Täna 7 aastat tagasi sai meist härra ja proua. Minu jaoks on pulma-aastapäeva tähistamine oluline sündmus ja nii oleme igal aastal natuke nuputanud, mida ette võtta ja kuhu minna, et seda päeva veidi erilisemaks teha. Seekord tulime kolmeks päevaks Berliini.
Oma hommikut alustasime nagu tavalised turistid ikka, valides kõige lähemaks sihtpunktiks uuesti Checkpoint Charlie, et see ka päevavalguses üle vaadata. Meie üllatuseks oli tänaval rahvast palju, olenemata sellest, on on jahe, kuigi päikseline veebruarikuine pühapäev. Checkpoint Charlie juures on avatud ka nn BlackBox, kus on pikalt kirjeldatud Berliini müüri ajalugu, sellega seotud sündmusi ning nii palju kui on teada, siis ka üle müüri põgenemistest ja luhtunud katsetest. Berliini müür kerkis inimeste jaoks 1961. aastal sama ootamatult nagu see ka 1989 oma lõpu sai - ühel hetkel öeldi, et siia tuleb piiritsooni jaoks müür ning samal hetkel hakati seda ka ehitama. Mitmete inimeste jaoks, kes soovisid üle piiri põgeneda Lääne-Saksa poole, oli see hetk, kas nüüd või mitte kunagi, sest müüri püstitamise eesmärk oligi põgenemistele piir peale saada, kuna Ida-Saksast oli nii palju inimesi juba põgenenud, et töökäsi hakkas nappima. Üldiselt oli põgenemiste osas Lääne-Saksa pool väga abivalmis, nii et kes üle piiri juba astutud sai, võeti teisel pool üsna avasüli vastu. Aidati põgenema ka, pakkudes USA sõduri vormiriideid ning diplomaatiliste autode pagasiruume, lisaks maa alustele tunnelitele. Ida-Saksa muidugi põgenemist kuidagi heaks ei pidanud, nii et need, kes vahele jäid, said müüri juures selga endale kuulirahe või eluga pääsemisel mõisteti mitmeks aastaks vangi.
Müür langes sama ootamatult, kui see oli püstitatud. Umbes samal ajal, kui Baltikumis oli ärkamisaeg, tunti ka Berliinis poliitilist survet müür maha võtta, kuid kokku pandud dokumentides oldi unustatud märkimata kuupäev millal see juhtub ja nii tuli tele otse-eetris närvilisel poliitikul anda kohene vastus aja kohta. Kuna kuupäeva täpsustatud poldud, hakkas müüri lõhkumise käsk kehtima koheselt, mis tõid kaasa uskumatud rahvajoovastused. Lõpuks ometi ühendati Berliin taas üheks, Euroopa ei olnud enam jagatud pooleks. Üldises plaanis on täna kuidagi arusaamatu, et linna võib niimoodi jõuga müüriga kaheks jagada - siin kohapeal olles on seda raske tajuda, et kunagi üsna hiljuti on need kaks linna poolt niivõrd erinevad olnud.
Täna on Berliinis alles veel umbes 200 meetrit originaalmüüri, mida säilitatakse selleks, et inimestele meelde tuletada meie lähiajalugu. Sinna samasse juurde on rajatud Topography of Terror Muuseum, mille sissepääs on tasuta ja kuhu oli hea äsja alanud lumesaju eest korraks sooja minna. See muuseum kirjeldab maailmasõdade käike ja vahelist aega genotsiidi seisukohast. Väga karm ning ängistav teema ja lugemine. Sõjateemad ei ole endiselt minu meelelaadi järgi.
Berliin, nagu iga suurlinn, on teinud palju selleks, et siinsetele turistidele pakkuda meelelahutust peaaegu igal sammul, olenevalt kõigi rahakottide paksustest ehk siis on võimalik leida igaühel enda võimalustele vastav ekskursiooniviis. Nii on võimalik teha linnas tuur nii Ida-Saksa auto Trabandiga kui limusiin Miniga, lisaks hop-on-hop-off kahekordsetele bussidele, mis jahedate ilmadega on turistidele väga mugav valik. Muidu veel ka nii tasuilised kui tasuta jalgsi tuurid või ise linna vaatamine, suvisel ajal kindlasti ka jalgrattad.
Vahepeal oli väljas hakanud sadama peenikest vihma, kuigi ilmateade tänaseks sademeid ei lubanud ning null-kraadi lähedane temperatuur vihmas ei olnud just kõige mugavam jalutamiseks. Olin enne Lonely Planetit sirvides märganud spioonimuuseumi (German Spy Museum) ning see jäi meile üsna mugavalt teepeale. Muuseum oli pühapäeva puhul üsna rahvast täis, kuid lõpuks jagus seal ruumi kõigile. Spioonimuuseumis on märkimisväärne väljapanek kõikvõimalikest läbi ajaloo väikestest spioneerimisvahenditest, kodeerimismeetoditest ja kujunemisjärkudest, jõudes läbi ajaloo välja tänasesse päeva. Sisuliselt on kõik kunagi Bondi filmidest nähtud veidi absurdsusena tundunud spioonividinad ka tegelikult olemas ning muuseumis kohapeal nähtavad. Samuti ka James Bondi filmide väljapanek eraldi, rõhutades, et Bond polnud päris fiktsioon, sest autor ise on kunagi mereväes töötanud. Lisaks ka toodud ära seos kunagi raadioamatörismi ning spioonimaailma vahel. Kunagi olen ma ju isegi raadioamatööri kutsungit omanud, nii et seda poolt oli seal vaadata päris huvitav. Isale ilmselt see muuseum meeldiks. Muuseumisse on ehitatud ka väike lasertuba, kus kõigil on võimalik proovida, kui lihtne filmides nähtud kiirte vahelt ikka läbi pugeda on, ilma et alarmi kuskil tööle paneks. Jälgisin seda natuke aega kõrvalt ning mõne meetrise koridori läbimine polnud ühelegi proovijale selle ajaga võidukas.
Berliinis on päris mitu kohta, kust saab nautida imelist vaadet linnale. Neist üks on kunagisel Euroopa liikluse tuiksoonel Potsdami väljakul asuva punase telliskivi hoone 24. ja 25. korrus nimega Panorama Punkt, kuhu viib üles Euroopa kiireim lift, mis tõuseb 90,15 meetrit 20 sekundiga, läbides korrused peaaegu vabalanguse kiirusega kõigest 8,5 m/sekundis. Tõesti, sealt ülevalt avaneb päris ilus 360-kraadine vaade Berliinile, kui nähtavus on hea. Lisaks ka väike kohvik, kus naha vahele saadud külmast on võimalik üles soojeneda.
Üldiselt on Berliinis niimoodi, et väga paljudes kohtades ei saa üldse kaardiga maksta, sh restoranides ning mitmetes turismi sihtpunktideski, seega tasub siia tulles sularaha päris hoolega kaasa võtta. Õnneks olime sellest küll eelnevalt kuulnud, aga päris sellist olukorda me siiski ette kujutada enne ei osanud, kuigi oleme Saksamaal korduvalt käinud. Sularaha on igal juhul ülitugevalt au sees.
Jalutasime Potsdami väljakult Holokausti memoriaali poole, kui juhuslikult jäi meie teele kunstliigeseid tootva Otto Bocki väike muuseum, mis on eelkõige pühendatud paraolümpiale ning puuetega inimeste liikumisvõimalustele, selgitades väga detailselt lahti milline on närvisüsteemi roll koostöös lihaste liikuvusega ja andes igale külastajale võimaluse läbida virtuaalne ringraja osa ratastooliga või püüda ratastooliga linnapargi teedel simulaatoris liikuda. Päris keerulised ülesanded. Iseenesest põnev väljapanek ning teadmisi saab päris palju juurde, ent meie külastuse ajal olid paraku mitmed eksponaadid rivist väljas.
Napilt enne Brandeburgi väravaid on suur Holokausti memoriaal, mis koosneb sirgjooneliselt laotud massiivsetest tumehallidest erineva kõrgusega betoonblokkidest kuhu vahele on lihtne end ära kaotada. Natuke hirmutav on linnapildis sellist suurt ja massiivset tumedat ala silmata.
Brandeburgi väravate külje all asub Berliini Riigpäeva hoone. Olime sellest just pilti tegemas, kui märkasin äkki pargi servas putkat, millest lookles saba uksest välja. Lähemale astudes sai selgeks, et seal on võimalik broneerida aeg Riigipäeva hoone külastuseks, mille me mugavalt järgmisesse päeva endale sättisime. Saab huvitav olema.
Traditsiooniliselt on meil alati plaanis pulma-aastapäeval restoranikülastus ja kui pole midagi muud märkimisväärset, siis ka kino. Seekord käisime kinos reede õhtul, rohkem juhuste kokkusattumisel, kuid restorani valisime pühapäeva õhtuks Berliini. Meie esimest pulma-aastapäeva tähistasime Helsinkis Michelini tärniga restoranis, kus mind peeti venelaseks, tuues mulle nö emakeelne menüü, olgugi et suhtlus oli inglise keeles ning M sai inglisekeelse menüü. Sellest ajast saadik olen restorani valides olnud vahel veidi kahtleval seisukohal, ent M on lõpuks alati see, kes lõpliku valiku aitab paika panna. Nii ka seekord. Valisin välja meile 6 võimalikku õhtusöögikohta, millest sõelale jäid lõpuks kaks - Crackers ja Entrecote. Kuna neist viimane asus meie hotellile võrdlemisi lähedal, otsustasime viimase kasuks. Kui laupäeva õhtul lennuki pealt tulime, jalutasime sellest restoranist mööda, avastades, et see on sisuliselt meie hotelli kõrval. Igal juhul mugav valik.
Olin Entrecotes igaks juhuks meile laua broneerinud, kuigi oli pühapäeva õhtu. Meie üllatuseks oli restoran peaaegu täis. Lisaks imelisele prantsuse köögile ja suurepärasele steigi tegemise oskusele pani mind hoopis ahhetama sealne teenindus. Milline kiirus ja imeline meeskonnatöö. Kelnerid käivad ringi koguaeg lahtiste silmadega, valades pidevalt möödaminnes igas lauas klaasi veidi juurde, tuues toite ette üllatava kiiruse ja tempoga, klienti siiski kiirustamata ning tehes tõelist meeskonnatööd. Nii näiteks koristas üks kelner mängleva kergusega meie eest eelroa nõud, kui teine samal ajal meile valitud veini tutvustas, saades selle just sekund varem kolmandalt mööda lipsanud kelnerilt. See kergus ja mängulisus, kõige ideaalne toimivus ja suurepärane meeskonnatöö tekitas tunde, et ma ei ole vist olnud kunagi varem parema ja nii märkimisväärse teenindusega restoranis. Eesti teenindajatelt oleks siin ikka väga palju õppida. Igal juhul oli Entrecote pulma-aastapäeva tähistamiseks ideaalne valik ning meeleldi kogeksin seda restorani kunagi uuesti.
Oma hommikut alustasime nagu tavalised turistid ikka, valides kõige lähemaks sihtpunktiks uuesti Checkpoint Charlie, et see ka päevavalguses üle vaadata. Meie üllatuseks oli tänaval rahvast palju, olenemata sellest, on on jahe, kuigi päikseline veebruarikuine pühapäev. Checkpoint Charlie juures on avatud ka nn BlackBox, kus on pikalt kirjeldatud Berliini müüri ajalugu, sellega seotud sündmusi ning nii palju kui on teada, siis ka üle müüri põgenemistest ja luhtunud katsetest. Berliini müür kerkis inimeste jaoks 1961. aastal sama ootamatult nagu see ka 1989 oma lõpu sai - ühel hetkel öeldi, et siia tuleb piiritsooni jaoks müür ning samal hetkel hakati seda ka ehitama. Mitmete inimeste jaoks, kes soovisid üle piiri põgeneda Lääne-Saksa poole, oli see hetk, kas nüüd või mitte kunagi, sest müüri püstitamise eesmärk oligi põgenemistele piir peale saada, kuna Ida-Saksast oli nii palju inimesi juba põgenenud, et töökäsi hakkas nappima. Üldiselt oli põgenemiste osas Lääne-Saksa pool väga abivalmis, nii et kes üle piiri juba astutud sai, võeti teisel pool üsna avasüli vastu. Aidati põgenema ka, pakkudes USA sõduri vormiriideid ning diplomaatiliste autode pagasiruume, lisaks maa alustele tunnelitele. Ida-Saksa muidugi põgenemist kuidagi heaks ei pidanud, nii et need, kes vahele jäid, said müüri juures selga endale kuulirahe või eluga pääsemisel mõisteti mitmeks aastaks vangi.
Müür langes sama ootamatult, kui see oli püstitatud. Umbes samal ajal, kui Baltikumis oli ärkamisaeg, tunti ka Berliinis poliitilist survet müür maha võtta, kuid kokku pandud dokumentides oldi unustatud märkimata kuupäev millal see juhtub ja nii tuli tele otse-eetris närvilisel poliitikul anda kohene vastus aja kohta. Kuna kuupäeva täpsustatud poldud, hakkas müüri lõhkumise käsk kehtima koheselt, mis tõid kaasa uskumatud rahvajoovastused. Lõpuks ometi ühendati Berliin taas üheks, Euroopa ei olnud enam jagatud pooleks. Üldises plaanis on täna kuidagi arusaamatu, et linna võib niimoodi jõuga müüriga kaheks jagada - siin kohapeal olles on seda raske tajuda, et kunagi üsna hiljuti on need kaks linna poolt niivõrd erinevad olnud.
Täna on Berliinis alles veel umbes 200 meetrit originaalmüüri, mida säilitatakse selleks, et inimestele meelde tuletada meie lähiajalugu. Sinna samasse juurde on rajatud Topography of Terror Muuseum, mille sissepääs on tasuta ja kuhu oli hea äsja alanud lumesaju eest korraks sooja minna. See muuseum kirjeldab maailmasõdade käike ja vahelist aega genotsiidi seisukohast. Väga karm ning ängistav teema ja lugemine. Sõjateemad ei ole endiselt minu meelelaadi järgi.
Berliin, nagu iga suurlinn, on teinud palju selleks, et siinsetele turistidele pakkuda meelelahutust peaaegu igal sammul, olenevalt kõigi rahakottide paksustest ehk siis on võimalik leida igaühel enda võimalustele vastav ekskursiooniviis. Nii on võimalik teha linnas tuur nii Ida-Saksa auto Trabandiga kui limusiin Miniga, lisaks hop-on-hop-off kahekordsetele bussidele, mis jahedate ilmadega on turistidele väga mugav valik. Muidu veel ka nii tasuilised kui tasuta jalgsi tuurid või ise linna vaatamine, suvisel ajal kindlasti ka jalgrattad.
Vahepeal oli väljas hakanud sadama peenikest vihma, kuigi ilmateade tänaseks sademeid ei lubanud ning null-kraadi lähedane temperatuur vihmas ei olnud just kõige mugavam jalutamiseks. Olin enne Lonely Planetit sirvides märganud spioonimuuseumi (German Spy Museum) ning see jäi meile üsna mugavalt teepeale. Muuseum oli pühapäeva puhul üsna rahvast täis, kuid lõpuks jagus seal ruumi kõigile. Spioonimuuseumis on märkimisväärne väljapanek kõikvõimalikest läbi ajaloo väikestest spioneerimisvahenditest, kodeerimismeetoditest ja kujunemisjärkudest, jõudes läbi ajaloo välja tänasesse päeva. Sisuliselt on kõik kunagi Bondi filmidest nähtud veidi absurdsusena tundunud spioonividinad ka tegelikult olemas ning muuseumis kohapeal nähtavad. Samuti ka James Bondi filmide väljapanek eraldi, rõhutades, et Bond polnud päris fiktsioon, sest autor ise on kunagi mereväes töötanud. Lisaks ka toodud ära seos kunagi raadioamatörismi ning spioonimaailma vahel. Kunagi olen ma ju isegi raadioamatööri kutsungit omanud, nii et seda poolt oli seal vaadata päris huvitav. Isale ilmselt see muuseum meeldiks. Muuseumisse on ehitatud ka väike lasertuba, kus kõigil on võimalik proovida, kui lihtne filmides nähtud kiirte vahelt ikka läbi pugeda on, ilma et alarmi kuskil tööle paneks. Jälgisin seda natuke aega kõrvalt ning mõne meetrise koridori läbimine polnud ühelegi proovijale selle ajaga võidukas.
Berliinis on päris mitu kohta, kust saab nautida imelist vaadet linnale. Neist üks on kunagisel Euroopa liikluse tuiksoonel Potsdami väljakul asuva punase telliskivi hoone 24. ja 25. korrus nimega Panorama Punkt, kuhu viib üles Euroopa kiireim lift, mis tõuseb 90,15 meetrit 20 sekundiga, läbides korrused peaaegu vabalanguse kiirusega kõigest 8,5 m/sekundis. Tõesti, sealt ülevalt avaneb päris ilus 360-kraadine vaade Berliinile, kui nähtavus on hea. Lisaks ka väike kohvik, kus naha vahele saadud külmast on võimalik üles soojeneda.
Üldiselt on Berliinis niimoodi, et väga paljudes kohtades ei saa üldse kaardiga maksta, sh restoranides ning mitmetes turismi sihtpunktideski, seega tasub siia tulles sularaha päris hoolega kaasa võtta. Õnneks olime sellest küll eelnevalt kuulnud, aga päris sellist olukorda me siiski ette kujutada enne ei osanud, kuigi oleme Saksamaal korduvalt käinud. Sularaha on igal juhul ülitugevalt au sees.
Jalutasime Potsdami väljakult Holokausti memoriaali poole, kui juhuslikult jäi meie teele kunstliigeseid tootva Otto Bocki väike muuseum, mis on eelkõige pühendatud paraolümpiale ning puuetega inimeste liikumisvõimalustele, selgitades väga detailselt lahti milline on närvisüsteemi roll koostöös lihaste liikuvusega ja andes igale külastajale võimaluse läbida virtuaalne ringraja osa ratastooliga või püüda ratastooliga linnapargi teedel simulaatoris liikuda. Päris keerulised ülesanded. Iseenesest põnev väljapanek ning teadmisi saab päris palju juurde, ent meie külastuse ajal olid paraku mitmed eksponaadid rivist väljas.
Napilt enne Brandeburgi väravaid on suur Holokausti memoriaal, mis koosneb sirgjooneliselt laotud massiivsetest tumehallidest erineva kõrgusega betoonblokkidest kuhu vahele on lihtne end ära kaotada. Natuke hirmutav on linnapildis sellist suurt ja massiivset tumedat ala silmata.
Brandeburgi väravate külje all asub Berliini Riigpäeva hoone. Olime sellest just pilti tegemas, kui märkasin äkki pargi servas putkat, millest lookles saba uksest välja. Lähemale astudes sai selgeks, et seal on võimalik broneerida aeg Riigipäeva hoone külastuseks, mille me mugavalt järgmisesse päeva endale sättisime. Saab huvitav olema.
Traditsiooniliselt on meil alati plaanis pulma-aastapäeval restoranikülastus ja kui pole midagi muud märkimisväärset, siis ka kino. Seekord käisime kinos reede õhtul, rohkem juhuste kokkusattumisel, kuid restorani valisime pühapäeva õhtuks Berliini. Meie esimest pulma-aastapäeva tähistasime Helsinkis Michelini tärniga restoranis, kus mind peeti venelaseks, tuues mulle nö emakeelne menüü, olgugi et suhtlus oli inglise keeles ning M sai inglisekeelse menüü. Sellest ajast saadik olen restorani valides olnud vahel veidi kahtleval seisukohal, ent M on lõpuks alati see, kes lõpliku valiku aitab paika panna. Nii ka seekord. Valisin välja meile 6 võimalikku õhtusöögikohta, millest sõelale jäid lõpuks kaks - Crackers ja Entrecote. Kuna neist viimane asus meie hotellile võrdlemisi lähedal, otsustasime viimase kasuks. Kui laupäeva õhtul lennuki pealt tulime, jalutasime sellest restoranist mööda, avastades, et see on sisuliselt meie hotelli kõrval. Igal juhul mugav valik.
Olin Entrecotes igaks juhuks meile laua broneerinud, kuigi oli pühapäeva õhtu. Meie üllatuseks oli restoran peaaegu täis. Lisaks imelisele prantsuse köögile ja suurepärasele steigi tegemise oskusele pani mind hoopis ahhetama sealne teenindus. Milline kiirus ja imeline meeskonnatöö. Kelnerid käivad ringi koguaeg lahtiste silmadega, valades pidevalt möödaminnes igas lauas klaasi veidi juurde, tuues toite ette üllatava kiiruse ja tempoga, klienti siiski kiirustamata ning tehes tõelist meeskonnatööd. Nii näiteks koristas üks kelner mängleva kergusega meie eest eelroa nõud, kui teine samal ajal meile valitud veini tutvustas, saades selle just sekund varem kolmandalt mööda lipsanud kelnerilt. See kergus ja mängulisus, kõige ideaalne toimivus ja suurepärane meeskonnatöö tekitas tunde, et ma ei ole vist olnud kunagi varem parema ja nii märkimisväärse teenindusega restoranis. Eesti teenindajatelt oleks siin ikka väga palju õppida. Igal juhul oli Entrecote pulma-aastapäeva tähistamiseks ideaalne valik ning meeleldi kogeksin seda restorani kunagi uuesti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar