Hommikul ärgates olin meie intensiivest minipuhkusest kohutavalt väsinud ega tahtnud end kuidagi voodist välja ajada, kuid piiratud hommikusöögi kellaaeg tegi omad korrektuurid. Täna ei olnud me hommikusöögilauas sugugi viimased ning peale meie istus seal sarnaste nägudega veel mitu perekonda.
Täna on kojusõidupäev ning meil ei ole otseselt kiiret kuhugi, sest lennuk läheb alles õhtul ning nimekirja lisatud kohad oleme kõik juba läbi käinud. Ainult enne veelkord linna peale minekut tuleks kohvrid pakkida. Olime tulnud reisile üksnes käsipagasiga üsna teadlikult ning oma ostlemised piiranud ka käsipagasi võimalustega. Sellegipoolest tuli kohver korralikult sisse pakkida, et kõik ära mahuks. Talvised riided võtavad kuidagi jube palju ruumi ning kui nende juurde lisada veel paar saapaid, on kohvri pakkimine kunst omaette.
Kuigi öösel oli lund sadanud ning Berliiniski kerge valge kirme maas, siis paistis hommikul imeilus päike, mis juba kevadiselt mõnusalt soojendas. Täna oli üsna ideaalne ilm linnapeal jalutamiseks. Tegime väikese tiiru veelkord Trabi Wordli juurde, minnes mööda Checkpoint Charliest. Täna olid tänavad rahvast täis ning turiste paistis kõikjal. Eks ilus ilm oli ka inimesed majadest rohkem õue meelitanud.
Kuigi kell oli veel vähe, kirjutasime end hotellist välja ning asusime tasapisi lennujaama suunas teele. Muidu oleksin meeleldi teinud väikse peatuse Alexanderplatzil, et veidi mööda poode kolada, kuid seljakoti ja kohvriga polnud see just kõige mõnusam tegevus ja kohvris vaba ruumi meil sisuliselt nagunii ei olnud.
Peale väikest surfamist netis avastasime, et üks koht, kuhu minna soovisime, oli meil siiski veel käimata, kuid jäi üsna mugavalt lennujaama tee peale - East Side Gallery ehk Ida-Berliinis asuv 1309 meetri pikkune jupp Berliini müüri, mis on muudetud tänavakunstiga kaetud vaatamisväärsuseks ning kust pärineb ka kuulus pilt sellest, kuidas Brezhnev suudleb Honeckeri. Ilma selle pildi nägemiseta ei olnud ometi võimalik Berliinist lahkuda.
Berliini ühistransport on tõeliselt lihtne ja mugav kasutada ning kui Tallinna ja selle lähiümbruses oleks selline ühistranspordi süsteem, ei kahtleks ma ka siin ühistranspordi kasutamise mõttekuses. Berliinis jooksevad risti-rästi läbi linna ja linna ümbruse kõikvõimalikud transpordivahendid omavahel kenasti kokku, ristudes paljudes kohtades ning väikeste ajavahedega, tihti isegi ajagraafikud selliselt ajastatud, et kuskil ei peaks keegi ootama ning ühte jaama saabub kolm linnarongi korraga, mis ükski ei lahku, enne kui soovijatele on antud võimalus mugavalt ja kiirelt ümber istuda, ent samas on kõik nii selges graafikus nagu saksa täpsus seda nõuab.
Sõitsime rongidega East Side Gallery juurde, tegime seal mõnusa jalutuskäigu värskes õhus ning vaatasime seda getolikku ümbrust seal veidi veel. See on kant, kus hetkel on lahti tõeline ehitusbuum ning peagi on ühtpidi getoliku mulje jätva linnaosa servas suured ja uhked kõrged uued majad. Juba praegu asub üks uus kortermaja jõe, kust jooksis vanasti Ida- ja Lääne-Saksa piir ning Berliini müüri jupi vahel - alal, mis enne oli piiritsoon ja seetõttu paljuski veel täisehitamata tühjana seisab. Ilmselt on see vaid lähiaja küsimus, kui ka seal kõik kohad uusi maju täis saavad olema.
Minu kindlaks sooviks oli Berliinis enne lahkumist süüa Dunkin Donutsite pontšikuid, mille ma enda jaoks USAs avastasin, ning võtta sinna kõrvale üks Starbucksi vahukoorega kohvijook. Selline imal unistus. Meile mugavalt lähedal asusidki rongijaamas mõlemad teineteisest üle tee. Kui olime endale pontšikud välja valinud, vaatas teenindaja meid korraks nõutu pilguga ning lisas juurde, et võiksime natuke veel võtta, sest see tuleb kokku soodsam kui meie praegune valik. Nii saime endale suure karbi kuue ülimagusa pontšikuga, millest meil mõlemal M-ga kippus süda läikima hakkama. Täna on vastlapäev ja Saksamaal seda kommet ei tunta, vähemasti vastlakukleid mitte kuskil müügil ei paista, kuid Dunkin Donuts oli teinud ühe valge kreemitäidisega pontšiku täpselt sellise, mis sobinuks hästi alternatiivseks vastlakukliks. Vähemasti oma välimuse poolest.
Lennujaama jõudsime täpselt poolteist tundi enne lennu väljumist. Schönefeldi lennujaam on väike ja askeetlik ning mahutab vaevu-vaevu ära sinna trügitud odavlennufirmade lennuvajadused. Samas on seal aga kõik hädavajalik olemas ning kuna seal ümberistumisi reeglina väga ei ole, pole turistil enamjaolt vaja seal ka tundide kaupa aega veeta, kui just lend päris keset ööd ei lähe ja sellest lähtuvalt keegi seal just ööd veeta ei otsusta, kuigi ausalt, see oleks üsna ebameeldiv kogemus, sest see on lennujaam kus toole napib ning pikali viskamiseks sobilikke pinke sisuliselt pole.Kuna enam ei ole EasyJetil käsipagasi kaalupiirangut, vaid üksnes mõõdupiirang, mis tuleneb peakohal olevate pagasiriiulite suurusest, siis ei kohta enam ka lennujaamas kubujusse, kes lisapagasi ostmise vältimiseks endale mitu paari riideid üksteise otsa ajavad. Odavlennufirmade lennujaam on küll lihtne ja suuremate mugavusteta, linnast veidi kaugemal, kuid muidu lennujaam nagu iga teinegi.
Meie lend oli üsna väljamüüdud, kuid juhuse tahtel sattus minu kõrvale mugavalt tühi koht, nii et saime end terve tagasitee üsna mõnusasti tunda. Lend ise Berliinist Tallinna kestab umbes poolteist tundi, ent täna oli lennuk kohe eriti kiire, nii et olenemata odavlennufirmade kuulsusest, oli EasyJet isegi ca pool tundi lubatust varem maandunud. Muljetavaldav.
Jõudsime koju täpselt siis, kui meie küla vastlapäeva tähistamine oli täies hoos. Valge lumi, kelkudega lustivad lapsed ja täiskasvanud mäel, värsked vahukoorega vastlakuklid, soe lõke ja hea seltskond. Ah, me elame ikka imelises kohas. Koju tagasi tulla on alati nii tohutult hea.
Täna on kojusõidupäev ning meil ei ole otseselt kiiret kuhugi, sest lennuk läheb alles õhtul ning nimekirja lisatud kohad oleme kõik juba läbi käinud. Ainult enne veelkord linna peale minekut tuleks kohvrid pakkida. Olime tulnud reisile üksnes käsipagasiga üsna teadlikult ning oma ostlemised piiranud ka käsipagasi võimalustega. Sellegipoolest tuli kohver korralikult sisse pakkida, et kõik ära mahuks. Talvised riided võtavad kuidagi jube palju ruumi ning kui nende juurde lisada veel paar saapaid, on kohvri pakkimine kunst omaette.
Kuigi öösel oli lund sadanud ning Berliiniski kerge valge kirme maas, siis paistis hommikul imeilus päike, mis juba kevadiselt mõnusalt soojendas. Täna oli üsna ideaalne ilm linnapeal jalutamiseks. Tegime väikese tiiru veelkord Trabi Wordli juurde, minnes mööda Checkpoint Charliest. Täna olid tänavad rahvast täis ning turiste paistis kõikjal. Eks ilus ilm oli ka inimesed majadest rohkem õue meelitanud.
Kuigi kell oli veel vähe, kirjutasime end hotellist välja ning asusime tasapisi lennujaama suunas teele. Muidu oleksin meeleldi teinud väikse peatuse Alexanderplatzil, et veidi mööda poode kolada, kuid seljakoti ja kohvriga polnud see just kõige mõnusam tegevus ja kohvris vaba ruumi meil sisuliselt nagunii ei olnud.
Peale väikest surfamist netis avastasime, et üks koht, kuhu minna soovisime, oli meil siiski veel käimata, kuid jäi üsna mugavalt lennujaama tee peale - East Side Gallery ehk Ida-Berliinis asuv 1309 meetri pikkune jupp Berliini müüri, mis on muudetud tänavakunstiga kaetud vaatamisväärsuseks ning kust pärineb ka kuulus pilt sellest, kuidas Brezhnev suudleb Honeckeri. Ilma selle pildi nägemiseta ei olnud ometi võimalik Berliinist lahkuda.
Berliini ühistransport on tõeliselt lihtne ja mugav kasutada ning kui Tallinna ja selle lähiümbruses oleks selline ühistranspordi süsteem, ei kahtleks ma ka siin ühistranspordi kasutamise mõttekuses. Berliinis jooksevad risti-rästi läbi linna ja linna ümbruse kõikvõimalikud transpordivahendid omavahel kenasti kokku, ristudes paljudes kohtades ning väikeste ajavahedega, tihti isegi ajagraafikud selliselt ajastatud, et kuskil ei peaks keegi ootama ning ühte jaama saabub kolm linnarongi korraga, mis ükski ei lahku, enne kui soovijatele on antud võimalus mugavalt ja kiirelt ümber istuda, ent samas on kõik nii selges graafikus nagu saksa täpsus seda nõuab.
Sõitsime rongidega East Side Gallery juurde, tegime seal mõnusa jalutuskäigu värskes õhus ning vaatasime seda getolikku ümbrust seal veidi veel. See on kant, kus hetkel on lahti tõeline ehitusbuum ning peagi on ühtpidi getoliku mulje jätva linnaosa servas suured ja uhked kõrged uued majad. Juba praegu asub üks uus kortermaja jõe, kust jooksis vanasti Ida- ja Lääne-Saksa piir ning Berliini müüri jupi vahel - alal, mis enne oli piiritsoon ja seetõttu paljuski veel täisehitamata tühjana seisab. Ilmselt on see vaid lähiaja küsimus, kui ka seal kõik kohad uusi maju täis saavad olema.
Minu kindlaks sooviks oli Berliinis enne lahkumist süüa Dunkin Donutsite pontšikuid, mille ma enda jaoks USAs avastasin, ning võtta sinna kõrvale üks Starbucksi vahukoorega kohvijook. Selline imal unistus. Meile mugavalt lähedal asusidki rongijaamas mõlemad teineteisest üle tee. Kui olime endale pontšikud välja valinud, vaatas teenindaja meid korraks nõutu pilguga ning lisas juurde, et võiksime natuke veel võtta, sest see tuleb kokku soodsam kui meie praegune valik. Nii saime endale suure karbi kuue ülimagusa pontšikuga, millest meil mõlemal M-ga kippus süda läikima hakkama. Täna on vastlapäev ja Saksamaal seda kommet ei tunta, vähemasti vastlakukleid mitte kuskil müügil ei paista, kuid Dunkin Donuts oli teinud ühe valge kreemitäidisega pontšiku täpselt sellise, mis sobinuks hästi alternatiivseks vastlakukliks. Vähemasti oma välimuse poolest.
Lennujaama jõudsime täpselt poolteist tundi enne lennu väljumist. Schönefeldi lennujaam on väike ja askeetlik ning mahutab vaevu-vaevu ära sinna trügitud odavlennufirmade lennuvajadused. Samas on seal aga kõik hädavajalik olemas ning kuna seal ümberistumisi reeglina väga ei ole, pole turistil enamjaolt vaja seal ka tundide kaupa aega veeta, kui just lend päris keset ööd ei lähe ja sellest lähtuvalt keegi seal just ööd veeta ei otsusta, kuigi ausalt, see oleks üsna ebameeldiv kogemus, sest see on lennujaam kus toole napib ning pikali viskamiseks sobilikke pinke sisuliselt pole.Kuna enam ei ole EasyJetil käsipagasi kaalupiirangut, vaid üksnes mõõdupiirang, mis tuleneb peakohal olevate pagasiriiulite suurusest, siis ei kohta enam ka lennujaamas kubujusse, kes lisapagasi ostmise vältimiseks endale mitu paari riideid üksteise otsa ajavad. Odavlennufirmade lennujaam on küll lihtne ja suuremate mugavusteta, linnast veidi kaugemal, kuid muidu lennujaam nagu iga teinegi.
Meie lend oli üsna väljamüüdud, kuid juhuse tahtel sattus minu kõrvale mugavalt tühi koht, nii et saime end terve tagasitee üsna mõnusasti tunda. Lend ise Berliinist Tallinna kestab umbes poolteist tundi, ent täna oli lennuk kohe eriti kiire, nii et olenemata odavlennufirmade kuulsusest, oli EasyJet isegi ca pool tundi lubatust varem maandunud. Muljetavaldav.
Jõudsime koju täpselt siis, kui meie küla vastlapäeva tähistamine oli täies hoos. Valge lumi, kelkudega lustivad lapsed ja täiskasvanud mäel, värsked vahukoorega vastlakuklid, soe lõke ja hea seltskond. Ah, me elame ikka imelises kohas. Koju tagasi tulla on alati nii tohutult hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar