Horvaatia: puhkus läbi puhatud

Splitis oli üks koht, kus me veel käinud polnud ja kuhu soovisin minna - Marjani park linna servas, kust pidi avanema kaunis vaade alla linnale. Navigeerisime GPS-ga kohale, kuid avastasime enda eest äkitselt tõkkepuudega piiratud tee. Selgus, et Marjani parki saab autoga ainult erilubadega ja selleks, et pargis veidi ringi jalutada, tuli tee äärde leida vabam serv kuhu auto jätta. Õnneks oli aeg alles hommikune ja seega inimesi veel vähem. Jalutasime veidi mäest üles, kuid puud on nii hoolega ette kasvanud, et head vaadet sealt siiski ei saanud.

Märkasime kaardilt, et pargi teises servas asub juudi kalmistu kõrval kohvik, kuhu saab autoga üsna lähedale ja otsustasime hoopis sinna sõita. Kohviku juurest avaneb tõesti Spliti vanalinnale, sadamale ja merele väga ilus vaade. Samas on ka avalik foto tegemise punkt - selline päikesepatareidega kaetud post, millel on oma Wifi. Ühendad end Wifisse ära, laed alla äpi, siis astud posti ja linnavaate vahele, saad end telefonist otse kenaks sättida ja kui valmis oled, teleoni ekraanil pildistamise nuppu vajutada ning aparaat teebki ise 4 pilti järjest, mille saad oma telefoni alla laadida või soovi korral ka otse postkaardina paari euro eest kellelegi teele panna. Jube kihvt lahendus ja e-lembeses Eestis oleks see küll väga äge.

Soe Horvaatia kesksuvine päike oli õhu mõnusalt kuumaks kütnud. Istusime mäe nõlval olevasse kohvikusse maha ja tellisime endale ühe Coca. Veidi hiljem laekus koos Cocaga lauda ka arve, maksmiseks sularahas. Kuna oli meie reisi viimane päev, siis olime kõik kohaliku sularaha eelmine õhtu hakkama pannud. Teenindaja nentis aga kurvalt, et alla 200 kuna ehk ca 30 euro kaardiga maksta ei saa. Lõpuks leppisime kokku kaardimakse võimaluse 100 kuna peale, tingimusel, et menüüst midagi juurde leiame. Ja siis avastasime, et kohvik pakub ainult jooke. Pudel veini hommikul kell pool üksteist võtta oleks olnud justkui kentsakalt vara. Vaatasime teineteisele korraks nõutult otsa - no mis seal ikka, oleme ju puhkusel ja tellisime mulle Margarita. Kusagil maailmas on ju kell ikka peale kella viit õhtul, nii et kokteiliks pole kunagi ehk liiga vara. Iseasi on see, et reisi jooksul on neid nüüd mõnusasti tarbitud ja ilmselt oleks siia peale mõistlik üks detox kuur ehk alkovaba periood teha.

Seekordsel reisil ei olnudki me veel kordagi korralikult shopanud. Korra küll üritasime, aga sellest ei tulnud midagi head välja. Kuna täna oli meil veel piisavalt aega, sest lend läks alles õhtul 21 ajal, siis keerasime auto nina suurde kaubanduskeskusesse. Juba reisile tulles mõtlesime, et kui läheb suuremaks ostlemiseks, saame oma käsipagasid teha äraantavaks pagasiks ning osta mingi seljakoti vms juurde käsipagasina. Mõeldud-tehtud.

Kui olime oma shopingutuurilt tagasi, läks parklas asjade ümberpakkimiseks. Tuulasin kõik kotid ja kohvrid laiali, et saada parem ülevaade, mis meil täpsemalt on ja kuhu midagi paremini mahub. Meie auto pagasiruum ja ümbrus nägi välja nagu tõeline mustlaslaager. Pool tundi hiljem oli aga kõik viksilt ja viisakalt kohvrites.

Horvaatias, nagu paljudes teistes riikides, kasutavad ametlikud taksojuhid lisaks oma taksotellimustele ka mõnda kaasaegset sõidujagamise äppi. Meid viis lennujaama ametlik takso, mille tellisime läbi Uberi ja säästsime sellega ca 3 korda hinnavahet, teenus oli aga sisuliselt meile sama. Taksojuht kukkus lobisema, kuidas täna toimub suur EM-i jalkamatš siinsamas Splitis ja kuna horvaadid on kõik juba emapiimaga jalkafänluse kaasa saanud, oodatakse õhtut meeletu ärevusega ning linn on puupüsti rahvast täis. Ka enamikes suveniiripoodides müüakse mingit jalkaga seotud nänni või särke, kuhu saad oma nime lasta peale kohapeal kanda või ripuvad mööda sõitvates autodes peeglite küljes jalkameeskonnale vihjavad nännid. Tõelisele jalkafännile on Horvaatia oma jalkakultuuriga kindlasti põnev kogemus, sest see on kahtlemata teema, mis kirgi kütab.

Spliti lennujaam on üsna tiheda liiklusega, kuid alles väga hiljuti on avatud alles uus terminal, kuhu nad pole end õieti jõudnud sissegi seada. See on ka esimene kord, kus näen, et netis check-ini tegemine pole võimalik ning check-ini laudade kohal ripuvad sildid All flights ehk kõik lennud. See omakorda tähendab, et kogu see mass, mis lennujaama jõuab, võtab end kuhugi suvalisse kohta sappa, olenemata sellest millal neil lend läheb. Õnneks tulime meie lennujaama varakult, nii et pikad looklevad sabad meid ei heidutanud. Veidi hiljem märkasin seina ääres ka iseteeninduskioskeid, kus meil õnnestus ise check-in siiski ära teha ja pagasikleepsud kohvri külge välja printida, nii et jäi vaid seista pagasi äraandmise sabas. Kui reeglina pagasilauda minekuks peavad sul kohvril kleepsud juba enne küljes olema, siis kohapeal selgus, et seal tegi pagasilaud ka tavalist check-ini. Tädi vaatas meie paberid üle, rebis kleepsud kohvritelt ära ja tegi check-ini pagasile uuesti - automaat oli mõlemad kohvrid minu nime külge pannud ja tädile see ei meeldinud. Paljudes riikides reisides on meil kohvrid samuti olnud registreeritud ühele nimele, ent seni pole see kuskil probleemi tekitanud kuniks pagasi koguarv broneeringu kohta pole ületatud.

Oma reisi esimesel täispikal päeval sadas tõsiselt, nii et ostsime Hvari saarelt endale pikad vihmavarjud, mis meiega reisi lõpuni kaasa tegid ja veelgi paaril korral vaja läks. Mul oli sportlik huvi, kas pika vihmavarjuga turvakontrollist läbi saab ja lennukisse lastakse, sest kohvrisse seda äraantavasse pagasisse panna ei saa. Turvakontrollis kommenteeris turvaneiu vaid, et ainsana ei luba Aeroflot Šeremetjevo lennujaama vihmavarju kaasa võtta, mujale lenda palju tahad. Nii tuligi meie valge vihmavari koos meiega koju välja.

Spliti lennujaama uus osa on alles veel sisse seadmisel. See tähendab, et söögikohtade asukohad on küll olemas, ent osa neist veel suletud, kuid menüü on sisuliselt igal pool äravahetamiseni sarnane - kuivad võileivad, Pringelsi kartulikrõpsud ja mõned karastusjoogid. Kuigi võileibu pakutakse Horvaatias paljudes kohtades söögina, siis on seejuures hämmastav, kui kehvad nende tehtavad võikud on. Reeglina on need ilma igasuguse määrdeta ja rohkem saia kui sisu, nii et kõik käib suus ringi ja raske on kurgust alla saada, aga mis sa hädaga ikka ära teed. Ka duty free poed olid alles sisustamisel ja avatud vaid üks, sellegi riiulid alles täidetud osaliselt. Muus osas oli lennujaam siiski uus ja üsna mugav. Loodetavasti saavad seal asjad paremini toimima, kui nad lõpuks on suutnud end sisse seada.

Horvaatias on veel üks huvitav fenomen - kui muidu ei pane slaavi kultuuri väga kuskil tähele, siis õhtuti restorani ukse ette tekkivad sisseviskajad on seal viimase piirini üles löödud seksikad tibid ja ka lennujaama personal ning turvatöötajad pigem noored hoolitsetud naised, kes ei pea paljuks tööl vormiriietuse juures siseruumis peas päikseprille või kõrvas suuri peole omaseid kõrvarõngaid kanda, juuksed ja meik on aga alati tehtud ja sätitud.

Teenindajad on kogu meie reisi jooksul olnud üldse meeldivalt vahetud ja üsna abivalmid. Meenub hommik Tucepi hotellis, kus otsisin hommikusöögilauda õues, kuhu M end jubaoli sättinud, aga ei leidnud teda kuskilt. Kuniks ma nõutu näoga ringi vaatasin, tuli minu juurde meeskelner, kes küsis, kas otsin lauda, kus istus habemega mees punase särgiga. Saanud noogutuse vastuseks, juhatas ta mind õige laua juurde. Vat see on alles teeninduse tase!

Meie reis läks tegelikult tervenisti hästi. Juba reisi alguses märkasin, et meie Horvaatiasse viivale lennul oli stjuuardessiks piltilus naine Julge Ingel, nii kulges ka meie ülejäänud reis justkui osaliselt ingli puudutusega, selliselt sujuvalt, turvaliselt ja üsna plaanipäraselt.

Horvaatia oma loodusega on kaunis sihtpaik, kuid turismi kõrghooajal on ilmselgelt riik tugevasti ülerahvastatud ja ilmselt oleks see nauditavam mõnel madalhooajal enam. Meil vedas ka ilmaga - vihma saime üksikutel päevadel ning enamjaolt oli õues sooja kuni 26 kraadi, mis meile on mõnus, kuigi juulikuised temperatuurid on reeglina kuni 10 kraadi kõrgemad. Mägesid ja merd on siin kõikjal ning loodus on ilusate koskede osas eriti helge olnud. Klassikalise puhkusesihtkohana on Horvaatia kahtlemata koht oma väikeste nunnude kuurortlinnadega, kus võib mõnusasti veeta nädala sooja päikese käes helesinises meres stressivabalt mõnusaid kokteile nautides.

Eilse ja tänase video panen ka siia meie reisiseikluse lõpetuseks.