Reisiväsimusest roidununa õnnelikult kodus

Dubai lennujaamas maandudes oli Vietnami aja järgi rohkem kui sügav öö. Mina olin lennukis veidi maganud, aga M vaatas filme ja tal oli nüüd tükk tegemist, et jalul ning ärkvel püsida. Mõtlesime vaadata, kas lennujaamas on võimalik Snoozecubes endale mõneks tunniks magamisase saada. Kahjuks ma ei teadnud, et seal on võimalik koht internetis ette broneerida. Selgus, et ühtki vaba kohta pole ning esimene vaba ase tekib alles poole viie paiku hommikul, mis tähendanuks meile umbes 2-3 tundi rahulikku und. Seejärel astusime sisse lennujaama hotelli ning otsustasime, et kui see just tervet varandust ei maksa, võtame öö seal. Paraku maksis küll - letihind 6ks tunniks oli veidi üle 200 USD. Nii ei jäänud meil taas muud üle, kui minna otsima lennujaamas olevaid pool-lamamistoole.

Leidsime kaks kõrvuti vaba olevat lamamistooli ning M keeras end mõnusasti sinna kerra. Asusin Tallinna lennujaamast kaasa ostetud Kadri Kõusaare Alfat lugema, mida ma terve reisi jooksul õieti lugenud polnud. Hommikuks olime mõlemad parajalt väsinud, ent peale McDonaldsi väisamist Emiratesi kupongi eest asutasime end lennuvärava poole. Samast väravast, kus väljus peagi Emiratesi lend Peterburi poole, oli hiljuti väljunud lend Dohasse. Kuigi lennuk ei olnud veel lahkunud, oli värav juba kinni ning värava juurde saabus järjepanu kiirustavaid inimesi, kes pettunult ja sajatades avastasid, et nad lennukile enam ei pääse ja peavad endale uue lennu organiseerima.

Dubai-Peterburi lend oli täis venekeelseid reisijaid. Suur enamus stjuuardesse aga vene keelt ei vallanud. Otse loomulikult peab sellisel lennul olema mõni teenindaja, kes vene keelt tegelikult ka oskab. Nii esitati lennukis kõik üldteated üksnes vene keeles, ei sõnagi inglise keelt. Kui ühel hetkel stjuardessi poole pöördusin, et küsida, mida just teatati ja kas mõni teade on ka oluline olnud, vaatas stjuuardess mulle suurte silmadega otsa ega esimese hooga osanudki midagi kosta, nagu oleksin inglise keele asemel rääkinud temaga hiina keeles. Lõpuks kehitas ta sisuliselt õlgu ja läks edasi.

Reisiseltskond sellisel lennul on alati väga kirju. Kui Peterburist Dubaisse lendasime novembri lõpus, istusid meist üle vahekäigu ukrainlased, kes tellisid endale kolmekordsed viskid. Stjuardessid küll veidi imestasid selle üle ja arutlesid omavahel, kas nad võivad igaühele ikka kolm viskipudelit korraga anda, kuid andsid siiski. Veidi aja pärast esitasid ukrainlased sama tellimuse uuesti. Ja uuesti. Purju ei paistnud neist keegi jäävat.

Kuigi pikemat aega juba on lennureisid suitsetamise vabad ning selle kohta on kõikjal märgid ja sildid, siis keset lennureisi Dubaist Peterburi teadvustas ühel hetkel stjuuard mikrofoni, et härrased tualetis ei suitsetaks. Meist üle vahekäigu istusid kaks ehtsat vene baabat, kes lennusõidu ajal kõik oma kompsud istmete peale olid kuhjanud. Kui lennuk maanduma hakkas, palus stjuardess prouasid panna oma kompsud istme alla. Prouad aga ei saanud aru, mis teenindaja mure on ja seletasid vene keeles vastu, et need on nende kompsud ja ei kellegi teise. Stjuardess püüdis kompse hakata toolide alla toppima, baabad vaid vangutasid selle peale pead ja lõpuks jäid asjad ikkagi istmele.

Enne lennuki maandumist pöördusin stjuardessi poole inglise keeles ja uurisin, kas ta teab midagi sellest, et meil on jätkulend Tallinna, ent pardakaarte selleks antud pole. Stjuardess vaatas mulle otsa ja teatas ükskõikse häälega, et tegemist pole Emiratesi lennuga ja seega teda ei huvita. Jäin talle ammuli sui järele vaatama.

Kui lennuk Peterburis maandunud oli, ent veel mööda lennuvälja sõitis ja stjuuard teadvustas mikrofoni venekeelse palve kõigil endiselt istuda kuniks lennuk liikumise lõpetab, tõusid osad inimesed püsti ja hakkasid pea kohal olevatest pagasiriiulitest oma kohvreid ja kotte alla võtma. Lennuk raputas kergelt ning üks kott kukkus lahtiselt riiulilt alla. Selle kõrval seisnud meesterahvas lasi paar vene keelset krõbedat sõna lendu, irvitas veidi ja tõstis koti enda kõrvale toolile. Stjuardessid vangutasid murelikult pead.

Kui Peterburis maandusime, ootas üks vormis Emiratesi teenindaja kohe peale lennuki koridori. Pöördusime tema poole ja uurisime oma jätkulennu kohta. Tal oli info kenasti olemas ning suunas meid transfeeri letti, kus meie ees teenindati üht meesterahvast. Kui ta oma pardakaardi kätte sai ja ümber pöördus, tervitas ta meid selges eesti keeles. Soovisime talle omalt poolt head lendu Dubaisse. Nii tore oli eestlast kohata.

Austraaliasse lendasime me Etihadiga ning see kogemus oli uskumatult positiivne ja ootusi kõrgustesse tõstev. Kui Emiratesi on iseloomustatud seni kui suurimat Etihadi konkurenti, sest mõlemad on UAE lennufirmad, siis meile jäi mulje, et Emirates elab ilmselt vana rasva peal - Etihadile jäi ta ikkagi kõvasti alla. Nii et kui tulevikus võimalik, lendaksime meeleldi taaskord pigem Etihadi kui Emiratesiga.

Kui olime Peterburis umbes poolteist tundi oodanud, saime lõpuks seada oma sammud Estonian Airi Tallinna lennule. Ah, kui hea oli kuulda eesti keelt ja lugeda eestikeelset ajalehte! Juba lennukisse sisse astudes oli tunne, et oleme kohe kodus. Reisiväsimus andis tugevasti tunda ja koju jõudmist oli raske ära oodata.

12 päeva jooksul nägime ja kogesime me omamoodi intensiivselt Vietnamit. Väikesed tähelepanekud, mis siiani blogis märkimata:

• meestel on reeglina üks sõrmeküüs teistest väga palju pikem; enamus naismüüjaid on rasedad; 
• kohalikus pubis magustoidunimekirjas olev kartoffelpuffer võtab aega ligi tund valmistamiseks ja sisaldab endas kartulikotlette, mida serveeritakse suhkruga; 
• oma wc-paberi rull peab kaasas olema, sest reeglina avalikes wc-des seda pole;
• minu sinised kodumaal tehtud küünemaalingud panid kohalikke vietnami naisi mu küüntest kinni haarama ja ohhetama; 
• rollerile mahub korraga peale lõpmatu arv inimesi vanuses sünnist surmani ning rolleriga saab transportida lõpmatus koguses ükskõik millist kaupa;
• plätuga saab teha kõiki töid;
• kohalikud käivad vähemalt number-paar suuremate jalatsitega, nii et kõndides kand kingst välja loksub;
• tihti näeb liikumas meesterahvaid mitu numbrit suuremas ülikonnas ning viigipüks sobib igasuguse riietuse ja jalatsi juurde iga ilmaga;
• riideid tellides kontrolli alati detaile: püksisääred on sealmail lühemad kui kantakse siin, särgi mansetinööbid keeratakse seal randme alla, mitte randme peale; särgi varrukas ei pruugi pintsaku varruka alt välja paista jne;
• riideid ostes tuleks neid alati proovida: kui öeldakse, et tegemist on euroopa suuruses XXL-ga, siis meie mõistes XXL-suuruses meestele on need särgid väga retuusid; mulle paras särk on numbri järgi umbes 3 numbrit suurem, kui ma kunagi kandnud olen;
• tagasi läheks meeleldi nii Hoi Ani Kesk-Vietnamis kui Hanoisse Põhja-Vietnamis;
• Vietnamist tasub tuua rätsepatööna valmistatud riideid, kohvreid-kotte, söögipulki, riisilikööri Son Tinh, artišoki teed, Vietnami kohvi ja selle erilist valmistamise sõela, riisipaberit, riisi koonusmütse, riisiluuda ja loomulikult Vietnami balsamit, mis on seal kordades kangem kui siin müüdav.

Meil oli kokku 12 päeva jooksul 9 lennureisi, 3 rongireisi, millest 2 öörongi, 3 bussireisi ning kümmekond taksosõitu. Sama aja sisse mahtus 4 sisuliselt magamata ööd, kui poolikud ööd välja arvata. Lõpuks ometi kodus, aga õnnelikud. Lumine tervitav Tallinn oli üle ootuste oodatud. Õhtul kell 8 vajusime väsinult oma voodisse.

Viimane puhkuse päev

Viimase reisi päeva olime jätnud endale puhtalt lõõgastumiseks. Peale hommikusööki plaanisime minna oma hotelli katusele, kus 10. korrusel asus bassein päikesetekiga, et saada Vietnamist endale peale ikkagi vähemasti kerge jume. Kuigi oleme mõlemad üpris heleda nahaga ja liikusime palju ringi, siis rante senini meil päikeses kuidagi jäänud polnud - ju 15-se faktoriga päikesekreemil oli siin alguses oma mõju ja teisalt polnud vist detsembri alguse päike kuidagi ka nii kõrvetav.

Hotelli katusebasseini päikesetekil lebades oli tunne, nagu oleksin praepannil. M seal pikalt olla ei suutnudki ja läks tagasi hotellituppa. Päike paistis üpris otse peale ning tuul sel päeval nii kõrgele väga ei küündinud. Jahutasin end basseinis maha, ent enne kui bikiinid päikese käes kuivada jõudsid, oli soov uuesti jahedasse basseinivette pugeda. Pool tunnikest hiljem loobusin oma päikesevõtu plaanist ning asusime oma ajakasutusele uut alternatiivi otsima.

Pooleteise päevaga olime linnale peale teinud juba vähemalt kaks tiiru ning suurt midagi tarka seal enam teha polnud. Palavus väsitas. Jalutasime veel kord lähedal asuvale suurele turule, et oma viimasele sularahale, mida riigist välja viia ei tohi, leida mõistlikud väljavaated. Kolmveerand tundi hiljem olime turu risti ja rästi läbi käinud. Kui mõnda väiksemasse vahekäiku minna, on müüjad sulle oma kaupa pakkumas üksteise võidu. Lisaks oleme meie eurooplastena vietnamlastest väga palju suuremad ning pikk suur valge mees paistab nagunii väga hästi teiste seast välja, liiatigi on kitsastes vahekäikudes ebamugav liikuda, sest pidevalt on tunne, et lähed millegi vastu ja see kukub maha.

Kuna meie hotellis asus ka spa, siis olime pärastlõunaks, mil toast pidime juba end välja kirjutama, sinna protseduurid kinni pannud. Spa menüü just pikalt lahti kirjutatud polnud - oli kahte sorti maniküüri ja pediküüri, millel väike hinnavahe, ent mis muu vahe neil veel oli, seda polnud kusagilt järele uurida. Kui protseduuri broneerisime, ka siis ei uurinud meilt keegi selle kohta midagi, kumba me soovime. Klassikaline maniküür ja pediküür nende mõistes on lihtsalt küünte lõikamine ja viilimine, aga jalataldu ei riivi keegi. Ometigi võtab kumbki protseduur aega umbes tunnikese.

Spas pakuti meile tervitusteed, nagu Vietnamis enamikes viisakamates kohtades kombeks on. Seejärel juhatati meid väiksesse hämarasse ruumi, kus 5 pool-lamavat tooli kõrvuti asus ja paluti istet võtta. M sai endale maniküüri ja pediküüri, mina lihtsalt pediküüri, ent koos lakkimisega võttis see aega sama kaua kui M-i maniküür ja pediküür kokku. Rahulik, vaikne hämar askeldamine tõi vägisi une peale. Tukkusime korda-mööda vist mõlemad.

Kuna meie äralend oli õhtul, siis olin endale jalga jätnud juba kinnised jalatsid - meie kliimas on ju talv, lumi ja külm detsembri keskpaiku. Kui pediküürija mu papusid märkas, ehmus ta korraks ja uuris, kas saan kuidagi ilma papudeta oma hotellituppa minna. Meil aga tuba enam polnud. Aasia hotellide põrandad tunduvad aga niivõrd puhtad, et paljajalu seal käia pole mingi probleem. Nii ma tegingi ettepaneku, et jätan jalad paljaks - meil oli transfeerini lennujaama veel tunnike aega, et küüned jõuaksid enam-vähem ära kuivada. Muide, et Aasias on komme meestel üks sõrmeküüs oluliselt pikemaks jätta, väidetavalt näitamaks, et nad ei tee musta tööd, siis tuleb nii maniküüri kui pediküüri teha lastes neile korduvalt rõhutada, et tahad oma küüsi oluliselt lühemaks saada ja kõiki küüsi.

Lennujaama jõudsime me seekord aegsasti, et meil oleks aega rahulikult oma pagas ära anda ja tolli otsima minna, et maksutagastust saada. Turvakontrolli juures nägime küll tollilauda, ent kedagi seal polnud. Meile jalutas vastu üks vormis meesterahvas, keda oma tollilehega tülitasime ja ta suunas meid diagonaalis lennujaama teise otsa, kus asus tollitagastuse jaoks täiesti eraldi lett. Leti taga valitses muidugi tühjus. Mina jäin leti juurde ootele ja M asus mööda lennujaama jooksma, et leida mõnda tollitöötajat, kes letti tuleb. Kuniks M mööda lennujaama jooksis, lappasin mina letil asuvat brožüüri. Tuleb välja, et Vietnamis on nö duty free süsteem viidud sisse alles pilootprojektina 2012 aasta keskel ning tänu sellele osalevad süsteemis vaid üksikud poed, mille nimekiri on kuskil Internetis ära toodud. Olgugi, et ma seda tagant järele netist otsida püüdsin, oli Internetileht selle infoga alles uuendamisel. Kui M lõpuks koos tollideklarandiga saabus, vaatas too minu täidetud blanketti ja tšekke ning silmi suureks ajades, tundus isegi segaduses olevat, nagu näeks sääraseid pabereid esimest korda. Natuke otsimist ja tuulamist, hakkas ta pead vangutama ja väga vigases inglise keeles teatas, et see pood pilootprojekti alla ei käi, kust ma oma ehetekomplekti ostsin. Mis seal ikka, kui nii siis nii. Ehetega olen ma rahul igal juhul ja tollitagastus oli meil nagunii ainult ehku peale minek, millega me nagunii arvestanud polnud.

Vietnami tollitagastuse süsteem on umbes selline: kõigepealt teed ostu tollitagastuse õigust omavas poes, mis väljastab sulle sellekohase blanketi ja tšeki kohapeal. Ostu suurus peab olema vähemalt 200 USD suurune ning peab jääma kuu aja sisse enne riigist lahkumist. Kui riigist lahkuma hakkad, siis kas Hanoi või HCMC lennujaamades tuleb väisata lennupileti, passi, kauba, blanketi ja ostutšekkidega tollilauda, kus antakse peale asjade kontrollimist sellekohane tõend. Seejärel tuleb läbida klassikaline turvakontroll ja peale turvakontrolli on laud, kus on võimalik tõendi alusel sularahas vietnami dongides maksusumma tagasi saada. Et Vietnami donge riigist välja viia sisuliselt ei tohi ja mujal nendega midagi teha pole, siis teisisõnu tuleks see raha samas lennujaamas turvatsoonis hakkama taas panna. Kavalad ka.

Kui enamikes rahvusvahelistes lennujaamades on turvatsoonis palju suuri poode, siis HCMC lennujaam meenutab selles osas pigem mõnda pisikest lennujaama. Poed küll on, aga pigem väikesed ja pakuvad sarnaseid suveniire, väikeste erinevustega. Lõhnapoed on seal ka, kuid hinnad tundusid mulle lõhnade eest kuidagi veidi krõbedad ja meie kasutatavaid seal ei pakutud ka.

Kui check-ini tegime, teatas näidis leti taga meile, et hetkel on Dubai-Peterburi lend veel kinni ning sinna ta meile piletit tuua ei saa. Kui lend avatakse enne meie lennuki HCMC-st lahkumist, siis ta toob meile ise piletid turvatsooni ära. Ja nii oligi. Istusime oma lennuki väljumisaja eel lennuvärava lähistel keset rahvamassi, kui äkitselt ilmus meie juurde näidis check-in lauast ja ulatas meile meie järgmise lennu piletid. Kuidas ta meid küll üles leidis? Vot see on alles teenindus. Uskumatu. Küll aga viibis meie väljalend veidi üle tunni ja tundub, et Emiratesi lennuliin Dubai ja HCMC vahel ongi selline, mis alati tund-paar hilineb. Õnneks oli meil Dubais kahe lennu vahel peaaegu 9 tundi aega ja pabistamiseks polnud põhjust.

Suurlinna väiksus

Kuigi Hanoi on Vietnami pealinn, siis HCMC on kahtlemata Vietnami ärikeskus. Ma kujutan ette, et Eesti mastaapides on see justkui ma võrdleks Tartut ja Tallinnat, kusjuures oma olekult ilmselt meenutab Tallinn rohkem HCMC-d ja Tartu Hanoid. Muudes mastaapides neid muidugi omavahel võrrelda ei ole võimalik.

Olin eelnevalt teinud LP põhjal mitmeid märkmeid, kuhu HCMC-s minna võiks ja mida vaadata. Tegime LP-s oleva jalutustuuri läbi, kuid see ei jätnud meile erilist muljet. Meie hotellist mõnesaja meetri kaugusel asus suur turg. Tegime seal kiire tiiru, kuid meile tundus see liiga tihedalt täis pikitud olevat, võrreldes Hanoi kaupa täis väikeste tänavatega. Kui HCMC turule siseneda, siis on seal suured piltidega sildid, mis manitsevad turiste kõiki oma asju, sh seljakotte ja kaameraid, oma ette ning asjadel pilku peal hoidma. Kui päev varem oma hotelli saabusime, siis portjee, kes meid tuppa eskortis, seletas meile juba liftis kaks põhitõde ära: kõiki kaupu tuleb umbes 30% alla tingida ning oma asju tasub hoida, sest erinevalt teistest Vietnami väiksematest linnadest, on HCMC-s palju taskuvargaid. Seda, et Vietnamis on suurlinnades kombeks mööduvate  motorollerite kaasreisijate või juhtide poolt turistidel kaelas asuvaid asju kaasa rahmata, olin ma juba LP-st lugenud, aga hoiatus oli hea siiski. M riputas kaamera endale diagonaalis üle pea ning mina tõmbasin selga jalatsikotina kaasas olnud lihtsa taskuteta riidest koti.

HCMC on tõeline suurlinn oma tohutute tornmajadega. Turistil pole seal suurt midagi teha. Umbes paari tunniga saab kogu linna olulisematele kohtadele tiir peale tehtud ja kui just otsest plaani kuskil muuseumis aega veeta pole, võib selles linnas isegi igav hakata. Meid hakkas vaikselt hinges närima ka väsimus ja koduigatsus. Kui Hanois tundsin end hästi, siis HCMC ca 10 kraadi soojem kliima oli minu jaoks ikkagi veidike liig.

Meie üks soov oli kindlasti külastada Bitexco Financial Towerit, mille 49. korrusel asub kogu maja läbiv vaateplatvormi korrus, tänu millele on võimalik näha sisuliselt tervet linna. HCMC on tõeliselt suur. Tund aega mööda korrust jalutada ja vaadet nautida läheb märkamatult. Pealegi on tornis mõnusalt jahe ning pea saab selgeks ja pilt pole enam soojusest hägune. Vaade on tõeliselt ilus, ma kujutan ette, et õhtusel ajal on vaade ülivõrdes võrratu, mil linnatuled kõik säravad. Kui mul oli tunne, et HCMC-s pole suurt midagi vaadata, siis seda kinnitas ka linnasiluetti illustreeriv interaktiivne ekraan, kuhu vaatamisväärsused ära olid märgitud.

Bitexco Toweri 50. korrusel asub restoran, kuhu oli ka torni külastajatele söögiks eripakkumine, ent ka seal olid pühade läheduse tõttu kogu restoran hõivatud. Võtsime LP lahti ja jalutasime kohvikuni, mis asus ühe kontorihoone 21. korrusel. Otsustasime seal tellida endale alkoholivabad värsketest puuviljadest ja marjadest tehtud kokteilid, mida eranditult Vietnamis nimetatakse koondnimena mocktail ja seetõttu on menüüst kerge üles leida. Muide, teenindajatelt tasub küsida, mida nad soovitavad, sest tihti soovitavad nad midagi sellist, mida menüüs sootuks pole, aga maitseb imehea. Kohvikul oli ka terrass, ent seal istumine tundus justkui praepannil. Linnale avanev vaade oli aga päris ilus, kuigi jääb oluliselt alla Bitexco tornile, ent on nauditav selle eest tasuta.

Enne hotellist lahkumist olime palunud sealsel tuuride organiseerimise laual uurida, kas õhtuseks veenukuteatriks on võimalik pileteid saada. Soovisime just vaadata varasemat etendust, et peale seda jõuaks veel õhtust süüa ja siis oleks mõnus magama minna. Veenukuteater ei ole küll Lõuna-Vietnamile omane, vaid on pärit tegelikult Põhja-Vietnamist Hanoist, ent tänu selle suurele populaarsusele on tehtud üks korralik teater ka Saigoni. Kahjuks me Hanois etendust vaatama ei jõudnud ja seal olles läks see ka kuidagi meelest. Kui me hotellist lahkusime, ei olnud õnnestunud teenindajal teatrit veel kätte saada, nii et pidime enne õhtut veel hotellist läbi jalutama ja selle järgi enda käimisi sättima.

Kui LP lahti võtta ükskõik millise Vietnami linna kohalt, on igas linnas toodud ära vaatamisväärsuseks mõni pagooda ehk pühakoda. Ometigi olid need kõikjal meie ümber, ent ühtegi korralikku külastust neisse me teinud õieti ei olnud, kui välja arvatud üks, mida külastasime Hoi Anis. Kaardi järgi oli Jade Emperor pagodasse vaid mõni km minna ja mis see linnas siis jalutada pole, kuigi olime pool päeva juba jalul olnud.

Jõudsime kaardi järgi suure ringteeni ja arvestades kohalike pilkusid meile, siis ilmselgelt seal turiste just tihti ei liikunud. Olenemata tihedast autode ja rollerite voolust, jooksid tänava ääres lahtiselt kukk ja kanad väikeste kohalikele suunatud sanitaar- ja tehnikapoodide kõrval. Ületasime ringtee ning jõudsime jõeni. Pagoodat ei paistnud kuskil. Seisime nõutule jõekaldal ja mõtlesime, mis edasi. Kaardil oli pagooda märgitud piisavalt suurena, et sellest mitte kogemata mööda minna. Veidi kaardi uurimist ja puurimist ning saime aru, et olime tulnud veidi liiga kaugele - pagooda oli paar tänavat tagasi linnapoole ühes pisikeses kõrvaltänavas tavaliste majade vahel.

Ma arvan, et enamus pagoodasid on omavahel üpris sarnased, kuid nii mõndagi neist tasub külastada kindlasti. Mõlemad pagoodad, kuhu meie sattusime, olid seest punaste altaritega, mis kaetud väikeste kuldsete kujukestega ja kus põles hulgaliselt viirukit. Viirukit põletatakse Vietnamis üldse kõikjal - nii siseruumides kui tänavapostide, majaseinte ja sillavaiade küljes. Pagoodad ise on jaotatud aga väikesteks kambrikesteks, kus igaühes asub omaette altar. Jade Emperor pagooda eeshoovis asub ka pisike bassein, mis kubises kümnetest kilpkonnadest - vaatepilt, mida mujal naljalt ei näe.

Olime oma plaani sättinud niipidi, et pagoodast tulles jääks meile enam-vähem teepeale Adidase ja Puma tehasepood. Kuna Vietnamis toodetakse suur osa mitmete tuntud spordi- ja matkariiete brändide toodangust, siis oli lootust kohapeal sellist kaupa saada ka paremas valikus ja soodsamate hindadega. Jah, saabki, ent seda reeglina vaid turul - kas seal on tegemist kõrvalliinilt tulnud originaaltoodetega või hästi järgi tehtud võltsinguga, on väga raske kindlaks teha ja liigub mõlemat, kvaliteet paistab aga olevat hea igal juhul. Pisikese outleti leidsime ilusasti üles küll, ent kaupa oli seal haruldaselt olematus koguses ning hinnad Vietnami kohta ebanormaalselt kõrged. Meie kogemused outlettidega on seni olnud Saksamaal ja Itaalias ning sealseid shoppinguid on raske mujal asendada. Niipalju siis outletist sealpool maailma otsas.

Kui hotelli tagasi jõudsime, olid meie mõlema jalatallad sõna otseses mõttes ümmargused. Kui teenindaja meile teatas, et veenukuteatri showle on kohti vaid hilisemale etendusele, siis otsustasime sellest üksmeelselt loobuda. Ega päris kõike ka ei jõua ja pole mõtet end ribadeks tõmmata. Üks mõnus mullivann hotellitoas ja hiljem hea õhtusöök on ilmselt lõõgastavamad tegevused, kui etendus, millest ilma jäime. Ja eks järgmiseks korraks peab ka midagi jääma, et oleks ikka põhjust Vietnamisse tagasi tulla.

Kahe suurlinna vahel

Pakkisime oma asjad lõplikult kohvritesse ning mõtlesime, mida peale hakata veel oma viimase pooliku päevaga Hanois, enne kui meie liikusime lõuna ajal lennujaama, et lennata Ho Chi Minh Citysse ja E&L õhtul rongijaama, et teele asuda Hiina poole. Meie koosveedetud aeg oli läinud nii kiiresti, et ma polnud märganudki, kuidas nädal mööda sai. Jah, reis oli ka väga intensiivne, päevad pikad ja emotsionaalsed. Kõik jutud, mis vahepealse kahe ja poole aastaga rääkimata, tulid ära rääkida. Ah, kui hea ja mõnus oli E&L-ga koos olla! Ma ei jõua oodata, mil nad koju tagasi lõplikult jõuavad, kuid õnneks pole selleni ka enam palju aega jäänud.

Kui siselennuga Huest Hanoisse saabusime ja otsisime kohta, kust saaks bussile minna, jalutasime juhuslikult mööda Vietnami tolli letist, kus ilutses kiri tollivaba kauba deklareerimise kohta. Olles harjunud reisima pigem Euroopa Liidu sees, ei tulnud ma kohe selle peale, et Vietnamist on ilmselt võimalik osta mõningaid kallimaid kaupu ja piiril riigist väljudes selle eest käibemaks tagasi saada, nagu vanasti, kui Soome vahet sai käidud ja me EL-i veel ei kuulunud.

Lähenesime tolliletile ning püüdsime saada selle teenuse kohta veidi enam infot. Tolliametniku inglise keel oli paraku olematu ning ainus, mis ta meile anda suutis, oli kehva kvaliteediga paljundatud tolliblankett, mis oli õnneks kakskeelne - vietnami ja inglise keeles. Sellised blanketid aga Vietnami puhul ei üllata, sest ka viisa taotlemiseks on samasuguse olematu kvaliteediga viltu skaneeritud blanketid Vietnami Soome saatkonna kodulehel üleval ning olnud Vietnamis juba veidi aega reisinud, siis oli isegi pigem üllatav, et neil üldse blankett olemas oli, mida kaasa anda.

Oma eilsel shopingutuuril Hanois sattusime väikesesse kahekordsesse keskusesse, kus kaubeldi valuuta ja kullaga. Esimesel korrusel asuvates kullapoodides särasid ehted letil klaasi all üksteise võidu. Olin ammu mõelnud, et tahaksin saada endale uut korralikku ja kaunist ehtekomplekti kõrvarõngaste ja kaelaripatsiga ning käinud isegi neid Tallinnas paaris poes piilumas, ent Tallinnas polnud kahjuks mingit valikut. Vietnamis see eest aga küll. Tundub, et minu ehtemaitse on pigem mitte-eestlaslik või hakkavadki reisil veidi teistsugused asjad silma? Igatahes silmasime kiiresti kulla ja pärlitega komplekti, mis mulle tõeliselt meeldis. Pealegi on ju Jõulud ukse ees ning päkapiku kingikotti oleks säärane komplekt vägagi paslik...

Uurisime teenindajalt ehete hinda ja kirtsutasime selle peale veidi nina. Ehetel pole sealgi hinnasilte kuskil küljes, vaid pannakse ehted kaalule ning arvutatakse tänase päeva kulla kursihinnaga grammid läbi. Ent siiski on ka need hinnad veidi tingitavad. Saanud meile sobiliku hinna, otsustasime ehted ära osta. Kaardiga makse sildid olid küll väljas, kuid nagu enamikes kohtades, sooviti ka selles poes meie käest saada 3% teenustasu, mis muutis hinna tingimise kuidagi veidi mõttetuks. Nii otsustasid poisid minna automaadist sularaha võtma, et hetke pärast meie juures tagasi olla. Tagasi nad olidki, aga ilma rahata - ümberringi olnud kohalikud automaadid andsid kõik välja vaid väga väikeseid summasid või ei andnud välismaise kaardiga midagi, andes esialgu teateks, et kaardil pole piisavalt raha. Mul käis külm jutt südame alt läbi, meenutades oma mõne aasta tagust krediitkaardi kloonimist...

Ent automaat andis sama vastuse ka L kaardi kohta. Hiljem mobiiltelefoniga internetipanka mobiil-id-ga sisse logides selgus, et kaardiga on ikkagi kõik korras ja raha olemas. Miks need automaadid raha anda ei tahtnud, mine võta kinni. Püüdsin poes maksta siis osa sularahas, palju meil seda oli ning teise osa krediitkaardiga. Kuna kaardimakseid on Vietnamis üpris vähe, siis müüja oli makseterminaliga päris hädas. Kõrvalleti taga istunud kolm müüjat tulid talle aga kiiresti appi ning kamba peale said nad kaarti proovitud. Küll üks kord, küll teine kord, siis kolmaski, aga aparaat ei tahtnud aktsepteerida ühtki meie pangakaarti. Lõpuks läks ikka vanakooli meetod käiku: kaardi numbrist tehti koopiapaberiga tšeki koopia, mis muidugi täiesti käsitsi ja mille ühe eksemplari sain endale, ning samal ajal püüdis tädi telefonitsi tehingut panka edastada. Peale pikka ponnistust see kõik õnnestuski. Lahkusime ja tädi hingas kergendatult.

Meie viimase Hanoi päeva hommikul, kui olime kohvrid kokku pakkinud, otsustasime täita ära käibemaksu tagastuseks tollidokumendid. Selgus, et sinna on vaja nii poe templit, kui käibemaksukohuslase numbrit. Võtsime oma ostutšekid ja blanketi kaasa ning läksime tagasi samasse kullapoodi, kust eelmisel päeval ehted olime ostnud. Niikui uksest sisse astusime, tõmbus müüja nägu ehmatusest kaameks. Ilmselgelt olime välismaalased, kellel oli millegagi probleem ja vietnamlased tahavad probleeme pigem vältida. Näitasime talle blanketti ja seletasime, mida meil vaja on. Tädi keeras seifid lukust lahti, otsis templid välja, täitis paberid ära ja soovis naeratades meile head teed. Huh. See oli nüüd tehtud, edasi jääb asjaajamine vaid lennujaamas, kui riigist lahkume.

Kullapoest tagasiteel hotelli otsustasime poisid saata ees hotelli ära ja lubasime neile peagi järgi tulla, tehes paar kiiret peatust veel kingapoes. Kuigi olime samu poode eelmisel päeval väisanud, siis seekord jäid meile silma veidi teised kingad. Ja kingi oli mul hädasti tarvis. Meie silmad skaneerisid poodidest mööda astudes kaubavalikut ülikiiresti, kingad said kiirmeetodil jalga proovitud, paar sammu astutud ning otsustatud, kas võtta või jätta. Paar uut kingapaari näpus, asutasime end hotelli poole taas teele, sest check-outi kellaaeg oli lähedal ning peatselt pidime ka hakkama taksoga lennujaama minema, et jõuda oma lõunasele lennule Ho Chi Minhi.

Olime hotellist takso juba hommikul kellaajaliselt ette ära tellinud, et õigel ajal lennujaamas olla. Kuna Hanoisse tulles oli teel lennujaamast linna väike avarii ja seetõttu tohutu ummik, olime võtnud pool tundi endale igaks juhuks ajavaruks. Kohvrid koos, istusime neljakesi hotelli fuajees, et veel veidi juttu omavahel ajada, enne kui meie teed lahku lähevad ja loodetavasti alles nädala pärast Eestimaa pinnal lõpuks taas püsivalt kohtuvad. Tundsin, kuidas kerge härdus poeb hinge ja ma ei raatsinud kuidagi E&L-st lahkuda. Olenemata igasugustest seiklustest ja intensiivsest reisist, olime siiani olnud koos ja see oligi kõige tähtsam. Koos saime me kõik lahendatud kiiresti ja hiljem selle kõige üle pigem naerdes. Koos oli olla turvaline ja hea.   Ja me ei olnud ju enne seda reisi nii pikalt näinud ega koos saanud olla. Kuidas aeg küll nii kiiresti lendab?

Tasapisi tiksus täis kellaaeg, mil meie takso pidi olema hotelli ukse ees. Seni oli meil antud hotelliga kõik olnud pigem suurepärane. Hea asukoht, väga mugavad ja puhtad toas, korralik hommikusöök, mõnus teenindus ning suurepärane vastutulek võtta meie pagas ilma lisatasuta enda juurde hoiule. Kui hotelli arvet maksin, siis esitati mulle küll esimese hooga ühe teise kliendi arve koos lisataksosõiduga lennujaamast hotelli, mida me ei tellinud, ent kohe, kui nende tähelepanu sellele juhtisin, et tegemist on vale arvega, sain kätte ka korrektse arve. Ühesõnaga nuriseda polnud mitte millegi üle.

Kuigi kellaaeg oli täis, siis mida polnud, oli takso. Muutusin kergelt rahutuks. Uurisime vastuvõtust, kus takso on ning saime kinnituseks, et veel läheb 5 minutit aega. 5 minuti pärast oligi hotelli ees tume siltideta taksobuss, kuhu hakati tassima hulganisti pakke ning millele peale ronis üks pilusilmne neiu. Ei olnud see meie takso. Uurisime taaskord, kuhu me takso jäänud on ja saime kinnituseks, et kohe-kohe jõuab.

Vaatasin juba murelikult kella - meie varuks võetud pool tundi hakkas otsa saama, aga taksot ei paistnud ikka veel kusagil. E läks teenindajatega õiendama ning L tänavale meile taksomeetriga taksot püüdma. Hotelli teenindajad püüdsid meile küll selgitada, et tellivad kohe uue takso, aga selleks meil enam paraku aega polnud. Ju oli esimene takso, mille nad tellisid, kellegi sõber või sugulane, nagu Vietnamis need asjad ikka käivad, ja sai mitte ilmumise eest korralikult hiljem pragada, ei ole välistatud ka, et kaotas oma tööotsa seda hotelli teenindada. Meid see paraku aga ei päästnud.

Olin hotellist check-outi tehes maksnud ära ka taksotasu lennujaama. Nüüd oli see vaja meil kiiresti tagasi saada. Kui teenindajad mõistsid, et muud võimalust pole, kui raha meile tagasi maksta, hakkasid nad närviliselt kiiresti sobilikku summat kokku otsima. Lõpuks raha näpus, L püütud takso ukse ees vietnami-inglise keelse selgituste-vaidluste taustal istusime M-ga räsituna taksosse ja asusime lennujaama poole teele. Kuna meie lahkumine läks niivõrd kiireks, ei jõudnud me E&L-ga korralikult head aegagi jätta. Meie lahkudes jäid nemad veel hotelli teenindajatega midagi seletama...

Jõudsime lennujaama kenasti kohale ja otse ukse ning check-in laua ette, mis tuli meil läbida, et oma lennule saada. Meie üllatuseks aga oli järjekord check-ini lauani tohutult pikk. Vietnam Airlines lendab Hanoist Ho Chi Minh Citysse umbes iga poole tunni või tunni tagant ning suured lennukid, mis kahe suurlinna vahet lendavad, on alati inimesi täis, nii et vabu kohti seal naljalt ei leia. Kuna maatransport on tohutult aeglane, kahe linna vahemaa aga ca 1700 km, siis peale lennuki erilist muud alternatiivset adekvaatset transporti polegi. Lend kestab ka ju vaid 2 tundi.

Check-ini lauad vilgutasid igaüks oma lennu kellaaega. Ma ei saanud päris täpselt aru, kui järjekord jõuab meieni, kas võime minna vaba laua juurde või ainult sinna, mis meie lennu kellaaega vilgutab. Vaatasin kella ja saba pikkust ning minus hakkas tekkima tunne, et sellest lennust jääme me küll maha. Eemalt tuli üks suurem perekond, kes tõstsid turvalindi eest ära ja sättisid end sujuvalt just meie lennunumbriga leti äärde ootele. Sain aru, et ka nemad olid mures lennult mahajäämise osas. Proovisin M-i sabast ära kutsuda, et sellele perele järgneda, kuid suurte kohvritega rahvamassist läbi tulla ei õnnestunud. Kui muidu ükski vormis Vietnam Airlinesi neiu sabas seisjate küsimustele eriti tähelepanu pöörata ei tahtnud (või oli siingi takistuseks puudulik keeleoskus?), siis sellisele teguviisile reageerisid nad aga kohe, püüdes perekonda tagasi sappa saata, ent see neil korda ei läinud.

Peale omavahelist vietnamikeelset vadistamist tolle perega hakkas veidi hiljem sama neiu aga mööda saba käima ja vietnami keeles uurima, kes veel kohe-kohe väljuvale lennule minemas on. Neid inimesi, kes sellele hõikele reageerisid, oli mitmeid. Küsisin ühelt teiselt sabas seisjalt, vehkides oma lennupiletiga, mida neiu ütles. Kehakeelt appi võttes saime aru, et ka meil on hetkel võimalik sabast veidi ettepoole trügida ning kohe-kohe leti äärde saada. Pannud oma kohvrid check-ini pagasilindile ja ulatanud passid teenindajale, hingasime kergendatult - me ei jää lennust maha.

Turvakontrolli läbisime oskuslikult kiiresti, ent kaasa võetud pisikesed veepudelid pidime enne kontrolli kahjuks prügikasti lennutama. Kui Euroopas reisides on nõue, et lennukisse saab viia vaid kokku 1 l suurusesse kilekotikesse mahtuva maksimaalselt a´100 ml suurused vedelikuga pudelikesed, siis Aasias seda nõuet pole, ent vett ei tohi ikkagi turvatsooni kaasa võtta, ükskõik kui väikese pudelikesega tegu ka pole.

Läbinud turvakontrolli, kuulsin kõlaritest, kuidas inimesi kutsutakse meie lennule. Euroopas kuuleb ikka, kuidas viimaseid reisijaid nimepidi läbi kõlarite lennule suunatakse, Aasias seda aga ei kuule. Seal korrutatakse mõned korrad, et lend nr see ja see, mis lahkub sinna linna, hakkab peagi otsi kokku tõmbama, kuid ühtegi reisijat nimepidi kutsutamas me ei kuulnud.

Pikk looklev saba oli vormunud leti ette, kust lasti inimesi lennukile. Märkasin, kuidas suur osa sellet järjekorrast saadeti sama leti teisele poole serva uut järjekorda moodustama. Vaatasin pea kohal olevat silti ja mulle tundus, et teispool sama letti läheb hoopis teile lennuk teise kohta. Jõudsime ise letini ning ka meid saadeti samasse uude järjekorda, kuna paremal poolt letti lasti lennukisse äriklass, vasakult poolt aga turistiklassi reisijad, mis siis, et teispool letti oli koridor ikka üks ja sama, kus kõik reisijad taas ühinesid. Ka kohalikud kehitasid imestusest sellise korralduse peale veidi õlgu, ent moodustasid uue saba. Hetk hiljem olime juba lennukis ja soovisime siiralt, et Vietnam Airlines pakuks ka kerget lõunat - meie oma oli taaskord vahele jäänud. Õnneks meie soovid täitusid ning napid 2 tundi hiljem maandusime juba troopiliselt kuumas Ho Chi Minh Citys (HCMC).

HCMC-sse olime võtnud endale kohalikus mõistes ülikalli hotelli, mis Euroopa mõistes vastab oma hinnatasemelt pigem vanas Euroopas 2-3 tärnise hotelli hinnatasemele. Vietnamis oli selline hotell aga ametlikult 4 tärni, ent andis silmad ette nii mõnelegi 5-tärni hotellile Euroopas. Viimased kaks päeva tahtsime tunda end tõeliselt lõõgastununa ja sestap otsustasime end veidi hellitada lasta.

Olime endale hotellist tellinud auto vastu lennujaama. Lennujaamas võttis meid vastu meie nimedega särava sildiga vormis noormees, kes meiega väikest viisakat sõbralikku juttu ajades ootas kuniks hotelli auto lennujaama ette jõuab. Särav must nahkse sisuga konditsioneeriga mõnusalt jahedaks aetud Toyota saabus koos vormis juhiga peagi meie ette. Hetk hiljem oli meie pagas pagasnikusse laetud ning algas sõit hotelli poole. Tundsime end nagu rikkad valged inimesed. Vau.

Hotell oli särav ja ilus, fuajee valmistatud säravast heledast marmorist ning teenindajad kõik üliviisakad, sõbralikud ja korrektsed. Meie pagas pandi eraldi ootele ning portjee transportis selle eraldi meie tuppa. Meid pandi istuma lobby-baari ja pakuti tervitusjooki kuniks meie toakaardid valmisid. Täpsustati veel üle, et meil on kahe voodiga tuba, kuid enda teada olime broneerinud laia voodiga toa. Vabandati viisakalt ning vahetati meie toa kaardid ringi. Kui algselt pidi meie tuba olema 5. korrusel, siis nüüd saime toa 7. korrusele, mille akna taga asus minigolfi väljak. Portjee eskortis meid viisakalt meie tuppa ning enne kui jõudsime raha otsima hakata, et talle väikest tippi anda, oli ta juba ammu ukse vahelt kadunud.

Ah, meie tuba oli võimas! Ruutmeetrite poolest oli meie tuba vaid veidi väiksem kui meie kodu Tallinnas, mis jaotatud elutoa osaks ning väga laia voodiga magamistoaks. Mis aga meie jaoks veider ja harjumatu, oli toa nurgas asuv üleni klaasist mullivanniga vannituba. Et mis mõttes lebotad voodis ja vaatad, kuidas teine kõrval poti peal silmi punnitab? Õnneks olid vannitoa klaasseinad seespoolt kaetud peente bambusruloodega, mis delikaatselt alla lastuna kõik ära varjas.

Nii mõnus oli kergelt jahedas konditsioneeritud toas laial voodil lebotada. Mitte kuhugi polnud kuidagi soovi minna. Kuigi väljas oli juba pime, oli seal ikkagi üle 30 kraadi niisket soojust, toas aga vaid 25. Kui olime toas peale saabumist paar tunnikest olnud, koputas portjee toa uksele tervitusküpsistega ning uuris, kas meil on ikka kõik hästi, et me pole peale saabumist oma toast lahkunud. Naeratasime ja kinnitasime, et kõik on suurepärane.

Võtsime LP lahti ning otsisime endale mõnusat õhtusöögi kohta. Tahtsime head Vietnami toitu. LP kirjeldas Temple Club nimelise restorani kui ühe suurepärase söögikohana. Kirjeldusse oli lisatud, et kõik toidud on MSG vabad. Minu jaoks oli see termin tundmatu. Veidi googeldamist ning sain selgeks, et salapärane aasia maitseaine Vetsin, mis mulle aastake tagasi Vietnamist toodi, mida ma seni kasutanud pole, sest suurt sellega midagi peale ei osanud hakata, ongi just see kurikuulus MSG. Teisisõnu on tegemist toitudesse lisatava kemikaaliga, mis elavdab toidu maitset ja mida lisatakse paljudesse kohtadesse (nt kartulikrõpsudesse, mis teebki krõpsud vastupandamatuks ja sõltuvust tekitavaks).

Mõeldud-tehtud ja seadsime oma sammud Temple Clubi poole. Kuigi päike oli ammu loojunud ning väljas valitses tänavalambi särast pimestatud pimedus, oli endiselt sooja üle 30 kraadi, nii et hotelli uksest välja astudes, soojapahvak momentaalselt keha kergelt higist niiskeks tõmbas. Pime HCMC on päris ilus - kõrged majad vilguvad ja säravad tuledes, tänavad on kaunistatud jõulutuledega ning suuremate ärihoonete ja hotellide ees on meisterdatud oskuslikult jõulutuledest imetabased jõulukuused, jõuluvanad koos põhjapõtradega või kingikuhilad. Veidi imelik on niivõrd soojas selliseid kaunistusi vaadata, kuid säravalt ilusad on nad endiselt.

Jõudsime restorani kohale. Meid tervitas hämar väikeste kivist elevantidega palistatud koridor, mille teisel korrusel asuski restoran. Tuleb välja, et see on ülipopulaarne koht, sest vaba lauda sel õhtul restoranis pakkuda polnud, kuid oli võimalik nautida õhtusööki lounge poolel, mida me ka tegime. Tellisime endale mõnusad kokteilid ja söögid ning pean ausalt tunnistama, et tegu oli ühe parima söögiga, mida ma Vietnamis sain. Uskumatult maitsev.

Oma kõhud mõnusasti täis söönud, jalutasime mööda pimedat linna edasi, et peagi naasta oma hotellituppa. HCMC jagab kaheks lai jõgi, mille kesklinna poolne kallas on palistatud väikeste vabas õhus asuvate kohvikukestega: iga veidikese aja tagant seisab või istub mõni Vietnami vanamees, kelle kõrvale parki ääristavale kiviservale on laotud virn krõpse ja karastusjooke. Tema selja taha jääb rida pinke, mis iga paari meetri tagant näoga jõe poole asuvad, peaaegu kõik neist hõivatud saledate Vietnami paarikeste poolt, kes ööhämaruses jõel liiklevate muusikarütmis vilkuvate tuledega lõbusõidulaevade taustal tagasihoidlikult romantikat naudivad.

Same, same, but different!

Hommikul hotellis ärgates oli tunne justkui oleksime maganud terve öö mõnusas voodis - kaks tundi und ja soe dušš mõjusid väga värskendavalt. Hommiku võtsime veidi rahulikumalt. Sõime oma kõhud korralikult täis ja otsustasime minna linnapeale ostma eelkõige neid asju, mis veel vajalikud, aga puudu.

Vietnamisse tulles olime otsustanud, et kõik hädavajalik peab mahtuma käsipagasisse ning muu tuleb osta kohapealt. Nii olime plaaninud kohapealt osta endale ka kohvrid, kuhu kõik vajalik ära mahutada ja ka E&L-i reisikotti veidi kergendada ning nende jaoks enam reisil olemiseks mittevajalikud asjad koju tuua. Pagasikaalu piirang oli meil piisavalt suur, et kõik vajalik sinna ära mahuks.

Meie hotell asus Hanoi vanalinna servas ning oli piisavalt lähedal selleks, et kõikjale jala minna. Hanoi vanalinn ise on üles ehitatud väga mõistliku süsteemi järgi - igal vanalinna tänaval on oma vietnamikeelne nimi, mis iseloomustab kaupa, mida just sel tänaval müüakse. Sisuliselt tähendab see, et tuleb endale selgeks teha millist kaupa otsid ning seada sammud just selle pisikese tänava poole. Teisisõnu on olemas tänav, kus müüakse ainult rätikuid, siis tänav, kus on pidžaamad ja ööriided, siis tänav kingade jaoks, ka kohvritel on oma tänav jne. Sattusime ka tänavale, mis tegeles ilmselt Hiinast toodud riiete hulgimüügiga, kus kohalikud edasimüüjad kaupa hoolega valimas käisid ning meile turistidena tehti kiiresti selgeks, et sealt me osta midagi ei saa.

Tänavad ise on lühikesed ja koosnevad peamiselt pisikestest poodidest, mis pakuvad küll sarnast peamiselt turistile mõeldud kaupa, ent mitte nii väga klassikalisi suveniire, ent ka kohalikud käivad sealt üht-teist ostmas. Reeglina kaupadele hindu peale märgitud pole ja see tähendab, et tuleb nii hinda küsida kui hoolega tingida. Müüjad tabavad üpris kiiresti ära, kas sul on tegelikult aimu kohalikest hindadest või mitte. Kui neile tundub, et sul suurt aimu pole, siis nad kipuvad tingimisel hinda langetama vaid hea juhul mõnekümne tuhane dongi võrra (USD-s on need vaid pelgalt sendid) või kui püüad hinda liiga alla kaubelda, nii et nende kasum olematuks jääb, loobuvad nad sinuga kauplemisest ja lasevad sul rahulikult edasi kõndida, nii et oluline on endale valida õige tingimise taktika ja kõhutunnet usaldades välja mõelda, kui palju rahakotiraudu valmis pilutama tegelikult oled.

Olgugi, et hind võib olla kõrvuti asuvates poodides sama, pole seda mitte alati just kvaliteet ja kvaliteeti tuleb korralikult kontrollida. Riiete puhul on mõistlik vaadata üle materjal, selle hingavus/kortsuvus ja õmblused, kingade puhul liimimise kohad ja kontsa kleepimise serv. Kui Sapas endale soft-shell spordijakke ostsime, saime teada ühes poes, kuidas nende kvaliteeti on võimalik võrrelda - kui paned kangale suu vastu ja puhud mõned sekundid, siis on oluline, kas kangas jääb niiskeks või mitte ning kas tunned teisel pool kangast asuva käega, et õhk tuleb läbi. Kui õhk tuleb läbi, on tegemist odavama ja kehvema kangaga.

Nooremad ja kauplemisega tegelevad vietnamlased oskavad küll mingil määral inglise keelt, kuid reeglina on nende sõnavara väga piiratud ja hääldus meile suuresti arusaamatu - sõnalõpud süüakse ära, s-tähte ei suuda nad hääldada ning hääldus on harjumatult pehme. Mul läks mitu päeva, enne kui hakkasin vietnamlaste inglise keelest aru saama. Mida nad aga kauplemisel igal pool väga palju kasutavad, on väljend "same, same, but different", millega nad püüavad teha selgeks, et mingi toode on teisele küll väga sarnane, aga vaid veidi erinev mingis detailis ja kindlasti tahad sa just seda osta.

Kuigi alguses plaanisime pool päeva šopata ja teise pool päeva teha läbi Lonely Planetis asuv jalutusringkäik vastavalt kirjeldusele, siis tegelikult jalutusringkäiguni me ei jõudnudki, kuid läbisime peaaegu kõik distantsid jala, nii et õhtuks olid jalatallad täiesti ümmargused ja kogu toit, mille endale sisse sõime, kulus raduselt ära.

Oma jalgsi tuuril sattusime ka kohtadesse, kus turist ilmselt väga tihti ei käi. Kui väiksemates linnades unustasid kohalikud meid avasui jõllitama sellistel pisikestel tänavatel, siis Hanois me vaatamisväärsustena end tunda ei saanud, kuigi olgem ausad, ka kohalike hulka meil sulanduda mitte kuidagi võimalik pole - pikad valge naha ja siniste silmadega inimesed hakkavad väikeste, kõhetute, tumedapäiste ja -silmsete vietnamlaste vahel väga hästi silma.

Olime Lonely Planetist lugenud, et kuskil on olemas suurem meie mõistes kaubanduskeskus ning ka inglisekeelsete raamatute poed, ent need asusid kuskil väljaspool vanalinna tavalistel kesklinna tänavatel. Asusime kaubanduskeskuse otsinguile ja peagi selgus, et keskus on hetkel kapitaalremondis ja avatakse uue aasta alguses. Uurisime maad ühest 5* hotellist, kas kuskil on mõni kaubanduskeskus veel ning saimegi ühe aadressi. Paraku pidime selles keskuses aga omajagu pettuma - kuna ilmselt rendipind on kallis, on esindatud vaid maailmakuulsad brändid röögatute hindadega. E sõnul olid osade asjade hinnad isegi kallimad, kui sama asi Austraalias. Samas on ilmselt ka sihtgrupp Vietnamis teine - selliseid asju saavad endale lubada üksnes väga rikkad vietnamlased. Reeglina on vietnamlaste sissetulekud siiski väikesed ja meie mõistes on nende keskmine palk üpris tilluks - Wikipedia järgi on Vietnami vaesuspiir maapiirkondades 150 USD ja linnapiirkondades 197 USD aastas.

Ka raamatupoe otsingud polnud sugugi nii lihtsad, kui oleks võinud olla - oli meil ju LP-s olev veidi puudulik kaart ja aadress, aga nagu selgus, pole LP aadressid alati just väga täpsed ja vahel eksivad isegi tänavaga. Lõpuks leidsime raamatupoed küll üles, kuid osta polnud sealt tegelikult midagi. Mis mind aga hämmastama pani, oli see tõik, et kui seni oleme igalt reisilt, mis jääb teise poolaastasse, kaasa toonud seinakalendrid kohalike looduspiltidega, siis selliseid kalendreid ei müüdud Vietnamis mitte kuskil: ei raamatupoes, turistidele mõeldud poodides ega kvartalis, aga mitte ka lennujaamas.

Hanois on praegu pulmade tipphooaeg. Kui mööda tänavaid jalutada, näeb ilupilte tegevaid pruutpaare õige mitmeid. Jõekallas on neid aga niivõrd tihedasti täis, et ilmselt jääb ühe paari pildi taustale ka teine pildistav paar. Kui mööda linna ringi käia, siis hakkavad silma nii mõnedki pruutpaari salongid, ent mitte sellised, nagu need meie mõistes on. Kui Eestis enda pulmi planeerisin ja otsisin pulmakorraldajat ning salongi, kust kleiti endale muretseda, siis sain selgeks, et enamus Eestis olevaid kohti pakuvad üksnes kleitide müüki ja laenutust. Vietnamis on pruutpaari salongide teenuseks aga ilupiltide tegemine täisteenusena ning ilupilte ei tehta mitte pulmapäeval, nagu meil kombeks, vaid selleks broneeritakse eraldi päev.

Pulmapidu ise peetakse aga tihti kas enda või mõne pereliikme poes, mis selleks ajaks asjadest veidi koomale lükatakse, tänavaservale peavari või telk püstitatakse, mille sisse kaetakse lauad valgete linade ja toolid valgete värvilise paelaga toolikatetega. Selline klassikaline pulmalaud, nagu meilgi tehakse, ainult kohavalik on meie jaoks veider. Nii võib juhtuda, et ühes poes peetakse pulmapidu, kui kõrvalolevas tingivad just turistid hoolega kauba hinda alla ning teisel pool olevas poekeses valmistub perekond tänavaservale hot potiga (see on priimusel keedetav supp, mis kunagi valmis ei saa, sest sinna lisatakse iga natukese aja tagant uusi elemente ja süüakse taas suppi vähemaks - Vietnami üks levinumaid toite, mis vastab igale maitsele ja mida võib tulel hoida niisuguse ise-uuendusliku meetodi kaudu tunde) õhtusööki nautima.

Õhtu lõpuks olime tagasi vanalinnas ning jätkasime hommikul alustatud kohvrite otsinguid, kuhu kõik oma reisil soetatud asjad mahutada. Olen ammu tahtnud saada kõvakaanelist kohvrit ning ideaalsena tundus selline, kus kaks suurt kohvrit üksteise sisse ära mahuvad. Kuna kohvreid ja kotte toodetakse muu maailma jaoks paljuski Vietnamis, võib täiesti juhtuda, et tänavapoekeses müüdavad kohvrid on nö originaalid, kuid tulnud lihtsalt teise lindi pealt. Klassikalisi firmapoode (a la Samsonite) nagu meil, seal lihtsalt ei eksisteeri. Ainsad brändipoed, mis tänavatel silma hakkasid, olid Adidase omad, ent seal oleva kauba hind oli umbes sama, mis meil. Samas on võimalik nii kohalikest poekestest kui turult saada nii jalatseid kui riideid, mis on originaalid, aga oluliselt soodsama hinnaga - need kas smuugeldatakse tehastest välja või ongi tehases nö kaks liini, kust ühelt läheb kaup üle maailma laiali ja teiselt tuleb kas ilma brändi nimeta või isegi ka nimeline kaup kohalikesse poodidesse müüki.

Kohvrite kauplemisel oli meie sooviks mitte müüjatele välja näidata, et oleme ostujõuline klientuur, et saada paremat hinda. Nii saatsime me poisid päeval ostetud kaupa täis kilekottidega jõe äärde jalutama kuniks me E-ga kohvrid välja valisime ja hinna oluliselt alla kauplesime. Õigemini kauples E, sest talle pakkus see mõnusat hasarti ning pikaajaline reisikogemus Aasias andis hinnastamise poliitika suhtes ka õigema kõhutunde. Lõppeks on Vietnamis asjad meie mõistes ikkagi soodsad, aga sellest, et midagi tasuta või poolmuidu saab, ei tasu siiski unistada. Mida madalam on hind, seda kehvem on kvaliteet, nii et hinda alla tingides tasub ka kindlasti seda poolt jälgida - saad ju ikkagi seda, mille eest sa maksad ning head ja odavat asja pole ka sealpool maailma olemas.

Kui kohvrid välja valitud, läksin M käest pagasikaalu võtma, et teada palju tühjad kohvrid ikkagi kaaluvad. Paratamatult on kohvrite kaal reisil oluline ning pagasikaal selline asi, milleta reisimist ma enam ette ei kujuta (esimest hädavajadust sel teemal kogesime Itaalias, nii et seks korraks muretsesime pisikese digitaalse kaalu endale Prismast juba teadlikult kaasa). Kui müüjad ise arvasid, et kohvrite kaaluks on ca 3 kg tühjalt (reeglina kaalub tühi käsipagasi kohver umbes 3,2-3,5 kg, alla selle kaaluv kohver on superhea lahendus, eriti arvestades, et olenevalt lennufirmast on käsipagasi kaalupiiranguks 7 või 8 kg koos kohvri kaaluga), siis mulle oli juba enne selge, et suur kohver nii kerge olla ei saa. Üks suur kohver kaalus veidi üle 4, teine üle 5 kg, kuid tuleb arvestada ka, et iga lisalukk ja lisasahtel ning 4 ratast annavad kaalule ka kohe hoobilt juurde, ent minu seisukoht on, et kohver peab olema mugav ja praktiline kasutada. Mis aga müüjaid hoopis hämmastas, oli meie pagasikaal, millega kohvreid kaalusin. Nad ei olnud ilmselgelt sellist asja varem näinud ja nendelegi oli huvitav teada, mis kohvrid tegelikult kaaluvad. Igatahes olen lõpptulemusena ostetud kohvritega väga rahul.

Peale pikka päeva jalul olemist ja väsitavat kauplemist otsisime LP-st välja katuseterrassiga korralikuma restorani, kus neljakesi koos Vietnamis viimast korda õhtust süüa. Mahutasime end pisikese laua taha ära, vaatega otse all olevale vanalinna tänavale, kus inimesed tihedasti ringi sibasid. Terve reisi olime rääkinud, et tahaks ära proovida ka kohaliku elusõlu (bia hoi), kuid meil polnud õnnestunud seda veel teha ning teades ka oma tundlikku seedimist, polnud julgenud ma seda proovida. Kui Sapas saime oma kokatuni kõrvale proovida kohalikku isetehtud õunaveini, mis oli üllatavalt hea, ent suhteliselt kange, siis tuli ära proovida ikkagi ka Vietnami kuulus õlu. Valitud restoran seda ka õnneks pakkus ning L otsustas endale toobi tellida, millest me kõik maitsta saime. Maitse poolest on Vietnami elusõlu mahe ja meenutab veidi karastusjooki, õllele omapärane viha maik puudub, ent jook pole sellegipoolest lääge või magusavõitu.

Kui laud oli kaetud kõikvõimalike toidukaussidega, mida omavahel rõõmsalt jagasime, et kõikvõimalikke toite maitsta (traditsioonilises Vietnami köögis tuuakse toit lauda kaussidega, igaühe ette asetatakse väike tühi kauss, kuhu saab siis igaüks ise endale sobiva koguse meelepärast toitu tõsta ja pulkadega süüa), läks meist mööda üks turistipaar, kes äkitselt kommenteeris kõva häälega eesti keeles meie rongisõitu, millest just rääkisime. Need olid siis reisil esimesed eestlased, keda juhuslikult kohtasime. Kuigi Eesti on Vietnamis toodetavatel maailmakaartidel kenasti olemas, siis kohana on Eesti võõras ja meid peetakse pigem austraallasteks või isegi ameeriklasteks, sest meie inglise keel on piisavalt hea (kuigi eesti keel ehk salakeel, mida omavahel räägime peaks andma vihje, et me pole inglise keelse emakeelega pärit riigist, see kohalike loogikale ilmselt ei vasta). Söögid lõpetatud ja eestlastega veidi juttugi puhutud, jalutasime hotelli, et kohvrid pakkida ning väsinult voodisse kukkuda.

Uduste mägede toidukunst

Vietnami rongisõit kestab alati ettearvamatu aja. Nii annavad reisiraamatudki kestvuseks Hanoi-Sapa otsale 7-10 tundi. Panin ennatlikult telefoni poole kuueks äratama, et meil jääks veel mõnus ärkamise aeg, enne kui rong Lao Cai jaama jõuab, kust Sapasse on veel umbes kolmveerand tunni pikkune bussisõit.

Ärkasime telefoni äratamise peale. Minutike hiljem tagus keegi hoolega vastu kupee ust väljastpoolt ja teatas, et oleme lõppjaama kohale jõudnud. Ei mingit virgumise aega, kohe tuli end jalule seada, riidesse panna ja asjad korralikult kaasa võtta, et rongist lahkuda. Perroon kubises kergete sulejopedega vietnamlastest nagu sipelgatest, igaüks püüdis mõnel turistil käe alt kinni saada ja teda enda mikrobussi lohistada, et saada Sapasse sõidu raha endale. Vietnamlased ei ole küll selles osas agressiivsed, aga nende kultuuri järgi on täiesti ok haarata võõralt inimeselt käest või käia tal järgi, ise koguaeg seletades, et tahad teda aidata ja sõit maksab ainult mitukümmend tuhat dongi – väga, väga odav hind, ekstra sulle.

Sapa päevaks olime esialgselt plaaninud E&L-ga lahku minna. Nendel oli soov mäkke ronida, meil võtta kohaliku giidiga mõne tunnine jalutuskäik kohalikes külades, kus elavad erinevad rahvusvähemustest mägirahvad ning tutvuda veidi kohaliku loodusega. Olin enne kodus uurinud, kes milliseid matku pakub ja milliste hindadega ning teinud meili teel broneeringu Hmongi mägirahvaste esindajate pakutava firmaga Sapa Sisters. Neid broneerides läheb suurem osa rahast otse mägirahvastele ega jää kuhugi vahendajate kätte, nii et sellega on võimalus toetada ka kohaliku kultuuri jätkusuutlikkust.

Sapa Sisters oli meili teel mulle pakkunud ka transporditeenust rongijaamast Sapasse koos , duši võimaluse ja pakihoiuga, kuid seda kõike polnud meil vaja. Kui uurisin, kas nad pakuvad ka üksnes transpordivõimalust rongijaamast Sapasse, teatasid nad, et rongijaamas on piisavalt palju mikrobusse, kes teenust pakuvad, hinnaga 50 000 dongi (~2,5 USD) inimene. Sellist hinda ka kõik sõiduteenuse osutajad pakkusid.

E oli piisavalt ärkvel, et kauplema hakata. Meid on ikkagi 4 inimest ja seega peaks hind soodsam olema. Talle püüti küll selgeks teha, et kõik maksavad sama hinda ja keegi soodsamalt ei paku, ent lõpuks oli ikkagi üks buss meid nõus peale võtma 45 000 dongi eest/inimene. Võit seegi.

Ööronge Lao Caisse saabub hommikuti umbes iga poole või tunni tagant. Seega ootavad mikrobusside tüübid eelkõige ära, et saaks bussi inimestest enam-vähem täis panna, enne kui nad jaamast lahkuvad. Mingil hetkel pandi meie bussi diiselmootor käima, aga buss paigast ei liikunud. Ja nii me istusime bussis veel üks pool tunnikest diisliaure sisse hingates, enne kui liikuma saime.

Vietnamis läheb valgeks umbes hommikul poole 7 ajal. Tee Sapasse algas meil siis, kui kergelt koitis ning kohale jõudsime täiesti valges. Terve tee kulgeb keerutades mäest ülespoole, mööda kitsaid, kuid väga korraliku asfaltiga teed mööda. Kui ilm on selge, siis on teelt avanev vaade hingemattev – meie külastuspäeva ajal oli aga väljas paks piimjas udu, nii et mingeid mäekontuure võis eemalt vaid aimata.

Tundsin, kuidas mäkke keerutav tee, ninas püsiv diislihais ja magamata öö endast tunda annavad ning vägisi südant läikima võtavad. Tol hetkel ei tulnud ma selle peale, et bussis silmad kinni panna ja nii võiks parem olla – tagasiteel olin juba oluliselt targem.

Kui Sapasse kohale jõudsime, olid E&L otsustanud, et sellise tiheda udu ja peenikese vihmaga, nagu väljas, nad mäkke ronima ei lähe. Otsustasime enne meie matkapäeva algust võtta hommikusöögi Lonely Planeti soovitatud väikeses kohvikus, mida peavad kohaliku kutsekooli õpilased õpiköögi eesmärgil. Toit oli seal hea ja teenindus püüdlik, koht ise väike ja armas, kuid seal istudes sai iga hetkega üha selgemaks, et matkapäevast suurt midagi välja ei tule. Minul sees keeras ja kõht oli kergelt lahti, M-l puudusid vihmakindlad jalatsid ja olgugi, et meil kõigil olid soojad riided seljas, oli väljas niivõrd rõske, et ikkagi puges külm koos vihmaga väga kontidesse.

Broneeringut tehes olin saanud meilile meie giidi telefoni numbri juhuks, kui on vaja teha hiline äraütlemine. Nii ma talle smsi saatsingi, vabandades, et meie matk jääb ära halva enesetunde ja ilmastikule ebasobilike riiete tõttu. Vastust sellele ei saanud. Päeval hiljem e-maili tüsekates nägin, et hommikul oli mulle Sapa Sistersi poolt saadetud küsimus, kuhu me jäänud oleme ja palve nendega kohe ühendust võtta. Meilivastuse kirjutamiseks aga sobilikku enesetunnet ega aega mul kahjuks ei olnud, nii et selle vastuse olen neile piinlikul kombel siiani koos vabandusega võlgu.

Meil oli terve vaba päev Sapas ees ja pidime välja mõtlema, mida sellega teha. Kui reisi Vietnamisse planeerisin, siis märkasin mitmes kohas Lonely Planetis soovitusi võtta kohalik lokkamise tund, et õppida tundma kohalikku kööki, kuid meie tihedasse ajagraafikusse seda kuidagi mahutada võimalik polnud ja seega ma sellele end eriti rohkem ka ei pühendanud. E tegi aga ettepaneku just vihmase ilma tõttu kokatund võtta ja seda enam rõõmustasin sisemiselt, et üks hea asi on võimalik asendada teise hea asjaga.

Sapas on kaks kohta, mis poole päevaseid kokkamise tunde pakuvad. Esimeses neist oli grupp kahjuks täis – eks vihmase ilmaga otsisid asendustegevust ka teised turistid – ning proovisime oma õnne Sapa Boutique Hotelis, mis teise kohana sama teenust välja pakkus. Seal meil ka näkkas. Saime kokkuleppele, et meie E-ga teeme süüa ning poisid vaatavad pealt ja pildistavad, pildid lubasime hiljem ka hotellile endale saata. Lisaks maksime vaid mõned dollarid, et portsjonid veidi suuremad oleks ning söömiseks neljale jaguksid.

Kokkamine algas koos kokaga turul käiguga, kust osteti söögitegemiseks puudu olevad asjad. Toidud võisime kohalikust menüüst ise välja valida ja nii me saime endale kaks eelrooga, kaks põhirooga ja kaks magustoitu, teisisõnu kuuekäigulise eine.

Turul toiduainete ostmine on omaette kogemus. Euronõuetest pole seal keegi midagi kuulnud ning liha seisab lettidel täiesti vabalt värskes õhus. Sobilik ja vajalik tükk raiutakse kohapeal, linde müüakse tervetena kitkutuna, kuid koos peaga ning looma jalga on võimalik osta koos kabjaga. Kõik tükid, mis loomas sees olnud, lähevad müügiks, muuseas nii süda, soolikad kui nahk lisaks lihale. Selle eest on aga kõik värske ning õues valitsev umbes 8-kraadine rõske jahedus säilitab ka toitu turulettidel hästi.

Turul käivad kohalikud selja pandavate punutud korvidega, mis nii oma tegumoelt kui kandevõimelt on väga praktilise loomuga nii jala kandmiseks kui rolleriga sõiduks, et toiduained ikka sihtpunkti kohale jõuaks. Lisaks söögi osale on turul kahekordne muude kaupade osa, kust võimalik osta nii kohalikku käsitööd kui kõikvõimalikke muid riideid ja vidinaid. Olgugi, et me mägiküladesse jalutama ei jõudnud, siis turul hiljem omal käel ringi kolades nägime erinevaid mägirahvaid nende traditsioonilises riietuses piisavalt.

Meie kokk oli kohalik 23-aastane Vietnami poiss, kelle inglise keel oli suhteliselt hea ja arusaadav reeglina teistest vietnamlaste pudisest ja ülipehme hääldusega inglise keele laadsest suhtlusest. Kuigi meid alguses hoiatati, et on veel kaks inimest, kes kokata soovivad, siis tegelikkuses olimegi vaid meie neli ja kokapoiss, nii et saime kõiki asju ise proovida teha ja väga selged õpetussõnad juurde. Kokk ilmselgelt nautis ka talle osaks saanud tähelepanu ning eriti võimalust demonstreerida oma oskuslikke kokavõtteid, mille ta oli omandanud pooleteise aastaga Hanois, et tagasi tööle asuda jahedasse kodupaika Sapas. Kõhud saime korralikult täis ja nii mõnegi asja osas targemaks, nii et päev läks igati asja ette.

Sapa on vist ka ainus koht Vietnamis, kus kõik kohalikud plätudega ei käi. Küll aga on kohalikud ka plätu osas leidlikud – kui ilm on külm ja vihmane, pannakse plätu sisse kilekott, et jalga kuivas hoida. Plätu on Vietnamis selline jalats, mida kantakse iga ilmaga ja millega saab teha kõike, nii matkata, rolleriga sõita, ehitada ja teha muid töid. Ma ei imestaks, kui on inimesi, kellel peale plätu muud jalatsit olemas polegi.

Kuna Sapa on Vietnami üks jahedamaid paiku, siis sealt on sisuliselt võimalik osta ka Vietnami kõige soojemaid riideid – peamiselt North Face brändi alla kuuluvaid õhukesi sulejopesid, tuulekaitsega jakke, matkasaapaid jms, nii et shoppamist saime seal teha kõvasti.

Kuigi ka Eesti kliima on enamuse aastast jahe ja rõske, on niiskus meil kuidagi teistmoodi, kui see on mägises Sapas. Ma ei tea, kas asi oli kehvas enesetundes ja väheses ööunes või milleski muus, aga Sapa kliima mulle ei istunud kohe kuidagi. Enesetunne ei tahtnud eriti paraneda ja tundsin, kuidas mingid lõhnad hakkavad täiesti vastu, nii et võtavad kurgu pitsitama. Seega veetsin enamuse ajast vabatahtlikult väljas värskes õhus kuniks teised eelkõige turul shoppasid ja ootasin õhtu saabumist, et öörongiga tagasi Hanoisse minna.

Enne seda, kui asusime endale mikrobussi otsima, millega tagasi Lao Caisse sõita enne pimeda saabumist, otsustasin tualetist läbi käia. Kui reeglina on tualeti külastamise võimalus olemas söögikohtades või hotellides ning kui sa nende klient ei ole, aga selgeks suudad hädise näoga teha, et pead ikka kohe kindlalt minema, lastakse sind tualetti. Sapas oli suhtumine aga sootuks teine ja mind kupatati kõikvõimalikest ustes välja.

Lõpuks õnnestus meil leida avalik tualett kohaliku vihje abiga. Või noh, tualett on selle kohta ikka väga palju öeldud. Tegemist oli sõna otseses mõttes peldikuga, kus puudus ruumil välisuks ning kabiinidel uksed, polnud ei valgustust ega vett ning et väljas oli juba peaaegu pimedaks hakanud minema, seal kuigipalju ei näinud. Poti asemel oli auk, mille ümbrus ujus ega paistnud kuigi puhtavõitu, lisaks ninna kiratsevale haisule. Ja otse loomulikult polnud wc paberist mõtet seal undki näha. Püksiservad üles käärituna asi aetud, astusin peldikumaja uksest välja ja kuulsin, kuidas seljataga mingi naine kriiskama hakkas, et tualetikasutus on 20 000 dongi. Oot, mille eest? Sellise peldiku? Nalja teete või? E-lt olin juba eelnevalt kuulnud, et nad olid Aasias võtnud seisukoha : kui paberit pole, siis wc külastuse eest nad ei maksa. Nii ei teinud ka mina seda naisterahvast kuulmagi ning astusin sirge seljaga lihtsalt minema. Ausalt, ma võiks maksta vabalt, kui ma saaks selle eest ka teenuse, aga siinkohal oleks vihmas põõsa alla kükitamine ka puhtam ja parem teenus olnud, kui väisatud asutus.

Kauplesime end 40 000 dongi eest/inimene tagasi Lao Caisse, väites, et hommikul olime just sellise hinna maksnud ja üle selle maksmine on puhas röövimine. Polnudki bussi klientide otsijal muud teha, kui õlgu kehitada ja meie jutuga nõusse jääda, ainult paludes, et me oma saadud hinnast kõva häälega ei räägiks. Eks igaüks peab oma hinna ikka ise välja kauplema.

Pimeduse tulekuks oli udu hakanud hajuma ja vihmgi järele jäänud, nii et bussi aknast oli võimalik veidi paremini kohalikku loodust pimeduses aimata. Mina aga sõitsin terve tee suletud silmadega, lootes, et bussi mägisel teel keerutamine seekord seest keerama ei võta ning Lao Caisse jõudes on enesetunne parem. Ja see nipp töötas edukalt.

Lao Cais võtsime eelkõige turistidele suunatud restoranist endale õhtusöögi ning tegime kaardimänguga veidi aega parajaks, enne kui rongile läksime. Jaamast ostsime veel pudeli vett kaasa, kuigi arvasime, et ehk seekord on ikkagi veed meil rongis olemas, nagu piletit ostes lubati. Jaama jõudsime õigeaegselt ja jäime ootama rongile laskmist.

Meie vagun asus üsna rongi ees otsas, nii et kõndisime mööda ilusasti valgustatud vagunitest, mille akendest paistsid laudadel valmis olevad väikesed pudeliveed ja korvid veel mingite nännidega. Kui enda kupeesse aga jõudsime, tabas meid suur üllatus: ei olnud ei laualampi, vett, muud nänni ega pehmeid asemeid, vaid täiesti kõvad ja pealegi pooltel asemetel voodilinad vahetamata. Peale pikka ja väsitavat päeva ning magamata ööd me seda ei oodanud.

E läks kiirel sammul tagasi jaama piletikassasse, et asi selgeks teha – millegagi on eksitud. Me ostsime kõige kallimad piletid, mis saada olid (45 USD/inimene) ning valisime kindlasti pehme aseme ja sellega kaasnevad veed ja väikese snäki kupeesse. Mida me aga saime, oli vaevalt pool pileti hinnast maksev teenus.

Mingi aja pärast saabus E vaguni juurde tagasin – jaamas ei rääkinud keegi inglise keelt mitte sõnakestki ning pöörduda polnud tal sisuliselt kuhugi. Ta püüdis meie vagunisaatjale selgeks teha, et tahame teist kupeed, aga ka vagunisaatja ei mõiganud, milles asi. Kui E tiris ta kättpidi kupeesse ja näitas määrdunud linu, ei saanud vagunisaatja ikka päriselt aru, milles asi. Piletitel ju hinda peale trükitud pole ja kui vietnami keelt ei räägi, kehitavad kõik ignorantselt õlgu.

Õnneks meie vagunisaatja pöördus kõrvalvaguni saatja poole, kes inglise keelt küll veidi tonksas, aga meie probleemist aru saamiseks kahjuks liiga vähe. See neiu oli aga südikam ja otsis rongist ühe reisija, kes inglise keelt päris hästi rääkis ning kellest sai probleemi lahendamisel meie tõlk.

Otsustasime siiski rongile peale hüpata ja selles suhtes tegime õigesti – napilt hetk hiljem hakkas rong juba liikuma. Kui rongil peal olime, siis oli selge, et maha meid keegi tõsta ei saa ja probleem tuleb kohapeal lahendada.

Meie kupeesse oli vahepeal pugenud üks kohalik tüdruk, kes ilmselt reisis ilma piletita ja lootis heale õnnele mõne vaba kupee olemasolu korral seal tasuta vaikselt oma sihtkohta saada. Tal kahjuks ei vedanud, aga ei vedanud ka paraku meil.

Tõlgiks asunud neiu seletas südikalt probleemi olemust vormis rongisaatjale. Mida kauem seletamine kestis, seda enam ilmus vormikandjaid meie kupee juurde, nii et tipphetkel oli selles kitsas umbses koridoris lisaks meile veel 12 inimest probleemi pealt kuulamas. Neiu oli õnneks niivõrd südikas seletaja, et vahepeal võttis probleemi lahendamise otsad enda kätte ja vaidles ise meie eest. Lõpuks vaidles ta peamiselt ühe keskealise pagunitega meesterahvaga, kes ilmselt oli kogu selle pundi juht.

Käsuliin toimib Vietnamis suurepäraselt. Nii kui juht on kohal ja hakkab karmisõnalisi poolkarjuvaid käsklusi jagama, hakkab ka probleem tasapisi lahenema. Uut kupeed me ei saanud (kuigi tõlgiks olnud neiu tunnistas, et oleme petta saanud – tema maksis oma pileti eest pea 2 korda vähem ja sai parema kupee kui meie ning pakkus, et võib meiega oma kupee ära vahetada, aga seda me juhtuda lasta ei saanud), kuid voodilinad vahetati meil ikkagi ära ning peale E pingsat nõudmist toodi ka lisalinad.

Pidime leppima ikkagi kõva magamisalusega, aga vähemasti oli meil enam-vähem puhas koht, kus olla. Magada sel ööl ma aga kahjuks ikkagi ei saanud – rong loksutas niivõrd tugevasti, nagu tahtnuks põlvi läbi keha kurki liigutada iga liipritõukega. Sellest kõigest üks järeldus: kuigi on võimalik Vietnami rongipileteid internetist ette osta, siis sõltub kupee piletitele vastavus lihtsalt teenindaja suvast, nii et võimalusel on mõttekas öörongi piletid ette ära osta ikkagi Vietnamist kohapealt mõnest raudteejaama piletikassast.

Kui pimedasse Hanoisse varajasel hommikutunnil kohale jõudsime, oli unistuseks vaid soe ja pehme voodi ning pesemisvõimalus. Seadsime sammud oma hotelli poole. Kohapeal sai selgeks, et check-ini saab teha alles keskpäevast ning meil on kaks võimalust: kas maksta varajase check-ini ja hommikusöögi eest veidi lisaks või sellest loobuda ja minna linnapeale. Olime kõik üpris väsinud eelnevast seiklusest. Peale mõningate mõtete mõlgutamist otsustasime varajase check-ini kasuks ning kohtuda taas hommikusöögilauas kell 9. See paaritunnine uni ja soe dušš oli väärt igat senti ning asendamatu sellisel hommikul. Paremat otsust oleks olnud keeruline teha.

Pool Vietnamit ühe päevaga

Siiani on  meil ilmaga reisil vedanud – kirjade järgi peaks kesk-Vietnamis olema kõige sademeterohkem aeg, aga meie oleme näinud vaid päikest või kerget pilvisust. Õhutemperatuur Hues on Hoi Anist veidi jahedam, kuid piisavalt soe, et kanda lühikest varrukat ja püksi. Päikeseprillid jätsin pilvise ilma tõttu hotelli, ent ereda valguse tõttu olnuks neidki vaja. Hiljem hakkas ka päike taas paistma.

Kui Hoi An meenutas mulle nii oma arhitektuurilt kui olemuselt Mehhikot (Playa del Carmenit), siis ükski teine linn seda meenutanud pole. Vietnami tänavad pole puhtad nagu Euroopas või Austraalias, kuid ka mitte nii räpased nagu ma varasemate kirjelduste tõttu ette kujutasin.

Meie jaoks harjumatu on näha, kuidas kohalikud võtavad nii lõuna kui õhtusöögi ajal välja oma madalad pingid, söögid ja portatiivse gaasipliidi ning hakkavad vaaritama sisuliselt seal, kus nad hetkel viibivad. Reeglina on tegemist mingi tänava kõnnitee või oma poe põrandaga, kuhu kaetakse toidulaud.

Hues oli meil ringi vaatamiseks jäetud sisuliselt vaid hommikupoolik, sest kirjade järgi pole selles linnas just palju teha peale Citadeli vaatamise. Citadeli juurde oli meil hotellist sujuvalt veidi üle poole tunni jalutada piki jõe äärt ja üle silla. Teekond oli juba ainuüksi seetõttu põnev, et jõgi oli täis nikerdatud puupaate ja muid laevukesi, mille igaühe juures seisis paar inimest, kes püüdsid meile laevasõitu pähe määrida. Piiratud ajaressursi tõttu loobusime sellest juba eos ega hakanud ka hinda lähemalt uurima.

Kõndinud üle silla, jõudsime Citadeli juurde. Kui kaardilt vaadates tundus see esialgu selline, millele teeb vabalt tunniga tiiru peale, siis tegelikkuses on kindluse kompleks selline, kuhu kulub ilmselt korralikuks vaatamiseks terve päev. Samas on seal mitmed majad hetkel renoveerimisel ega ole külastamiseks avatud. Kiire mõnekümne minutilise jalutuskäiguga saime aga siiski hea ülevaate.

Otsustasime kindluses veeta tiba kauem aega ja tagasi hotelli jalutamise asemel võtta takso. Taksosõit Vietnamis on suhteliselt soodne – kilomeetri hinnaks umbes 0,7 USD, kui võtta meetriga tuntud ja ametlik takso Mai Linh Grupilt, nagu meil on Tulika ja Tallink. Teiste taksode osas võib hind olla oluliselt soodsam, kuid turistina on suur oht saada petta. Ja kui võttagi mõni muu takso, tuleks hinnas enne kokku leppida ja lasta see taksojuhil selguse mõttes paberile numbrina kirja panna, et mitte segi ajada nende kehva häälduse tõttu nt numbreid 15 ja 50.

Hakkasime Citadelist vaikselt hotelli poole jalutama ja kui muidu on kõik kohad taksosid täis, siis seekord ei näinud me ühtegi. Eemalt üks aus roheline takso paistis, kuid sellel polnud juhti. Nii jalutasime muudkui hotelli poole tagasi, lootuses leida vahepeal siiski takso, et sõita hotelli, võtta sealt asjad ja otse edasi minna taksoga lennujaama. Meile tundus kuidagi mõistlikum takso ise endale lennujaama sõiduks hankida, mitte lasta hotellil tellida.

Olles jõudnud jalgsi poolele sillale, sõitis meist mööda üks tühi takso, kellele lehvitasin. Taksojuht märkas seda, kuid ei saanud keset silda peatuda ning viipas käega, et kohtume silla lõpus. Andsin talle kokkuleppeks pöidlaga märku. Kui silla lõppu jõudsime, ootas taksojuht meid kannatlikult teepervel – uskumatul kombel oli kehakeelne kokkulepe mõlemale poolele üheselt arusaadav ja toimis.

Kuna meie lend Hanoisse läks just lõuna paiku ja kell oli juba suhteliselt palju, otsustasime keha kinnitada lennujaamas, kui oleme check-ini ära teinud. Hue lennujaam on üpris tilluke – sinna jõudes olime sisuliselt ainsad, kes plaanisid lennukile minna. Veidi hiljem tuli küll inimesi juurde, ent lend oli lahkudes siiski pooltühi. Muidugi on siinkohal ka oluliseks ääremärkuseks, et Vietnami siselende teevad suhteliselt suured lennukid.

Et aega praktiliselt kasutada, olime otsustanud võtta kerge lõunasöögi lennujaamas. Lennujaamas oli küll väike kohvik, kuid peale kiirnuudlite (nagu tudengipõlves sai söödud) ja karastusjookide ei pakutud seal midagi. Läbisime turvakontrolli ja avastasime turvatsoonis riiete poe, kuid söögikohta seal siiski polnud, nii et lõuna pidime vahele jätma ja end alles Hanois tankima. Õnneks olid E&L varunud meile veidi käkke ehk Aasia maiuseid, millega kõige suuremat nälga peletada õnnestus.

Hanoi lennujaamas pöördusime infolauda, et uurida, kuidas saaks linna sõita kohaliku liinibussiga. Paraku on lennujaamas aga igal firmal oma infolaud ja sellist üldist ametlikku infolauda polegi, nii et igaüks püüab sulle oma transporditeenust maha müüa. Kobistasime esimese soovituse peale teisele korrusele, kuid sealt läksid ainult taksod, alt korruselt aga vaid suured turismibussid ja väiksed mikrobussid. Linnaliini busse ei paistnud kusagilt.

Otsustasime linnaliini bussi asemel võtta 40-kohalise turismibussi, millega kesklinna saada. Kordki oli meil hea meel, et sellise otsuse tegime – umbes 20 minutit peale seda, kui olime alustanud oma bussisõitu linna poole, jäime väga suurde ummikusse. Osa taksosid proovisid küll sillal mööda pressida vastassuuna vööndist, kuid sellega nad ka väga kaugele ei jõudnud. Umbes pool tundi hiljem jõudsime ummiku põhjuseni – kaks autot olid omavahel keset silda kokku põrganud ja see tekitaski korraliku ummiku. Olgugi, et Vietnami liiklus on hullumeelne ja eurooplasena seal sõita ise väga ei tahaks, siis sellegipoolest õnnetusi juhtub siin väga harva – liiklus toimib kuidagi iseenesest.

Kesklinnas lahkusime oma bussist ja asusime kõndima oma hotelli poole. Kuigi läksime öörongiga edasi Sapasse ja pidime Hanois majutuma alles 2 ööd hiljem, olime otsustanud jätta suurema pagasi oma Hanoi hotelli ning Sapasse kaasa võtta vaid selle, mis hädavajalik, et seljakotti mitte liiga raskeks ajada. Olime kõik väsinud ja näljased, veresuhkru tase oli madal ning mõnda kilomeetrit jala, mis hotellini jäi, ei jaksanud me keegi kõndida. Ainsaks variandiks jäi edasi takso võtta.

Nägime kõrvaltänaval seismas kahte Mai Linhi taksot, mida usaldasime võtta. Läksime ühe juurde, ent selles polnud juhti. Peagi jooksis meie juurde üks meesterahvas, kes küsis kaugele soovime sõita. Näitasime talle aadressi ning ta tegi väga kiiresti selgeks meile, et nii lühikest otsa ta ei sõida, proovigu me teist taksot.

E istus teise taksosse sisse ja näitas juhile aadressi, andes meile samal ajal korralduse kotid autosse laduda ja end sisse pressida sellesse pisikesse taksosse. Nii me ka tegime. Taksojuht püüdis oma vigases inglise keeles meile igati selgeks teha, et ta nii lühikest maad sõita ei kavatse, kuid me ei teinud tema juttu ega selget kehakeelt märkamagi. Lõpuks ei jäänud tal muud üle, kui meid ikkagi hotelli ära viia.

Hotell oli meil eemalt vaadates ilus ja korralik, otsaga vanalinnas. Saime seal kohe kokkuleppele pagasi nende juurde jätmiseks kaheks päevaks, kuna tuleme nagunii sinna ööbima. Pakkisime kiiresti kotid ringi, vahetasime riided veidi soojemate vastu (kui Hoi Anis oli veidi alla 30 kraadi sooja, siis Hanois tervitas meid umbes 18 kraadi ja Sapasse lubati vaid 8 kraadi juurde), jätsime kotid hotelli ja asusime endale õhtusöögi kohta otsima enne rongile minekut.

Vietnam on endine Prantsusmaa koloonia, nii et prantslased on siia jätnud teatud hulga oma mõjutusi: osa tänavanimesid on siiani prantsuskeelsed, tihti kohtab prantsuse päraseid söögikohti ning pagarikunst on neil endiselt käpas. Ühel tänavanurgal märkasime pisikest pagariäri, kust kohalikud sisse-välja voorisid. Meie näljased kõhud ei lasknud kaks korda mõelda – haarasime sealt kaasa nii rongi kui kohe tänaval söömiseks mõned saiakesed ja koogid. Alles seejärel leidsime ühe pubi, kus keha kinnitasime ja kaarte mängisime kuniks oli aeg end hakata rongile sättima.

Kaardi järgi on Hanois kolm rongijaama. Neist kaks asuvad üksteisele üsna lähedal ning ühest väljuvad rongid ühte ja teisest teise suunda. Piletimüügi kassasid on aga lausa kolm: lisaks esimesele kahele suunale müüb kolmas Hiina rongi pileteid. Kuna E&L pidid Hanoist edasi Hiina liikuma, aga piletid olid neil ostmata, tahtsime ka need piletid samal õhtul kindluse mõttes ära osta. Sapa rongi piletid oli E netist ette ära ostnud ja need sai ta kätte HCMCs oma hotellist, kuhu need postiga tellis.

Jõudsime esimese jaamani. Rongini oli veel umbes kolmveerand tundi aega, nii et olime ilusasti graafikus, kuna rongijaamas soovitatakse olla umbes pool tundi enne öörongi väljumist. Kõndisime mööda tänavat edasi. Kõnniteed sisuliselt rongijaamast edasi polnud – see oli kaetud plätu ja muude jalatsite müüjatega, kuid see pole Vietnamis mingi imetabane asi. Kõnniteedega ongi siin üldiselt kitsas ja kui ka kuskil kõnnitee on, on selle hõivanud kas mõni tänavakaubitseja, motoroller parkimiseks või sõitmiseks või sootuks ehitatud korralik barrikaad keset kõnniteed, jättes jalakäijale sellest möödumiseks ruumi vaid paarkümmend cm või võimaluse kasutada sõiduteed.

Järgmisele suuremale ristile jõudes konsulteerisime uuesti kaardiga – oime teisest jaamast mööda läinud. See ei kõlanud kuidagi loogilisena, sest jaama oleks me märganud. Järelikult lähevad mõlemad rongid ikkagi samast jaamast ja on lihtsalt kaardile valesti märgitud. Kõndisime jaama tagasi.

E&L otsustasid kiiresti uurida, kust nad saaksid enda Hiina rongi piletid ära osta. Meie M-ga tegime seni selgeks, kust meie rong ikkagi Sapasse läheb. Selgus, et Sapa rongid lähevad küll samast jaamast, aga teiselt perroonilt, kuhu tuli minna läbi koridori.

E&Li Hiina rongi piletikassa leidmine oli ka omaette väike seiklus. On küll olemas eraldi järjekorra automaat, kus võimalik valida pileti tüüp, mida soovid osta, kuid viiest nupust töötas seal vaid kaks. Nii nad läksid uurima otse kassadest, kust nad ikkagi pileti saavad. Peale paari-kolme edasi suunamist jõudsid nad lõpuks õige kassani. Ajaga hakkas meil küll kergelt kitsaks minema, aga piletid oli vaja kätte saada ja pealegi teadsime me juba, kust meie rong läheb.

Kui rongi väljumiseni oli jäänud napid 5 minutit, hakkas olukord ärevaks minema. Piletimüüja küll teadis, et meil läheb rong ja lubas selleks ajaks valmis saada, kuid vietnamlased ei ole harjunud kiirustama, samas peavad nad üldjuhul lubadustest kinni ning on pigem täpse loomuga.

E teatas meile, et mingu me rongile ära, ta tuleb järgi, kuid ma keeldusin minemast. Ma usun, et ta oleks jõudnud, aga tol hetkel polnud ma selles päris kindel ning hiljutine lennust maha jäämise teema oli veel liiga selgelt meeles. Seega, kui jääme maha, jääme kõik koos, aga seltskonda me ei lahuta.

Minut enne rongi väljumist sai E lõpuks piletid kätte (kassiir oli ajalisest rusumisest silmnähtavalt pinges ning lõpuks ohkas kergendatult, kui krampi kirjutatud käega sai E-le piletid ulatada, järele hüüdes, et jookse nüüd) ja hakkasime jooksma oma rongi poole. Koridori ja ootesaali läbimine läksid kiiresti, rong seisis otse perroonil meie ees. Kui piletid esitasin uksel seisvale vanemale prouale, vaatas ta ehmunud näoga mulle otsa ja hüüdis inglise keeles „Quickly, quickly! Number 6!“, mispeale haaras minult piletid kõrval seisnud noormees ja pistis mööda perrooni jooksu, viibates meile, et talle kiirel sammul järgneksime.

Selgus, et perroonil olev rong pole meie oma ja pidime jooksma selle perrooni lõpuni, et jõuda järgmisele perroonile, millel olev rong oli küll meie, aga meie jaoks nö tagurpidi ehk pidime veel oma 2/3 rongi pikkust jooksma, enne kui oma vagunini jõudsime. Tüüp juhatas meid kiirelt oma kupeesse ja jäi raha ootama juhendamise eest. Sellega me arvestanud polnud, aga surusime talle lõpuks väikese rahatähe pihku ja kupatasime kupeest välja. Sekund hiljem hakkas rong liikuma. Napilt, kuid me jõudsime!

Raudtee, mis mägedesse läheb, on kitsarööpaline (kitsam, kui Tallinna trammitee) ning seetõttu hakkab rong liikuma pigem aeglaselt, kuid pidurdab äkki ja loksutab omajagu. Kui olime end kupeesse sisse seadnud, koputas vormis rongisaatja meile uksele ja juhtis tähelepanu inglisekeelsele sildile, et oma asjadel silma peal hoiaks ja ukse seest korralikult lukustaks. Selleks oli uksel lukk, haak ja riiv, ent ukse ja seina vahel sentimeetrine pilu, mille vahelt annaks vabalt noa tera läbi lükata ja selle abil riivid-lukud avada.

Kui E rongipileteid ette ostis, siis rääkisime sellest, millised piletid me valime. Leppisime kokku, et tahame end mugavalt tunda ja võtame kõige kallimad piletid: neljane kupee ja pehme madrats (sealt allapoole olid kõva madratsiga kupeed, suuremad kupeed, ilma ööbimiskohata kupeed jne). Olin veidi hämmingus, et päris kalli (ca 45 USD/in) pileti eest saime suhteliselt kehva kupee, aga madrats oli enam-vähem pehme ja kupee puhas, kuigi väljanägemiselt selline, nagu meil kunagi 20 aastat tagasi Tallinn-Moskva rong välja nägi. Ka piletil lubatud snäkki ja vett polnud meid kupees ootamas, nii et oma vee kaasas olek oli hädavajalik.

Olles veidi ehmunud E&L-i Filipiinide kogemusest, kus öösel neil toas vaikselt ja salaja sees käidi, peitsime raha ja telefoni padja alla ning M ja L võtsid oma peegelkaamerad ööseks kaissu. M genereeris ka võtmete kaelapaela abil uksele lisakinnituse – kui keegi ka tahaks sealt sisse tulla, siis läheks tal ukse avamisega rohkem aega ning selle peale ärkaks meist keegi juba üles. Olgugi kupee kindlustamisest, ei maganud ma öösel peaaegu üldse ning ärkasin iga väiksema krõpsu ja müksu peale. Hommikuks olin omadega üpris väsinud.

Põrsast kotis ostes - turist tuleb ju vaid korraks!

Täna hommikul sättisime end peale hommikusööki üsna tiheda graafiku järgi kõigepealt meie riiete proovi, et seejärel jõuda pool tundi hiljem poiste särkide ja ülikonna proovi ning seejärel hotellis kohvrid pakkida ja taksoga Danangi sõita, et jõuda rongile Huesse.

Kui oma riiete proovi E-ga jõudsime, avastasime mõlemad, et meie riided oleks justkui vahepeal hullemaks läinud. Millest, mine võta kinni. Me polnud rahul, kohe üldse polnud rahul, aga neiu ei saanud enam aru, millega me rahul polnud. Leppisime kokku, et toome riiete turult ära L ülikonna ja näitame millist kvaliteeti me  ka neilt ootasime, sest oma riiete kvaliteediga me absoluutselt rahul polnud.

L ülikond Anh Fifty Two Cloth Shopis oli lihtsalt suurepärane. See ülikond istus nagu valatult, õmblused olid viimistletud ja vooder seest kenasti sirge erinevalt meie riietest. Neiu poes kutsus kohale mitu erinevat inimest ja seletas neile, mida olime talle seletanud. Esimese hooga taheti pakkuda meile, et teeme veel ühe proovi ja teevad  meie riided veel ringi, kuid selleks meil enam aega polnud. Laskusime väga suurtesse vaidlustesse ja keeldusime neile ettemaksust (veidi üle poole hinnast) enam juurde maksmast. Meie kemplemine ja kauplemine, tõendamine ja seletamine võttis aega enam kui tunni. Neiu poes hakkas nutma ja paluma, et maksaksime ikkagi rohkem, teised kaks naist, kelle ta õmblusi hindama oli kutsunud, pigem sädistasid omavahel Vietnami keeles ning vahepeal irvitasid meie üle. Vahepeal saabus kohale ka üks keskealine kõhetu meesterahvas, kes oli meie kauplemise üle pigem kuri, kuigi kauplemine ja tingimine on siinse kultuuri väga suur osa ning isegi kohalikud ei maksa esimese hooga küsitud hinda.

E oli kuri kui emalõvi, sest me tundsime, et meid tahetakse röövida. Kui L kolme osaline ülikond, mis oli suurepärase kvaliteediga, maksis sama palju, kui meie viimistlemata kaheosaline kostüüm, siis see ei olnud kindlasti õige hinnastamise poliitika. E lubas, et kui nad hinnas alla ei anna sellise kehva kvaliteedi peale, siis kutsume politsei, et meid tahetakse röövida. Läks aidluseks kvaliteedi üle. Neiu poetas veel nii mõnegi pisara ja palus, et maksaksime ikkagi lõplikku hinda. Mõne aja pärast olid nad valmis alla andma meile väikese osa hinnast, aga seda polnud piisavalt. Kui peale väga pikka kemplemist olime hinnas enam-vähem kokkuleppele jõudnud ja E hakkas L-i ülikonda kokku pakkima, mille näidiseks olime välja pannud, siis haaras kõhetu mees sellest kinni ja tõukas küll kergelt, ent agressiivselt E-d, sest ta arvas, et ka ülikond on nende oma. Sellisest ootamatust füüsilisest kontaktist ehmusime E-ga mõlemad. Isegi kohalikud naised ehmatasid ära ja kupatasid mehe ruumist minema. Samal ajal oli M hotellis asju pakkimas ja L raha vahetamas. E mängis ehmatust veidi üle, et situatsiooni paremini ära kasutada. Poe naised ehmusid niivõrd, et kukkusid E ees vabandama, tõid talle kiiresti klaasi vett ja hakkasid rapsides meie riideid kottidesse laduma. Olime ennist meelega jätnud mulje L-st kui kurjast E abikaasast, kellele tuleb igal juhul kulutuste üle aru anda, nii et poe naised kartsid L-i tagasi ilmumise hetke peale sellist intsidenti. Vabandasid veelkord ette ja taha, vahetasime kauba ja raha ja kadusime kiiresti. Oleksime võinud sellises situatsioonis küll veel veidi tingida, kuid me tahtsime sealt poest lihtsalt kiiresti minema saada. See oli kõike muud, kui ootasime. Ilmselt peame kodus veel riided üle vaatama ja mõnda asja laskma kodusel õmblejal kohendada, kuid kokkuvõttes on riided tegelikult sellised, mida saab kanda hästi ja olgem ausad - sellise hinna eest rätsepatööd ei saa küll mitte kusagilt. Riideturu õmbluskohti julgen aga kindlalt soovitada ja eriti Anh Fifty-Two nimelist!

Kui lõpuks hotelli tagasi jõudsime, pakkisime kiiresti lõplikult asjad ja asusime taksoga teele Danangi, et rongijaama rongile minna. Takso võttis meid hotellist peale ja pani rongijaama ilusti maha. Meil jäi rongini veel umbes 1,5 tundi aega ning plaanisime selle aja jooksul kiire lõuna linna peal teha. Jätsime suurema pagasi rongijaama pakihoidu ja jalutasime umbes pool tundi mööda linna ringi, kuid ühtegi vähegi viisakamat söögikohta me leida ei suutnud. Lõpuks olime rongijaama juures tagasi ja otsustasime vaadata selle kõrvale hotelli söögikohta, mille suhtes E juba eelnevalt kahtles.

Hotelli söögikohas istus kaks turisti, rohkem seal inimesi polnud. Lauad olid mustad ja menüüd eriti rokased. Selline tunne, et keegi polnud seal kuude kaupa laudlinu vahetanud. Kui olime end maha toetanud, avastasin laualt pisikesed läbipaistvad sipelgad. Hetk hiljem märkasin lendavat sääske, mis mulle sugugi meeltmööda polnud ja otsustasime sellest kohast väga üksmeelselt koheselt kaduda.

Suundusime rongijaama tagasi ja otsisime uuesti söögikohta. Rongijaamas endas oli väike pood, mis meie mõistes oli nagu Balti Jaama putka. Samas kõrval asus kabe baar, kus inimesed istuvad ümber madalate laudade, võtavad mõned joogid ja mängivad kabet. Veidi eemal asus analoogne koht, mis pakkus ka toitu, kus istusid mitmed kohalikud. Kuna meil muud alternatiivi polnud, siis istusime sinna maha ja nautisime kohalikku toitu ülimadalate laudade ja toolidega.

Kui rong jaama saabus, avati ootesaali uksed perroonile ning asusime oma piletile märgitud vagunit otsima. Terve perroon oli täis toidukuhilatega vietnamlasi, kes rongist korraks maha tulijatele oma kuhilas sööke proovisid reisijatele pakkuda kuniks rong jaamas seisab. Leidsime oma vaguni üles ja avastasime, et olime saanud endale ühe kahest lauaga kohast, kus neli istet olid nägupidi vastakuti, nii et meie jalgadel oli veidi enam ruumi ning ühiselt väga mõnus koos istuda seltskonnana.

Rongisõit Danangist Huesse kestab reeglina 2,5 kuni 4 tundi. Kui kaua täpselt, seda ei tea kunagi päris täpselt keegi. Samuti pole rongis sees ühtegi teksti või ekraani, mis viitaks sellele, mis on järgmine peatus. Mõne aja pärast avastasime, et esimene suurem peatus oligi Hue, kus rong tegelikult ka pidama jäi, kuigi vahepeal korduvalt aeglustus.

Rongis patseerivad vahekäigus pingiridade vahel nii vormis mehed, kes müüvad ja kontrollivad eelmüügist ostetud pileteid, kui ka toidukärudega tegelased, kes pakuvad kõikvõimalikke söögiasju müüa. Kuigi rongi aknad on veidi määrdunud, on vaade võrratu, sest rong läbib teel Huesse mitmeid mägesid, nii et vahepeal on ühepool rongi mägi ja teisel pool meri, mäetipud kõrgumas udusse. Väidetavalt pidi rongisõit olema Hue ja Danangi vahel Vietnami üks kauneimaid.

Kui Huesse kohale jõudsime, võtsime rongijaamast takso ja liikusime oma hotelli. Panime asjad tuppa ära, pakkisime oma kotid homseks juba ringi, sest homme on vaja meil lennukile minna ning asusime linna poole teele, et õhtust süüa. Linna loodame näha homme hommikul, enne kui lõuna paiku lennukile lähme, et lennata Hanoisse ja võtta sealt õhtul öörong Sapasse.