Pool Vietnamit ühe päevaga

Siiani on  meil ilmaga reisil vedanud – kirjade järgi peaks kesk-Vietnamis olema kõige sademeterohkem aeg, aga meie oleme näinud vaid päikest või kerget pilvisust. Õhutemperatuur Hues on Hoi Anist veidi jahedam, kuid piisavalt soe, et kanda lühikest varrukat ja püksi. Päikeseprillid jätsin pilvise ilma tõttu hotelli, ent ereda valguse tõttu olnuks neidki vaja. Hiljem hakkas ka päike taas paistma.

Kui Hoi An meenutas mulle nii oma arhitektuurilt kui olemuselt Mehhikot (Playa del Carmenit), siis ükski teine linn seda meenutanud pole. Vietnami tänavad pole puhtad nagu Euroopas või Austraalias, kuid ka mitte nii räpased nagu ma varasemate kirjelduste tõttu ette kujutasin.

Meie jaoks harjumatu on näha, kuidas kohalikud võtavad nii lõuna kui õhtusöögi ajal välja oma madalad pingid, söögid ja portatiivse gaasipliidi ning hakkavad vaaritama sisuliselt seal, kus nad hetkel viibivad. Reeglina on tegemist mingi tänava kõnnitee või oma poe põrandaga, kuhu kaetakse toidulaud.

Hues oli meil ringi vaatamiseks jäetud sisuliselt vaid hommikupoolik, sest kirjade järgi pole selles linnas just palju teha peale Citadeli vaatamise. Citadeli juurde oli meil hotellist sujuvalt veidi üle poole tunni jalutada piki jõe äärt ja üle silla. Teekond oli juba ainuüksi seetõttu põnev, et jõgi oli täis nikerdatud puupaate ja muid laevukesi, mille igaühe juures seisis paar inimest, kes püüdsid meile laevasõitu pähe määrida. Piiratud ajaressursi tõttu loobusime sellest juba eos ega hakanud ka hinda lähemalt uurima.

Kõndinud üle silla, jõudsime Citadeli juurde. Kui kaardilt vaadates tundus see esialgu selline, millele teeb vabalt tunniga tiiru peale, siis tegelikkuses on kindluse kompleks selline, kuhu kulub ilmselt korralikuks vaatamiseks terve päev. Samas on seal mitmed majad hetkel renoveerimisel ega ole külastamiseks avatud. Kiire mõnekümne minutilise jalutuskäiguga saime aga siiski hea ülevaate.

Otsustasime kindluses veeta tiba kauem aega ja tagasi hotelli jalutamise asemel võtta takso. Taksosõit Vietnamis on suhteliselt soodne – kilomeetri hinnaks umbes 0,7 USD, kui võtta meetriga tuntud ja ametlik takso Mai Linh Grupilt, nagu meil on Tulika ja Tallink. Teiste taksode osas võib hind olla oluliselt soodsam, kuid turistina on suur oht saada petta. Ja kui võttagi mõni muu takso, tuleks hinnas enne kokku leppida ja lasta see taksojuhil selguse mõttes paberile numbrina kirja panna, et mitte segi ajada nende kehva häälduse tõttu nt numbreid 15 ja 50.

Hakkasime Citadelist vaikselt hotelli poole jalutama ja kui muidu on kõik kohad taksosid täis, siis seekord ei näinud me ühtegi. Eemalt üks aus roheline takso paistis, kuid sellel polnud juhti. Nii jalutasime muudkui hotelli poole tagasi, lootuses leida vahepeal siiski takso, et sõita hotelli, võtta sealt asjad ja otse edasi minna taksoga lennujaama. Meile tundus kuidagi mõistlikum takso ise endale lennujaama sõiduks hankida, mitte lasta hotellil tellida.

Olles jõudnud jalgsi poolele sillale, sõitis meist mööda üks tühi takso, kellele lehvitasin. Taksojuht märkas seda, kuid ei saanud keset silda peatuda ning viipas käega, et kohtume silla lõpus. Andsin talle kokkuleppeks pöidlaga märku. Kui silla lõppu jõudsime, ootas taksojuht meid kannatlikult teepervel – uskumatul kombel oli kehakeelne kokkulepe mõlemale poolele üheselt arusaadav ja toimis.

Kuna meie lend Hanoisse läks just lõuna paiku ja kell oli juba suhteliselt palju, otsustasime keha kinnitada lennujaamas, kui oleme check-ini ära teinud. Hue lennujaam on üpris tilluke – sinna jõudes olime sisuliselt ainsad, kes plaanisid lennukile minna. Veidi hiljem tuli küll inimesi juurde, ent lend oli lahkudes siiski pooltühi. Muidugi on siinkohal ka oluliseks ääremärkuseks, et Vietnami siselende teevad suhteliselt suured lennukid.

Et aega praktiliselt kasutada, olime otsustanud võtta kerge lõunasöögi lennujaamas. Lennujaamas oli küll väike kohvik, kuid peale kiirnuudlite (nagu tudengipõlves sai söödud) ja karastusjookide ei pakutud seal midagi. Läbisime turvakontrolli ja avastasime turvatsoonis riiete poe, kuid söögikohta seal siiski polnud, nii et lõuna pidime vahele jätma ja end alles Hanois tankima. Õnneks olid E&L varunud meile veidi käkke ehk Aasia maiuseid, millega kõige suuremat nälga peletada õnnestus.

Hanoi lennujaamas pöördusime infolauda, et uurida, kuidas saaks linna sõita kohaliku liinibussiga. Paraku on lennujaamas aga igal firmal oma infolaud ja sellist üldist ametlikku infolauda polegi, nii et igaüks püüab sulle oma transporditeenust maha müüa. Kobistasime esimese soovituse peale teisele korrusele, kuid sealt läksid ainult taksod, alt korruselt aga vaid suured turismibussid ja väiksed mikrobussid. Linnaliini busse ei paistnud kusagilt.

Otsustasime linnaliini bussi asemel võtta 40-kohalise turismibussi, millega kesklinna saada. Kordki oli meil hea meel, et sellise otsuse tegime – umbes 20 minutit peale seda, kui olime alustanud oma bussisõitu linna poole, jäime väga suurde ummikusse. Osa taksosid proovisid küll sillal mööda pressida vastassuuna vööndist, kuid sellega nad ka väga kaugele ei jõudnud. Umbes pool tundi hiljem jõudsime ummiku põhjuseni – kaks autot olid omavahel keset silda kokku põrganud ja see tekitaski korraliku ummiku. Olgugi, et Vietnami liiklus on hullumeelne ja eurooplasena seal sõita ise väga ei tahaks, siis sellegipoolest õnnetusi juhtub siin väga harva – liiklus toimib kuidagi iseenesest.

Kesklinnas lahkusime oma bussist ja asusime kõndima oma hotelli poole. Kuigi läksime öörongiga edasi Sapasse ja pidime Hanois majutuma alles 2 ööd hiljem, olime otsustanud jätta suurema pagasi oma Hanoi hotelli ning Sapasse kaasa võtta vaid selle, mis hädavajalik, et seljakotti mitte liiga raskeks ajada. Olime kõik väsinud ja näljased, veresuhkru tase oli madal ning mõnda kilomeetrit jala, mis hotellini jäi, ei jaksanud me keegi kõndida. Ainsaks variandiks jäi edasi takso võtta.

Nägime kõrvaltänaval seismas kahte Mai Linhi taksot, mida usaldasime võtta. Läksime ühe juurde, ent selles polnud juhti. Peagi jooksis meie juurde üks meesterahvas, kes küsis kaugele soovime sõita. Näitasime talle aadressi ning ta tegi väga kiiresti selgeks meile, et nii lühikest otsa ta ei sõida, proovigu me teist taksot.

E istus teise taksosse sisse ja näitas juhile aadressi, andes meile samal ajal korralduse kotid autosse laduda ja end sisse pressida sellesse pisikesse taksosse. Nii me ka tegime. Taksojuht püüdis oma vigases inglise keeles meile igati selgeks teha, et ta nii lühikest maad sõita ei kavatse, kuid me ei teinud tema juttu ega selget kehakeelt märkamagi. Lõpuks ei jäänud tal muud üle, kui meid ikkagi hotelli ära viia.

Hotell oli meil eemalt vaadates ilus ja korralik, otsaga vanalinnas. Saime seal kohe kokkuleppele pagasi nende juurde jätmiseks kaheks päevaks, kuna tuleme nagunii sinna ööbima. Pakkisime kiiresti kotid ringi, vahetasime riided veidi soojemate vastu (kui Hoi Anis oli veidi alla 30 kraadi sooja, siis Hanois tervitas meid umbes 18 kraadi ja Sapasse lubati vaid 8 kraadi juurde), jätsime kotid hotelli ja asusime endale õhtusöögi kohta otsima enne rongile minekut.

Vietnam on endine Prantsusmaa koloonia, nii et prantslased on siia jätnud teatud hulga oma mõjutusi: osa tänavanimesid on siiani prantsuskeelsed, tihti kohtab prantsuse päraseid söögikohti ning pagarikunst on neil endiselt käpas. Ühel tänavanurgal märkasime pisikest pagariäri, kust kohalikud sisse-välja voorisid. Meie näljased kõhud ei lasknud kaks korda mõelda – haarasime sealt kaasa nii rongi kui kohe tänaval söömiseks mõned saiakesed ja koogid. Alles seejärel leidsime ühe pubi, kus keha kinnitasime ja kaarte mängisime kuniks oli aeg end hakata rongile sättima.

Kaardi järgi on Hanois kolm rongijaama. Neist kaks asuvad üksteisele üsna lähedal ning ühest väljuvad rongid ühte ja teisest teise suunda. Piletimüügi kassasid on aga lausa kolm: lisaks esimesele kahele suunale müüb kolmas Hiina rongi pileteid. Kuna E&L pidid Hanoist edasi Hiina liikuma, aga piletid olid neil ostmata, tahtsime ka need piletid samal õhtul kindluse mõttes ära osta. Sapa rongi piletid oli E netist ette ära ostnud ja need sai ta kätte HCMCs oma hotellist, kuhu need postiga tellis.

Jõudsime esimese jaamani. Rongini oli veel umbes kolmveerand tundi aega, nii et olime ilusasti graafikus, kuna rongijaamas soovitatakse olla umbes pool tundi enne öörongi väljumist. Kõndisime mööda tänavat edasi. Kõnniteed sisuliselt rongijaamast edasi polnud – see oli kaetud plätu ja muude jalatsite müüjatega, kuid see pole Vietnamis mingi imetabane asi. Kõnniteedega ongi siin üldiselt kitsas ja kui ka kuskil kõnnitee on, on selle hõivanud kas mõni tänavakaubitseja, motoroller parkimiseks või sõitmiseks või sootuks ehitatud korralik barrikaad keset kõnniteed, jättes jalakäijale sellest möödumiseks ruumi vaid paarkümmend cm või võimaluse kasutada sõiduteed.

Järgmisele suuremale ristile jõudes konsulteerisime uuesti kaardiga – oime teisest jaamast mööda läinud. See ei kõlanud kuidagi loogilisena, sest jaama oleks me märganud. Järelikult lähevad mõlemad rongid ikkagi samast jaamast ja on lihtsalt kaardile valesti märgitud. Kõndisime jaama tagasi.

E&L otsustasid kiiresti uurida, kust nad saaksid enda Hiina rongi piletid ära osta. Meie M-ga tegime seni selgeks, kust meie rong ikkagi Sapasse läheb. Selgus, et Sapa rongid lähevad küll samast jaamast, aga teiselt perroonilt, kuhu tuli minna läbi koridori.

E&Li Hiina rongi piletikassa leidmine oli ka omaette väike seiklus. On küll olemas eraldi järjekorra automaat, kus võimalik valida pileti tüüp, mida soovid osta, kuid viiest nupust töötas seal vaid kaks. Nii nad läksid uurima otse kassadest, kust nad ikkagi pileti saavad. Peale paari-kolme edasi suunamist jõudsid nad lõpuks õige kassani. Ajaga hakkas meil küll kergelt kitsaks minema, aga piletid oli vaja kätte saada ja pealegi teadsime me juba, kust meie rong läheb.

Kui rongi väljumiseni oli jäänud napid 5 minutit, hakkas olukord ärevaks minema. Piletimüüja küll teadis, et meil läheb rong ja lubas selleks ajaks valmis saada, kuid vietnamlased ei ole harjunud kiirustama, samas peavad nad üldjuhul lubadustest kinni ning on pigem täpse loomuga.

E teatas meile, et mingu me rongile ära, ta tuleb järgi, kuid ma keeldusin minemast. Ma usun, et ta oleks jõudnud, aga tol hetkel polnud ma selles päris kindel ning hiljutine lennust maha jäämise teema oli veel liiga selgelt meeles. Seega, kui jääme maha, jääme kõik koos, aga seltskonda me ei lahuta.

Minut enne rongi väljumist sai E lõpuks piletid kätte (kassiir oli ajalisest rusumisest silmnähtavalt pinges ning lõpuks ohkas kergendatult, kui krampi kirjutatud käega sai E-le piletid ulatada, järele hüüdes, et jookse nüüd) ja hakkasime jooksma oma rongi poole. Koridori ja ootesaali läbimine läksid kiiresti, rong seisis otse perroonil meie ees. Kui piletid esitasin uksel seisvale vanemale prouale, vaatas ta ehmunud näoga mulle otsa ja hüüdis inglise keeles „Quickly, quickly! Number 6!“, mispeale haaras minult piletid kõrval seisnud noormees ja pistis mööda perrooni jooksu, viibates meile, et talle kiirel sammul järgneksime.

Selgus, et perroonil olev rong pole meie oma ja pidime jooksma selle perrooni lõpuni, et jõuda järgmisele perroonile, millel olev rong oli küll meie, aga meie jaoks nö tagurpidi ehk pidime veel oma 2/3 rongi pikkust jooksma, enne kui oma vagunini jõudsime. Tüüp juhatas meid kiirelt oma kupeesse ja jäi raha ootama juhendamise eest. Sellega me arvestanud polnud, aga surusime talle lõpuks väikese rahatähe pihku ja kupatasime kupeest välja. Sekund hiljem hakkas rong liikuma. Napilt, kuid me jõudsime!

Raudtee, mis mägedesse läheb, on kitsarööpaline (kitsam, kui Tallinna trammitee) ning seetõttu hakkab rong liikuma pigem aeglaselt, kuid pidurdab äkki ja loksutab omajagu. Kui olime end kupeesse sisse seadnud, koputas vormis rongisaatja meile uksele ja juhtis tähelepanu inglisekeelsele sildile, et oma asjadel silma peal hoiaks ja ukse seest korralikult lukustaks. Selleks oli uksel lukk, haak ja riiv, ent ukse ja seina vahel sentimeetrine pilu, mille vahelt annaks vabalt noa tera läbi lükata ja selle abil riivid-lukud avada.

Kui E rongipileteid ette ostis, siis rääkisime sellest, millised piletid me valime. Leppisime kokku, et tahame end mugavalt tunda ja võtame kõige kallimad piletid: neljane kupee ja pehme madrats (sealt allapoole olid kõva madratsiga kupeed, suuremad kupeed, ilma ööbimiskohata kupeed jne). Olin veidi hämmingus, et päris kalli (ca 45 USD/in) pileti eest saime suhteliselt kehva kupee, aga madrats oli enam-vähem pehme ja kupee puhas, kuigi väljanägemiselt selline, nagu meil kunagi 20 aastat tagasi Tallinn-Moskva rong välja nägi. Ka piletil lubatud snäkki ja vett polnud meid kupees ootamas, nii et oma vee kaasas olek oli hädavajalik.

Olles veidi ehmunud E&L-i Filipiinide kogemusest, kus öösel neil toas vaikselt ja salaja sees käidi, peitsime raha ja telefoni padja alla ning M ja L võtsid oma peegelkaamerad ööseks kaissu. M genereeris ka võtmete kaelapaela abil uksele lisakinnituse – kui keegi ka tahaks sealt sisse tulla, siis läheks tal ukse avamisega rohkem aega ning selle peale ärkaks meist keegi juba üles. Olgugi kupee kindlustamisest, ei maganud ma öösel peaaegu üldse ning ärkasin iga väiksema krõpsu ja müksu peale. Hommikuks olin omadega üpris väsinud.