Puhkus Itaalias on paljudele unistus. See on midagi, mille jaoks laenatakse kohale teiselt poolt maailmat ja võetakse ette pikki retki. Itaalia idüll sõltub aga väga suuresti sellest, kuidas seda ise kujundad ja kuhu satud.
Itaallaste jaoks hakkab puhkus augustis. Puhkus tähendab eranditult mõne veekogu äärde minekut. Euroopa puhkab siis juba mõnda aega ja kui mõelda 39 kraadisele kuumusele ning päikesepaistele helesinises pilvisus taevas, on see alati seotud veega. Nii sätib suur osa inimesi end just kas mere või järvede äärde ja suuri ilusaid Järvesilma Itaalias leidub mägede piirkonnas palju. Meie maamõisa laadse ööbimiskoha lähedal on Iseo järv, kuhu tahtsin hommikul korraks sisse sulpsata. Panin sisse järve ääres suvalise koha Google Mapsi, ent teel oli õnnetus juhtunud ja ees seisis tohutu ummik. Keerasime auto otsa ringi ja vaatasime järve üle hoopis kohalikust paadisadamast. Ujumiseks see koht kuidagi ei sobinud, kuid suur sileda veega kivise rannaga mägede vaheline järv oli siiski lummav.
Itaalias on väga palju inimesi ning asustustihedus oluliselt suurem kui me harjunud oleme, lisaks veel turistid. Popimate puhkekohtade suunas liigub autosid hordidena kaupa ning ka kiirteed kipuvad umbe end tõmbama. Kui valida oma sihtkohaks mõni tundub turismiobjekt nagu mõni suurem järv või popim linn, siis leidub seal inimesi palju ja kõikjal. Püüdsime end sättida Garda järve äärde, mis iseenesest on suur, aga ka puhkajate hulgas on see äärmiselt populaarne. Parkimiskohta leidmisel oli abi juba eelnevast teadmisest - ühel pool teed olid sinise märgistusega kohad, millel tasuline parkimine ajapiiranguga kuni 8 tundi ja testil pool teed valge märgistusega tasuta kohad, kus parkimiskellaga võis seista kuni 3 tundi. Kuna meil pikka peatust plaanis polnud, sobis valge koht suurepäraselt. Parkimisega on üldse Itaalias niimoodi, et natuke kodutööd tasub ära ette teha, kuid asjad pole sugugi nii keerulised, kui esmalt tundub. Ja liigne paanika võib tähendada ka tunnihinna olulist üle maksmist - nii leidsin esimese hooga parkimisäpist Veronas parkla tunnihinnaga 11 eurot, kui Waze meid juhatas aga tänaval asuva parkimisplatsini 1 eurot/tunni kohta.
Itaalias on maa väga selgelt ära jagatud ja siin puudub rannikuäärne igameheõigus, nii et maaomanikud on tihti tõmmanud oma aia veepiirini koos lukustatavad väravaga. Garda äärde jõudes ei olnudki nii lihtne leida õiget kohta, kust järve äärde saaks ja kui lõpuks suurtele rahvamassidele järgnesime, sai meile kiiresti selgeks, et sellise hulga inimestega koos kitsal järveäärsel alal mingit suuremat mõnu ilmselt pole. Vaatasime järve üle, jalutasime läbi pargi auto juurde tagasi ja võtsime suuna Verona poole.
Verona - suure armastuse linn, mille on eelkõige kuulsaks teinud Shakespeare oma Romeo ja Juliaga, olgugi et väidetavalt polnud ta ise kordagi Itaalias käinud. Linn, mille majad on pastelsete roosades toonides ja mis varasemates sõdades, eriti teises maailmasõjas omajagu pihta sai, sest asub strateegiliselt olulises kohas, mistõttu seal kõik sillad õhku lasti ja hiljem taastatmist vajasid. Linnas on eraldi võimalikus üle vaadata ka kõik Shakespearega seotud olulisemad asukohad, sealhulgas Julia maja rõdu, mille all Romeo nii härdalt palus, kuid selleks tuleb seista lõõskavas peaaegu 40-kraadises päikeses korralikus pikas sabas. Kui võrrelda turistide hulka Milanos eile ja täna Veronas, siis Verona ületas seda oluliselt - ei tea, kas see on seotud nädalapäevaga või sellega, et Verona on rohkem turistikas kui Milano, ent olgugi et Covid on oma nähtava jälje turismile jätnud, liigub praegu rahvast juba palju ringi. Eriti palju näeb Hollandi numbrimärkidega autosid, aga on ka palju teisi rahvaid.
Verona tänaval nägime kahte kena naisterahvast, kes oleks justkui Milano moelavadelt maha astunud otse keskaegsele linnatänavale. M kommenteeris põgusalt nende ilu ja kui neist tänaval möödusime, kuulsime oma üllatuseks eesti keelt. Eesti keele rääkijaid on maailmas vähe ja nii võib tunduda, et ega meist keegi suurt aru ei saa, kui kõva häälega kuskil räägime, aga nagu ikka, on eestlane kõige ootamatumas kohas. Kõrged kontsad kiviplaatteel oleks võinud väikse vihje Ida-Euroopa kohta anda, aga samas, see on Itaalia, siin näeb kõikvõimalikke moekooslusi segamini turisti mugavustega, nii et alati on midagi vaadata.
Kui algselt olin tänaseks plaaninud Veneetsia külastuse ja homseks Noventa Di Piave outleti shopingu, siis kella vaadates tegi M ettepaneku need kaks tegevust ära vahetada ja ööbimiseks broneeritud veinimõisa pigem täpselt jõuda. Olin elevil mõttest, et saame päriselt ööbida veinimõisas, sest see on olnud üks mu salajasi soove juba päris mitu aastat, aga päriselt pole see niimoodi õnnestunud, kuid liiga kõrgele oma ootusi ka kruttida ei julgenud, sest netis pole alati kõik asjad päris nii nagu need tunduvad.
Kui Tenuta Santome majutusvõimalust bookingus paar nädalat tagasi märkasin, ei mõelnud ma kaks korda, vaid broneerisin selle kohe. Google Maps tahtis meid saata esmalt mööda suletud teed, Waze viis meid küll õige viinamarjaistanduse juurde, aga valele poole istandust. Kui lõpuks õige maja juurde kohale jõudsime, ootas meid maja ees meesterahvas, kes meid sõbralikult tervitas ja hiljem selgus, et ta on üks kahest vennast, kes veinimõisa peab. Tema tegeleb turunduse ja müügiga ning vend, kellega kohtusime möödaminnes, tootmisega.
Tenuta Santome on päris ehtne kaasaegne veinimõis, mis on eelkõige orienteeritud ärikliendile ja muud kliendid satuvad siia justkui veidi kogemata ja möödaminnes. Nagu omanik ise ütles, neil pole basseini, kuid suvine puhkaja ootab just seda, samas on veinimõisa eeliseks privaatsus, rahu ja vaikus, mis basseini olemasolul kaoks. Tenuta Santome on väike veinitööstus, kõigest 12 töötajaga tehakse enamus töid ära, sekka mõned hooajatööliste. Siin on 7 tuba ja 75 hektarit viinamarju, millest pool korjatakse käsitsi, ent kogu veini tegemise protsess tehakse siiski käsitsi. See on prosecco piirkond, kuigi päris siinsetel savistel muldadel kasvavad pigem teised viinamarjad ja prosecco istandus on veidi eemal.
Omanik W küsis, kas soovime ka lähedal olevas külas õhtustada ning broneeris meile laua koduse õhkkonnas aiarestorani, kuid enne seda, kas oleksime nõus temaga koos klaasikese kohalikku veini proovima. Loomulikult tahtsime kohalikud veinid ära katsetada. W valas meile esmalt klaasi proseccot ning selgitas, et Brut sisaldab reeglina vaid 7 g suhkrut, seejärel tuleb Extra Dry ja Dry sisaldab neist kõige enam, 15g suhkrut, kuigi kvaliteetse vahuveini puhul seda alati maitsest ära ei tunne. Tenuta Santome toodab ka punast vahuveini, kuid seda ei tasu segamini ajada Lambruscoga, mis on oma olemuselt pigem väga magus. Nende toodetud punane vahuvein on kerge ja väikese mulliga, tehtud hilissügisel korjatud viinamarjadest ning kauni tumepunase, läbipaistva kirsiliku tooniga mahedamaitseline vein, mis oli minu jaoks suur positiivne üllataja ja tänase õhtu kindel lemmik.
Jutustasime omanikuga tunnikese, proovisime erinevaid vahuveine ning sattusime pikemalt rääkima ka juustudest ning sellest, kuidas Šveitsis ühte meiereid külastasime, mille peale W tõi külmikust välja suure tüki kirju kestaga juustu, mida nad ostavad kerana, hoiavad siis kuukese tühjaks pigistatud viinamarjakestades ja seejärel tarbivad. Ah, see õhtu oli kujunenud ideaalseks!
Kõlab ehk veidi uskumatult, aga koroona ajal oli siinkandis ka veiniga keeruline lugu. Ühtäkki kukkusid tellimused ära, kuid uus saak valmis, ent eelmine aastakäiku oli veel vaatides ees. Siin oli omanikel valik, kas lasta viinamarjad käest ära minna, valada eelmise aastakäigu vein nö põrandale või leida muu lahendus - kuna toidupoodide odavad veinid läksid populaarseks, siis suured tootjad hakkasid rohkem pakiveinie tootma milleks osteti kokku kvaliteetset viinamarjamahla, sest nõudlus suurenes üle öö, siis õnnestus neil siiski oma viinamarjamahl, küll soodsamatel tingimustel, maha müüa.
Siin veinimõisas asub kontor samas majas, kus on toad ja hommikusöögi ruum, mille nurgas asub külmik, kus on kogu kohalik valik saadaval proovimiseks. Pane vaid lehele kirja millise pudeli külmikust võtsid ja see lisatakse su arvele. Muuseas selgus, et oleme täna ainsad külalised ja kuna kedagi peale meie saabumist õhtul enam kohapeal pole, on kogu veinimõis vaid meie kahe päralt. Veidralt uhke tunne on saada veinimõisa võtmed ja omada veinimõisa väga privaatselt endale üheks õhtuks. See kõik on lihtsalt imeline ja tundub veidi ebareaalne. Istuda Itaalias viinamarja istanduses pergalos, nautida ideaalsel temperatuuril suurepärast kohalikku veini, saada personaalne maitsmiskogemus otse omanikult täieliku naudinguga, taamal siristamas ritsikad, sirp-kuu taevas paistmas, olles vaid kahekesi. Mida enamat oskab hing tahta ühelt puhkuselt? Toskaana puhkusest räägitakse ülivõrdes, ka meie oleme seda kogenud 11 aastat tagasi omal käel esimest korda Itaalias, aga tõeline Itaalia avas end meile alles nüüd, just sellel reisil. On raske uskuda, et miski võiks ületada seda puhkust, mida oleme kogenud Lombardias reisides. See on minu Itaalia. See on tõeline Itaalia idüll.
M tegi päevast ka väikese video:https://youtu.be/vTN41Rbz-go
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar