Linnas on kuumus teistsugune kui maal, kus on tihti rohkem õhku. Aga kuumus on teistsugune sama kaardi juures ka siinpool Euroopat kui kodus - Eestis olles on üle kolmekümne soojakraadi raske taluda ja kuigi Itaalias oli sooja isegi ligi nelikümmend kraadi, tundus veidi pealt kolmekümmend kraadi soe Bratislavas kuidagi ebameeldivalt kuum. Kuigi soe tuul paitas põski, jooksid higitilgad nirinal mööda selga alla.
Esimene mulje Bratislavast algab kaugelt, juba piiri pealt. Eemalt paistab pimedas hästi välja kõrgel mäe otsas keset linna olev valge kindlus, mis on näha juba paarikümne kilomeetri kaugusele. Samas linna sisse sõites palistavad teed suured kõrged nõukaaegsed kortermajad. Sovieti aeg ei ole sellele linnale kuidagi au teinud ja tolleaegset arhitektuuri on kivist kesklinnas palju. Ma pole tolle ajastu fänn ja seega ei oska seda ka kuidagi hinnata. Samas, enamikke selliseid suuri, sirgete seintega maju kaunistavad mitmed kivifiguurid ning linnas on tohutus koguses erinevaid, skulptuure, postamente ja ausambaid. See on üks tõsine kivist linn.
Bratislava hinnatase on oluliselt soodsam kui kõrval riigis Austrias, aga ilmselt ka sealne elatustase on hoopis midagi muud. Kui vanalinna kvartal välja jätta, on kohati tunne, nagu oleksime sattunud ajas 15-20 aastat tagasi. Kui väikeses poes ringi vaatasime, oli meil üks müüja alati kannul, sest turist võib ju varastada. Linnapildis on palju tänavatel seinu soditud, kuid tänavamaalinguid näeb vähe. Tänaval kanalisatsioonikaevus ukerdavad töölised jätavad sellise Onu Heino mulje. Kuigi on suvise turismihooaja tippaeg, on tänavatel inimesi vähe, ent igast baarist ja söögikohast üürgab omaette muusikat. Umbes nagu Eestis millenniumivahetuse paiku. Kokkuvõttes jätab see kõik kuidagi vaese mulje.
Et Bratislavale mitte liiga teha, siis vanalinna osa on mõnusalt jalutatav ja kompaktne. Ülevalt kindluse juurest avanevad linna punastele kivikatustele ilusad vaated ja linna läbiv lai jõgi lisab sinna olulist karakterit. Ja selgelt on siin linnas ka turistile mõeldud, sest suuremate vaatamisväärsuste juurde pääseb mugavalt autoga, on olemas parkimisvõimalused ning turistidele mõeldud väikesed vanaaegsed bussid toovad inimesi täpselt sinna kuhu vaja. Uued punased trammid vuhisevad peatusest peatusesse iga mõne minuti tagant. Nägime seal juhuslikult ka ühte päris vanaaegset seisvat trammivagunit, kuhu 40date stiilis riietusega inimesed järjest end peale pressisid - olime sattunud pealt nägema mingi filmi võtteid ja sinna linnapilti tundus selles stiilis tegevus kohe ideaalselt sobivat. Võib-olla on see linna läbiv jõgi või midagi muud, aga mulle meenutab Bratislava kuidagi oma olemuselt Riiat, seal on midagi tuttavlikku, aga samas midagi täiesti teistsugust.
Edasi viis tee meid Tšehhi Nivnice külla V ja A pere juurde. Mõtlesime kuskilt teepealt toidupoest läbi hüpata, et külakostiks midagi kaasa haarata, kuna õues valitsev kuumus oleks varem ostetud ajad lihtsalt üles sulatanud või söögikõlbmatuks muutnud, aga Tšehhi väikelinnades inimesed tahavad õhtut pereseltsis veeta ja see tähendab, et väikesed toidupoed pannakse kinni juba kella 17st, parimal juhul 17:30, ent suuremates linnades kella 22ni lahti olevad supermarketid jäid meie teest enam kui paarikümne km kaugusele. Millal küll väikeste kohtade elanikud poes toidukraami käivad varumas, jääb mulle arusaamatuks, sest päeval on ju inimesed tööl.
On selgelt näha, et Tšehhi ja Slovakkia on olnud pikalt üks riik. Riigipiiri ületamine toimub väikeses kohas majade vahelt nii sujuvalt, et peaaegu poleks märganudki teise riiki saabumist. Ka nende keeled on sisuliselt samad, väikeste erinevustega ning kohalikud regioonid nagu Boheemia, mille keskuseks on Praha ja Moraavia, kus asub Brno, mis varasemalt oli ühtse riigi keskmaa, on nüüdseks riigi ääremaaks muutunud. Kui EL vaba inimeste liikumine on olnud tśehhidele ja slovakkidele heaks võimaluseks üksteise juures tööl käia, siis koroona aeg keeras ka seal asjad pea peale - ühtäkki ei pääsenud inimesed enam teise riiki tööle ning neil tuli valida, kas leida endale uus töö või olla valmis sõitma tööle riigi teise otsa igal nädalal oma preset eemale, kui tööandja seda võimaldada sai. Nüüd on piirid küll taas kõik lahti, aga inimestel ebakindlus endiselt suur ja uus, ees olev energiakriis on siinseid ettevõtteid juba nii palju mõjutanud, et mõned tehased sulgevad end aeg-ajalt mõneks päevaks, et elektrit kokku hoida. Mujal ei ole ma veel kuulnud, et olukord niivõrd kriitiline oleks.
Viimati sattusime Nivnicasse 2009. aastal, kui oma Euroopa reise alles alustasime. Tutvusin V-ga 15 aastat tagasi Põhja-Prantsusmaal Chrebourgis suveülikoolis olles, kus ma oma käesolevat blogi alles alustasin ja esimest korda tundsin, et tahaks mõnda kogemust kirja panna ning muu maailmaga jagada, aga ka endale tulevikus mälestuseks talletada. Kui avastasin, et meie kodutee Itaaliast Eestisse viib läbi Tšehhi, tundus nostalgiliselt tore V ja ta abikaasa A-ta taas kohtuda üle nii pika aja. Kui viimati nende juures käisime, oli neil kaks väikest last kes nüüd hakkavad keskkooli lõpetama ning nüüd on lapsi neli, kellest noorim on juba 10. Muidu ei saagi aru, kuidas aeg lendab, aga teiste laste pealt näeb seda hästi, olgugi et A ja V polnud ise ajas sisuliselt muutunud ja nägid ikka samasugused välja kui 13 aastat tagasi. Ka meie vastuvõtt V enda tehtud oma mesilastarude mee slivovitšiga ning õhtuse grilliga aias oli sarnane nagu tookord - nii soe, sõbralik ja hubane. Istusime veel aias sumedas suveõhtus metsikute viinapuu väetidega pergolas tähistaeva all hiliste öötundideni, sest taaskohtumine tegi nii palju rõõmu.
M pani meie päevast kokku ka väikse video: https://youtu.be/2cywbapWjYE
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar