Toronto: abivalmid inimesed ja lummav vaade

Hommikul läks uni korraks pealt ära kella poole viie ajal, kuid sundisin end uuesti magama ja venitasin siiski seitsmeni välja ehk siis hoobilt ühe ööga kohalikku ajatsooni. Tundus kõige mõistlikum idee.

Olgugi, et ärkasin üsna vara, magas M mõnuga poole lõunani, nii et saime hotellist välja alles hommikusööki otsima minna peale kella 10. Hotelli bronniga kaasa tulnud tasuta concierge teenus soovitas meile lähedal asuvat hommikusöögikohta, mille peale väikseid otsinguid lukshotellist ka üles leidsime, ent kuhu jõudsime napilt peale hommikusöögi aja kukkumist. Mõtlesime, kas otsida mingi teine koht kaardilt või astuda lihtsalt suvalisse kohta sisse. Lõpuks otsustasime Starbucksi kasuks. Muide, siin on uus trendijook tee latte ehk kõikvõimalikud erinevad teed vahustatud piimaga. Mujal ma seda märganud ei ole.

Mida rohkem me siin ringi jalutame, seda enam hakkab Toronto meenutama mulle hoopis Austraaliat ja eriti Melbourne. Seda kõike nii oma linna olemuselt, arhitektuurilt kui ka inimeste hoiakutest. Inimesed on sõbralikud ja heatahtlikud. Kui me Melbourne'i olime just saabunud ja Adamit ootasime, peatus meie juures tänaval mitu inimest, et küsida, kas saavad meid kuidagi aidata. Umbes samasugune suhtumine on siin. Jõuad napilt tänavanurgal seisma jääda ja kaarti veidi vaatama hakata, kui mööduv jalakäija või rattur küsib abivalmilt, kas saab meid aidata juhendada soovitud sihtkohta jõudmaks. Kuigi lühikesi pealiskaudseid jutuajamisi on palju, siis tundub see siiski siiras. Nii on meilt täna küsitud korduvalt kust me pärit oleme ning asukoha osas on kant täiesti adekvaatselt ära arvatud. Sellist avatust ning abivalmidust Eestis reeglina ei kohta.

Samuti on nad viisakad. Kui keegi kellelegi kogemata vastu läheb, vabandatakse ning tuntakse huvi, ega teisele väga liiga ei tehtud. Kui satud teed ületama vales kohas, annab autojuht ka seal teed ning kui auto peab kuskil jalakäija taga ootama, teeb ta seda kannatlikult vaikides, ei mingit piibitamast ega närvilisust. Muidugi, ka ilusaid väga kalleid sportautosid on tänavapildis palju, ent ka nemad ei kipu kesklinnas paarutama. Siin ei pidanud paljuks suvalised inimesed ka piltidele crashida - tegin M-st tänaval pilti, kui suvaline kutt pildile hüppas. See oli nii ootamatu liigutus, et pärast itsitasin veel tükk aega omaette.

Üks asi hakkab siin aga tänavapildis rohkem silma kui mujal - kodutud ja kerjused. Neid on tõesti kesklinnas palju ning nad lebavad oma magamiskottides tänavatel üsna käidavates kohtades. Tihti on nende kõrval ka rahakogumise topsikud, kuhu mööduvad kohalikud üsna hea meelega raha poetavad. Ka antakse tänavamuusikutele üsna möödaminnes taskusse jäänud peenraha. Keda veel tänavapildis palju näeb, on politseinikud. Nad aitavad reguleerida tipptunnil ummikuid, turvavad teetöid või majalammutust, kui tänav on kinni pandud ja suunavad liiklust ning jalakäijaid ringi. Nad seisavad tänavanukal, ajavad juttu ja joovad suurest papptopsist kohvi. Nad naeratavad ja suhtlevad mööda minevate inimestega.

Võtsime hommikul sihiks kodust kaasa prinditud jalutuskäigu marsruut läbi teha. Toronto kohta leiab päris mitmeid juhistega jalutuskäigu marsruute netist, nii et tuleb vaid telefoni need salvestada või välja printida ja jalutama minnes kaasa võtta. Marsruute on mitmeid ja erinevate huvidega. Nii kohtasin googeldades mitut jalutuskäiku, mis on seotud kummitustega. Tundub, et ka see on Torontos popp teema või turisti nišiturundus. Igatahes oli kummituste jalutuskäik just selline paraja pikkusega, paljusid vaatamisväärsusi ja sihtpunkte hõlmav ning piltidega kokku pandud, mis aitas soovitud maju tänaval palju kiiremini tuvastada, sest pilvelõhkujate vahel kipub GPS olema veidi ebatäpne.

Meie jalutuskäik viis meid CBC telemajja, kus pidi asuma telemuuseum, ent mis praegu on suletud ja ootab oma uuenduskuuri. Küll aga on võimalik telemaja esimesel korrusel rahulikult ringi jalutada ja uudistada fuajees asuvat telestuudiot. Kui turvamehe käest muuseumi kohta küsima läksime, vabandas ta, et see on hõivatud, aga kuulnud, et tuleme Eestist, arvas ta, et äkki neli korrust maa all asuvas Disney stuudios on meil võimalik siiski korraks ringi vaadata. Jõudsime Disney stuudiosse välja, ent adminni parasjagu laua taga polnud. Selle eest tervitas meid üks suvaline töötaja sõbralikult, palus edasi astuda ja adminni ootama jääda. Veidi hiljem selgus aga, et parasjagu stuudiotes midagi ei toimu ja seetõttu polnud seal ka hetkel midagi vaadata. Sellegipoolest on äge mõelda, et Disney stuudios me täna tegelikult ka viibisime.

Torontos on väga palju monumente ja mälestusmärke kõikvõimalikel teemadel, alustades Inglismaa kuninganna ja Kanada esimese peaministri kujudest ning lõpetades monumendiga 100 aasta jooksul juhtunud 100 surmaga lõppenud tööõnnetustele. Kui monumentidest ja kujudest ainult ei piisa, siis on siin kandis ka palju erinevaid muuseume, millest väga paljudel on tasuta sissepääs. Astusime läbi nii Toronto Ülikooli hoonetes olevatest kunstimuuseumidest kui ka kaasaegse disaini muuseumist. Päeva lõpetasime aga Toronto CN Toweris ehk teletornis millele järgnes Ripley's akvaariumi külastus, mis on oluliselt vingem Barcelona akvaariumist, mida külastasime aasta tagasi. Toronto teletornist avaneb 477m ehk 144 korruse kõrguselt väga imeline vaade linnale. See on ilmselt ilus ka päevavalguses, kuid ööpimeduses on see lihtsalt lummav.

Muidugi, see kõik eeldab selget ja ilusat ilma, mida siinkandis väga vähe pidi olema, kuid ilmaga on meil seekord ka seni väga vedanud - siin oli ka täna üle 10 kraadi sooja ning kohalikud teadsid rääkida, et selline soe tuuline kevadilm ei ole Torontole praegusel aastaajal üldse tavapärane. Siin pidi reeglina olema veebruari lõpus ikka pigem samapalju miinuskraade kui täna termomeeter plussi näitas. Homseks juba aga juba taas jahedamat ilma ja sinna juurde ka sademeid, nii et ilmselt kaua me seda kevadet siin nautida ei saa. Ilmast meeldib kohalikele rääkida sama palju kui eestlastele ja selleks, et jututeemat rohkem oleks, on kesklinna Canada Life maja katusele loodud ka koonuse kujuline tornike, mis muudab värvi vastavalt ilmastikuoludele, andes nii juba väga kaugelt kõigile teada, mis ilmaga hetkel ja lähitulevikus toimumas on. Lihtne, aga geniaalne lahendus.

Kopenhaagen ja Toronto - tuulised suurlinnad

Kell äratas meid 4 ajal öösel ning õues tervitas meid -17 kraadi käre Eestimaa pakane. Pakkisime kohvrid autosse ning asusime lennujaama poole teele. Viisin auto kontori juurde parklasse, M ootas kohvritega lennujaamas, ning jalutasin läbi näpistava kärge öise õhu kodusesse lennujaama. 

Kui kohale jõudsin, oli M just jõudnud check-ini laua juurde, kus näitsik soovis, et mina ka kohal oleks, nii et ajastus oli täpne. Olime pakkinud kahepeale ühe veidi raskema kohvri ning teise, käsipagasi kohvri peaaegu asjadest tühjaks jätnud, plaaniga kohvrid Torontos veidi ümber pakkida ja jätta talveasjad Toronto lennujaama pagasihoidu kuniks me Kuubal soojas oleme. Check-ini näitsik teatas meile aga, et hoolimata teiste lennufirmade poliitikast, ei luba SAS arvestada kahe inimese pagasit üheks ning kui me just 4 lisakilo eest kohvri kohta juurde ei taha maksta, peame kohe ümber pakkima. Selleks hetkeks oli kogunenud meie seljataha juba paras hulk inimesi ootama. Otsustasin kiiresti – kosmeetikakott pesemisasjade ja kreemidega on kõige raskem, see läks suurest kohvrist kohe väikesesse, paar paari teksasid ka ning oligi suur kohver 4 kilo kergem ja väiksest sai just äraantav pagas. Iseenesest polnudki lahendus halb, sest see andis meile võimaluse minna Kopenhaagenis linnapeale jalutama, ilma et me peaks kohvrit järgi lohistama.

E hiljutisest USA reisi kogemusest õppust võttes olin ennatlikult välja printinud ka Kanada e-viisade olemasolu tõendavad paberilehed, kuigi elektroonilise viisa mõte ongi selles, et seda justkui printima ei peaks. Näitsik check-ini lauas soovis viisasid kindlasti paberkandjal näha. Kuna vormid olid erinevad, mille printinud olin, siis esimese hooga talle meie e-viisad ei sobinud – jah, meil on ühel inimesel e-viisa olemas küll, aga mõlemad paberid on ju ühe ja sama inimese kohta. Juhtisin ta tähelepanu korduvalt sellele, et perenimi on sama, aga eesnimi erinev. Kui ta lõpuks nimed üles leidis, ei suutnud ta leida paberilt sõna „approved“, nii et mu kannatus hakkas juba vaikselt katkema ja pakkusin, et kui ta mulle värvilist markerit annab, joonin need olulised sõnad tema jaoks paberil alla. Õnneks sellega meie diskussioon ka piirdus ning kuni Torontosse jõudmiseni ei küsinud e-viisasid meie käest hiljem enam mitte keegi.

Kopenhaageni lennujaamast läheb otse kesklinna rong, mis võtab vaid pool tunnikest aega, nii et kui seal peaks olema kahe lennu vahepealne aeg vähemalt 4 tundi, tasub igal juhul korraks linnapeale minna. Seda enam, kui äraantavat pagasit pole ning check-in jätkulennule on juba tehtud. Meil oli kindel paal viietunnist lennuvaheaega sisustada hommikusöögiga Kopenhaagenis ning väikese jalutuskäiguga linna peal, sest me polnud seal kumbki varem käinud.

Kopenhaagenis näitas temperatuuriks vaid -5 kraadi, taevas oli selge ja sinine, üksikute kiudpilvedega, mille vahelt paistis ere päike. Aknast vaadates tundus üsna ideaalne ilm, millega linna peal varahommikul jalutada. Kui rongijaamast välja saime ning võtsime suuna väljavalitud hommikusöögikoha Next Door Cafe poole, tabas meid ootamatult tugev jäine tuul, mis läbistas meie soojad talveriided hetkega kontideni. Selleks ma valmis ei olnud.

Jõudsime kohvikusse, nautisime oma mõnusat hommikusööki, jälgisime ümberringi sagivaid kohalikke, kes kohviku uksest muudkui sisse ja välja voorisid, hästi lõhnav aurav hommikukohv topsis ning tundsime, et puhkus on tõesti vist alanud. Tegin veidi jalutuskäigu plaane, vaadates milliste vaatamisväärsusteni me kesklinnas tunnikesega, mis meile jäänud oli, veel jalutada jõuaksime. Esimene neist oli Hans Christian Anderseni kuju Kopenhaageni raekoja külje peal. Hetkeks, mil oma kümmekond minutit kestnud jalutuskäiguga kujuni jõudsime, olime mõlemad M-ga üdini läbi külmunud. Tundsin, kuidas teksade all nahk külmast niimoodi kipitas, et mul oli ainus soov kiiresti kuhugi sooja saada, sest eelmine kord, kui sellist kipitust tundsin Barcelonas, lõppes see tõsise naha külmakahjustusega, mida ravisin veel pärast mitu kuud. Sellise ilmaga ei tulnud jalutuskäigust mitte midagi välja.

Võtsime otsesuuna tagasi rongijaama poole, et jõuda kiiresti sooja lennujaama. Nii olime lennujaamas tagasi umbes tund aega varem, kui plaanisime, läbisime turvakontrolli sujuvalt ja kiiresti ning jalutasime lennujaama taga otsas uues terminalis olevasse väravasse. Kui keegi peaks jätma oma EL-st väljamineva lennu peale jõudmise üsna viimasele hetkele, siis sinna uude terminali annaks sel inimesel ikka joosta. Kui muidu tundub Kopenhaageni lennujaam pigem kompaktne, siis uus terminal asub tõesti kilomeetrite kaugusel lennujaama väravast. Muide, üks tähelepanek veel – vee maksumus võib lennujaamas erineda kuni kolm korda. Tahtsin meile järgnevale peaaegu 9 tundi kestvale lennule paar pudelit vett kaasa osta, ent kui esimesse punkti jalutasin, kus vett müüdi, oli selle hind peaaegu kolm korda kõrgem, kui mõned sajad meetrid eemal asuvas Tax Free poes.

Air Canada lend Kopenhaagenist Torontosse oli reisijatega täidetud üksnes kolmandiku võrra, mis andis kõigile soovijaile võimaluse istuda just seal, kus ta soovis, tihti hõivata üksi ka terve pingirea, mis teeb pika lennu eriti mugavaks, sest mitme istme peal magamine on tõsine luksus turistiklassis. Kuigi meil oli päevane lend, oli mu plaan lennul siiski piisavalt magada, et jaksaksime 7 tundi ajas tagasi lennates pärastlõunal kohale jõudes veel linnapeal tiirutada ja nö kohaliku aja järgi normaalsel ajal magama minna, et ude hommikusse juba kohaliku aja järgi ärgata. Mäletan Mehhiko reisist, et esimesed paar ööd ja päeva olid minu jaoks eriti rasked, sest ajavahe andis nii tohutult tunda ning loodan, et see meetod hõlbustab teise ajatsooni sisse elamist oluliselt.

Maandudes ootas meid passikontrollis pikk lintide vahel looklev saba, nagu kolmandatest riikidest tulles sellistesse riikidesse sisenedes tavaks on. Kui USA passikontrolli alas on telefoni näppimine rangelt keelatud, siis Kanada on selles osas märkimisväärselt sõbralikum, pakkudes passikontrolli sabas lausa tasuta wifit, et oma järjekorda ootavatel reisijatel oleks mõnusam olla. Passiametnik uuris paari sõnaga, miks me Torontosse tulime kolmeks päevaks ning kas meil on Kuubal juba plaan paigas ja rohkem küsimusi tal polnudki. Hetk hiljem olime juba pagasilindi juures, võtsime oma kohvrid ning jälgisime viitasid, mis juhendasid meid linna minevale rongile, millele olin piletid juba kodus netist ette ära ostnud. Oma vaimus olin ma valmis, et peale Kopenhaagenit on elu sisuliselt netita, sest Kanadas on nett kallis, kõned ja smsid veel kallimad (100 MB netti ööpäevas on 18€, kõne Eestisse 2€/minut, kohalikule numbrile €/minut, vastuvõetav kõne 1,61€/minut ning sms selle kõrval lausa poolmuidu, vaid 31 senti – selliseid hindu sai viimati nähtud vist krooni ajal teistesse riikidesse reisides), kuid Kanada tervitas meid kiire ja hästi toimiva wifiga nii lennujaamas, linna viivas rongis, hotellis kui ka õhtusöögiks leitud pubis.

Torontos maandudes tervitas meid mõnus kevadine päike ja kuigi Toronto kohta öeldakse, et siin on külmad lumised talved, oli ometigi väljas mõnus kevadilm ning lumest polnud kuskil jälgegi, ent taas oli hoolimata kümmekonnast plusskraadist väljas tugev riideid läbistav tuul, millega ei osanud end kuidagi riidesse panna. Kui esialgu tundus mulle, et meil seljas olevad talvejoped ja mütsid-kindad on ilmselge ülepingutamine, siis õhtul linnapeal jalutades oli mul hea meel, et otsustasin jope alla ka fliisi panna. Jube tuulised on need talv-kevadised suurlinnad.

Toronto on esmamuljel kuidagi selline nunnu suurlinn, kus elab 13,5 miljonit inimest ning mis on maailma üks multikultuurseim linn, kus räägitakse üle 140 erineva keele ning üle poole linnas elavatest inimestest on oma juurtega võrreldes siin sisserändajad. Nii on Toronto ka väga mitmekülgne ning äärmiselt sõbralik kõikvõimalikele erinevatele kogukondadele ja vähemustele. Tänavapildis kesklinnas midagi erilist märgata pole ning inimesed on täpselt nagu inimesed suurlinnades ikka, esindades kõikvõimalikke rasse ning rahvuseid läbisegi, küll aga on siin olemas erinevad linnaosad, alustades Kreekalinnast ja lõpetades Hiinalinnaga.

Meil oli jäänud päevavalgust veel paar tundi, enne kui päike õhtul kuue paiku loojus, mis andis täpselt paraja võimaluse linnaga esmatutvuse tegemiseks. Valisin välja väikse kesklinna vaatamisväärsuste marsruudi, alustades veeäärsest promenaadist ning lõpetades uue linnahalli eelse uisuplatsiga, mille serval sillerdab värviline Toronto kiri. Kui muidu lennukiaknast vaadates jätab Toronto pigem madala linna mulje, siis kesklinn koosneb üksteise kõrval tihedalt koos olevatest pilvelõhkujatest, mis moodustab Financial Districti ehk kohaliku Wall Streeti. Üldse, esmamulje Kanadast on väga sarnane USAle nii arhitektuuriliselt kui tänava siltide, toidukultuuri ja kõige muu osas, kui välja arvata väga tihti tänavapildis kohatav kirg hoki vastu ning seda illustreerivaid plakateid, spordilembust ja Kanada punase vahtralehega lippe, mida leidub kõikjal.

Õhtupimeduse saabudes tundsime mõlemad M-ga tohutut väsimust. Eks meie päev oli tegelikult olnud ka juba väga pikk ning saanud alguse peaaegu 24 tundi tagasi. Lisaks muule oli M-i tabanud tõsine peavalu ning mina tundsin, kuidas väsimusest pea kergelt ringi käib. Otsisime Toronto kõige elavama linnaplatsi ääres olevast kino-kaubanduskeskusest sobilikuks söögikohaks spordibaari, tellisime endale klassikalise ameerikapärase õhtusöögi ning jalutasime hotelli, et kukkuda väsinuna voodisse. Kell oli saanud kohaliku aja järgi just pool kümme õhtul, mis magamaminekuks oli justkui varajane, ent koduse kella järgi näitas päev juba poolt viit hommikul. 24 tundi ärkamisest, et reisile minna, oli just täis saanud. Jalad tulitasid ning riietest ära hõõrunud keha andis tunda, et peaaegu 25 000 sammu läbimine nii pikas päevas on veidi palju ning meil on ilmselgelt väljateenitud puhkehetk.

Kuubaks valmistudes

Kuuba on vist meie esimene reis, millele ma nii palju ja põhjalikku eeltööd teinud olen. Austraalia reisi eel sai seda ka palju tehtud, kuid see oli teisiti – siis läksime kuuks ajaks, esmakordselt omal käel kaugemale lennureisile, ma olin vahetult enne reisi töötu, nii et mul oli aega reisi planeerimisega tegeleda ja Austraalia oli ka pikalt ette teada. Kuuba see eest on olnud minu jaoks üsna algusest saadik kuidagi hoomamatu ning mida rohkem ma lugesin, vaatasin, uurisin, rääkisin, seda segasemaks see asi läks. Kuniks paar päeva enne reisi tuli mulle alles lõpuks ahha-efekt ning ma arvan, et suutsin omas peas lõpuks pildi kuidagimoodi kokku panna. Eemalt vaadates tundub Kuuba reisiplaneerimise mõttes justkui kombo Vietnamist ja Mehhikost. Vietnam šokeeris mind nii palju, et mul läks mitu kuud peale reisi, enne kui sealt saadud emotsioonidega leppida oskasin ja Vietnam tagant järele rohkem meeldima hakkas. Loodetavasti tervitab Kuuba mind positiivsete emotsioonidega.

Esimene asi, mis ma Kuuba reisi planeerides lugesin, oli soovitus kontrollida, kas ja kuivõrd meie pangakaardid Kuubal üldse toimivad. Iseasi on see, et Kuubal pole pangakaardiga reeglina üldse midagi pihta hakata, sest endiselt toimib vaid sularahamajandus, pealegi veel kahes kohapealses valuutas paralleelselt, kuid need üksikud kohad, mis karate aksepteerivad, võivad rahvusvahelisi karate mitte vastu võtta just nimelt meie enda kodupanga piirangute tõttu. Olin küll varem korduvalt kuulnud sõpradelt-tuttavatelt, kellele on pank reisi ajal helistanud ja uurinud, kas tehingud on nende enda tehtud või pank kaardi ootamatult sulgenud pettuse kahtluses, kuid ma ei olnud siiski teadlik, et peaks panka enne reisile väljaspoole Euroopa Liitu minemist sellest teavitama. Võtsin ühendust oma mõlema pangaga, nii SEB kui Swedbankiga, kelle teenuseid Eestis kasutan ja sain mõlemalt poolt üsna ühesugused soovitused. Kui kellelgi on plaani reisida EL-st väljapoole, siis on pangad oma turvaeeskirju veidi muutnud ja enamik kliente ei ole sellest teadlikud, ehk siis selleks, et teie kaart reisil olles töötaks ilma tõrgeteta, tasub teha järgmisi asju (nii SEB kui Swedbanki info kliendikonsultantide käest):

• kirjuta pangale teade (nt läbi internetipanga) mis kuupäevavahemikul millistes riikides viibid, eriti puudutab see USA (seal vaja piirkonna täpsusega) ja Taid, kus toimub ebanormaalselt palju krediitkaardi pettusi; Kui seda mitte teha, võib juhtuda, et turvalisuse kaalutlusel sulgeb/blokeerib pank kaardi keset reisi ilma ette teatamata.
• märgi internetipangas ära oma kaardi õiguste juures (SEBs) mis kuupäevadel ja mis riigis viibid, kui on plaan sularaha välja võtta. Kui seda tehtud pole, siis võimaldab panga turvasüsteem sularaha välja võtta  ainult 1 korra 24h jooksul välisriigis ning tehingu toimimiseks saadab smsi, millele tuleb koheselt reageerida, muidu raha kätte ei saa
• tasub uurida enne järgi, kuidas ja millised kaardid kus riigis reeglina kehtivad ja aktsepteeritakse. Nt Kuubal reeglina ei aktsepteerita deebetkaarte ning sobib ainult Visa ehk kui Visa krediitkaarti pole, võivad olla pehmelt öeldes hambad, ent enamus krediitkaarte mida väljastatakse, on MasterCardid (nt Swedil on 5 krediitkaardi toodet, millest 4 on MasterCardid ja 1 on Visa, kuid selle kuu hooldustasu on 12,5€). Samas USAs sobib MasterCard paremini kui Visa. Visa Electroni ja Maestro kohta ei osanud kumbki pank midagi kommenteerida.
• kontrolli üle enne reisi, kas su mobiiliteenuse pakkuja toetab mobiil ID ja Smart Id toimimist reisi sihtkohtades, sest kõigil see kõikides riikides ei toimi
• lisaks veel, et tasub reisile välja prindituna kaasa võtta nii reisikindlustuse poliis inglise keeles kui prinditud elektrooniline viisa ja muidugi isikuttõendava dokumendi paberkandjal koopia ka.

Teine teema, mis mulle Kuuba osas kuidagi pähe ei mahtunud, on kohapealne ühistranspordiühenduste võrgustiku sisuline puudumine ning samas ei ole mõistlik, kohati ka võimalik ise autot rentida. Auto rendi ettevõtteid isegi Kuubal leidub, kuid need kõik on riiklikud ning ülikalli hinnaga, alates ca 140€/päeva eest, samas kui mujal maailmas jääb reeglina autorendi hind mõnekümne euro ümber päeva kohta. Kui Kuubal isegi autot rentida, tuleb seal arvestada veel mõningate nüanssidega – väidetavalt puuduvad seal teeviidad ning on mõned eripärased liikluseeskirjad. Nii näiteks hoiatatakse, et kui sattuda õnnetusse, kus saab inimene viga, siis ei ole enam tähtis, kes oli süüdi, vaid kinni läheb autojuht igal juhul. Samuti, kui sattuda õnnetusse, on riigil õigus turisti Kuubal kinni pidada kuni kaks aastat asjaolude selgimiseni. Ei ole just need situatsioonid, kus tahaks asjatuid riske kalli raha eest võtta. Niisiis, autorent ei olnud seekord variandiks.

Kuubal ringi liikumiseks ei toimi ka rongiliiklus. On küll olemas ka mingid suhteliselt suvalise graafikuga käivad siselennud, aga nende kohta netist palju infot ei leia ning üldiselt ei peeta neid usaldusväärseteks. Järele jäävad vaid mõned variandid: liikuda linnade vahel Viazuli pikkamaa bussidega, mis pidid olema suht hea kvaliteediga, ent kuhu pidi olema üsna keeruline pileteid saada, sest kõik turistide hordid suunduvad just nende poole, ka võtab bussiga liikumine üsna pikalt aega ning arvestada tuleb ettenähtud graafiku ja marsruutidega. Teine variant on võtta takso igas sihtpunktis eraldi ning kolmas juhiga autorent. Viimased kaks versiooni peaks suhteliselt hästi toimima, ent pole kahtlemata just soodne transpordiviis, kuid sisuliselt siiski ainus, mis hästi toimib ja mida paljud seetõttu kasutavad.

Kuna Kuubal on internet äärmiselt piiratud levialaga ning väga kallis, siis seda sisuliselt pole ja seetõttu ei leia ka netist eriti infot ürituste kuupäevade, kohalike taksofirmade või muude oluliste kontaktide kohta, sest kohalikud ei pääse lihtsalt netile ligi. Peale mõningat otsingut suutsin leida kaks lehte, mida transpordi planeerimiseks ja broneerimiseks soovitatakse: Taxi Vinales, mis on ametlik taksoteenus, mida saab netist ette tellida ja ka ära maksta, üsna selge ja konkreetse hinnakirjaga, ning YoTeLlevo, mis vahendab sõidutamisest huvitatud kolme juhi kontaktid ja hinnad päringu tegijale ning sealt edasi tuleb siis juba ise kokku leppida. Kõige kindlam viis on siiski kohapeal hotellist või majutusest uurida transpordivõimalusi ning kui leida juht, kes vähegi meeldib, otse tema kontakt võtta ja edaspidi otse temaga asju ajada. Otse loomulikult tuleb kõikide sõitude hinnad eelnevalt kokku leppida ja tasuda sularahas.

Rahavahetusega on veel üks huvitav teema. Nagu ka Vietnami raha nii ei vahetata Kuuba CUPe (kohalik peeso, kursivahe turisti peesoga 24 korda) ega CUCe (turisti peeso, kurss euroga umbes üks-ühele) väljaspool riiki, nii et seda saab teha üksnes kohapeal. Küll aga tuleb arvestada, et USA ja Kuuba ei saa endiselt omavahel läbi ning praegu on kehtestatud suured piirangud USAst reisijatele Kuubale, nii et riiki ei pruugigi USA poolt tulles pääseda. Lisaks on Kuuba riik kehtestanud USA dollarile 10% täiendava tasu võrreldes muude valuutadega. Lühidalt kokkuvõttes tuleb kaasa võtta pakk eurosid ning loota, et nendest jagub ning vahetada neid siis jaopärast. Ahjaa, pangakaartidest veel ka seda, et kohapeal ei aksepteerita mitte ühtki kaarti, millel on kasvõi kaudne seos USAga, mistõttu MasterCard reeglina ei toimi ning kui midagi üldse, siis peaks see olema Visa krediitkaart, sest ka deebetkaarte nad ei armasta.

