Kopenhaagen ja Toronto - tuulised suurlinnad

Kell äratas meid 4 ajal öösel ning õues tervitas meid -17 kraadi käre Eestimaa pakane. Pakkisime kohvrid autosse ning asusime lennujaama poole teele. Viisin auto kontori juurde parklasse, M ootas kohvritega lennujaamas, ning jalutasin läbi näpistava kärge öise õhu kodusesse lennujaama. 

Kui kohale jõudsin, oli M just jõudnud check-ini laua juurde, kus näitsik soovis, et mina ka kohal oleks, nii et ajastus oli täpne. Olime pakkinud kahepeale ühe veidi raskema kohvri ning teise, käsipagasi kohvri peaaegu asjadest tühjaks jätnud, plaaniga kohvrid Torontos veidi ümber pakkida ja jätta talveasjad Toronto lennujaama pagasihoidu kuniks me Kuubal soojas oleme. Check-ini näitsik teatas meile aga, et hoolimata teiste lennufirmade poliitikast, ei luba SAS arvestada kahe inimese pagasit üheks ning kui me just 4 lisakilo eest kohvri kohta juurde ei taha maksta, peame kohe ümber pakkima. Selleks hetkeks oli kogunenud meie seljataha juba paras hulk inimesi ootama. Otsustasin kiiresti – kosmeetikakott pesemisasjade ja kreemidega on kõige raskem, see läks suurest kohvrist kohe väikesesse, paar paari teksasid ka ning oligi suur kohver 4 kilo kergem ja väiksest sai just äraantav pagas. Iseenesest polnudki lahendus halb, sest see andis meile võimaluse minna Kopenhaagenis linnapeale jalutama, ilma et me peaks kohvrit järgi lohistama.

E hiljutisest USA reisi kogemusest õppust võttes olin ennatlikult välja printinud ka Kanada e-viisade olemasolu tõendavad paberilehed, kuigi elektroonilise viisa mõte ongi selles, et seda justkui printima ei peaks. Näitsik check-ini lauas soovis viisasid kindlasti paberkandjal näha. Kuna vormid olid erinevad, mille printinud olin, siis esimese hooga talle meie e-viisad ei sobinud – jah, meil on ühel inimesel e-viisa olemas küll, aga mõlemad paberid on ju ühe ja sama inimese kohta. Juhtisin ta tähelepanu korduvalt sellele, et perenimi on sama, aga eesnimi erinev. Kui ta lõpuks nimed üles leidis, ei suutnud ta leida paberilt sõna „approved“, nii et mu kannatus hakkas juba vaikselt katkema ja pakkusin, et kui ta mulle värvilist markerit annab, joonin need olulised sõnad tema jaoks paberil alla. Õnneks sellega meie diskussioon ka piirdus ning kuni Torontosse jõudmiseni ei küsinud e-viisasid meie käest hiljem enam mitte keegi.

Kopenhaageni lennujaamast läheb otse kesklinna rong, mis võtab vaid pool tunnikest aega, nii et kui seal peaks olema kahe lennu vahepealne aeg vähemalt 4 tundi, tasub igal juhul korraks linnapeale minna. Seda enam, kui äraantavat pagasit pole ning check-in jätkulennule on juba tehtud. Meil oli kindel paal viietunnist lennuvaheaega sisustada hommikusöögiga Kopenhaagenis ning väikese jalutuskäiguga linna peal, sest me polnud seal kumbki varem käinud.

Kopenhaagenis näitas temperatuuriks vaid -5 kraadi, taevas oli selge ja sinine, üksikute kiudpilvedega, mille vahelt paistis ere päike. Aknast vaadates tundus üsna ideaalne ilm, millega linna peal varahommikul jalutada. Kui rongijaamast välja saime ning võtsime suuna väljavalitud hommikusöögikoha Next Door Cafe poole, tabas meid ootamatult tugev jäine tuul, mis läbistas meie soojad talveriided hetkega kontideni. Selleks ma valmis ei olnud.

Jõudsime kohvikusse, nautisime oma mõnusat hommikusööki, jälgisime ümberringi sagivaid kohalikke, kes kohviku uksest muudkui sisse ja välja voorisid, hästi lõhnav aurav hommikukohv topsis ning tundsime, et puhkus on tõesti vist alanud. Tegin veidi jalutuskäigu plaane, vaadates milliste vaatamisväärsusteni me kesklinnas tunnikesega, mis meile jäänud oli, veel jalutada jõuaksime. Esimene neist oli Hans Christian Anderseni kuju Kopenhaageni raekoja külje peal. Hetkeks, mil oma kümmekond minutit kestnud jalutuskäiguga kujuni jõudsime, olime mõlemad M-ga üdini läbi külmunud. Tundsin, kuidas teksade all nahk külmast niimoodi kipitas, et mul oli ainus soov kiiresti kuhugi sooja saada, sest eelmine kord, kui sellist kipitust tundsin Barcelonas, lõppes see tõsise naha külmakahjustusega, mida ravisin veel pärast mitu kuud. Sellise ilmaga ei tulnud jalutuskäigust mitte midagi välja.

Võtsime otsesuuna tagasi rongijaama poole, et jõuda kiiresti sooja lennujaama. Nii olime lennujaamas tagasi umbes tund aega varem, kui plaanisime, läbisime turvakontrolli sujuvalt ja kiiresti ning jalutasime lennujaama taga otsas uues terminalis olevasse väravasse. Kui keegi peaks jätma oma EL-st väljamineva lennu peale jõudmise üsna viimasele hetkele, siis sinna uude terminali annaks sel inimesel ikka joosta. Kui muidu tundub Kopenhaageni lennujaam pigem kompaktne, siis uus terminal asub tõesti kilomeetrite kaugusel lennujaama väravast. Muide, üks tähelepanek veel – vee maksumus võib lennujaamas erineda kuni kolm korda. Tahtsin meile järgnevale peaaegu 9 tundi kestvale lennule paar pudelit vett kaasa osta, ent kui esimesse punkti jalutasin, kus vett müüdi, oli selle hind peaaegu kolm korda kõrgem, kui mõned sajad meetrid eemal asuvas Tax Free poes.

Air Canada lend Kopenhaagenist Torontosse oli reisijatega täidetud üksnes kolmandiku võrra, mis andis kõigile soovijaile võimaluse istuda just seal, kus ta soovis, tihti hõivata üksi ka terve pingirea, mis teeb pika lennu eriti mugavaks, sest mitme istme peal magamine on tõsine luksus turistiklassis. Kuigi meil oli päevane lend, oli mu plaan lennul siiski piisavalt magada, et jaksaksime 7 tundi ajas tagasi lennates pärastlõunal kohale jõudes veel linnapeal tiirutada ja nö kohaliku aja järgi normaalsel ajal magama minna, et ude hommikusse juba kohaliku aja järgi ärgata. Mäletan Mehhiko reisist, et esimesed paar ööd ja päeva olid minu jaoks eriti rasked, sest ajavahe andis nii tohutult tunda ning loodan, et see meetod hõlbustab teise ajatsooni sisse elamist oluliselt.

Maandudes ootas meid passikontrollis pikk lintide vahel looklev saba, nagu kolmandatest riikidest tulles sellistesse riikidesse sisenedes tavaks on. Kui USA passikontrolli alas on telefoni näppimine rangelt keelatud, siis Kanada on selles osas märkimisväärselt sõbralikum, pakkudes passikontrolli sabas lausa tasuta wifit, et oma järjekorda ootavatel reisijatel oleks mõnusam olla. Passiametnik uuris paari sõnaga, miks me Torontosse tulime kolmeks päevaks ning kas meil on Kuubal juba plaan paigas ja rohkem küsimusi tal polnudki. Hetk hiljem olime juba pagasilindi juures, võtsime oma kohvrid ning jälgisime viitasid, mis juhendasid meid linna minevale rongile, millele olin piletid juba kodus netist ette ära ostnud. Oma vaimus olin ma valmis, et peale Kopenhaagenit on elu sisuliselt netita, sest Kanadas on nett kallis, kõned ja smsid veel kallimad (100 MB netti ööpäevas on 18€, kõne Eestisse 2€/minut, kohalikule numbrile €/minut, vastuvõetav kõne 1,61€/minut ning sms selle kõrval lausa poolmuidu, vaid 31 senti – selliseid hindu sai viimati nähtud vist krooni ajal teistesse riikidesse reisides), kuid Kanada tervitas meid kiire ja hästi toimiva wifiga nii lennujaamas, linna viivas rongis, hotellis kui ka õhtusöögiks leitud pubis.

Torontos maandudes tervitas meid mõnus kevadine päike ja kuigi Toronto kohta öeldakse, et siin on külmad lumised talved, oli ometigi väljas mõnus kevadilm ning lumest polnud kuskil jälgegi, ent taas oli hoolimata kümmekonnast plusskraadist väljas tugev riideid läbistav tuul, millega ei osanud end kuidagi riidesse panna. Kui esialgu tundus mulle, et meil seljas olevad talvejoped ja mütsid-kindad on ilmselge ülepingutamine, siis õhtul linnapeal jalutades oli mul hea meel, et otsustasin jope alla ka fliisi panna. Jube tuulised on need talv-kevadised suurlinnad.

Toronto on esmamuljel kuidagi selline nunnu suurlinn, kus elab 13,5 miljonit inimest ning mis on maailma üks multikultuurseim linn, kus räägitakse üle 140 erineva keele ning üle poole linnas elavatest inimestest on oma juurtega võrreldes siin sisserändajad. Nii on Toronto ka väga mitmekülgne ning äärmiselt sõbralik kõikvõimalikele erinevatele kogukondadele ja vähemustele. Tänavapildis kesklinnas midagi erilist märgata pole ning inimesed on täpselt nagu inimesed suurlinnades ikka, esindades kõikvõimalikke rasse ning rahvuseid läbisegi, küll aga on siin olemas erinevad linnaosad, alustades Kreekalinnast ja lõpetades Hiinalinnaga.

Meil oli jäänud päevavalgust veel paar tundi, enne kui päike õhtul kuue paiku loojus, mis andis täpselt paraja võimaluse linnaga esmatutvuse tegemiseks. Valisin välja väikse kesklinna vaatamisväärsuste marsruudi, alustades veeäärsest promenaadist ning lõpetades uue linnahalli eelse uisuplatsiga, mille serval sillerdab värviline Toronto kiri. Kui muidu lennukiaknast vaadates jätab Toronto pigem madala linna mulje, siis kesklinn koosneb üksteise kõrval tihedalt koos olevatest pilvelõhkujatest, mis moodustab Financial Districti ehk kohaliku Wall Streeti. Üldse, esmamulje Kanadast on väga sarnane USAle nii arhitektuuriliselt kui tänava siltide, toidukultuuri ja kõige muu osas, kui välja arvata väga tihti tänavapildis kohatav kirg hoki vastu ning seda illustreerivaid plakateid, spordilembust ja Kanada punase vahtralehega lippe, mida leidub kõikjal.

Õhtupimeduse saabudes tundsime mõlemad M-ga tohutut väsimust. Eks meie päev oli tegelikult olnud ka juba väga pikk ning saanud alguse peaaegu 24 tundi tagasi. Lisaks muule oli M-i tabanud tõsine peavalu ning mina tundsin, kuidas väsimusest pea kergelt ringi käib. Otsisime Toronto kõige elavama linnaplatsi ääres olevast kino-kaubanduskeskusest sobilikuks söögikohaks spordibaari, tellisime endale klassikalise ameerikapärase õhtusöögi ning jalutasime hotelli, et kukkuda väsinuna voodisse. Kell oli saanud kohaliku aja järgi just pool kümme õhtul, mis magamaminekuks oli justkui varajane, ent koduse kella järgi näitas päev juba poolt viit hommikul. 24 tundi ärkamisest, et reisile minna, oli just täis saanud. Jalad tulitasid ning riietest ära hõõrunud keha andis tunda, et peaaegu 25 000 sammu läbimine nii pikas päevas on veidi palju ning meil on ilmselgelt väljateenitud puhkehetk.