Kunagi sügisel istusime ühel laupäeva õhtul M-ga kahekesi diivani peal, kui telefoni näppides jäid äkki silma EasyJeti kampaaniahinnaga lennupiletid Berliini. Täpselt meie pulma-aastapäeva ajal. Klaasi veini taga sai piletid ära ostetud. Nii viistetist minutit hiljem selguski, et oleme veebruaris paariks päevaks Berliini minemas. Tehtud, mõeldud.
Ma olen Berliini tahtnud mitu korda sattuda, kuid siiani pole see kuidagi õnnestunud. Küll kord ei jäänud meil piisavalt aega Eurotripil, teinekord ei sattunud trajektoorile ja kui viimane kord olime Berliini isegi pikema peatuse planeerinud, jäin ma lihtsalt keset reisi ootamatult haigeks, nii et kihutasime otse kodupoole, ikka Berliinist mööda. Lõpuks oleme me siiski siin.
Broneerisime endale hotelli mõned nädalad tagasi ära, kuid mul ei õnnestunud täna kuidagi broneeringust leida infot millise toa me kinni pannud olime. Kui hotelli Checkpoint Charlie küljealla jõudsime, siis tervitas meid meeldiv administraator, kes jagas lahkesti kiirema wifi parooli, tervistujookide kupongi ning ulatas võtmed korralikku suurde junior-sviiti. Püüdsime küll M-ga mõlemad meenutada, kas olimegi broneerinud suurema toa või saime toa osas ülendust, ent kuna see meile ei meenunud, meeldib mulle mõelda, et meile antigi pulma-aastapäeva puhul parem tuba. Lausa rõduga sisehoovi. Kevadel võib siin kohe eriliselt kaunis olla.
Ma ei ole EasyJetiga lennanud väga palju aastaid ning üldiselt odavlennufirmad väga mu trajektoorile ei ole viimasel ajal sattunud - kas pole kuupäevad või marsruudid kuidagi kattunud. Sellegipoolest üllatas mind EasyJet vägagi positiivselt nii oma meeskonna, lennuki kvaliteedi kui kogu teenuse osas. EasyJeti äpp teavitas mind juba varakult, et meie väljuv lend jääb hiljaks, sest saabuv lend hilineb, kuvades mulle seda reaalajas, ent sellegipoolest jõudsime Berliini täpselt graafikujärgselt. Ainult kaks väikest detaili, mis pole tegelikult üldse lennufirmaga seotud, vaid hoopis reisijatega, häirivad mind veidi ikka veel - kaasa võetud suured moonakotid, mida hakatakse seltskonnas lennukis laiali jagama ning lennu maandumisel plaksutamine. Ühelgi keskklassi liinilennul ei ole ma kumbagi asja kohanud. Või kui siis plaksutamist, siis üksnes juhul, kui lend on enamjaolt karm olnud ning lõpuks on inimesed turvaliselt maandunud ja selle eest siiralt tänulikud. Lühidalt öeldes pole enam odavlendudel häda midagi ning vanasti lastud pidev reklaamtekst ja müügisurve lennukis on tänaseks täielikult kadunud. Saab lennata soodsalt nagu valge inimene. Päris mõnus.
Olen siin erinevatel Euroopa reisidel katsetanud mitmeid transpordi äppe, et näha millega ja kuidas kõige paremini sihtpunkti jõuaks. Ilma internetiühenduseta oleks olnud esimese hooga üsna keeruline Schönefeldi lennujaamast meie hotelli jõuda - olin küll alla laadinud Berliini offline kaardi, kuid ühistranspordi kuvamiseks oli siiski netti vaja ning kui see ilmus, oli see aeglane. Rome2Rio juhatas meid kiiresti õigesse suunda, näidates ära terve teekonna, ent ei kuvanud samm-sammult juhist. Apple Maps, mis toimis suurepäraselt Amsterdamis, ei leidnud Berliinis üldse ühistransporti. Citymapper oli neist kõige teravam, näidates ära ka detailselt samm-sammult reaalajas juhendi neti olemasolu korral, kuid arvas, et jäime rongist, milles olime, maha ja seetõttu kuvas lõplikku kohalejõudmise aega 20 minutilise nihkega. Lõpuks juhindusime Rome2Rio esialgsetest juhtnööridest, jälgides poole silmaga Google Mapsi ning lõppkokkuvõttes lähtusime Citymapperist. Kohale jõudsime rongi ja metrooga siiski üsna ladusalt.
Seadsime end hotelli kenasti sisse ning hoolimata hilisest õhtutunnist, otsustasime minna hotelli lähedal asuvasse KFC-sse midagi hamba alla saama. Kui selleni jõudsime, selgus, et see oli nii hilisel tunnil juba suletud. Nii muuseas sattusime aga Checkpoint Charlie ehk Berliini müüri keskpunkti juurde, kust jooksis nö Vene ja Ameerika võimu piir II maailmasõja ajal. See koht on keset tänavat siiani selgelt ja arusaadavalt tähistatud omaaegse valge putkaga, mille ette on ladustatud tihedalt liivakotid ja millest kümmekond meetrit eemal asub suur posti otsas valgusekraan, ühel pool vene sõduri, teisel USA sõduri pilt, et oleks selgelt aru saada, kuhu jäi Ida-Saksamaa ning kuhu Lääne-Saksamaa. Lugesin lennukis pikalt Lonely Planetist e-lugeris Berliini müüri tekkelugu, ajalugu, hukkamisi ning langemist. Ma olen sellest kõigest ka varem kuulnud, kuid mitte kunagi seda niimoodi tajunud. Seista keset öist linna ja näha, kus tänavad ning linn on olnud lihtsalt pooleks lõigatud suure betoonmüüriga, mida märgib selge munakividest laotud joon müüri mälestuseks, mis kulgeb pikalt läbi Berliini. Täna on see kõik kuidagi ebareaalne ja hoomamatu ning mul on hea meel, et Euroopa on üks, kunstlikult killustamata.
Jalutasime edasi mööda tänavat Lääne-Berliini poole, lootuses leida veel mõnda restorani, mis laupäeva õhtul kella 22 paiku õhtusööki serveeriks. Üsna pea sattusime Itaalia restorani juurde, mille uksel asetses TripAdvisori kleeps. Astusime sisse ning tellisime endale õhtusöögi. Lauda saabunud portsud olid suuruse poolest ausad ning iga senti väärt, kuigi suuremat sorti maitseelamust sealt just ei saanud ja söök oli pigem itaallaslikult kodune. Tellisime endale ka suure pudeli vett lauda. See on esmakordne juhus, kus mulle tuuakse restoranis lauda pooleteistliitrine plastpudel veega, mille eest kasseeritakse arvel lõpuks vaid euro. Lisaks paistis, et meid teenindas itaallasest omanik isiklikult. Selline ehe ja väga autentne kogemus kõik kokku. Ja nagu Saksamaal kombeks, ei saanud seal kaardiga maksta, kuid olime sellega mõttes arvestanud. Ka tšekk oli selline, mida pole ammu näinud - käsitsi kirjutatud numbrid paberitükil.
Jalutasime hotelli tagasi, lugedes huviga teepeale jäänud seina, millel on detailselt kirjeldatud Berliini müüri ajalugu. Veebruarikuine ööjahedus kippus mulle vaikselt kontidesse pugema, olgugi et Berliinis oli terve plusskraad, võrreldes Tallinnas täna olnud viie miinuskraadi ning eilse mõneteist miinuskraadiga. Ma loodan, et Berliinil on meile veel palju positiivset pakkuda.
Ma olen Berliini tahtnud mitu korda sattuda, kuid siiani pole see kuidagi õnnestunud. Küll kord ei jäänud meil piisavalt aega Eurotripil, teinekord ei sattunud trajektoorile ja kui viimane kord olime Berliini isegi pikema peatuse planeerinud, jäin ma lihtsalt keset reisi ootamatult haigeks, nii et kihutasime otse kodupoole, ikka Berliinist mööda. Lõpuks oleme me siiski siin.
Broneerisime endale hotelli mõned nädalad tagasi ära, kuid mul ei õnnestunud täna kuidagi broneeringust leida infot millise toa me kinni pannud olime. Kui hotelli Checkpoint Charlie küljealla jõudsime, siis tervitas meid meeldiv administraator, kes jagas lahkesti kiirema wifi parooli, tervistujookide kupongi ning ulatas võtmed korralikku suurde junior-sviiti. Püüdsime küll M-ga mõlemad meenutada, kas olimegi broneerinud suurema toa või saime toa osas ülendust, ent kuna see meile ei meenunud, meeldib mulle mõelda, et meile antigi pulma-aastapäeva puhul parem tuba. Lausa rõduga sisehoovi. Kevadel võib siin kohe eriliselt kaunis olla.
Ma ei ole EasyJetiga lennanud väga palju aastaid ning üldiselt odavlennufirmad väga mu trajektoorile ei ole viimasel ajal sattunud - kas pole kuupäevad või marsruudid kuidagi kattunud. Sellegipoolest üllatas mind EasyJet vägagi positiivselt nii oma meeskonna, lennuki kvaliteedi kui kogu teenuse osas. EasyJeti äpp teavitas mind juba varakult, et meie väljuv lend jääb hiljaks, sest saabuv lend hilineb, kuvades mulle seda reaalajas, ent sellegipoolest jõudsime Berliini täpselt graafikujärgselt. Ainult kaks väikest detaili, mis pole tegelikult üldse lennufirmaga seotud, vaid hoopis reisijatega, häirivad mind veidi ikka veel - kaasa võetud suured moonakotid, mida hakatakse seltskonnas lennukis laiali jagama ning lennu maandumisel plaksutamine. Ühelgi keskklassi liinilennul ei ole ma kumbagi asja kohanud. Või kui siis plaksutamist, siis üksnes juhul, kui lend on enamjaolt karm olnud ning lõpuks on inimesed turvaliselt maandunud ja selle eest siiralt tänulikud. Lühidalt öeldes pole enam odavlendudel häda midagi ning vanasti lastud pidev reklaamtekst ja müügisurve lennukis on tänaseks täielikult kadunud. Saab lennata soodsalt nagu valge inimene. Päris mõnus.
Olen siin erinevatel Euroopa reisidel katsetanud mitmeid transpordi äppe, et näha millega ja kuidas kõige paremini sihtpunkti jõuaks. Ilma internetiühenduseta oleks olnud esimese hooga üsna keeruline Schönefeldi lennujaamast meie hotelli jõuda - olin küll alla laadinud Berliini offline kaardi, kuid ühistranspordi kuvamiseks oli siiski netti vaja ning kui see ilmus, oli see aeglane. Rome2Rio juhatas meid kiiresti õigesse suunda, näidates ära terve teekonna, ent ei kuvanud samm-sammult juhist. Apple Maps, mis toimis suurepäraselt Amsterdamis, ei leidnud Berliinis üldse ühistransporti. Citymapper oli neist kõige teravam, näidates ära ka detailselt samm-sammult reaalajas juhendi neti olemasolu korral, kuid arvas, et jäime rongist, milles olime, maha ja seetõttu kuvas lõplikku kohalejõudmise aega 20 minutilise nihkega. Lõpuks juhindusime Rome2Rio esialgsetest juhtnööridest, jälgides poole silmaga Google Mapsi ning lõppkokkuvõttes lähtusime Citymapperist. Kohale jõudsime rongi ja metrooga siiski üsna ladusalt.
Seadsime end hotelli kenasti sisse ning hoolimata hilisest õhtutunnist, otsustasime minna hotelli lähedal asuvasse KFC-sse midagi hamba alla saama. Kui selleni jõudsime, selgus, et see oli nii hilisel tunnil juba suletud. Nii muuseas sattusime aga Checkpoint Charlie ehk Berliini müüri keskpunkti juurde, kust jooksis nö Vene ja Ameerika võimu piir II maailmasõja ajal. See koht on keset tänavat siiani selgelt ja arusaadavalt tähistatud omaaegse valge putkaga, mille ette on ladustatud tihedalt liivakotid ja millest kümmekond meetrit eemal asub suur posti otsas valgusekraan, ühel pool vene sõduri, teisel USA sõduri pilt, et oleks selgelt aru saada, kuhu jäi Ida-Saksamaa ning kuhu Lääne-Saksamaa. Lugesin lennukis pikalt Lonely Planetist e-lugeris Berliini müüri tekkelugu, ajalugu, hukkamisi ning langemist. Ma olen sellest kõigest ka varem kuulnud, kuid mitte kunagi seda niimoodi tajunud. Seista keset öist linna ja näha, kus tänavad ning linn on olnud lihtsalt pooleks lõigatud suure betoonmüüriga, mida märgib selge munakividest laotud joon müüri mälestuseks, mis kulgeb pikalt läbi Berliini. Täna on see kõik kuidagi ebareaalne ja hoomamatu ning mul on hea meel, et Euroopa on üks, kunstlikult killustamata.
Jalutasime edasi mööda tänavat Lääne-Berliini poole, lootuses leida veel mõnda restorani, mis laupäeva õhtul kella 22 paiku õhtusööki serveeriks. Üsna pea sattusime Itaalia restorani juurde, mille uksel asetses TripAdvisori kleeps. Astusime sisse ning tellisime endale õhtusöögi. Lauda saabunud portsud olid suuruse poolest ausad ning iga senti väärt, kuigi suuremat sorti maitseelamust sealt just ei saanud ja söök oli pigem itaallaslikult kodune. Tellisime endale ka suure pudeli vett lauda. See on esmakordne juhus, kus mulle tuuakse restoranis lauda pooleteistliitrine plastpudel veega, mille eest kasseeritakse arvel lõpuks vaid euro. Lisaks paistis, et meid teenindas itaallasest omanik isiklikult. Selline ehe ja väga autentne kogemus kõik kokku. Ja nagu Saksamaal kombeks, ei saanud seal kaardiga maksta, kuid olime sellega mõttes arvestanud. Ka tšekk oli selline, mida pole ammu näinud - käsitsi kirjutatud numbrid paberitükil.
Jalutasime hotelli tagasi, lugedes huviga teepeale jäänud seina, millel on detailselt kirjeldatud Berliini müüri ajalugu. Veebruarikuine ööjahedus kippus mulle vaikselt kontidesse pugema, olgugi et Berliinis oli terve plusskraad, võrreldes Tallinnas täna olnud viie miinuskraadi ning eilse mõneteist miinuskraadiga. Ma loodan, et Berliinil on meile veel palju positiivset pakkuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar