Oleme Berliinis vaid teist täispikka päeva, kuid hilisõhtuks on meil mõlemal tunne nagu oleksime siin olnud nädala. Nii palju oleme saanud käia, näha ja ka vaimu välja puhata. Ajal on hoopis teise dimmensiooniline mõõde.
Võtsime oma ennelõunaseks eesmärgiks teletorni külastamise ning seadsime sammud tasapisi sinnapoole. Väljas valitses hall jahedavõitu veebruariilm. Meie hotellist teletornini jääb teepeale esmalt suuremat sorti kortermajadega elamukvartal, mille varjust üsna ootamatult hakkab paistma kontserdimaja ning suur ümara kupliga kirik. Veidi lähemale astudes märkasime oma üllatuseks kontserdimaja kõrval suurt Arvo Pärdi plakatit - kohe-kohe on siin algamas Baltikumi muusikapäevad ning Arvo Pärt tuleb isiklikult esinema. Linnapildis kohata kuulsa eestlase plakateid on päris mõnus tunne.
Üsna teletorni lähistel on üks suuremat sorti maja renoveerimisel, mille renoveerimisprotsessi tarbeks on püstitatud täiesti eraldi hoonesse näitus ja restaureerimisprotsessi ülevaade ning mille katuselt avaneb päris kena vaade linnale.
Teletorn on turistide hulgas üsna populaarne. Olgugi et on esmaspäeva ennelõuna, on siin inimesi üsna palju ja piletisaba märkimisväärne. Kohe teletorni ukse taga õues aga ka siseruumides asuvad ka piletiautomaadid, kust oli piletit võimalik osta sisuliselt ilma sabata. Ostsime piletid ära ja astusime uhke näoga uksest sisse, piletikassa looklevast sabast mööda. Meid lasti esimesele ooteplatvormile, kuid seal ka naeratus esimese hooga meie nägudel tuhmus - olime ostnud tavapileti ning seina olevate ekraanide järgi oli meie ooteajaks tund. Tõesti, ka madalhooajal keset tööpäeva tasub pilet netist ette ära osta ning kohale tulles saata sms pileti taga olevale numbrile, et teada saada millal sinu järjekord kätte jõuab, ilma et peaksid niisama kohapeal mõttetult passima.
Kui meie aeg lõpuks kätte jõudis ja pääsesime läbi turvakontrolli elektrooniliste piletiväravateni, ei tahtnud värav kuidagi M piletit vastu võtta, alles hetk hiljem märkasime, et automaat vilgutab tulesid mille järgi on torni lubatud inimeste arv ületatud. Tuli oodata, et keegi tuleks tornist alla. Sealt kadalipust läbi, saime sättida end liftiootejärjekorda, kus ühte lifti lasti eelisjärjekorra piletitega inimesed ning teise tavapiletitega. Kitsa lifti ainus huvitav eripära oli katuse asemel olev klaas, kust sai jälgida kuidas lift üles ja hiljem alla tagasi sõidab.
Teletorn ise on üsna sarnane Tallinna teletornile, kuid ruumi on oluliselt vähem. Ka toimusid seal hetkel ehitustööd, nii et kolmandik teletornist oli suletud ja mattunud tugeva haamritoksimise alla. Tegime tiiru teletornile peale - vaade on tõesti hea ning näha saab kaugele, kui ilm seda vähegi võimaldab. Vaatasin korraks närviliselt kella - meie Riigipäevahoone külastuseni oli jäänud napid pool tundi, kuid sättisime end alles liftiootejärjekorda, et teletornist alla sõita.
Teletorn ei ole tegelikult Riigipäevahoonest kuigi kaugel, umbes pool tundi jalutamist, kuid meil läks ajaliselt juba napiks, kuna enne ringkäiku tuleb 15 minutit varem turvakontrollis olla. Võtsime linnarongi, sõitsime mõned peatused ning andsime siis jalgadele valu. Päike oli just välja tulnud ning paistis eredalt meile silma, kuid üle muruplatsi turvakontrollipunkti poole tõtates ei olnud meil kuidagi mahti seda nautida. Jõudsime lõõtsutades kohale, läbisime turvakontrolli ning saime õigeaegselt kenasti Riigipäevahoonesse sisse.
Tavaturist saab Riigipäevahoones külastada eelkõige eemalt paistvat klaaskuplit, mis koosneb piki kupli serva kulgevast spiraalsest teest üles kupli tippu ning kupli keskel asub suur peeglitega kupli nn jalg. Kindlasti tasub seal võtta ka tasuta audiogiid, kus on väga hästi kokku pandud täpselt see, mida sa mööda spiraali üles jalutades ümberringi näed, selgitades ära kõik tähtsamad ümberkaudsed hooned. See külastus on elamus omaette, mida tasub kindlasti kogeda ja ilmselt pimedal ajal on siit ka linnale imeline vaade.
Kui tunnike hiljem Riigipäevahoonest väljusime, avastasime, et meie kaheks tunniks ostetud ühistranspordipilet veel kehtib. Nii otsustasime ära proovida ka linnaliinibussi ja minna lähemalt vaatama Charlottenburgi lossi, millele buss mõnusalt lähedale viib. Väidetavalt ei ole Berliinis kaugemat puntki kui 500 m lähimast ühistranspordist ja see võrgustik toimib siin tõesti hästi.
Kui aga Charlottenburgi lossini jõudsime, avastasime, et see on esmaspäeviti suletud. Nii ei jäänud meil muud üle, kui võtta suund päeva teise poolde planeeritud Classic Remise vanaaegsete autode näitusesaali. Tõepoolest, see on koht, kus mehed muutuvad oma fantaasiates poisikesteks ja naised autokalendrite modellideks. Vanas trammidepoos on saalide kaupa kahel korrusel igivanu laitmatus korras läikima löödud klassikalisi hirmkalleid autosid, mida seni vaid filmidest ja piltidelt nähtud. See on imeline, et keegi on võtnud vaevaks sellised autod kokku koguda ning võimaldada neid autosid ka huvilistel niisama vaadata. Samas asuvad ka sarnaste autode remonditöökojad ning nii mõnigi eksemplar on kohapeal müügis, kui selliste autode vastu huvi suurem peaks olema. See oli üks parim soovitus, mida sai anda teistsuguseks külastuskogemuseks.
Et õhtu oli alles noor, mõtlesime veel veidi ringi jalutada. Sidekixi äpp näitas lähedal olevat pruulikoda. Mõeldud, tehtud. Avastasime end veidi hiljem ühest laohoone hoovist, mis oli täis virnadeviisi õllepudelite kaste mille vahelt eemalt hoovi nurgast paistis viide pruulikojale. Tõesti, pruulikoja me selle kastide virna vahelt ka üles leidsime, kuid tegemist oli üksnes laopinnaga, ilma müügisaali osata, kus tõeline käsitööõllesõber end ilmselgelt nagu kala vees võiks tunda, meile polnud aga päris see, et viitsida hakata seletama inglise keeles saksakeelsetele laomeestele mida me sealt täpselt jalgsi otsime.
See on reis, kus me ei olnud veel kordagi shopanud, ent arvestades meie reisi lühidust tuli ka see viga parandada. Pealegi, mis on veel parem jalutamise sihtpunkt kui pood, mis meile mõlemale meeldib? Peale väikest shopingut metrooga hotelli tagasi loksudes olime mõlemad rampväsinud. M tegi väikese iluune ning mina puhkasin lihtsalt natukene jalga, enne kui õhtusöögiks end hotellist taas välja seadsime.
Olin otsinud õhtusöögiks meile välja ühe klassikalise saksa köögiga kohalike hulgas populaarse söögikoha. Mõtlesin oma naiivsuses, et esmaspäeva õhtuks kella 21ks ei ole ju ometi vaja lauda kinni panna. Kui jala üle ukseläve saime, nägime vaid mööda suurt saali ringi jooksvaid teenindajaid ning üksnes hõivatud laudu. Restoran oli puupüsti täis. Natuke ootamist ja sebimist ning meil õnnestus siiski laud saada. Klassikalises mõttes tähendab selline õhtusöök saksa vorste kartulipudru või friikartulite ja hapukapsaga, kõrvale liitrine toop õlut. Poole liitrist radlerit tellides, vaatas teenindaja mind korraks ehmunud näoga ja täpsustas, kas ma ikka tean, et radler pole klassikaline õlu, vaid hele õlu Spritega. Jah, ma teadsin. See on mingi sakslaste värk ja ma tahtsin selle ära proovida.
Kui hotelli tagasi jõudsime, oli mul tunne, et täna me tõesti enam kuhugi ei liigu. Jalad lõid tuld ja alaselg andis tunda. Juba eile hakkasid saapad kõndimisest hõõruma ning täna hõõrusid teised saapad juba jalgu teisest kohast. Ka M polnud hõõrumisest puutumata. Ent täna on meie viimane õhtu Berliinis ja kui me tõesti tahame veel näha ka linna kõrgustest pimedas, on see meie ainus võimalus.
Ägisedes ajasime end toolilt püsti ning võtsime vaiksel sammul suuna umbes pooleteise kilomeetri kaugusel asuvasse 17. korruse Solarise baari, kust avaneb üsna kaunis vaade ümbruskaudsele kesklinnaosale. Solarise Skybar on selline natuke veider avalik saladus, mille olemasolu eemalt ei paista kuskilt välja ja kuhu kogemata ei satuta. Kortermaja katusele on kaks korrust juurde ehitatud, kuhu viib eraldi lift, mis on ehitatud üleni klaasist maja otsa külge õue. Selleks, et üldse leida baari uks üles, tuleb minna hotelli ja kortermaja sisehoovi, kus ühes väikses nurgas on must metalluks kuldse Solarise kirjaga, ent see on lukus ja avatav vaid seestpoolt. Ei mingit kella ega märgu andmist. Kui avatakse ja sa uksehoidjale sobid, saad sisse, anda ära oma mantli, klaasliftiga sõita 16. korrusele, kus asub restoran, veel ühe korruse jalgsi üles minna ja avastada end siis hubasest väga intiimsest ja romantilisest loungest, mis ka esmaspäeva hilisõhtul veebruarikuus on nii inimesi täis, et vaba lauda on raske leida ja inimesi tuleb muudkui juurde. Tõeline üllatuste koht.
Kuskil päevases meeltesegaduses enne lõpliku 28000 sammu ja 17,5 km läbimist olime arvanud, et võiksime õhtu lõpetada meie hotelli saunas. Vedasime end siiski M-ga korraks väikest ja hubast saunaruumi vaatama ning kui ahvatlev ka sooja puidu lõhn ei tundunud, ei suutnud me kumbki end veenda mõtte vajalikkuses peale nii pikka päeva veel südaöö ajal sooja sauna ronida. Nii jäigi meil saun tegelikult järgi proovimata, hoolimata sellest, et kõndimisest valus keha selle järgi lausa kisendas.
Oleme nüüdseks ära käinud neljal vaateplatvormil, kus on avanenud imeilus vaade linnale, ent kõige mõttetumaks pean ma neist teletorni ning kõige vingemateks elamusteks Riigipäevahoone kuplit ja Potsdam Platzi Panorama punkti. Oleme saanud nüüd sõita Euroopa kiireima, klaaskatusega, klaasist seintega, väljaspool maja asuva ning kõikvõimalike muude tavapäraste liftidega, kusjuures mitmel pool on endiselt ametis liftisaatjad. Oleme maha trampinud kümneid tuhandeid samme ning kümneid kilomeetreid. Berliin on tõesti linn, mida on parim avastada jalgsi.
Võtsime oma ennelõunaseks eesmärgiks teletorni külastamise ning seadsime sammud tasapisi sinnapoole. Väljas valitses hall jahedavõitu veebruariilm. Meie hotellist teletornini jääb teepeale esmalt suuremat sorti kortermajadega elamukvartal, mille varjust üsna ootamatult hakkab paistma kontserdimaja ning suur ümara kupliga kirik. Veidi lähemale astudes märkasime oma üllatuseks kontserdimaja kõrval suurt Arvo Pärdi plakatit - kohe-kohe on siin algamas Baltikumi muusikapäevad ning Arvo Pärt tuleb isiklikult esinema. Linnapildis kohata kuulsa eestlase plakateid on päris mõnus tunne.
Üsna teletorni lähistel on üks suuremat sorti maja renoveerimisel, mille renoveerimisprotsessi tarbeks on püstitatud täiesti eraldi hoonesse näitus ja restaureerimisprotsessi ülevaade ning mille katuselt avaneb päris kena vaade linnale.
Teletorn on turistide hulgas üsna populaarne. Olgugi et on esmaspäeva ennelõuna, on siin inimesi üsna palju ja piletisaba märkimisväärne. Kohe teletorni ukse taga õues aga ka siseruumides asuvad ka piletiautomaadid, kust oli piletit võimalik osta sisuliselt ilma sabata. Ostsime piletid ära ja astusime uhke näoga uksest sisse, piletikassa looklevast sabast mööda. Meid lasti esimesele ooteplatvormile, kuid seal ka naeratus esimese hooga meie nägudel tuhmus - olime ostnud tavapileti ning seina olevate ekraanide järgi oli meie ooteajaks tund. Tõesti, ka madalhooajal keset tööpäeva tasub pilet netist ette ära osta ning kohale tulles saata sms pileti taga olevale numbrile, et teada saada millal sinu järjekord kätte jõuab, ilma et peaksid niisama kohapeal mõttetult passima.
Kui meie aeg lõpuks kätte jõudis ja pääsesime läbi turvakontrolli elektrooniliste piletiväravateni, ei tahtnud värav kuidagi M piletit vastu võtta, alles hetk hiljem märkasime, et automaat vilgutab tulesid mille järgi on torni lubatud inimeste arv ületatud. Tuli oodata, et keegi tuleks tornist alla. Sealt kadalipust läbi, saime sättida end liftiootejärjekorda, kus ühte lifti lasti eelisjärjekorra piletitega inimesed ning teise tavapiletitega. Kitsa lifti ainus huvitav eripära oli katuse asemel olev klaas, kust sai jälgida kuidas lift üles ja hiljem alla tagasi sõidab.
Teletorn ise on üsna sarnane Tallinna teletornile, kuid ruumi on oluliselt vähem. Ka toimusid seal hetkel ehitustööd, nii et kolmandik teletornist oli suletud ja mattunud tugeva haamritoksimise alla. Tegime tiiru teletornile peale - vaade on tõesti hea ning näha saab kaugele, kui ilm seda vähegi võimaldab. Vaatasin korraks närviliselt kella - meie Riigipäevahoone külastuseni oli jäänud napid pool tundi, kuid sättisime end alles liftiootejärjekorda, et teletornist alla sõita.
Teletorn ei ole tegelikult Riigipäevahoonest kuigi kaugel, umbes pool tundi jalutamist, kuid meil läks ajaliselt juba napiks, kuna enne ringkäiku tuleb 15 minutit varem turvakontrollis olla. Võtsime linnarongi, sõitsime mõned peatused ning andsime siis jalgadele valu. Päike oli just välja tulnud ning paistis eredalt meile silma, kuid üle muruplatsi turvakontrollipunkti poole tõtates ei olnud meil kuidagi mahti seda nautida. Jõudsime lõõtsutades kohale, läbisime turvakontrolli ning saime õigeaegselt kenasti Riigipäevahoonesse sisse.
Tavaturist saab Riigipäevahoones külastada eelkõige eemalt paistvat klaaskuplit, mis koosneb piki kupli serva kulgevast spiraalsest teest üles kupli tippu ning kupli keskel asub suur peeglitega kupli nn jalg. Kindlasti tasub seal võtta ka tasuta audiogiid, kus on väga hästi kokku pandud täpselt see, mida sa mööda spiraali üles jalutades ümberringi näed, selgitades ära kõik tähtsamad ümberkaudsed hooned. See külastus on elamus omaette, mida tasub kindlasti kogeda ja ilmselt pimedal ajal on siit ka linnale imeline vaade.
Kui tunnike hiljem Riigipäevahoonest väljusime, avastasime, et meie kaheks tunniks ostetud ühistranspordipilet veel kehtib. Nii otsustasime ära proovida ka linnaliinibussi ja minna lähemalt vaatama Charlottenburgi lossi, millele buss mõnusalt lähedale viib. Väidetavalt ei ole Berliinis kaugemat puntki kui 500 m lähimast ühistranspordist ja see võrgustik toimib siin tõesti hästi.
Kui aga Charlottenburgi lossini jõudsime, avastasime, et see on esmaspäeviti suletud. Nii ei jäänud meil muud üle, kui võtta suund päeva teise poolde planeeritud Classic Remise vanaaegsete autode näitusesaali. Tõepoolest, see on koht, kus mehed muutuvad oma fantaasiates poisikesteks ja naised autokalendrite modellideks. Vanas trammidepoos on saalide kaupa kahel korrusel igivanu laitmatus korras läikima löödud klassikalisi hirmkalleid autosid, mida seni vaid filmidest ja piltidelt nähtud. See on imeline, et keegi on võtnud vaevaks sellised autod kokku koguda ning võimaldada neid autosid ka huvilistel niisama vaadata. Samas asuvad ka sarnaste autode remonditöökojad ning nii mõnigi eksemplar on kohapeal müügis, kui selliste autode vastu huvi suurem peaks olema. See oli üks parim soovitus, mida sai anda teistsuguseks külastuskogemuseks.
Et õhtu oli alles noor, mõtlesime veel veidi ringi jalutada. Sidekixi äpp näitas lähedal olevat pruulikoda. Mõeldud, tehtud. Avastasime end veidi hiljem ühest laohoone hoovist, mis oli täis virnadeviisi õllepudelite kaste mille vahelt eemalt hoovi nurgast paistis viide pruulikojale. Tõesti, pruulikoja me selle kastide virna vahelt ka üles leidsime, kuid tegemist oli üksnes laopinnaga, ilma müügisaali osata, kus tõeline käsitööõllesõber end ilmselgelt nagu kala vees võiks tunda, meile polnud aga päris see, et viitsida hakata seletama inglise keeles saksakeelsetele laomeestele mida me sealt täpselt jalgsi otsime.
See on reis, kus me ei olnud veel kordagi shopanud, ent arvestades meie reisi lühidust tuli ka see viga parandada. Pealegi, mis on veel parem jalutamise sihtpunkt kui pood, mis meile mõlemale meeldib? Peale väikest shopingut metrooga hotelli tagasi loksudes olime mõlemad rampväsinud. M tegi väikese iluune ning mina puhkasin lihtsalt natukene jalga, enne kui õhtusöögiks end hotellist taas välja seadsime.
Olin otsinud õhtusöögiks meile välja ühe klassikalise saksa köögiga kohalike hulgas populaarse söögikoha. Mõtlesin oma naiivsuses, et esmaspäeva õhtuks kella 21ks ei ole ju ometi vaja lauda kinni panna. Kui jala üle ukseläve saime, nägime vaid mööda suurt saali ringi jooksvaid teenindajaid ning üksnes hõivatud laudu. Restoran oli puupüsti täis. Natuke ootamist ja sebimist ning meil õnnestus siiski laud saada. Klassikalises mõttes tähendab selline õhtusöök saksa vorste kartulipudru või friikartulite ja hapukapsaga, kõrvale liitrine toop õlut. Poole liitrist radlerit tellides, vaatas teenindaja mind korraks ehmunud näoga ja täpsustas, kas ma ikka tean, et radler pole klassikaline õlu, vaid hele õlu Spritega. Jah, ma teadsin. See on mingi sakslaste värk ja ma tahtsin selle ära proovida.
Kui hotelli tagasi jõudsime, oli mul tunne, et täna me tõesti enam kuhugi ei liigu. Jalad lõid tuld ja alaselg andis tunda. Juba eile hakkasid saapad kõndimisest hõõruma ning täna hõõrusid teised saapad juba jalgu teisest kohast. Ka M polnud hõõrumisest puutumata. Ent täna on meie viimane õhtu Berliinis ja kui me tõesti tahame veel näha ka linna kõrgustest pimedas, on see meie ainus võimalus.
Ägisedes ajasime end toolilt püsti ning võtsime vaiksel sammul suuna umbes pooleteise kilomeetri kaugusel asuvasse 17. korruse Solarise baari, kust avaneb üsna kaunis vaade ümbruskaudsele kesklinnaosale. Solarise Skybar on selline natuke veider avalik saladus, mille olemasolu eemalt ei paista kuskilt välja ja kuhu kogemata ei satuta. Kortermaja katusele on kaks korrust juurde ehitatud, kuhu viib eraldi lift, mis on ehitatud üleni klaasist maja otsa külge õue. Selleks, et üldse leida baari uks üles, tuleb minna hotelli ja kortermaja sisehoovi, kus ühes väikses nurgas on must metalluks kuldse Solarise kirjaga, ent see on lukus ja avatav vaid seestpoolt. Ei mingit kella ega märgu andmist. Kui avatakse ja sa uksehoidjale sobid, saad sisse, anda ära oma mantli, klaasliftiga sõita 16. korrusele, kus asub restoran, veel ühe korruse jalgsi üles minna ja avastada end siis hubasest väga intiimsest ja romantilisest loungest, mis ka esmaspäeva hilisõhtul veebruarikuus on nii inimesi täis, et vaba lauda on raske leida ja inimesi tuleb muudkui juurde. Tõeline üllatuste koht.
Kuskil päevases meeltesegaduses enne lõpliku 28000 sammu ja 17,5 km läbimist olime arvanud, et võiksime õhtu lõpetada meie hotelli saunas. Vedasime end siiski M-ga korraks väikest ja hubast saunaruumi vaatama ning kui ahvatlev ka sooja puidu lõhn ei tundunud, ei suutnud me kumbki end veenda mõtte vajalikkuses peale nii pikka päeva veel südaöö ajal sooja sauna ronida. Nii jäigi meil saun tegelikult järgi proovimata, hoolimata sellest, et kõndimisest valus keha selle järgi lausa kisendas.
Oleme nüüdseks ära käinud neljal vaateplatvormil, kus on avanenud imeilus vaade linnale, ent kõige mõttetumaks pean ma neist teletorni ning kõige vingemateks elamusteks Riigipäevahoone kuplit ja Potsdam Platzi Panorama punkti. Oleme saanud nüüd sõita Euroopa kiireima, klaaskatusega, klaasist seintega, väljaspool maja asuva ning kõikvõimalike muude tavapäraste liftidega, kusjuures mitmel pool on endiselt ametis liftisaatjad. Oleme maha trampinud kümneid tuhandeid samme ning kümneid kilomeetreid. Berliin on tõesti linn, mida on parim avastada jalgsi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar