Mõnda aega tagasi läksid Tallinnast Dubaisse regulaarsed otselennud, aga need käisid vaid hooajal. Dubais hakkab meie jaoks hooaeg novembris ja kestab kuskil märtsini, sest muul ajal on põhjamaalase jaoks siinne kliima kohati talumatult kuum. Kuulsime, et suvel olla siin temperatuur tõusnud enam kui 60 kraadi juurde, kuigi ametlikud kanalid üle 43 kraadi ei kuvanud - väidetavalt ei teavita ametlikud kanalid üle teatud kraadi, sest muidu ei tohi inimesed väljas enam tööd teha. Kas see ka tõsi on või lihtsalt kuulujutt, mine võta kinni.
Igal juhul, otselende praegusel ajal Dubaisse Eestist ei toimu. FlyDubai lubas küll suurte kampaaniatega oktoobrist otse lendama hakata, aga nüüd tühistati ka need lennud. Tegin kiired otsingud - kui töösündmus kestab kohapeal kolm täispikka päeva, siis selleks, et õigeks ajaks kohale jõuda ja ka koju tagasi saada, kulub kokku nädal. Sel juhul on juba mõistlikum teha sellest reisist mõnus perepuhkus ning tulla kolmekesi kõik koos Araabiamaad avastama.
Turkish Airlines on traditsiooniline lennufirma, mis tänapäeva lennundusmaailmas on kvaliteetselt mugav - istmed on normaalse vahega eesistuja mõttes ja mugavad istuda ka turisti klassis. Igal toolil on oma ekraan ning lendudel pakutakse süüa ja juua. Ja kuigi lennugraafikud on veidi ebamugavad, sest Eesti asub perifeerias, siis õnneks pakub Turkish üle 20 tunnise lennupeatusega Istanbulis tasuta majutust ja enam kui 6 tunnise peatusega tasuta linnaekskursiooni. Kuna tagasiteel oli parim variant meil ööbida Istanbulis, siis broneerimine ka sinna endale hotelli ära.
Dubai ilm on praegusel ajal päeval umbes 39 kraadi sooja ja päeval tõuseb UV 10 peale. Kui minna üle aastase lapsega sellisesse kliimasse reisile, siis asjade kaasa pakkimine pole kuigi lihtne - ühest küljest tahaks võimalikult õhukesi ja lühikesi riideid, teisest otsast peaks panema pikad riided, mis päikese eest kaitsevad, aga hoolitsema samal ajal selle eest, et keegi üle ei kuumeneks. Gran Canariale pakkisin pigem lühikesed riided kaasa, aga tegelikult kandis beebi pigem õhemaid pikki riideid. Siin on aga väljas nii niiske, et pikkade riietega on raske ja mida lühem, seda parem. Keskpäeval õue minna kindlasti mõistlik pole ja päevaseks ajaks tasub leida tubased tegevused.
Öösel poole ühe ajal maandudes olime kõik pikast päevast ja lennureisidest väsinud. Seekord tegime kaks lendu järjest pikema pausita. Istanbuli lennujaamas muidugi saime omajagu jalutada, sest maandusime F terminali ning lendude infotahvlile ilmunud esimese info kohaselt läks meie järgmine lend teise terminali kõige tagumisest otsast, kuhu oli ca 1,5 km kõndida. Kuna meil aega oli, läksime rahulikult ja tundsime rõõmu vahepealse jalasirutuspausi üle. Jõudnud väravasse, tundus see meile kahtlaselt tühi - vaatasime uuesti ekraane ja oh seda imestust, kui märkasime, et meie jätkulennu värav on ümber muudetud tagasi F terminali ja sinna tagumisse otsa. Läksime siis sama tuldud teed tempokalt tagasi. Päevane mõne kilomeetrine jalutuskäik tehtud nagu niuhti. Hea, et meil beebi kergkärus oli, sest sellist matka laps süles või ise tuterdamas ei oleks küll ette kujutanud. Siit aga lihtne moraal - usalda, aga kontrolli, ehk vaata iga ette tulevat ekraani, ega lennuinfo vahepeal muutunud pole.
Enne reisi otsisin viisainfot. Kui Türgi on eestlastele viisavaba, ainult pass peab kaasas olema, siis Dubais saab viisa piirilt ja soovitav on omada paberkandjal väljavõtet majutuse ja tervisekindlustuse kohta. Viisa saamine piirilt tähendab sisuliselt seda, et piiriametnik kontrollib isikusamasuse ning lööb templi passi. Mind skännis automaatne näotuvastus küll ilusasti ära, aga valges pikas rüüs valge pearätiga piirivalvur vaatas mitukümmend korda mu pilti ja mulle otsa, enne kui ütles, et ma olen sellel pildil vist väga noor - tegelikult on passipildiks tehtud vaid paar aastat tagasi, ent olen seal täismeigiga, kuid lennult tulles olin väsinud ja meikimata, juuksed üles krunni seotud. Sellest lihtne teine moraal - kui dokumendifotot teha, pole oluline, et see ilus välja näeks, vaid võimalikul tõene, nii et kui ikka reisid rääbakil olekuga, siis tuleks vist pilt umbes samasugune teha. M saadeti aga uuesti eraldi digipilti tegema, sest masin tema näost isikutuvastust teha ei suutnud. Beebi osas vaadati aga ainult korraks otsa ja seal polnud edasi mingit muret. Lapsega reisimisel on ka see eelis, et reeglina lastakse turvakontrolli otseteed mööda ja piirikontrolli saime ka eelisjärjekorras.
Öösel poole kahe paiku astusime lennujaama konditsioneeritud koridoridest Dubai öösse. Ja saime kuuma õhuga otse piki vahtimist. Keset ööd on siin 31 kraadi sooja. Kohalikud ütlevad, et nüüd on juba päris ok temperatuur, alles hiljuti oli ka nende jaoks liiga palav. Esimese viie minuti jalutamisega parkla poole, et oma rendiautosse jõuda, tunnen, kuidas higinäärmed mööda selga alla jookseb ja teksad vastu nahka kleepuma hakkavad. Kui öine soojus on niiske leitsak, siis mida päevane endast veel kujutab? Üllatavalt polegi päeval nii hull. Täna oli küll palav ja päeval me õues ei viibinud rohkem kui mõne hetke, ent päike ei olnud terav. Ja UV lendab siin ka ennelõunal kiiresti kõrgeks, kuid kukub juba pealelõunal üpris madalale, nii et alates umbes kella 15st saab õues juba ilma suuremat päikesepõletust kartmata vabalt olla. Ainult vedelikku peab piisavalt tarbima.
Dubai on moslemiriigi linn. See tähendab, et hotellitoas on delikaatselt ära märgitud Meka suund, supermarketis on eraldi ruum mitte-moslemitele, kus müüakse lihatooteid ja alkoholi tavapoes ei müüda, ent alkoholipoodi, et õlut õhtuks hotellituppa osta, me tuvastanud pole. Ka paljud hotellid on täiesti alkovabad, mis tähendab, et neis alkohoolseid jooke ei serveerita ega tarbita. Aga kui seda mitte teada, siis esmapilgul see kuskilt välja ei paista.
Ööbime Palmi peal. Nime poolest sobib see mulle hästi. Palmi peal ööbimine on päris äge, arvestades, et Palmi peetakse luksuslikuks, kuigi turistikaks ja ausalt öeldes peab ikka olema olnud kellelgi fantaasia ehitada merre terve suur tehissaar, mille iga väljaulatuv kiir on täiendav mereäärne maa, mis turistidele, aga ka kohalikele, nii väga hinnas on. Palm ise tähendab tegelikult hulganisti kalleid suuri hotellikomplekse ja kalleid korterelamuid, mis jäävad võõrale pilgule varjatuks kinnise territooriumi taha. Piki Palmi läheb üles paremale Palmi kaare otsa autotee, mis jõuab luksuskuurortisse, aga mida mööda on ilus mereäärne sõit koos üle mere paistva kauni linnavaatega, kui just udune ilm pole, mis linna endasse matab. Teed ääristab lai kivine promenaad, aga jalutajaid seal ei leia. Tee äär on aga palistatud tasulise parkimise alaga, nii et kui auto seisma jätad, loeb kaamera kohe auto numbri ära ja parkimine hakkab jooksma. Siin parklates ei ole tasuta parkimisaega ning ka siis, kui keerad autoga valesti ja satud tasulisse parklasse, kust kohe välja sõidad, pead vahepealse hetke eest ikkagi maksma.
Öösel, kui rendiautole järele läksime, avastasime, et lapse turvatooli rihmad ei fikseeru ning palusime uut tooli. Esimese hooga tahtis renditöötaja meid küll veenda, et sellest pole midagi, las need rihmad olla, kuna siin pole turvatool kohustuslik, aga olin resoluutne - ma ei võta seda riski, et laps turvatoolist välja lendab. Parkimispiletite välja sõitmise minutid olid aga otsakorral ja meid saadeti väikesele ringile autoga parklasse uuesti sisse keerama. Keerasime esimese hooga valesse parklasse ja see läbisõit läks meile maksma umbes 6 eurot. Siit kolmas moraal - ära rapsi ja kontrolli kuhu lähed, muidu maksad selle pulli niisama kinni. Kui tagasi õiges parklas olime, oli rendifirma juba uue korraliku turvatooli organiseerinud ja saime oma hotelli poole teele asuda. Lõpuks, kell neli öösel olime end oma toas sisse seadnud ja vajusime väsinult unne.
M tegi traditsioonilise video ka: https://m.youtube.com/watch?si=iJ1oN9FtnC_W65RU&v=1VoLnJn6k8I&feature=youtu.be
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar