uudistada võimalik ei olnud ja saime seda vaid eemalt veidi piiluda.

Naantali kandis on väga palju väikseid saari, mille vahel käivad regulaarselt ka kohalikud praamid. Kui teinekord aega rohkem on ja plaanida samasse kanti ka ööbimist, siis tasuks kindlasti ringi uidata ka Turu saarestikus. Usun, et see on väärt elamus.

Olime plaaninud tagasiteel põigata läbi ka Turust, Soome suuruselt teisest linnast, mis asub Naantalist vaid 13 km kaugusel. Turu (soome keeles Turku ja rootsi keeles Åbo) on meie mõistes klassikaline ülikoolilinn, sarnaselt Tartule. Ka Turu jagab jõgi kaheks kaldaks, mille ääres on suurlinnale kohaselt turistidele lõuna- ja õhtusöögikruiise pakkuvad restoranlaevad. Turu kesklinn meenutab vägagi Helsinkit, aga seal on olemas ka oma selge seos - kunagi oli Turu Soome pealinn ja Helsinkist sai pealinn alles tsaariajal, mil sooviti, et Soome pealinn oleks lähemal Venemaale kui Rootsile. 

Turus on kaks peamist vaatamisväärsust, ilma mida nägemata ei tohiks Turust lahkuda - Turun Linna kindlus, milles on võimalik ilma piletita terve sisehoov läbi käia ja seda keskaegset kindlust lähemalt vaadata, kui ka Turu Toomkirik, mis on külastajatele avatud igapäevaselt kella 18ni. Turu Toomkirik on väga kõrgete laevõlvidega tagasihoidliku halli sisustusega luteri kirik, mis on skandinaavlalslikus stiilis rahulik ja kaunis. Meile üllatuseks oli kohapeal olemas ka eestikeelne brožüür, mida reeglina kusagil pole, nii et turistidele, sh eestlastele, on see vaatamisväärsus väga mugavaks tehtud. 

Tagasiteel Helsinkisse oli paslik teha taaskord väike puhkepaus ning haarata tass kohvi pika sõidu jupitamiseks. Kui eelmine kord Soomes veidi ringi reisides soovisime Lohjos õhtust süüa, siis avastasime üllatusega, et nädalavahetusel õnnestus õhtusel ajal see vaid McDonaldsis. Seekord me Lohjosse sisse ei keeranud ja otsustasime piirduda Lohjo külje all kiirtee ääres asuva tanklaga. Meie üllatus oli suur, kui leidsime eest Abc tankla, mis sisaldas endas 24 h väikest supermarketit, mööbli- ja raamatupoodi ning suurt korralikku söögikohta lisaks Hesburgerile. Ka tankla tualetid olid kordades parema kvaliteedi ning korrashoiga, kui enamikes tanklates seni näinud olen. 

Otsustasime Lohjo tanklas ka oma õhtusöögi mure lahendada ning tellisime endale pitsad. Kuigi ma soome keelt ei oska, siis menüü läbilugemise ja tellimuse esitamisega saan ma enam-vähem hakkama, ent sellega mu oskused ka piirduvad. Kui noorest kutist kassapidaja mulle otsa vaatas ja midagi kiiresti soome keeles vadistas, jäin talle lolli näoga otsa vaatama. Ta kordas ennast. Ma ei saanud endiselt midagi aru. Vabandasin inglise keeles, et ma ei räägi soome keelt. Seepeale teatas teenindaja mulle inglise keeles, et toidu hinna sisse kuulub ka väike salatibuffee koos väikse puuviljavaliku ja paari kohaliku joogiga. Olime siiralt ja positiivselt üllatunud. 

Tagasi Helsinkisse jõudes sõitsime otse sadamasse. Natuke enne Helsinkit haarab silm tahtmatult järjest Eesti numbrimärgiga sõidukeid, mis kõik reeglina ühes suunas samal kellaajal sõidavad ning viimasele minutile jäädes ka veidi kiirust kipuvad ületama, kuigi sadamasse jõutakse ikka sisuliselt teistega enam-vähem korraga. Nii võisin rahulikult koos meiega sadamasse suunduvaid autosid loendada 7-8, millega sadamaterritooriumil järjekorras ikka kõrvuti seisime.

Ilmaga vedas meil väga. Kuigi vihma lubas terveks päevaks, saime ise tunda vaid paari üksikut piiska ning teel Turu poole ja tagasi täpselt samas kohas padukat, mujal ei tilkagi. Kui olime kenasti koju tagasi jõudnud ja hilisõhtuse jalutuse veel koeraga teinud, siis voodisse pugedes silma looja lastes kuulsin, kuidas paduvihm jõudis äkki ka Eesti kohale. Meie olime oma reisi saanud edukalt ja õnnelikult suurepäraselt ära teha, nüüd võis loodus saada ka talle vajaliku vee.