Kui reisiplaan enam-vähem paigas on, siis on järgmiseks teemaks majutus. Kuubal on üldiselt niimoodi, et hotellid kuuluvad suures osas riigile, ent leidub ka mõningaid üksikuid rahvusvaheliste kettide hotelle, ent hotellide kvaliteet on üsna keskpärane ja hind üsna krõbe. Lisaks on palju linnu, kus hotelle pole üldse. Peamine majutusviis on casa particular ehk kodumajutus, millega on lubatud ettevõtlusvormina kohalikel tegeleda. Mida aasta edasi, seda enam on need netist broneeritavad meilivahetuse teel ning kokkulepped on vettpidavad ja igas ööbimiskohas osatakse järgmise sihtkoha majutust soovitada ning ette kokku leppida. Kolmandaks on saarel ka paar suuremat kuurortlinna, kus on korralikud kallid all-inclusived hotellid, nii et igale eelarvele leiab lõpuks midagi. Ma ei ole aga väga kodumajutuse tüüpi, nii et otsustasime Havanasse siiski broneerida algatuseks hotelli, ilmselt Varaderos reisi lõpus veedame paar päeva kuurortis ning sinna vahepeale saab tõenäoliselt olema mingi osa öid ka kodumajutustes. Algatuseks on meil paigas vaid esimesed kolm ööd Havanas ja siis vaatame edasi, kuidas meie reisiplaan esialgsete mõtete järgi kulgema hakkab.

Võttes kõike eelnevat arvesse, on ootused üsna vastakad ning Kuuba on kahtlemata riik täis üllatusi. Üks on kindel, et kõik ilmselt päris plaanipäraselt ei lähe ning see on reis, mis õpetab elu ilma äppide ja internetita, tõenäoliselt ka kannatlikkust ja rahulikku meelt, ent ennekõike loodan, et lõplik emotsioon saab siiski olema positiivne.

Tänavakunstist vastlakuklini ehk Berliinist otse kelgumäele

Hommikul ärgates olin  meie intensiivest minipuhkusest kohutavalt väsinud ega tahtnud end kuidagi voodist välja ajada, kuid piiratud hommikusöögi kellaaeg tegi omad korrektuurid. Täna ei olnud me hommikusöögilauas sugugi viimased ning peale meie istus seal sarnaste nägudega veel mitu perekonda.

Täna on kojusõidupäev ning meil ei ole otseselt kiiret kuhugi, sest lennuk läheb alles õhtul ning nimekirja lisatud kohad oleme kõik juba läbi käinud. Ainult enne veelkord linna peale minekut tuleks kohvrid pakkida. Olime tulnud reisile üksnes käsipagasiga üsna teadlikult ning oma ostlemised piiranud ka käsipagasi võimalustega. Sellegipoolest tuli kohver korralikult sisse pakkida, et kõik ära mahuks. Talvised riided võtavad kuidagi jube palju ruumi ning kui nende juurde lisada veel paar saapaid, on kohvri pakkimine kunst omaette.

Kuigi öösel oli lund sadanud ning Berliiniski kerge valge kirme maas, siis paistis hommikul imeilus päike, mis juba kevadiselt mõnusalt soojendas. Täna oli üsna ideaalne ilm linnapeal jalutamiseks. Tegime väikese tiiru veelkord Trabi Wordli juurde, minnes mööda Checkpoint Charliest. Täna olid tänavad rahvast täis ning turiste paistis kõikjal. Eks ilus ilm oli ka inimesed majadest rohkem õue meelitanud.

Kuigi kell oli veel vähe, kirjutasime end hotellist välja ning asusime tasapisi lennujaama suunas teele. Muidu oleksin meeleldi teinud väikse peatuse Alexanderplatzil, et veidi mööda poode kolada, kuid seljakoti ja kohvriga polnud see just kõige mõnusam tegevus ja kohvris vaba ruumi meil sisuliselt nagunii ei olnud.

Peale väikest surfamist netis avastasime, et üks koht, kuhu minna soovisime, oli meil siiski veel käimata, kuid jäi üsna mugavalt lennujaama tee peale - East Side Gallery ehk Ida-Berliinis asuv 1309 meetri pikkune jupp Berliini müüri, mis on muudetud tänavakunstiga kaetud vaatamisväärsuseks ning kust pärineb ka kuulus pilt sellest, kuidas Brezhnev suudleb Honeckeri. Ilma selle pildi nägemiseta ei olnud ometi võimalik Berliinist lahkuda.

Berliini ühistransport on tõeliselt lihtne ja mugav kasutada ning kui Tallinna ja selle lähiümbruses oleks selline ühistranspordi süsteem, ei kahtleks ma ka siin ühistranspordi kasutamise mõttekuses. Berliinis jooksevad risti-rästi läbi linna ja linna ümbruse kõikvõimalikud transpordivahendid omavahel kenasti kokku, ristudes paljudes kohtades ning väikeste ajavahedega, tihti isegi ajagraafikud selliselt ajastatud, et kuskil ei peaks keegi ootama ning ühte jaama saabub kolm linnarongi korraga, mis ükski ei lahku, enne kui soovijatele on antud võimalus mugavalt ja kiirelt ümber istuda, ent samas on kõik nii selges graafikus nagu saksa täpsus seda nõuab.

Sõitsime rongidega East Side Gallery juurde, tegime seal mõnusa jalutuskäigu värskes õhus ning vaatasime seda getolikku ümbrust seal veidi veel. See on kant, kus hetkel on lahti tõeline ehitusbuum ning peagi on ühtpidi getoliku mulje jätva linnaosa servas suured ja uhked kõrged uued majad. Juba praegu asub üks uus kortermaja jõe, kust jooksis vanasti Ida- ja Lääne-Saksa piir ning Berliini müüri jupi vahel - alal, mis enne oli piiritsoon ja seetõttu paljuski veel täisehitamata tühjana seisab. Ilmselt on see vaid lähiaja küsimus, kui ka seal kõik kohad uusi maju täis saavad olema.

Minu kindlaks sooviks oli Berliinis enne lahkumist süüa Dunkin Donutsite pontšikuid, mille ma enda jaoks USAs avastasin, ning võtta sinna kõrvale üks Starbucksi vahukoorega kohvijook. Selline imal unistus. Meile mugavalt lähedal asusidki rongijaamas mõlemad teineteisest üle tee. Kui olime endale pontšikud välja valinud, vaatas teenindaja meid korraks nõutu pilguga ning lisas juurde, et võiksime natuke veel võtta, sest see tuleb kokku soodsam kui meie praegune valik. Nii saime endale suure karbi kuue ülimagusa pontšikuga, millest meil mõlemal M-ga kippus süda läikima hakkama. Täna on vastlapäev ja Saksamaal seda kommet ei tunta, vähemasti vastlakukleid mitte kuskil müügil ei paista, kuid Dunkin Donuts oli teinud ühe valge kreemitäidisega pontšiku täpselt sellise, mis sobinuks hästi alternatiivseks vastlakukliks. Vähemasti oma välimuse poolest.

Lennujaama jõudsime täpselt poolteist tundi enne lennu väljumist. Schönefeldi lennujaam on väike ja askeetlik ning mahutab vaevu-vaevu ära sinna trügitud odavlennufirmade lennuvajadused. Samas on seal aga kõik hädavajalik olemas ning kuna seal ümberistumisi reeglina väga ei ole, pole turistil enamjaolt vaja seal ka tundide kaupa aega veeta, kui just lend päris keset ööd ei lähe ja sellest lähtuvalt keegi seal just ööd veeta ei otsusta, kuigi ausalt, see oleks üsna ebameeldiv kogemus, sest see on lennujaam kus toole napib ning pikali viskamiseks sobilikke pinke sisuliselt pole.Kuna enam ei ole EasyJetil käsipagasi kaalupiirangut, vaid üksnes mõõdupiirang, mis tuleneb peakohal olevate pagasiriiulite suurusest, siis ei kohta enam ka lennujaamas kubujusse, kes lisapagasi ostmise vältimiseks endale mitu paari riideid üksteise otsa ajavad. Odavlennufirmade lennujaam on küll lihtne ja suuremate mugavusteta, linnast veidi kaugemal, kuid muidu lennujaam nagu iga teinegi. 

Meie lend oli üsna väljamüüdud, kuid juhuse tahtel sattus minu kõrvale mugavalt tühi koht, nii et saime end terve tagasitee üsna mõnusasti tunda. Lend ise Berliinist Tallinna kestab umbes poolteist tundi, ent täna oli lennuk kohe eriti kiire, nii et olenemata odavlennufirmade kuulsusest, oli EasyJet isegi ca pool tundi lubatust varem maandunud. Muljetavaldav.

Jõudsime koju täpselt siis, kui meie küla vastlapäeva tähistamine oli täies hoos. Valge lumi, kelkudega lustivad lapsed ja täiskasvanud mäel, värsked vahukoorega vastlakuklid, soe lõke ja hea seltskond. Ah, me elame ikka imelises kohas. Koju tagasi tulla on alati nii tohutult hea.