Kui ma meie tagasiteed planeerisin, siis tahtsin küll tagasi tulla läbi Itaalia, aga plaanisin siit pigem läbi tuhiseda. Oleme korra varem Itaalias nädala veetnud autoga ringi sõites ning siis külastanud nii Milanost kui Bergamot. Tol ajal ei jätnud mulle Milano erilist muljet, küll aga Bergamo kirikud olid nunnud, vaiksed ja ilusad. Tegelikult ei plaaninud ma üldse seekord linnapuhkust ja arvasin, et Šveitsist tulles kulgeme piki järvi ja maalilisi teid mägikülades. Nagu sellele reisile juba kombeks, siis plaanid kipuvad muutuma vastavalt hetkele.
Olime Como järvest juba mööda sõitnud siis, kui Šveitsist tulime ning kuidagi ei tundunud loogiline sõita tagasi mitukümmend kilomeetrit üles järve aarde. Samas meie järgmine hotell asus väikeses Corte Franca külas Iseo järve lähistel, Bergamo ja Veneetsia vahel. Seetõttu tundus loogiline hoopis linnapuhkuse päev teha ja vaadata, kuidas Milano 11 aastaga vahepeal muutunud on.
Kui kiiret ümbruskonna uuringut tegin, mis meile teele jääb, komistasin muuseas 8 km kaugusel oleva Alfa Romeo automuuseumi otsa. Kuna ilusad autod on meid terve reisi saatnud ning Porsche muuseumis juba käisime, tundus järgmine ilusate autode muuseum üsna loogilise plaanina.
Mida teevad kohalikud Itaalia mehed pühapäeva ennelõunati? Kui neil on ilus auto, eriti Alfa Romeo, siis kogunevad nad nendega Alfa Romeo muuseumi ette. Parkimisplatsil oli üks auto ilusam kui teine, haruldusi leidus seal õige mitu. Kui Porsche muuseumis oli kõvasti rõhku pandud autodele endile ja ainsad kaasaegsed lahendused oli audioguide, siis Alfa Romeo muuseumis oli terve nende autode vana ajalugu, ent suur rõhk pandud ka kaasaegsele audio-visuaalile. Kahju oli vaid sellest, et muuseumis kõige uuemaid mudeleid väljas polnud. Aga üldises plaanis tundub, et oleme leidnud automuuseumite näol endale uue hobi.
Mäletan eelmise reisi ajast Itaaliasse, kuidas siin teed olid kohutavalt kitsad, parkima ei mahtunud kuhugi, kuigi sõitsime Fiat 500i-ga ja ega tegelikult parkimiskohti kuskil ka väga ei olnud olemas. Tiirutasime täna oma Mazda 6ga Milano kesklinnas ringi ja otsisime parkimiskohta. Kui tänava servas ka vaba koht oli ja neid isegi leidus, ei saanud me päris täpselt aru, kas võime sinna parkida. Google andis kiireks vastuseks, et kollasega märgitud kohad on elanikele erilubadega, sinised tasulised ja valged tasuta kohad, seda muidugi juhul, kui märgistuse värv alles on. Lõpuks õnnestus meil siiski leida Buonaparte parkimismaja, mille sildist mööda sõitsime, kuid sissepääsu kohe ei märganud.
Kuna Milano peatus polnud mu algses reisiplaanis, polnud ma ka suuresti ette valmistanud, mida siin üldse vaadata. Äkki meenus, et mõnel varasemal reisil olen kasutanud GPS giidi vaatamisväärsuste leidmiseks. Aktiveerisin GPS my City äpi, laadisin alla Milano vaatamisväärsuste soovitused ja nii tegime kesklinnale paari tunniga tiiru peale. Duomo väljak toomkirikuga nägi umbes samasugune välja nagu 11 aastat tagasi ja laias plaanis ei olnud midagi suurt muutunud. Küll aga mäletan, et Milano mulle linnana tookord ei meeldinud, sest ma ei saanud sellest linnast päriselt aru. Seekord tunnetasin linna teistmoodi - Milano on mõnusalt kompaktse kesklinna osaga Lõuna-Euroopa suurlinn, kus majad on pigem madalad ja sajanditevanuse ajalooga. Kui M tehtud videot hiljem vaatasin, tekkis Milano osas assotsiatsioon kuidagi Kuubaga - ilmselt mingi sarnasus neil arhitektuuriliselt ja ka vaibi osas on. Pealegi, pühapäev on igati hea linnaga tutvumiseks, sest inimesi on vähem ja hoolimata 36 soojakraadist õues, ei tundu nii kohutavalt palav, mida ei suuda taluda. Või oleme me lihtsalt soojaga juba harjuma hakanud.
Põhja-Itaalia, eriti Lombardia maakond, kus oleme, sai koroona esimese lainega väga tugevalt pihta ning siinkandis oli rekordiliselt palju haigestumisi ja surmasid. Kuigi koroonapiiranguid hetkel pole ja väliselt paistab, nagu maailm oleks normaliseerunud, nii et avalikes kohtades on desovahendeid oluliselt vähem kui meil Baltikumis, siis liikudes rohkem äärelinna poole, ilmub ka rohkem maske nii tänavapilti kui avalikesse kohtadesse. Kui äärelinna kaubanduskeskuses korraks peatuse tegime ja umbes pooled inimesed maskides olid, tekkis ka mul tunne, et peaks minema autost maski ära tooma, sest üldises toonis maskita olla tundus kuidagi imelik.
Meie tänane öö on Iseo järve lähedal Corte Franca väikeses külas kolmekordses traditsioonilises u-kujulises kivimajas, mis ilmselt kunagi varem on olnud veinimõis. Tundsin end veidi nagu mõisapreili. Loodus on ümberringi imeliselt roheline ja lopsakas. Võtsime hotelli Michelin Guides ära mainitud restoranis degustatsioonimenüü, et proovida võimalikult laia valikut kohalikke roogi. Kuus käiku ja kaks tundi hiljem oli kõhul sõna otseses mõttes valus, sest toit maitses hästi ja portsjoni suurused ei olnud tillukesed proovimiseks, vaid sellise suurusega, mida serveeritakse tipprestoranides täis portsuna. Kuigi ma eriline magusaarmastaja ei ole, siis magustoiduks serveeritud Parfait a la pistache oli nii imeliselt hea, et midagi sellist pole ma ammu saanud. Itaallased ikka oskavad süüa teha. Aga mitte ainult, ka veinid ja kohvid on nende pärusmaa. Täna lõuna ajal saadud pisikeses tassis jääkohv oli samuti unistama panevalt hea. Itaalia on tõesti riik, kuhu võib kergelt armuda, sest armastus käib ju kõhu kaudu.
M tehtud video: https://youtu.be/VULL_eJu2v8
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar