Täna hommikul sättisime end peale hommikusööki üsna tiheda graafiku järgi kõigepealt meie riiete proovi, et seejärel jõuda pool tundi hiljem poiste särkide ja ülikonna proovi ning seejärel hotellis kohvrid pakkida ja taksoga Danangi sõita, et jõuda rongile Huesse.
Kui oma riiete proovi E-ga jõudsime, avastasime mõlemad, et meie riided oleks justkui vahepeal hullemaks läinud. Millest, mine võta kinni. Me polnud rahul, kohe üldse polnud rahul, aga neiu ei saanud enam aru, millega me rahul polnud. Leppisime kokku, et toome riiete turult ära L ülikonna ja näitame millist kvaliteeti me ka neilt ootasime, sest oma riiete kvaliteediga me absoluutselt rahul polnud.
L ülikond Anh Fifty Two Cloth Shopis oli lihtsalt suurepärane. See ülikond istus nagu valatult, õmblused olid viimistletud ja vooder seest kenasti sirge erinevalt meie riietest. Neiu poes kutsus kohale mitu erinevat inimest ja seletas neile, mida olime talle seletanud. Esimese hooga taheti pakkuda meile, et teeme veel ühe proovi ja teevad meie riided veel ringi, kuid selleks meil enam aega polnud. Laskusime väga suurtesse vaidlustesse ja keeldusime neile ettemaksust (veidi üle poole hinnast) enam juurde maksmast. Meie kemplemine ja kauplemine, tõendamine ja seletamine võttis aega enam kui tunni. Neiu poes hakkas nutma ja paluma, et maksaksime ikkagi rohkem, teised kaks naist, kelle ta õmblusi hindama oli kutsunud, pigem sädistasid omavahel Vietnami keeles ning vahepeal irvitasid meie üle. Vahepeal saabus kohale ka üks keskealine kõhetu meesterahvas, kes oli meie kauplemise üle pigem kuri, kuigi kauplemine ja tingimine on siinse kultuuri väga suur osa ning isegi kohalikud ei maksa esimese hooga küsitud hinda.
E oli kuri kui emalõvi, sest me tundsime, et meid tahetakse röövida. Kui L kolme osaline ülikond, mis oli suurepärase kvaliteediga, maksis sama palju, kui meie viimistlemata kaheosaline kostüüm, siis see ei olnud kindlasti õige hinnastamise poliitika. E lubas, et kui nad hinnas alla ei anna sellise kehva kvaliteedi peale, siis kutsume politsei, et meid tahetakse röövida. Läks aidluseks kvaliteedi üle. Neiu poetas veel nii mõnegi pisara ja palus, et maksaksime ikkagi lõplikku hinda. Mõne aja pärast olid nad valmis alla andma meile väikese osa hinnast, aga seda polnud piisavalt. Kui peale väga pikka kemplemist olime hinnas enam-vähem kokkuleppele jõudnud ja E hakkas L-i ülikonda kokku pakkima, mille näidiseks olime välja pannud, siis haaras kõhetu mees sellest kinni ja tõukas küll kergelt, ent agressiivselt E-d, sest ta arvas, et ka ülikond on nende oma. Sellisest ootamatust füüsilisest kontaktist ehmusime E-ga mõlemad. Isegi kohalikud naised ehmatasid ära ja kupatasid mehe ruumist minema. Samal ajal oli M hotellis asju pakkimas ja L raha vahetamas. E mängis ehmatust veidi üle, et situatsiooni paremini ära kasutada. Poe naised ehmusid niivõrd, et kukkusid E ees vabandama, tõid talle kiiresti klaasi vett ja hakkasid rapsides meie riideid kottidesse laduma. Olime ennist meelega jätnud mulje L-st kui kurjast E abikaasast, kellele tuleb igal juhul kulutuste üle aru anda, nii et poe naised kartsid L-i tagasi ilmumise hetke peale sellist intsidenti. Vabandasid veelkord ette ja taha, vahetasime kauba ja raha ja kadusime kiiresti. Oleksime võinud sellises situatsioonis küll veel veidi tingida, kuid me tahtsime sealt poest lihtsalt kiiresti minema saada. See oli kõike muud, kui ootasime. Ilmselt peame kodus veel riided üle vaatama ja mõnda asja laskma kodusel õmblejal kohendada, kuid kokkuvõttes on riided tegelikult sellised, mida saab kanda hästi ja olgem ausad - sellise hinna eest rätsepatööd ei saa küll mitte kusagilt. Riideturu õmbluskohti julgen aga kindlalt soovitada ja eriti Anh Fifty-Two nimelist!
Kui lõpuks hotelli tagasi jõudsime, pakkisime kiiresti lõplikult asjad ja asusime taksoga teele Danangi, et rongijaama rongile minna. Takso võttis meid hotellist peale ja pani rongijaama ilusti maha. Meil jäi rongini veel umbes 1,5 tundi aega ning plaanisime selle aja jooksul kiire lõuna linna peal teha. Jätsime suurema pagasi rongijaama pakihoidu ja jalutasime umbes pool tundi mööda linna ringi, kuid ühtegi vähegi viisakamat söögikohta me leida ei suutnud. Lõpuks olime rongijaama juures tagasi ja otsustasime vaadata selle kõrvale hotelli söögikohta, mille suhtes E juba eelnevalt kahtles.
Hotelli söögikohas istus kaks turisti, rohkem seal inimesi polnud. Lauad olid mustad ja menüüd eriti rokased. Selline tunne, et keegi polnud seal kuude kaupa laudlinu vahetanud. Kui olime end maha toetanud, avastasin laualt pisikesed läbipaistvad sipelgad. Hetk hiljem märkasin lendavat sääske, mis mulle sugugi meeltmööda polnud ja otsustasime sellest kohast väga üksmeelselt koheselt kaduda.
Suundusime rongijaama tagasi ja otsisime uuesti söögikohta. Rongijaamas endas oli väike pood, mis meie mõistes oli nagu Balti Jaama putka. Samas kõrval asus kabe baar, kus inimesed istuvad ümber madalate laudade, võtavad mõned joogid ja mängivad kabet. Veidi eemal asus analoogne koht, mis pakkus ka toitu, kus istusid mitmed kohalikud. Kuna meil muud alternatiivi polnud, siis istusime sinna maha ja nautisime kohalikku toitu ülimadalate laudade ja toolidega.
Kui rong jaama saabus, avati ootesaali uksed perroonile ning asusime oma piletile märgitud vagunit otsima. Terve perroon oli täis toidukuhilatega vietnamlasi, kes rongist korraks maha tulijatele oma kuhilas sööke proovisid reisijatele pakkuda kuniks rong jaamas seisab. Leidsime oma vaguni üles ja avastasime, et olime saanud endale ühe kahest lauaga kohast, kus neli istet olid nägupidi vastakuti, nii et meie jalgadel oli veidi enam ruumi ning ühiselt väga mõnus koos istuda seltskonnana.
Rongisõit Danangist Huesse kestab reeglina 2,5 kuni 4 tundi. Kui kaua täpselt, seda ei tea kunagi päris täpselt keegi. Samuti pole rongis sees ühtegi teksti või ekraani, mis viitaks sellele, mis on järgmine peatus. Mõne aja pärast avastasime, et esimene suurem peatus oligi Hue, kus rong tegelikult ka pidama jäi, kuigi vahepeal korduvalt aeglustus.
Rongis patseerivad vahekäigus pingiridade vahel nii vormis mehed, kes müüvad ja kontrollivad eelmüügist ostetud pileteid, kui ka toidukärudega tegelased, kes pakuvad kõikvõimalikke söögiasju müüa. Kuigi rongi aknad on veidi määrdunud, on vaade võrratu, sest rong läbib teel Huesse mitmeid mägesid, nii et vahepeal on ühepool rongi mägi ja teisel pool meri, mäetipud kõrgumas udusse. Väidetavalt pidi rongisõit olema Hue ja Danangi vahel Vietnami üks kauneimaid.
Kui Huesse kohale jõudsime, võtsime rongijaamast takso ja liikusime oma hotelli. Panime asjad tuppa ära, pakkisime oma kotid homseks juba ringi, sest homme on vaja meil lennukile minna ning asusime linna poole teele, et õhtust süüa. Linna loodame näha homme hommikul, enne kui lõuna paiku lennukile lähme, et lennata Hanoisse ja võtta sealt õhtul öörong Sapasse.
Kui oma riiete proovi E-ga jõudsime, avastasime mõlemad, et meie riided oleks justkui vahepeal hullemaks läinud. Millest, mine võta kinni. Me polnud rahul, kohe üldse polnud rahul, aga neiu ei saanud enam aru, millega me rahul polnud. Leppisime kokku, et toome riiete turult ära L ülikonna ja näitame millist kvaliteeti me ka neilt ootasime, sest oma riiete kvaliteediga me absoluutselt rahul polnud.
L ülikond Anh Fifty Two Cloth Shopis oli lihtsalt suurepärane. See ülikond istus nagu valatult, õmblused olid viimistletud ja vooder seest kenasti sirge erinevalt meie riietest. Neiu poes kutsus kohale mitu erinevat inimest ja seletas neile, mida olime talle seletanud. Esimese hooga taheti pakkuda meile, et teeme veel ühe proovi ja teevad meie riided veel ringi, kuid selleks meil enam aega polnud. Laskusime väga suurtesse vaidlustesse ja keeldusime neile ettemaksust (veidi üle poole hinnast) enam juurde maksmast. Meie kemplemine ja kauplemine, tõendamine ja seletamine võttis aega enam kui tunni. Neiu poes hakkas nutma ja paluma, et maksaksime ikkagi rohkem, teised kaks naist, kelle ta õmblusi hindama oli kutsunud, pigem sädistasid omavahel Vietnami keeles ning vahepeal irvitasid meie üle. Vahepeal saabus kohale ka üks keskealine kõhetu meesterahvas, kes oli meie kauplemise üle pigem kuri, kuigi kauplemine ja tingimine on siinse kultuuri väga suur osa ning isegi kohalikud ei maksa esimese hooga küsitud hinda.
E oli kuri kui emalõvi, sest me tundsime, et meid tahetakse röövida. Kui L kolme osaline ülikond, mis oli suurepärase kvaliteediga, maksis sama palju, kui meie viimistlemata kaheosaline kostüüm, siis see ei olnud kindlasti õige hinnastamise poliitika. E lubas, et kui nad hinnas alla ei anna sellise kehva kvaliteedi peale, siis kutsume politsei, et meid tahetakse röövida. Läks aidluseks kvaliteedi üle. Neiu poetas veel nii mõnegi pisara ja palus, et maksaksime ikkagi lõplikku hinda. Mõne aja pärast olid nad valmis alla andma meile väikese osa hinnast, aga seda polnud piisavalt. Kui peale väga pikka kemplemist olime hinnas enam-vähem kokkuleppele jõudnud ja E hakkas L-i ülikonda kokku pakkima, mille näidiseks olime välja pannud, siis haaras kõhetu mees sellest kinni ja tõukas küll kergelt, ent agressiivselt E-d, sest ta arvas, et ka ülikond on nende oma. Sellisest ootamatust füüsilisest kontaktist ehmusime E-ga mõlemad. Isegi kohalikud naised ehmatasid ära ja kupatasid mehe ruumist minema. Samal ajal oli M hotellis asju pakkimas ja L raha vahetamas. E mängis ehmatust veidi üle, et situatsiooni paremini ära kasutada. Poe naised ehmusid niivõrd, et kukkusid E ees vabandama, tõid talle kiiresti klaasi vett ja hakkasid rapsides meie riideid kottidesse laduma. Olime ennist meelega jätnud mulje L-st kui kurjast E abikaasast, kellele tuleb igal juhul kulutuste üle aru anda, nii et poe naised kartsid L-i tagasi ilmumise hetke peale sellist intsidenti. Vabandasid veelkord ette ja taha, vahetasime kauba ja raha ja kadusime kiiresti. Oleksime võinud sellises situatsioonis küll veel veidi tingida, kuid me tahtsime sealt poest lihtsalt kiiresti minema saada. See oli kõike muud, kui ootasime. Ilmselt peame kodus veel riided üle vaatama ja mõnda asja laskma kodusel õmblejal kohendada, kuid kokkuvõttes on riided tegelikult sellised, mida saab kanda hästi ja olgem ausad - sellise hinna eest rätsepatööd ei saa küll mitte kusagilt. Riideturu õmbluskohti julgen aga kindlalt soovitada ja eriti Anh Fifty-Two nimelist!
