Tenuta Santome veinimõis on elamus. Ma ei suuda sellest teisiti kui ülivõrdes mõelda, sest mitte kuskil mujal ei ole ma midagi sellist kogenud. Meie tuba oli ruumikas ja väga hubane. Hommikusöögi saalis tervitas meid majaemand ning tutvustas ta enda tehtud koogikesi. Kui keha kinnitasime, jalutas omanik sealt mööda, tervitas meid ning lubas meile teha veinitööstuses tuuri, kui oleme end rahulikult jõudnud kokku pakkida. Nii personaalne ja sõbralik lähenemine pani tundma, nagu oleksime tuttavatele külla tulnud kauged sõbrad, mitte maksvad kliendid.
Tenuta Santome toodab päevas umbes 16 000 pudelit veini ehk selles osas on nad väiketootjad. Peamiseks spetsialiteediks on nende prosecco ja pingot grigio, juurde ka valget ja punast veini muudest viinamarjadest ning alates esimesest toodetud aastakäigust, on neil kõikidest veinidest midagi alles säilitamisel nende veinikeldris. Nad on mahetootjad ja püüavad kasutada nii puhtaid vahendeid kui vähegi võimalik ja mõistlik on, ent 70% nende tarbitavast elektrist tuleb läbi päikesepaneelide, sest Itaalias toimib see aastaringselt. Omanik W näitas meile kogu nende tootmisprotsessi algusest peale alates marjade pressimisest, kääritamisest kuni pudeldamise ja ideaalse 18-kraadises veinikeldris säilitamiseni välja.
Saime täielikult isikliku ringkäigu kogu majas, tutvustades nii pere ajalugu kui ka omanikest vendade vanade USA filmitähtede järgi saadud nimede taustalugu. Ma polnud kunagi varem näinud nii suuri veinimahuteid ega veinivaate, rääkimata kogu protsessi kirjeldusest, kuidas veini toodetakse. On osa veine, mida mahutites hoitakse vaid mõni kuu enne pudeldamist, aga ka üks punane ja üks valge, mida hoitakse 70 kuud. Valge veini puhul eraldatakse marjade kestad mahlast kiiresti, samas kui punasele veinile annabki tema värvi peamiselt see, kui kestad jäetakse mahlaga koos mõneks ajaks käärima. Hiljem lähevad aga marjakestad teisele tootjale grappa valmistamiseks.
Mis kõige olulisem - kui tavaline vein võib säilida pudelites mõnda aega, enne kui need müüki lastakse, siis prosecco on parim just värskelt, aga see tähendab, et valmis veinipõhi peab alati olemas olema ning mullide lisamisprotsessi tehakse täpselt kuu ajalise intrvalliga, et klient saaks alati just kõige parema ja kvaliteetsema vahuveini. Ehk prosecco on alati kohuseks tarbimiseks ega lähe seistes karvavõrdki paremaks, erinevalt tavalisest veinist.
Kuna Tenuta Santome veinid on värsked ja mahedamaitselised, mis meile mõlemale hästi istusid, mõtlesime neid omajagu kaasa osta. Parim viis selleks oleks lasta veinikastid meile otse koju saata. W lasi uurida oma logistikaspetsialistil transpordi hinda ja arvestades praegu maailmas toimuvat, siis on see hind kujunenud hetkel kõike muud kui normaalseks - ühe pudeli kohta oleks tulnud saatekuluks 7 eurot, mis on juba peaaegu sama hind, millega Eestis kohapeal normaalse prosecco kätte saab. Ka W ise hindas transpordikulu ebamõistlikult kõrgeks, samas ei soovitanud omanik veini meil autosse kaasa osta, sest kui tuleksime suhteliselt pähe juhiga koju tagasi, polekski ehk muret, ent kuna peatume veel mitmes kohas, väljas on väga kuumad ilmad ja autos tõuseb temperatuur ülikõrgeks, siis tavaline vein ilmselt ei seisaks. On olnud juhuseid, kus päikese kätte seisma jäänud autos veinikorgid lups ja lups kuumaga pudelitest välja pressivad ning veinitootjal oleks äärmiselt kahju, kui hea naudingukogemus saamata jääb ja vein nõnda käest läheb. Prosecco puhul on säilimine ehk veidi parem, sest metall hoiab rõhu all olevat korki kinni, ainult et suuremat kogust meil autosse seekord kuidagi ära ei mahtunud. Sellest oli jube kahju. Leppisime W-ga kokku, et nad monitoorivad ka edaspidi transpordihindu Eestisse, püüavad ka Baltikumi leida endale edasimüüja - olgu siinkohal öeldud, et neil on edasimüüjad juba paljudes riikides üle maailma - ning kui ta ise Tallinna satub, siis lähme koos õlut jooma. Selline taaskohtumine kunagi tulevikus oleks küll väga äge. Lahkusime veinimõisast ülivõrdeliste tunnetega ning kui maailmas on vähe neid kohti, kuhu ma meeleldi tagasi läheks ning peaaegu olematu hulk selliseid majutusi, siis Tenuta Santome on koht, kuhu tahaksin kindlasti ühel hetkel uuesti sattuda.
Itaalia kiirteede võrk on üldiselt väga hea, kuid alternatiivseid teid sisuliselt väga ei ole, nii et kui satud ummikusse, tuleb see lihtsalt ära kannatada, sest kuhugi maha keerata pole ja kui ka oleks, siis alternatiivne tee võib lisada kümneid kilomeetreid algsele marsruudile. Oleme nüüd mitmel korral näinud vastassuunas kümnete kilomeetrite kaupa kolmes-neljas reas seisvaid autosid kiirtee ummikus ja olnud seni tänulikud, et oleme sattunud sõitma õigel ajal teises suunas. Nii ka täna.
Kui on üks koht, kus on selgelt oodata ülisuurtes kogustes turiste, on see Veneetsia. Mäletan lapsepõlvest, kuidas Veneetsia oli justkui müstiline koht ja kui kellelgi õnnestus seal ära käia, oli see midagi äärmiselt erilist ja sellest räägiti alati ülivõrdes. Veinimõisa omanik W oli meid hommikul hoiatanud, et Veneetsiasse liiga hilja jõudes, ei pruugi sinna üldse autoga pääseda ja seetõttu oleks mõistlik pigem auto parkida eelmise linna Mestre suurde rongijaama parkimismajja, võtta sealt paari eurone rong Veneetsia kesklinna ja niimoodi mugavalt Veneetsiat avastada. Meie muidugi mõtlesime, et püüame siiski autoga saada nii kaugele, kui võimalik, ja kui see ei toimi, siis saame ringi keerata ja rongi võtta.
Veneetsiasse pääseb üle pika silla, mille lõpus on kaks parkimismaja. Üks oli kella poole kaheteistkümne ajal päeval juba triiki täis ning teise mahuvad ainult pisikesed autod, nii et meie universaalkerega Mazda 6 suunati liikluskorralduse poolt sealt kohe eemale. Kolmas, ülisuur parkimismaja, asub krusiisiterminali juures silla lõpus paremat kätt. Kui olime seal ummikus pool tunnikest ära tiksunud, saime parkimismajja sisse ja üsna viimaseid kohti, nii et paarkümmend minutit hiljem saabujad suunati saarelt maismaale lihtsalt tagasi, sest saare parkimiskohad olid täiesti täis saanud. Muidugi peab arvestama veel mõningate nüanssidega nagu ülikitsad parkimiskohad ehk enne tasub sellist parkimist harjutada ja kõik sõiduabid tulevad kasuks ning M aastakümnete pikkune kogemus Hiiumaa praamil autost välja pugemises osas kulus siin ikka väga marjaks ära. Ahjaa, ja kui mujal on parkimise hind selline, et mida kauem pargid, seda soodsamaks tunnihinda läheb, siis Veneetsias on vastupidi - mida lühemalt pargid, seda soodsam tunnihind on, et motiveerida inimesi parkima pigem piiratud aja.
Itaalias kehtib endiselt reegel, et ühistranspordis on FFP2 kaitsemaski kandmise kohustus ja maskita kedagi ühissõidukisse ei lasta. Olin autost küll kotti visanud õhukesed meditsiinilised maskid, millega saime People Moveriga - nii kutsuvad nad juhita kahe peatusega rongi krusiisiterminali ja kesklinna vahel - linna, ent hiljem, kui veetaksoga parklasse tagasi kulgesime, ostsin meile apteegist õiged maskid siiski juurde. Hoolimata väljas lõõskavast päikesest ja üle 30 kraadisest soojast, leidus üha enam ka neid, kes maski tänaval kandsid. Ja pole ka ime, sest Veneetsias olevad rahvahordid on üüratud ning kitsastel tänavatel on inimesed tihedalt koos.
Veneetsia ise on oma arhitektuurilt üsna tavaline Itaalia linn. Jah, selle eripäraks on enamjaolt tänavate asendumine veetranspordiga, millele kehtivad omad reeglid ja kus on ka paatidele valgusfoorid. Muus osas on tegu kivist väikese linnaga, kus puudub loodus ja rohelus sisuliselt täielikult, kuid vastu kuuma kivi pekslevad Vahemere lained ja paadist otse maja treppi sõitmine, on maailma mõttes siiski midagi absoluutselt erilist ja päris kindlasti tasub seal vähemalt korra elus ära käia. M on Veneetsias kunagi ca 25 aastat tagasi käinud, aga sellist ohoo-efekti, nagu siis, enam Veneetsia seekord ei jätnud.
Tahtsime õhtuks jõuda Ljubljanasse Sloveenias, kuid et lahkusime Veneetsiast hiljem kui olime plaaninud tänu plaanivälisele hommikusele tuurile veinimõisas, mida ma eelistaks igal kümnel juhul kõigile muudele tegevustele, siis pidime vahele jätma Postoijna koobaste külastuse, kuhu me ajaliselt lihtsalt ei oleks jõudnud. Seevastu keerasime sisse hoopis Triestesse, mis on veel Itaalia linn, aga Sloveeniale ja Horvaatiale niivõrd lähedal, et esmalt tundus, nagu oleksime sattunud hoopis Horvaatiasse. Kogu arhitektuur ja linnakese olemus meenutas väga seda, mida oleme mõnes teises väikses Horvaatia linnas kohanud.
Trieste on ilus linn Vahemere kaldal. Selline piltpostkaardiliselt nunnu oma restoranitänavatega ja üpris suure vanalinna osaga, mis on veidi hoomamatult justkui laiali pillutud. Kui enamikes linnades toimib hästi see, et paned sisse navisse linna keskmes mõne koha ja palud autol navigeerida lähedal asuvasse parklasse, siis Triestes on selline tunne, et kõik muudkui sõidavad mööda kesklinna ringi, aga ühtki parkimisvõimalust seal justkui pole. Ka pole ma käesoleva reisi jooksul näinud ühtki teist linna, kus on nii suur kontsentratsioon tsikleid ja rollereid.
Lõpuks märkasime ühte parkimismaja viita, millele otsustasime järgneda, kuid see oli täis. Ilma ühegi hoiatussildita selgus aga, et ees olev tänav on tupikus tehtud. Meie ees oli juba kaks autot, kes ukerdasid end ringi keerasid, meie taaga üks pisike auto, mis vabas väravaaugus end ringi sai keeratud, aga meie oma pika autoga, olime kahesuunalisel, üherealisel, mõlemal pool rolleritega ääristatud tänaval veidi hädas. M nikerdas lõpuks sama parkimistaskut kasutades, kus meie taga olnud auto end ringi keeras, sentimeeter haaval meie auto ringi ja saime sealt tulema. Kui mäletan meie eelmisest, enam kui 10 aasta tagusest reisist Itaaliasse kitsaid tänavaid ja võimatuid parkimistingimusi, siis täna tulid need samad mälestused selgelt meelde. Lõpuks õnnestus meil siiski leida kesklinnale üsna lähedal olevasse parkimismajja koht ja saime Triestega põgusalt tutvust teha. Tundub, et Trieste võiks olla üsna ideaalne mereäärne kuurortlinn, kus mõni päev rahulikult tšillida ja puhata.
Tänase öö olime broneerinud Ljubljanasse. Sloveenia on alati jäänud meie reisidest kõrvale ja Eestis ei tundu see sihtkoht kuigi popp olevat, sest Ljubljanast eriti ei räägita. Kui ootamatult Sloveenia piir saabus, märkasime suuri kollaseid silte, mis palus kiirtee jaoks vinjeti osta. Sloveenia piiri peal asub ka putka, kus e-vinjetti väga mugavalt osta saab. See on tõesti hästi läbi mõeldud süsteem. Ja kui mingil põhjusel vinjett sealt ostmata jääb, siis enne järgmist tanklat on tee ääres selge viit, mis vinjeti ostuvõimalusele tähelepanu juhib.
Kuigi Sloveenia on osa eelnevast Jugoslaaviast ja sai vabaks samal ajal kui Eesti 1991. Aastal, siis meie esmane kokkupuude Sloveeniaga on seni olnud väga positiivne. Kiirteed on korraliku kvaliteediga ja mugavad sõita, Ljubljana rohelusala, kus meie hotell täna asub, on palistatud uute majadega ning teenindajad väga professionaalsed, räägivad suurepärast inglise keelt ja hinnatase on meeldivalt soodne. Kuigi õhtu on veel meeldivalt soe, siis sisuliselt üle piiri sõites kukkus temperatuur järsult ca 10 kraadi, olgugi et temperatuur riigipiire ei tunne, kuid ilmselt mõjutab seda siin ümbritsevad mäed. Homme lähme Ljubljanaga lähemalt tutvuma lootuses, et kogu riik üllatab meid sama meeldivalt, kui seni loodud esmamulje juba on.
M filmis täna hoolega ja pani ka video kokku: https://youtu.be/F8GS97056tE
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar