Neljapäev, 4. august 2022

Suurim üllataja Sloveenia

Sloveenia ei ole eestlaste seas eriti popp sihtkoht ja ma ei osanud sellest riigist suurt midagi arvata. Täna olen ma arvamusel, et Sloveenia saab kindlasti käesoleva reisi positiivse üllataja tiitli. Mitte kuskil mujal pole ma tundnud end turistina nii oodatud kui Sloveenias - juba piiril on suured sildid vinjeti vajalikkuse kohta, võimalik samast e-vinjett soetada ja kui selle võimaluse maha magad, on tee äärsetes tanklates igal pool viidad üleval. Ka kiirteedel olevad elektroonilised hoiatustahvlid on kakskeelsed ja jagavad ka infot inglise keeles, mida teistes riikides reeglina me kohanud pole.

Sloveenia maanteed on suured ja korralikud ning väga hea kvaliteediga, mugavad sõita. Või vähemalt on selline kiirtee, mis viib Itaaliast Austriasse. Sloveenia on endine Jugoslaavia osa ning sai Nõukogude Liidust vabaks samal ajal kui Eesti, ent keegi on seal osanud õigeid projekte kirjutada ja hästi lobistada, et 2,1 miljoni elanikuga riigis teed nii korralikud on.

Ljubljana, Sloveenia pealinn, on samuti väga sõbralik. Seal elab umbes sama palju inimesi, kui Tallinnas, ent linn on madal ja näeb välja rohkem nagu Tartu. Ka vaid on rohkem Tartu vaimule omane. Mis on suur erinevus teiste riikidega, siis Sloveenias absoluutselt kõik teenindava sektori inimesed, kellega kokku sattusime, rääkisid pigem väga head inglise keelt. Nendega oli lihtne jutule saada ja nad tundusid vahetud ning siirad.

Meie hotell oli Ljubljana kõige rohelisemas osas, kus ühel pool parki asub loomaaed ja teisel pool on hulk saatkondi. Meie hotellituba oli kaasaegne, kõrgete lagedega ja nägi väga hea välja, mis seadis ootused kõrgele ka hommikusöögile, mida serveeriti buffee asemel a la cartena, mis ei ole väga tavapärane. Söök ise oli maitsev ja isuäratav, kui see lõpuks kohale jõudis - ma pole kunagi varem oodanud hommikusööki hotellis peaaegu tund aega, aga nagu hiljem selgus, on Sloveenias teenindussektoris sarnased mured nagu mujal praegu: inimesi on puudu, värvata pole kedagi ja kui keegi on haige ning puhkusel, siis kukub süsteem lihtsalt kokku.

Ljubljana linnana on väga kompaktne ja armas. Peamised vaatamisväärsused jalutab vabalt läbi paari tunniga ja kõikjal, kuhu satud, on selline soe ja avatud tunne. Ljubljana on linn paljude sildadega ja igal sillal on oma lugu, kuid kõike tuntum neist on draakonisild, mistõttu leiab draakoni kujutisi logona kõikjalt. Samas linna keskmes asuva kindluse maskotiks on väga hästi ära bränditud lossirott, nii et sloveenlased oskavad tekitada ja siduda legende põnevaks. 

Ljubljana keskel on ka üle jõe minemas kolm kõrvuti silda, mille lõpus asub väike plats, kus on Ljubljana linna kohalik ilm - see tähendab, et seal platsil on ilm täpselt selline, nagu linnale endale tundub, et olla võik. Kui väljas särab 33 kraadine päike pilvitus taevas, siis sel platsil sadas õrna vihma. Maagiline, eks? 

Jalutasime piki jõekallast ja vaatasime restoranide terrassidel einestajaid. Sloveenia ei ole jäätiseriik nagu Itaalia, ent jäätisekohvikuid oli siin küll iga nurga peal ja kordades rohkem kui Itaalias. Otsustasime ühte joogipunkti sisse astuda, et sealt midagi jahutavat kaasa haarata ja ühtäkki märkasime külmikus Eesti Põhjala õllesid. See oli nii tohutult veider, sest see oli täiesti suvaline väike müügipunkt kahe külmikuga, kes pakkusid Guinnessi ja Heinekeni ja siis äkki valikut Põhjalast. Tõepoolest, eestlasi leiab ikka seal, kus neid kõige vähem oodata oskad, aga igas linnas on nad mingil kujul olemas. Sedakorda siis õllede näol. 

Tegime teel väikese peatuse ka Mariboris, kuid see linn ei jätnud erilist muljet. Mu äpid ei rääkinud turismiinfo kohta seal suurt midagi ja seda linna nähes oli mul siiras hea meel, et ööbisime Ljubljanas esialgu plaanitud Maribori kiirteehotelli asemel. Samas tunnen, et Sloveenias on nii palju avastada ja see tundub põnev maa olevat, nii et see riik tuleks ühel hetkel eraldi sihtpunktina ehk ettegi võtta, kui veidi enam kodutööd on tehtud, ent kui ka mujale ei jõua, siis Ljubljana on päris kindlasti linn, mis tasub külastamist. 

Kui sõita autoga läbi Euroopa, tasub jälgida kiirteede maksustamise infot  https://www.tolls.eu/ lehelt. Euroopa teedel on maksustamine nii palju muutunud viimaste aastatega ja mitte kõik riigid pole nii turistisõbralikud ja hoolivad kui seda on Sloveenia, et oma kiirteede kasutamise maks vinjeti näol kätte saada. Samas paljud riigid on teinud endale e-vinjeti süsteemi, mida saab möödaminnes veebist ära osta ega pea muretsema riiki sisenedes, kust vinjetti võimalik osta on. Muidugi see alati vanakooli riikide nagu Šveits ja Austria kohta ei kehti, sest seal võib olla küll võimalus vinjetti ette osta, aga ühes riigis peab seda tegema vähemalt kuu ja teises pea kolm nädalat ette, erinevalt nt Slovakkiast või Tšehhist, kus see on vaid paar kiiret klikki telefonis ja juba ongi vinjett olemas.

Sloveeniast on võimalik Slovakkiasse sõita kas läbi Austria või Ungari, ent Ungari kaudu minnes on tegemist pigem külavahe teedega ja kaks tundi pikema sõiduga. Otsustasime minna siiski Austria kaudu ja see andis meile võimaluse peatuda Grazis väikeseks jalasirutuseks. 

Graz on nagu Austria ikka - üsna suur linn, vanalinna osa ja jalakäijate tsoonidega, kuid ei hakanud silma millegi märkimisväärsega. Üksnes inimesed olid tiba teistsugused, kui mujal kohanud oleme: oli kesknädalal lällavaid purjus inimeste kappe, tänavanurgal kangi all magavaid kodutuid, aga ka usuhullude rongkäik. Muidu täitsa tavaline linn, aga pikemaks peatumiseks on ilmselt paremaid valikuid.

Meie GPS otsustas, et pikk monotoonne suure kiirusega tee on pikaks päevaks liiga väsitav ja suunas meid Viinist ümbersõidule mööda väikest maanteed, mis läbis mitmeid ringteid ja väikseid linnu, enne kui enne Slovakia piiri taas kiirteele tagasi jõudsime. Kui Bratislavasse marsruudi sisestasin, olime kiirteel ja ma ei tulnud selle peale, et üle kontrollida, kust Waze meid seekord suunamas on. Reeglina olen GPSi alati usaldanud ja see on ka väga mõistlik otsus olnud. Täna õhtuse vimpka viskamise osas meid kiirteelt väikestele teedele ümber suunata, annan muidugi andeks. Muide, ka GPSi tasub sisestada milliste riikide vinjetid soetatud on, sest muidu hakkab GPS suunama mööda väikseid kõrvalise teid, mille eest tasuda pole vaja, aga mis võib lisada ajakuluna päris mitu tundi. 

Bratislava on nii lähedal Austria piirile, et koguaeg justkui ootad mingit piirilinna ja siis avastadki, et Bratislava ongi just nimelt see piirilinn. Vahetult enne piiri hakkasid eemalt paistma suur punaste vilkuvate tulede jada mitmes reas ja eemalt pimedas vaadates ei saanud me kuidagi aru, mis lennuraja keskel kiirtee asub. Kui lähemale jõudsime, alles siis taipasin, et need on suured elektrituulikud, mille jalgadel on punased vilkuvad tuled.

Saabusime Bratislavasse kohale õhtul pimedas, kui liiklust oli linnas juba vähem ja seetõttu lihtsam vanalinnas sõita, kus meie hotell paiknes. Täna on kahtlemata meie reisi kõige suursugusem ööbimine - meie tuba on ca 55 m2, kahetoaline ning ca 5-meetriste lagedega sviit otse Bratislava vanalinnas. Miks mitte endale lubada terake luksust, kui see on juhuslikult samas hinnaklassis tavapärase hotellitoaga? Planeerivad ju reisikorraldajadki reisi lõpu poole paremaid majutusi, et üldine emotsioon ja mälestus meeldivam oleks. Koju jõudmiseni läheb veel natuke aega, kuid kodutee on juba alanud.

M tegi video ka: https://youtu.be/KZZM8wHvypY





















Kommentaare ei ole: