Poola kiirteed - kiirusta aeglaselt

 Täna alustasime päriselt koduteed. Pakkisime end hommikul V juures Nivnices kokku ning võtsime suuna Poola poole, et õhtuks välja jõuda Bialystokki. Oleme reisi ajal katsetanud erinevaid gpse, sest kas meil pole olnud jooksvat internetti, pole üks GPS rakendus leidnud mõnda aadressi, juhendanud meid tiba valesse sihtpunkti või on teine olnud lihtsalt informatiivsem. Kui hommikul panin Google Mapsi sisse meie hotelli aadressi, kuhu õhtuks jõuda tahtsime, siis näitas Google Maps meile sõidu ajaks peaaegu 8 tundi. Kuna siinpool Euroopat Google Maps kiirusepiirangu infot ei näita, erinevalt sama rakendust Itaalias kasutades, siis panin korraks ka Waze tööle. Waze kukkus esimese hooga meiega jubedasti pahandama ja tahtis, et me kiirteelt kohe maha keerasime - ma polnud sinna lisanud, et meil on olemas Tšehhi vinjett ja seega ei tahtnud Waze, et me tasulisel teel sõidaksime. Nii kui lisasin vinjeti süsteemi, lükkas Waze meid edasi hoopis teisele teele ja võrreldes Google Mapsiga lühenes meie sõidu aeg tervelt tunni, kuigi kilometraaž jäi samaks. Mõlemal rakendusel on ju sama omanik, aga tuleb välja, et algoritm on siiski erinev, nii et tasub vahel ka samasse kohta püüda jõuda erinevate rakendusega.

Täna on reede ning poolakad sätivad vist juba poolest päevast end suvilatesse teele. Vahetult enne Varssavit algas kerge ummik, kuigi oli alles varajane pärstlõuna. Ummikuid nägime oma teel veel. Sisuliselt 40 kilomeetrit Varssavist Bilaystoki poole sai kordamööda pidurdanud ja kiirendatud, aga keskmine kiirus üle 45 km/h ei tõusnud. Tee oli tihedalt autosid täis ja vahepeal sai paigalgi istuda. Kuigi valisime kiirtee marsruudi, saime siiski ka Poola külavaheteedel pisut sõita, kui politsei meid kiirteelt maha suunas - seal oli juhtunud õnnetus, kus autosid vedav rekka oli tee ehituse suurele vilkuvale märgisele ja autole otsa sõitnud, nii et treileri peal olevad autodki olid kannatada saanud. Arvestades praegu Baltikumis valitsevat kasutatud autode puudujääki, peab ilmselt üks osa inimesi omale uut sõidukit nüüd veel mõnda aega ootama.

Kuigi oleme aastaid Poolas üritanud šopata ja minu eelnevad kogemused on öelnud, et siin korralikku outlet keskust ei ole, olen ma siiski paadunud optimist ja loodan, et asjad ajaga muutuvad. Mõlemale poole Varssavit on tekkinud üks ostukeskus, mis nimetab end tehasepoodide keskuseks. Panin selle aadressi õhinaga sisse ja kui kohale jõudsime, selgus, et jah, brändid on seal olemas küll, aga tegemist on tegelikult lihtsalt kaubanduskeskusega. Korralikku ostuelamusi ikka Saksamaast kodu poole pole meil paraku endiselt. 

Kui Poola on aastatega hoolega uusi kiirteed ehitanud ja vanu korrastanud, siis mõned asjad üllatavad endiselt. Nt võid sattud tee äärsesse puhkeplatsi korralike ja puhaste tasuta tualettidega ja samas sõita üle saja kilomeetri kiirteed selliselt, et tee ääres pole ühtki tanklat, söögikohta ja kõik parkimisplatsid on ajutiselt suletud. Või näha tee ääres mitut kiirsöögikoha reklaami ja kui sinna maha keerad, avastad, et ehitusmehed alles viimistlevad seda seest. Poolakate jaoks on endiselt normaalne sõita ca +20km/h ja kui lubatud maksimumkiirusega kiirteel neile jalgu jääd, on nad varmad selja taga vilgutama. Nad panevad ka usinasti üles kiirusepiirangu lõpu märke, aga üldiselt ei kipu panema seda märki, mis ütleks, mis kiirus sel teel lubatud on - kas see on kiirtee või maantee, sest visuaalselt näevad mõlemad teed ühtemoodi välja ja nii võid vahel sõita kümneid kilomeetreid, püüdes nuputada, on siin 120 km/h või 140 km/h lubatud. Aga endiselt on Poola teed hea kvaliteediga ja tänu uutele kiirteedele üldjuhul Poola ka kiiresti ja hästi läbitav ega ole enam see Kolgata tee, mis vanasti labida tuli. Sellegipoolest, aega tasub varuda, eriti kui ees on pikk sõit. Ja nagu V meile sõnad teele kaasa andis, kiirusta aeglaselt. 

Bratislava - lihtne kivist linn

Linnas on kuumus teistsugune kui maal, kus on tihti rohkem õhku. Aga kuumus on teistsugune sama kaardi juures ka siinpool Euroopat kui kodus - Eestis olles on üle kolmekümne soojakraadi raske taluda ja kuigi Itaalias oli sooja isegi ligi nelikümmend kraadi, tundus veidi pealt kolmekümmend kraadi soe Bratislavas kuidagi ebameeldivalt kuum. Kuigi soe tuul paitas põski, jooksid higitilgad nirinal mööda selga alla.

Esimene mulje Bratislavast algab kaugelt, juba piiri pealt. Eemalt paistab pimedas hästi välja kõrgel mäe otsas keset linna olev valge kindlus, mis on näha juba paarikümne kilomeetri kaugusele. Samas linna sisse sõites palistavad teed suured kõrged nõukaaegsed kortermajad. Sovieti aeg ei ole sellele linnale kuidagi au teinud ja tolleaegset arhitektuuri on kivist kesklinnas palju. Ma pole tolle ajastu fänn ja seega ei oska seda ka kuidagi hinnata. Samas, enamikke selliseid suuri, sirgete seintega maju kaunistavad mitmed kivifiguurid ning linnas on tohutus koguses erinevaid, skulptuure, postamente ja ausambaid. See on üks tõsine kivist linn.

Bratislava hinnatase on oluliselt soodsam kui kõrval riigis Austrias, aga ilmselt ka sealne elatustase on hoopis midagi muud. Kui vanalinna kvartal välja jätta, on kohati tunne, nagu oleksime sattunud ajas 15-20 aastat tagasi. Kui väikeses poes ringi vaatasime, oli meil üks müüja alati kannul, sest turist võib ju varastada. Linnapildis on palju tänavatel seinu soditud, kuid tänavamaalinguid näeb vähe. Tänaval kanalisatsioonikaevus ukerdavad töölised jätavad sellise Onu Heino mulje. Kuigi on suvise turismihooaja tippaeg, on tänavatel inimesi vähe, ent igast baarist ja söögikohast üürgab omaette muusikat. Umbes nagu Eestis millenniumivahetuse paiku. Kokkuvõttes jätab see kõik kuidagi vaese mulje. 

Et Bratislavale mitte liiga teha, siis vanalinna osa on mõnusalt jalutatav ja kompaktne. Ülevalt kindluse juurest avanevad linna punastele kivikatustele ilusad vaated ja linna läbiv lai jõgi lisab sinna olulist karakterit. Ja selgelt on siin linnas ka turistile mõeldud, sest suuremate vaatamisväärsuste juurde pääseb mugavalt autoga, on olemas parkimisvõimalused ning turistidele mõeldud väikesed vanaaegsed bussid toovad inimesi täpselt sinna kuhu vaja. Uued punased trammid vuhisevad peatusest peatusesse iga mõne minuti tagant. Nägime seal juhuslikult ka ühte päris vanaaegset seisvat trammivagunit, kuhu 40date stiilis riietusega inimesed järjest end peale pressisid - olime sattunud pealt nägema mingi filmi võtteid ja sinna linnapilti tundus selles stiilis tegevus kohe ideaalselt sobivat. Võib-olla on see linna läbiv jõgi või midagi muud, aga mulle meenutab Bratislava kuidagi oma olemuselt Riiat, seal on midagi tuttavlikku, aga samas midagi täiesti teistsugust. 

Edasi viis tee meid Tšehhi Nivnice külla V ja A pere juurde. Mõtlesime kuskilt teepealt toidupoest läbi hüpata, et külakostiks midagi kaasa haarata, kuna õues valitsev kuumus oleks varem ostetud ajad lihtsalt üles sulatanud või söögikõlbmatuks muutnud, aga Tšehhi väikelinnades inimesed tahavad õhtut pereseltsis veeta ja see tähendab, et väikesed toidupoed pannakse kinni juba kella 17st, parimal juhul 17:30, ent suuremates linnades kella 22ni lahti olevad supermarketid jäid meie teest enam kui paarikümne km kaugusele. Millal küll väikeste kohtade elanikud poes toidukraami käivad varumas, jääb mulle arusaamatuks, sest päeval on ju inimesed tööl.

On selgelt näha, et Tšehhi ja Slovakkia on olnud pikalt üks riik. Riigipiiri ületamine toimub väikeses kohas majade vahelt nii sujuvalt, et peaaegu poleks märganudki teise riiki saabumist. Ka nende keeled on sisuliselt samad, väikeste erinevustega ning kohalikud regioonid nagu Boheemia, mille keskuseks on Praha ja Moraavia, kus asub Brno, mis varasemalt oli ühtse riigi keskmaa, on nüüdseks riigi ääremaaks muutunud. Kui EL vaba inimeste liikumine on olnud tśehhidele ja slovakkidele heaks võimaluseks üksteise juures tööl käia, siis koroona aeg keeras ka seal asjad pea peale - ühtäkki ei pääsenud inimesed enam teise riiki tööle ning neil tuli valida, kas leida endale uus töö või olla valmis sõitma tööle riigi teise otsa igal nädalal oma preset eemale, kui tööandja seda võimaldada sai. Nüüd on piirid küll taas kõik lahti, aga inimestel ebakindlus endiselt suur ja uus, ees olev energiakriis on siinseid ettevõtteid juba nii palju mõjutanud, et mõned tehased sulgevad end aeg-ajalt mõneks päevaks, et elektrit kokku hoida. Mujal ei ole ma veel kuulnud, et olukord niivõrd kriitiline oleks. 

Viimati sattusime Nivnicasse 2009. aastal, kui oma Euroopa reise alles alustasime. Tutvusin V-ga 15 aastat tagasi Põhja-Prantsusmaal Chrebourgis suveülikoolis olles, kus ma oma käesolevat blogi alles alustasin ja esimest korda tundsin, et tahaks mõnda kogemust kirja panna ning muu maailmaga jagada, aga ka endale tulevikus mälestuseks talletada. Kui avastasin, et meie kodutee Itaaliast Eestisse viib läbi Tšehhi, tundus nostalgiliselt tore V ja ta abikaasa A-ta taas kohtuda üle nii pika aja. Kui viimati nende juures käisime, oli neil kaks väikest last kes nüüd hakkavad keskkooli lõpetama ning nüüd on lapsi neli, kellest noorim on juba 10. Muidu ei saagi aru, kuidas aeg lendab, aga teiste laste pealt näeb seda hästi, olgugi et A ja V polnud ise ajas sisuliselt muutunud ja nägid ikka samasugused välja kui 13 aastat tagasi. Ka meie vastuvõtt V enda tehtud oma mesilastarude mee slivovitšiga ning õhtuse grilliga aias oli sarnane nagu tookord - nii soe, sõbralik ja hubane. Istusime veel aias sumedas suveõhtus metsikute viinapuu väetidega pergolas tähistaeva all hiliste öötundideni, sest taaskohtumine tegi nii palju rõõmu. 

M pani meie päevast kokku ka väikse video: https://youtu.be/2cywbapWjYE

Suurim üllataja Sloveenia

Sloveenia ei ole eestlaste seas eriti popp sihtkoht ja ma ei osanud sellest riigist suurt midagi arvata. Täna olen ma arvamusel, et Sloveenia saab kindlasti käesoleva reisi positiivse üllataja tiitli. Mitte kuskil mujal pole ma tundnud end turistina nii oodatud kui Sloveenias - juba piiril on suured sildid vinjeti vajalikkuse kohta, võimalik samast e-vinjett soetada ja kui selle võimaluse maha magad, on tee äärsetes tanklates igal pool viidad üleval. Ka kiirteedel olevad elektroonilised hoiatustahvlid on kakskeelsed ja jagavad ka infot inglise keeles, mida teistes riikides reeglina me kohanud pole.

Sloveenia maanteed on suured ja korralikud ning väga hea kvaliteediga, mugavad sõita. Või vähemalt on selline kiirtee, mis viib Itaaliast Austriasse. Sloveenia on endine Jugoslaavia osa ning sai Nõukogude Liidust vabaks samal ajal kui Eesti, ent keegi on seal osanud õigeid projekte kirjutada ja hästi lobistada, et 2,1 miljoni elanikuga riigis teed nii korralikud on.

Ljubljana, Sloveenia pealinn, on samuti väga sõbralik. Seal elab umbes sama palju inimesi, kui Tallinnas, ent linn on madal ja näeb välja rohkem nagu Tartu. Ka vaid on rohkem Tartu vaimule omane. Mis on suur erinevus teiste riikidega, siis Sloveenias absoluutselt kõik teenindava sektori inimesed, kellega kokku sattusime, rääkisid pigem väga head inglise keelt. Nendega oli lihtne jutule saada ja nad tundusid vahetud ning siirad.

Meie hotell oli Ljubljana kõige rohelisemas osas, kus ühel pool parki asub loomaaed ja teisel pool on hulk saatkondi. Meie hotellituba oli kaasaegne, kõrgete lagedega ja nägi väga hea välja, mis seadis ootused kõrgele ka hommikusöögile, mida serveeriti buffee asemel a la cartena, mis ei ole väga tavapärane. Söök ise oli maitsev ja isuäratav, kui see lõpuks kohale jõudis - ma pole kunagi varem oodanud hommikusööki hotellis peaaegu tund aega, aga nagu hiljem selgus, on Sloveenias teenindussektoris sarnased mured nagu mujal praegu: inimesi on puudu, värvata pole kedagi ja kui keegi on haige ning puhkusel, siis kukub süsteem lihtsalt kokku.

Ljubljana linnana on väga kompaktne ja armas. Peamised vaatamisväärsused jalutab vabalt läbi paari tunniga ja kõikjal, kuhu satud, on selline soe ja avatud tunne. Ljubljana on linn paljude sildadega ja igal sillal on oma lugu, kuid kõike tuntum neist on draakonisild, mistõttu leiab draakoni kujutisi logona kõikjalt. Samas linna keskmes asuva kindluse maskotiks on väga hästi ära bränditud lossirott, nii et sloveenlased oskavad tekitada ja siduda legende põnevaks. 

Ljubljana keskel on ka üle jõe minemas kolm kõrvuti silda, mille lõpus asub väike plats, kus on Ljubljana linna kohalik ilm - see tähendab, et seal platsil on ilm täpselt selline, nagu linnale endale tundub, et olla võik. Kui väljas särab 33 kraadine päike pilvitus taevas, siis sel platsil sadas õrna vihma. Maagiline, eks? 

Jalutasime piki jõekallast ja vaatasime restoranide terrassidel einestajaid. Sloveenia ei ole jäätiseriik nagu Itaalia, ent jäätisekohvikuid oli siin küll iga nurga peal ja kordades rohkem kui Itaalias. Otsustasime ühte joogipunkti sisse astuda, et sealt midagi jahutavat kaasa haarata ja ühtäkki märkasime külmikus Eesti Põhjala õllesid. See oli nii tohutult veider, sest see oli täiesti suvaline väike müügipunkt kahe külmikuga, kes pakkusid Guinnessi ja Heinekeni ja siis äkki valikut Põhjalast. Tõepoolest, eestlasi leiab ikka seal, kus neid kõige vähem oodata oskad, aga igas linnas on nad mingil kujul olemas. Sedakorda siis õllede näol. 

Tegime teel väikese peatuse ka Mariboris, kuid see linn ei jätnud erilist muljet. Mu äpid ei rääkinud turismiinfo kohta seal suurt midagi ja seda linna nähes oli mul siiras hea meel, et ööbisime Ljubljanas esialgu plaanitud Maribori kiirteehotelli asemel. Samas tunnen, et Sloveenias on nii palju avastada ja see tundub põnev maa olevat, nii et see riik tuleks ühel hetkel eraldi sihtpunktina ehk ettegi võtta, kui veidi enam kodutööd on tehtud, ent kui ka mujale ei jõua, siis Ljubljana on päris kindlasti linn, mis tasub külastamist. 

Kui sõita autoga läbi Euroopa, tasub jälgida kiirteede maksustamise infot  https://www.tolls.eu/ lehelt. Euroopa teedel on maksustamine nii palju muutunud viimaste aastatega ja mitte kõik riigid pole nii turistisõbralikud ja hoolivad kui seda on Sloveenia, et oma kiirteede kasutamise maks vinjeti näol kätte saada. Samas paljud riigid on teinud endale e-vinjeti süsteemi, mida saab möödaminnes veebist ära osta ega pea muretsema riiki sisenedes, kust vinjetti võimalik osta on. Muidugi see alati vanakooli riikide nagu Šveits ja Austria kohta ei kehti, sest seal võib olla küll võimalus vinjetti ette osta, aga ühes riigis peab seda tegema vähemalt kuu ja teises pea kolm nädalat ette, erinevalt nt Slovakkiast või Tšehhist, kus see on vaid paar kiiret klikki telefonis ja juba ongi vinjett olemas.

Sloveeniast on võimalik Slovakkiasse sõita kas läbi Austria või Ungari, ent Ungari kaudu minnes on tegemist pigem külavahe teedega ja kaks tundi pikema sõiduga. Otsustasime minna siiski Austria kaudu ja see andis meile võimaluse peatuda Grazis väikeseks jalasirutuseks. 

Graz on nagu Austria ikka - üsna suur linn, vanalinna osa ja jalakäijate tsoonidega, kuid ei hakanud silma millegi märkimisväärsega. Üksnes inimesed olid tiba teistsugused, kui mujal kohanud oleme: oli kesknädalal lällavaid purjus inimeste kappe, tänavanurgal kangi all magavaid kodutuid, aga ka usuhullude rongkäik. Muidu täitsa tavaline linn, aga pikemaks peatumiseks on ilmselt paremaid valikuid.

Meie GPS otsustas, et pikk monotoonne suure kiirusega tee on pikaks päevaks liiga väsitav ja suunas meid Viinist ümbersõidule mööda väikest maanteed, mis läbis mitmeid ringteid ja väikseid linnu, enne kui enne Slovakia piiri taas kiirteele tagasi jõudsime. Kui Bratislavasse marsruudi sisestasin, olime kiirteel ja ma ei tulnud selle peale, et üle kontrollida, kust Waze meid seekord suunamas on. Reeglina olen GPSi alati usaldanud ja see on ka väga mõistlik otsus olnud. Täna õhtuse vimpka viskamise osas meid kiirteelt väikestele teedele ümber suunata, annan muidugi andeks. Muide, ka GPSi tasub sisestada milliste riikide vinjetid soetatud on, sest muidu hakkab GPS suunama mööda väikseid kõrvalise teid, mille eest tasuda pole vaja, aga mis võib lisada ajakuluna päris mitu tundi. 

Bratislava on nii lähedal Austria piirile, et koguaeg justkui ootad mingit piirilinna ja siis avastadki, et Bratislava ongi just nimelt see piirilinn. Vahetult enne piiri hakkasid eemalt paistma suur punaste vilkuvate tulede jada mitmes reas ja eemalt pimedas vaadates ei saanud me kuidagi aru, mis lennuraja keskel kiirtee asub. Kui lähemale jõudsime, alles siis taipasin, et need on suured elektrituulikud, mille jalgadel on punased vilkuvad tuled.

Saabusime Bratislavasse kohale õhtul pimedas, kui liiklust oli linnas juba vähem ja seetõttu lihtsam vanalinnas sõita, kus meie hotell paiknes. Täna on kahtlemata meie reisi kõige suursugusem ööbimine - meie tuba on ca 55 m2, kahetoaline ning ca 5-meetriste lagedega sviit otse Bratislava vanalinnas. Miks mitte endale lubada terake luksust, kui see on juhuslikult samas hinnaklassis tavapärase hotellitoaga? Planeerivad ju reisikorraldajadki reisi lõpu poole paremaid majutusi, et üldine emotsioon ja mälestus meeldivam oleks. Koju jõudmiseni läheb veel natuke aega, kuid kodutee on juba alanud.

M tegi video ka: https://youtu.be/KZZM8wHvypY

Veiniteost veteni

Tenuta Santome veinimõis on elamus. Ma ei suuda sellest teisiti kui ülivõrdes mõelda, sest mitte kuskil mujal ei ole ma midagi sellist kogenud. Meie tuba oli ruumikas ja väga hubane. Hommikusöögi saalis tervitas meid majaemand ning tutvustas ta enda tehtud koogikesi. Kui keha kinnitasime, jalutas omanik sealt mööda, tervitas meid ning lubas meile teha veinitööstuses tuuri, kui oleme end rahulikult jõudnud kokku pakkida. Nii personaalne ja sõbralik lähenemine pani tundma, nagu oleksime tuttavatele külla tulnud kauged sõbrad, mitte maksvad kliendid.

Tenuta Santome toodab päevas umbes 16 000 pudelit veini ehk selles osas on nad väiketootjad. Peamiseks spetsialiteediks on nende prosecco ja pingot grigio, juurde ka valget ja punast veini muudest viinamarjadest ning alates esimesest toodetud aastakäigust, on neil kõikidest veinidest midagi alles säilitamisel nende veinikeldris. Nad on mahetootjad ja püüavad kasutada nii puhtaid vahendeid kui vähegi võimalik ja mõistlik on, ent 70% nende tarbitavast elektrist tuleb läbi päikesepaneelide, sest Itaalias toimib see aastaringselt. Omanik W näitas meile kogu nende tootmisprotsessi algusest peale alates marjade pressimisest, kääritamisest kuni pudeldamise ja ideaalse 18-kraadises veinikeldris säilitamiseni välja.

Saime täielikult isikliku ringkäigu kogu majas, tutvustades nii pere ajalugu kui ka omanikest vendade vanade USA filmitähtede järgi saadud nimede taustalugu. Ma polnud kunagi varem näinud nii suuri veinimahuteid ega veinivaate, rääkimata kogu protsessi kirjeldusest, kuidas veini toodetakse. On osa veine, mida mahutites hoitakse vaid mõni kuu enne pudeldamist, aga ka üks punane ja üks valge, mida hoitakse 70 kuud. Valge veini puhul eraldatakse marjade kestad mahlast kiiresti, samas kui punasele veinile annabki tema värvi peamiselt see, kui kestad jäetakse mahlaga koos mõneks ajaks käärima. Hiljem lähevad aga marjakestad teisele tootjale grappa valmistamiseks.

Mis kõige olulisem - kui tavaline vein võib säilida pudelites mõnda aega, enne kui need müüki lastakse, siis prosecco on parim just värskelt, aga see tähendab, et valmis veinipõhi peab alati olemas olema ning mullide lisamisprotsessi tehakse täpselt kuu ajalise intrvalliga, et klient saaks alati just kõige parema ja kvaliteetsema vahuveini. Ehk prosecco on alati kohuseks tarbimiseks ega lähe seistes karvavõrdki paremaks, erinevalt tavalisest veinist. 

Kuna Tenuta Santome veinid on värsked ja mahedamaitselised, mis meile mõlemale hästi istusid, mõtlesime neid omajagu kaasa osta. Parim viis selleks oleks lasta veinikastid meile otse koju saata. W lasi uurida oma logistikaspetsialistil transpordi hinda ja arvestades praegu maailmas toimuvat, siis on see hind kujunenud hetkel kõike muud kui normaalseks - ühe pudeli kohta oleks tulnud saatekuluks 7 eurot, mis on juba peaaegu sama hind, millega Eestis kohapeal normaalse prosecco kätte saab. Ka W ise hindas transpordikulu ebamõistlikult kõrgeks, samas ei soovitanud omanik veini meil autosse kaasa osta, sest kui tuleksime suhteliselt pähe juhiga koju tagasi, polekski ehk muret, ent kuna peatume veel mitmes kohas, väljas on väga kuumad ilmad ja autos tõuseb temperatuur ülikõrgeks, siis tavaline vein ilmselt ei seisaks. On olnud juhuseid, kus päikese kätte seisma jäänud autos veinikorgid lups ja lups kuumaga pudelitest välja pressivad ning veinitootjal oleks äärmiselt kahju, kui hea naudingukogemus saamata jääb ja vein nõnda käest läheb. Prosecco puhul on säilimine ehk veidi parem, sest metall hoiab rõhu all olevat korki kinni, ainult et suuremat kogust meil autosse seekord kuidagi ära ei mahtunud. Sellest oli jube kahju. Leppisime W-ga kokku, et nad monitoorivad ka edaspidi transpordihindu Eestisse, püüavad ka Baltikumi leida endale edasimüüja - olgu siinkohal öeldud, et neil on edasimüüjad juba paljudes riikides üle maailma - ning kui ta ise Tallinna satub, siis lähme koos õlut jooma. Selline taaskohtumine kunagi tulevikus oleks küll väga äge. Lahkusime veinimõisast ülivõrdeliste tunnetega ning kui maailmas on vähe neid kohti, kuhu ma meeleldi tagasi läheks ning peaaegu olematu hulk selliseid majutusi, siis Tenuta Santome on koht, kuhu tahaksin kindlasti ühel hetkel uuesti sattuda.

Itaalia kiirteede võrk on üldiselt väga hea, kuid alternatiivseid teid sisuliselt väga ei ole, nii et kui satud ummikusse, tuleb see lihtsalt ära kannatada, sest kuhugi maha keerata pole ja kui ka oleks, siis alternatiivne tee võib lisada kümneid kilomeetreid algsele marsruudile. Oleme nüüd mitmel korral näinud vastassuunas kümnete kilomeetrite kaupa kolmes-neljas reas seisvaid autosid kiirtee ummikus ja olnud seni tänulikud, et oleme sattunud sõitma õigel ajal teises suunas. Nii ka täna. 

Kui on üks koht, kus on selgelt oodata ülisuurtes kogustes turiste, on see Veneetsia. Mäletan lapsepõlvest, kuidas Veneetsia oli justkui müstiline koht ja kui kellelgi õnnestus seal ära käia, oli see midagi äärmiselt erilist ja sellest räägiti alati ülivõrdes. Veinimõisa omanik W oli meid hommikul hoiatanud, et Veneetsiasse liiga hilja jõudes, ei pruugi sinna üldse autoga pääseda ja seetõttu oleks mõistlik pigem auto parkida eelmise linna Mestre suurde rongijaama parkimismajja, võtta sealt paari eurone rong Veneetsia kesklinna ja niimoodi mugavalt Veneetsiat avastada. Meie muidugi mõtlesime, et püüame siiski autoga saada nii kaugele, kui võimalik, ja kui see ei toimi, siis saame ringi keerata ja rongi võtta. 

Veneetsiasse pääseb üle pika silla, mille lõpus on kaks parkimismaja. Üks oli kella poole kaheteistkümne ajal päeval juba triiki täis ning teise mahuvad ainult pisikesed autod, nii et meie universaalkerega Mazda 6 suunati liikluskorralduse poolt sealt kohe eemale. Kolmas, ülisuur parkimismaja, asub krusiisiterminali juures silla lõpus paremat kätt. Kui olime seal ummikus pool tunnikest ära tiksunud, saime parkimismajja sisse ja üsna viimaseid kohti, nii et paarkümmend minutit hiljem saabujad suunati saarelt maismaale lihtsalt tagasi, sest saare parkimiskohad olid täiesti täis saanud. Muidugi peab arvestama veel mõningate nüanssidega nagu ülikitsad parkimiskohad ehk enne tasub sellist parkimist harjutada ja kõik sõiduabid tulevad kasuks ning M aastakümnete pikkune kogemus Hiiumaa praamil autost välja pugemises osas kulus siin ikka väga marjaks ära. Ahjaa, ja kui mujal on parkimise hind selline, et mida kauem pargid, seda soodsamaks tunnihinda läheb, siis Veneetsias on vastupidi - mida lühemalt pargid, seda soodsam tunnihind on, et motiveerida inimesi parkima pigem piiratud aja.

Itaalias kehtib endiselt reegel, et ühistranspordis on FFP2 kaitsemaski kandmise kohustus ja maskita kedagi ühissõidukisse ei lasta. Olin autost küll kotti visanud õhukesed meditsiinilised maskid, millega saime People Moveriga - nii kutsuvad nad juhita kahe peatusega rongi krusiisiterminali ja kesklinna vahel - linna, ent hiljem, kui veetaksoga parklasse tagasi kulgesime, ostsin meile apteegist õiged maskid siiski juurde. Hoolimata väljas lõõskavast päikesest ja üle 30 kraadisest soojast, leidus üha enam ka neid, kes maski tänaval kandsid. Ja pole ka ime, sest Veneetsias olevad rahvahordid on üüratud ning kitsastel tänavatel on inimesed tihedalt koos. 

Veneetsia ise on oma arhitektuurilt üsna tavaline Itaalia linn. Jah, selle eripäraks on enamjaolt tänavate asendumine veetranspordiga, millele kehtivad omad reeglid ja kus on ka paatidele valgusfoorid. Muus osas on tegu kivist väikese linnaga, kus puudub loodus ja rohelus sisuliselt täielikult, kuid vastu kuuma kivi pekslevad Vahemere lained ja paadist otse maja treppi sõitmine, on maailma mõttes siiski midagi absoluutselt erilist ja päris kindlasti tasub seal vähemalt korra elus ära käia. M on Veneetsias kunagi ca 25 aastat tagasi käinud, aga sellist ohoo-efekti, nagu siis, enam Veneetsia seekord ei jätnud. 

Tahtsime õhtuks jõuda Ljubljanasse Sloveenias, kuid et lahkusime Veneetsiast hiljem kui olime plaaninud tänu plaanivälisele hommikusele tuurile veinimõisas, mida ma eelistaks igal kümnel juhul kõigile muudele tegevustele, siis pidime vahele jätma Postoijna koobaste külastuse, kuhu me ajaliselt lihtsalt ei oleks jõudnud. Seevastu keerasime sisse hoopis Triestesse, mis on veel Itaalia linn, aga Sloveeniale ja Horvaatiale niivõrd lähedal, et esmalt tundus, nagu oleksime sattunud hoopis Horvaatiasse. Kogu arhitektuur ja linnakese olemus meenutas väga seda, mida oleme mõnes teises väikses Horvaatia linnas kohanud.

Trieste on ilus linn Vahemere kaldal. Selline piltpostkaardiliselt nunnu oma restoranitänavatega ja üpris suure vanalinna osaga, mis on veidi hoomamatult justkui laiali pillutud. Kui enamikes linnades toimib hästi see, et paned sisse navisse linna keskmes mõne koha ja palud autol navigeerida lähedal asuvasse parklasse, siis Triestes on selline tunne, et kõik muudkui sõidavad mööda kesklinna ringi, aga ühtki parkimisvõimalust seal justkui pole. Ka pole ma käesoleva reisi jooksul näinud ühtki teist linna, kus on nii suur kontsentratsioon tsikleid ja rollereid. 

Lõpuks märkasime ühte parkimismaja viita, millele otsustasime järgneda, kuid see oli täis. Ilma ühegi hoiatussildita selgus aga, et ees olev tänav on tupikus tehtud. Meie ees oli juba kaks autot, kes ukerdasid end ringi keerasid, meie taaga üks pisike auto, mis vabas väravaaugus end ringi sai keeratud, aga meie oma pika autoga, olime kahesuunalisel, üherealisel, mõlemal pool rolleritega ääristatud tänaval veidi hädas. M nikerdas lõpuks sama parkimistaskut kasutades, kus meie taga olnud auto end ringi keeras, sentimeeter haaval meie auto ringi ja saime sealt tulema. Kui mäletan meie eelmisest, enam kui 10 aasta tagusest reisist Itaaliasse kitsaid tänavaid ja võimatuid parkimistingimusi, siis täna tulid need samad mälestused selgelt meelde. Lõpuks õnnestus meil siiski leida kesklinnale üsna lähedal olevasse parkimismajja koht ja saime Triestega põgusalt tutvust teha. Tundub, et Trieste võiks olla üsna ideaalne mereäärne kuurortlinn, kus mõni päev rahulikult tšillida ja puhata.

Tänase öö olime broneerinud Ljubljanasse. Sloveenia on alati jäänud meie reisidest kõrvale ja Eestis ei tundu see sihtkoht kuigi popp olevat, sest Ljubljanast eriti ei räägita. Kui ootamatult Sloveenia piir saabus, märkasime suuri kollaseid silte, mis palus kiirtee jaoks vinjeti osta. Sloveenia piiri peal asub ka putka, kus e-vinjetti väga mugavalt osta saab. See on tõesti hästi läbi mõeldud süsteem. Ja kui mingil põhjusel vinjett sealt ostmata jääb, siis enne järgmist tanklat on tee ääres selge viit, mis vinjeti ostuvõimalusele tähelepanu juhib.

Kuigi Sloveenia on osa eelnevast Jugoslaaviast ja sai vabaks samal ajal kui Eesti 1991. Aastal, siis meie esmane kokkupuude Sloveeniaga on seni olnud väga positiivne. Kiirteed on korraliku kvaliteediga ja mugavad sõita, Ljubljana rohelusala, kus meie hotell täna asub, on palistatud uute majadega ning teenindajad väga professionaalsed, räägivad suurepärast inglise keelt ja hinnatase on meeldivalt soodne. Kuigi õhtu on veel meeldivalt soe, siis sisuliselt üle piiri sõites kukkus temperatuur järsult ca 10 kraadi, olgugi et temperatuur riigipiire ei tunne, kuid ilmselt mõjutab seda siin ümbritsevad mäed. Homme lähme Ljubljanaga lähemalt tutvuma lootuses, et kogu riik üllatab meid sama meeldivalt, kui seni loodud esmamulje juba on. 

M filmis täna hoolega ja pani ka video kokku: https://youtu.be/F8GS97056tE