Kui lõpuks hotelli tagasi jõudsime, pakkisime kiiresti lõplikult asjad ja asusime taksoga teele Danangi, et rongijaama rongile minna. Takso võttis meid hotellist peale ja pani rongijaama ilusti maha. Meil jäi rongini veel umbes 1,5 tundi aega ning plaanisime selle aja jooksul kiire lõuna linna peal teha. Jätsime suurema pagasi rongijaama pakihoidu ja jalutasime umbes pool tundi mööda linna ringi, kuid ühtegi vähegi viisakamat söögikohta me leida ei suutnud. Lõpuks olime rongijaama juures tagasi ja otsustasime vaadata selle kõrvale hotelli söögikohta, mille suhtes E juba eelnevalt kahtles.
Hotelli söögikohas istus kaks turisti, rohkem seal inimesi polnud. Lauad olid mustad ja menüüd eriti rokased. Selline tunne, et keegi polnud seal kuude kaupa laudlinu vahetanud. Kui olime end maha toetanud, avastasin laualt pisikesed läbipaistvad sipelgad. Hetk hiljem märkasin lendavat sääske, mis mulle sugugi meeltmööda polnud ja otsustasime sellest kohast väga üksmeelselt koheselt kaduda.
Suundusime rongijaama tagasi ja otsisime uuesti söögikohta. Rongijaamas endas oli väike pood, mis meie mõistes oli nagu Balti Jaama putka. Samas kõrval asus kabe baar, kus inimesed istuvad ümber madalate laudade, võtavad mõned joogid ja mängivad kabet. Veidi eemal asus analoogne koht, mis pakkus ka toitu, kus istusid mitmed kohalikud. Kuna meil muud alternatiivi polnud, siis istusime sinna maha ja nautisime kohalikku toitu ülimadalate laudade ja toolidega.
Kui rong jaama saabus, avati ootesaali uksed perroonile ning asusime oma piletile märgitud vagunit otsima. Terve perroon oli täis toidukuhilatega vietnamlasi, kes rongist korraks maha tulijatele oma kuhilas sööke proovisid reisijatele pakkuda kuniks rong jaamas seisab. Leidsime oma vaguni üles ja avastasime, et olime saanud endale ühe kahest lauaga kohast, kus neli istet olid nägupidi vastakuti, nii et meie jalgadel oli veidi enam ruumi ning ühiselt väga mõnus koos istuda seltskonnana.
Rongisõit Danangist Huesse kestab reeglina 2,5 kuni 4 tundi. Kui kaua täpselt, seda ei tea kunagi päris täpselt keegi. Samuti pole rongis sees ühtegi teksti või ekraani, mis viitaks sellele, mis on järgmine peatus. Mõne aja pärast avastasime, et esimene suurem peatus oligi Hue, kus rong tegelikult ka pidama jäi, kuigi vahepeal korduvalt aeglustus.
Rongis patseerivad vahekäigus pingiridade vahel nii vormis mehed, kes müüvad ja kontrollivad eelmüügist ostetud pileteid, kui ka toidukärudega tegelased, kes pakuvad kõikvõimalikke söögiasju müüa. Kuigi rongi aknad on veidi määrdunud, on vaade võrratu, sest rong läbib teel Huesse mitmeid mägesid, nii et vahepeal on ühepool rongi mägi ja teisel pool meri, mäetipud kõrgumas udusse. Väidetavalt pidi rongisõit olema Hue ja Danangi vahel Vietnami üks kauneimaid.
Kui Huesse kohale jõudsime, võtsime rongijaamast takso ja liikusime oma hotelli. Panime asjad tuppa ära, pakkisime oma kotid homseks juba ringi, sest homme on vaja meil lennukile minna ning asusime linna poole teele, et õhtust süüa. Linna loodame näha homme hommikul, enne kui lõuna paiku lennukile lähme, et lennata Hanoisse ja võtta sealt õhtul öörong Sapasse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar