Pakkisime oma asjad lõplikult kohvritesse ning mõtlesime, mida peale hakata veel oma viimase pooliku päevaga Hanois, enne kui meie liikusime lõuna ajal lennujaama, et lennata Ho Chi Minh Citysse ja E&L õhtul rongijaama, et teele asuda Hiina poole. Meie koosveedetud aeg oli läinud nii kiiresti, et ma polnud märganudki, kuidas nädal mööda sai. Jah, reis oli ka väga intensiivne, päevad pikad ja emotsionaalsed. Kõik jutud, mis vahepealse kahe ja poole aastaga rääkimata, tulid ära rääkida. Ah, kui hea ja mõnus oli E&L-ga koos olla! Ma ei jõua oodata, mil nad koju tagasi lõplikult jõuavad, kuid õnneks pole selleni ka enam palju aega jäänud.
Kui siselennuga Huest Hanoisse saabusime ja otsisime kohta, kust saaks bussile minna, jalutasime juhuslikult mööda Vietnami tolli letist, kus ilutses kiri tollivaba kauba deklareerimise kohta. Olles harjunud reisima pigem Euroopa Liidu sees, ei tulnud ma kohe selle peale, et Vietnamist on ilmselt võimalik osta mõningaid kallimaid kaupu ja piiril riigist väljudes selle eest käibemaks tagasi saada, nagu vanasti, kui Soome vahet sai käidud ja me EL-i veel ei kuulunud.
Lähenesime tolliletile ning püüdsime saada selle teenuse kohta veidi enam infot. Tolliametniku inglise keel oli paraku olematu ning ainus, mis ta meile anda suutis, oli kehva kvaliteediga paljundatud tolliblankett, mis oli õnneks kakskeelne - vietnami ja inglise keeles. Sellised blanketid aga Vietnami puhul ei üllata, sest ka viisa taotlemiseks on samasuguse olematu kvaliteediga viltu skaneeritud blanketid Vietnami Soome saatkonna kodulehel üleval ning olnud Vietnamis juba veidi aega reisinud, siis oli isegi pigem üllatav, et neil üldse blankett olemas oli, mida kaasa anda.
Oma eilsel shopingutuuril Hanois sattusime väikesesse kahekordsesse keskusesse, kus kaubeldi valuuta ja kullaga. Esimesel korrusel asuvates kullapoodides särasid ehted letil klaasi all üksteise võidu. Olin ammu mõelnud, et tahaksin saada endale uut korralikku ja kaunist ehtekomplekti kõrvarõngaste ja kaelaripatsiga ning käinud isegi neid Tallinnas paaris poes piilumas, ent Tallinnas polnud kahjuks mingit valikut. Vietnamis see eest aga küll. Tundub, et minu ehtemaitse on pigem mitte-eestlaslik või hakkavadki reisil veidi teistsugused asjad silma? Igatahes silmasime kiiresti kulla ja pärlitega komplekti, mis mulle tõeliselt meeldis. Pealegi on ju Jõulud ukse ees ning päkapiku kingikotti oleks säärane komplekt vägagi paslik...
Uurisime teenindajalt ehete hinda ja kirtsutasime selle peale veidi nina. Ehetel pole sealgi hinnasilte kuskil küljes, vaid pannakse ehted kaalule ning arvutatakse tänase päeva kulla kursihinnaga grammid läbi. Ent siiski on ka need hinnad veidi tingitavad. Saanud meile sobiliku hinna, otsustasime ehted ära osta. Kaardiga makse sildid olid küll väljas, kuid nagu enamikes kohtades, sooviti ka selles poes meie käest saada 3% teenustasu, mis muutis hinna tingimise kuidagi veidi mõttetuks. Nii otsustasid poisid minna automaadist sularaha võtma, et hetke pärast meie juures tagasi olla. Tagasi nad olidki, aga ilma rahata - ümberringi olnud kohalikud automaadid andsid kõik välja vaid väga väikeseid summasid või ei andnud välismaise kaardiga midagi, andes esialgu teateks, et kaardil pole piisavalt raha. Mul käis külm jutt südame alt läbi, meenutades oma mõne aasta tagust krediitkaardi kloonimist...
Ent automaat andis sama vastuse ka L kaardi kohta. Hiljem mobiiltelefoniga internetipanka mobiil-id-ga sisse logides selgus, et kaardiga on ikkagi kõik korras ja raha olemas. Miks need automaadid raha anda ei tahtnud, mine võta kinni. Püüdsin poes maksta siis osa sularahas, palju meil seda oli ning teise osa krediitkaardiga. Kuna kaardimakseid on Vietnamis üpris vähe, siis müüja oli makseterminaliga päris hädas. Kõrvalleti taga istunud kolm müüjat tulid talle aga kiiresti appi ning kamba peale said nad kaarti proovitud. Küll üks kord, küll teine kord, siis kolmaski, aga aparaat ei tahtnud aktsepteerida ühtki meie pangakaarti. Lõpuks läks ikka vanakooli meetod käiku: kaardi numbrist tehti koopiapaberiga tšeki koopia, mis muidugi täiesti käsitsi ja mille ühe eksemplari sain endale, ning samal ajal püüdis tädi telefonitsi tehingut panka edastada. Peale pikka ponnistust see kõik õnnestuski. Lahkusime ja tädi hingas kergendatult.
Meie viimase Hanoi päeva hommikul, kui olime kohvrid kokku pakkinud, otsustasime täita ära käibemaksu tagastuseks tollidokumendid. Selgus, et sinna on vaja nii poe templit, kui käibemaksukohuslase numbrit. Võtsime oma ostutšekid ja blanketi kaasa ning läksime tagasi samasse kullapoodi, kust eelmisel päeval ehted olime ostnud. Niikui uksest sisse astusime, tõmbus müüja nägu ehmatusest kaameks. Ilmselgelt olime välismaalased, kellel oli millegagi probleem ja vietnamlased tahavad probleeme pigem vältida. Näitasime talle blanketti ja seletasime, mida meil vaja on. Tädi keeras seifid lukust lahti, otsis templid välja, täitis paberid ära ja soovis naeratades meile head teed. Huh. See oli nüüd tehtud, edasi jääb asjaajamine vaid lennujaamas, kui riigist lahkume.
Kullapoest tagasiteel hotelli otsustasime poisid saata ees hotelli ära ja lubasime neile peagi järgi tulla, tehes paar kiiret peatust veel kingapoes. Kuigi olime samu poode eelmisel päeval väisanud, siis seekord jäid meile silma veidi teised kingad. Ja kingi oli mul hädasti tarvis. Meie silmad skaneerisid poodidest mööda astudes kaubavalikut ülikiiresti, kingad said kiirmeetodil jalga proovitud, paar sammu astutud ning otsustatud, kas võtta või jätta. Paar uut kingapaari näpus, asutasime end hotelli poole taas teele, sest check-outi kellaaeg oli lähedal ning peatselt pidime ka hakkama taksoga lennujaama minema, et jõuda oma lõunasele lennule Ho Chi Minhi.
Olime hotellist takso juba hommikul kellaajaliselt ette ära tellinud, et õigel ajal lennujaamas olla. Kuna Hanoisse tulles oli teel lennujaamast linna väike avarii ja seetõttu tohutu ummik, olime võtnud pool tundi endale igaks juhuks ajavaruks. Kohvrid koos, istusime neljakesi hotelli fuajees, et veel veidi juttu omavahel ajada, enne kui meie teed lahku lähevad ja loodetavasti alles nädala pärast Eestimaa pinnal lõpuks taas püsivalt kohtuvad. Tundsin, kuidas kerge härdus poeb hinge ja ma ei raatsinud kuidagi E&L-st lahkuda. Olenemata igasugustest seiklustest ja intensiivsest reisist, olime siiani olnud koos ja see oligi kõige tähtsam. Koos saime me kõik lahendatud kiiresti ja hiljem selle kõige üle pigem naerdes. Koos oli olla turvaline ja hea. Ja me ei olnud ju enne seda reisi nii pikalt näinud ega koos saanud olla. Kuidas aeg küll nii kiiresti lendab?
Tasapisi tiksus täis kellaaeg, mil meie takso pidi olema hotelli ukse ees. Seni oli meil antud hotelliga kõik olnud pigem suurepärane. Hea asukoht, väga mugavad ja puhtad toas, korralik hommikusöök, mõnus teenindus ning suurepärane vastutulek võtta meie pagas ilma lisatasuta enda juurde hoiule. Kui hotelli arvet maksin, siis esitati mulle küll esimese hooga ühe teise kliendi arve koos lisataksosõiduga lennujaamast hotelli, mida me ei tellinud, ent kohe, kui nende tähelepanu sellele juhtisin, et tegemist on vale arvega, sain kätte ka korrektse arve. Ühesõnaga nuriseda polnud mitte millegi üle.
Kuigi kellaaeg oli täis, siis mida polnud, oli takso. Muutusin kergelt rahutuks. Uurisime vastuvõtust, kus takso on ning saime kinnituseks, et veel läheb 5 minutit aega. 5 minuti pärast oligi hotelli ees tume siltideta taksobuss, kuhu hakati tassima hulganisti pakke ning millele peale ronis üks pilusilmne neiu. Ei olnud see meie takso. Uurisime taaskord, kuhu me takso jäänud on ja saime kinnituseks, et kohe-kohe jõuab.
Vaatasin juba murelikult kella - meie varuks võetud pool tundi hakkas otsa saama, aga taksot ei paistnud ikka veel kusagil. E läks teenindajatega õiendama ning L tänavale meile taksomeetriga taksot püüdma. Hotelli teenindajad püüdsid meile küll selgitada, et tellivad kohe uue takso, aga selleks meil enam paraku aega polnud. Ju oli esimene takso, mille nad tellisid, kellegi sõber või sugulane, nagu Vietnamis need asjad ikka käivad, ja sai mitte ilmumise eest korralikult hiljem pragada, ei ole välistatud ka, et kaotas oma tööotsa seda hotelli teenindada. Meid see paraku aga ei päästnud.
Olin hotellist check-outi tehes maksnud ära ka taksotasu lennujaama. Nüüd oli see vaja meil kiiresti tagasi saada. Kui teenindajad mõistsid, et muud võimalust pole, kui raha meile tagasi maksta, hakkasid nad närviliselt kiiresti sobilikku summat kokku otsima. Lõpuks raha näpus, L püütud takso ukse ees vietnami-inglise keelse selgituste-vaidluste taustal istusime M-ga räsituna taksosse ja asusime lennujaama poole teele. Kuna meie lahkumine läks niivõrd kiireks, ei jõudnud me E&L-ga korralikult head aegagi jätta. Meie lahkudes jäid nemad veel hotelli teenindajatega midagi seletama...
Jõudsime lennujaama kenasti kohale ja otse ukse ning check-in laua ette, mis tuli meil läbida, et oma lennule saada. Meie üllatuseks aga oli järjekord check-ini lauani tohutult pikk. Vietnam Airlines lendab Hanoist Ho Chi Minh Citysse umbes iga poole tunni või tunni tagant ning suured lennukid, mis kahe suurlinna vahet lendavad, on alati inimesi täis, nii et vabu kohti seal naljalt ei leia. Kuna maatransport on tohutult aeglane, kahe linna vahemaa aga ca 1700 km, siis peale lennuki erilist muud alternatiivset adekvaatset transporti polegi. Lend kestab ka ju vaid 2 tundi.
Check-ini lauad vilgutasid igaüks oma lennu kellaaega. Ma ei saanud päris täpselt aru, kui järjekord jõuab meieni, kas võime minna vaba laua juurde või ainult sinna, mis meie lennu kellaaega vilgutab. Vaatasin kella ja saba pikkust ning minus hakkas tekkima tunne, et sellest lennust jääme me küll maha. Eemalt tuli üks suurem perekond, kes tõstsid turvalindi eest ära ja sättisid end sujuvalt just meie lennunumbriga leti äärde ootele. Sain aru, et ka nemad olid mures lennult mahajäämise osas. Proovisin M-i sabast ära kutsuda, et sellele perele järgneda, kuid suurte kohvritega rahvamassist läbi tulla ei õnnestunud. Kui muidu ükski vormis Vietnam Airlinesi neiu sabas seisjate küsimustele eriti tähelepanu pöörata ei tahtnud (või oli siingi takistuseks puudulik keeleoskus?), siis sellisele teguviisile reageerisid nad aga kohe, püüdes perekonda tagasi sappa saata, ent see neil korda ei läinud.
Peale omavahelist vietnamikeelset vadistamist tolle perega hakkas veidi hiljem sama neiu aga mööda saba käima ja vietnami keeles uurima, kes veel kohe-kohe väljuvale lennule minemas on. Neid inimesi, kes sellele hõikele reageerisid, oli mitmeid. Küsisin ühelt teiselt sabas seisjalt, vehkides oma lennupiletiga, mida neiu ütles. Kehakeelt appi võttes saime aru, et ka meil on hetkel võimalik sabast veidi ettepoole trügida ning kohe-kohe leti äärde saada. Pannud oma kohvrid check-ini pagasilindile ja ulatanud passid teenindajale, hingasime kergendatult - me ei jää lennust maha.
Turvakontrolli läbisime oskuslikult kiiresti, ent kaasa võetud pisikesed veepudelid pidime enne kontrolli kahjuks prügikasti lennutama. Kui Euroopas reisides on nõue, et lennukisse saab viia vaid kokku 1 l suurusesse kilekotikesse mahtuva maksimaalselt a´100 ml suurused vedelikuga pudelikesed, siis Aasias seda nõuet pole, ent vett ei tohi ikkagi turvatsooni kaasa võtta, ükskõik kui väikese pudelikesega tegu ka pole.
Läbinud turvakontrolli, kuulsin kõlaritest, kuidas inimesi kutsutakse meie lennule. Euroopas kuuleb ikka, kuidas viimaseid reisijaid nimepidi läbi kõlarite lennule suunatakse, Aasias seda aga ei kuule. Seal korrutatakse mõned korrad, et lend nr see ja see, mis lahkub sinna linna, hakkab peagi otsi kokku tõmbama, kuid ühtegi reisijat nimepidi kutsutamas me ei kuulnud.
Pikk looklev saba oli vormunud leti ette, kust lasti inimesi lennukile. Märkasin, kuidas suur osa sellet järjekorrast saadeti sama leti teisele poole serva uut järjekorda moodustama. Vaatasin pea kohal olevat silti ja mulle tundus, et teispool sama letti läheb hoopis teile lennuk teise kohta. Jõudsime ise letini ning ka meid saadeti samasse uude järjekorda, kuna paremal poolt letti lasti lennukisse äriklass, vasakult poolt aga turistiklassi reisijad, mis siis, et teispool letti oli koridor ikka üks ja sama, kus kõik reisijad taas ühinesid. Ka kohalikud kehitasid imestusest sellise korralduse peale veidi õlgu, ent moodustasid uue saba. Hetk hiljem olime juba lennukis ja soovisime siiralt, et Vietnam Airlines pakuks ka kerget lõunat - meie oma oli taaskord vahele jäänud. Õnneks meie soovid täitusid ning napid 2 tundi hiljem maandusime juba troopiliselt kuumas Ho Chi Minh Citys (HCMC).
HCMC-sse olime võtnud endale kohalikus mõistes ülikalli hotelli, mis Euroopa mõistes vastab oma hinnatasemelt pigem vanas Euroopas 2-3 tärnise hotelli hinnatasemele. Vietnamis oli selline hotell aga ametlikult 4 tärni, ent andis silmad ette nii mõnelegi 5-tärni hotellile Euroopas. Viimased kaks päeva tahtsime tunda end tõeliselt lõõgastununa ja sestap otsustasime end veidi hellitada lasta.
Olime endale hotellist tellinud auto vastu lennujaama. Lennujaamas võttis meid vastu meie nimedega särava sildiga vormis noormees, kes meiega väikest viisakat sõbralikku juttu ajades ootas kuniks hotelli auto lennujaama ette jõuab. Särav must nahkse sisuga konditsioneeriga mõnusalt jahedaks aetud Toyota saabus koos vormis juhiga peagi meie ette. Hetk hiljem oli meie pagas pagasnikusse laetud ning algas sõit hotelli poole. Tundsime end nagu rikkad valged inimesed. Vau.
Hotell oli särav ja ilus, fuajee valmistatud säravast heledast marmorist ning teenindajad kõik üliviisakad, sõbralikud ja korrektsed. Meie pagas pandi eraldi ootele ning portjee transportis selle eraldi meie tuppa. Meid pandi istuma lobby-baari ja pakuti tervitusjooki kuniks meie toakaardid valmisid. Täpsustati veel üle, et meil on kahe voodiga tuba, kuid enda teada olime broneerinud laia voodiga toa. Vabandati viisakalt ning vahetati meie toa kaardid ringi. Kui algselt pidi meie tuba olema 5. korrusel, siis nüüd saime toa 7. korrusele, mille akna taga asus minigolfi väljak. Portjee eskortis meid viisakalt meie tuppa ning enne kui jõudsime raha otsima hakata, et talle väikest tippi anda, oli ta juba ammu ukse vahelt kadunud.
Ah, meie tuba oli võimas! Ruutmeetrite poolest oli meie tuba vaid veidi väiksem kui meie kodu Tallinnas, mis jaotatud elutoa osaks ning väga laia voodiga magamistoaks. Mis aga meie jaoks veider ja harjumatu, oli toa nurgas asuv üleni klaasist mullivanniga vannituba. Et mis mõttes lebotad voodis ja vaatad, kuidas teine kõrval poti peal silmi punnitab? Õnneks olid vannitoa klaasseinad seespoolt kaetud peente bambusruloodega, mis delikaatselt alla lastuna kõik ära varjas.
Nii mõnus oli kergelt jahedas konditsioneeritud toas laial voodil lebotada. Mitte kuhugi polnud kuidagi soovi minna. Kuigi väljas oli juba pime, oli seal ikkagi üle 30 kraadi niisket soojust, toas aga vaid 25. Kui olime toas peale saabumist paar tunnikest olnud, koputas portjee toa uksele tervitusküpsistega ning uuris, kas meil on ikka kõik hästi, et me pole peale saabumist oma toast lahkunud. Naeratasime ja kinnitasime, et kõik on suurepärane.
Võtsime LP lahti ning otsisime endale mõnusat õhtusöögi kohta. Tahtsime head Vietnami toitu. LP kirjeldas Temple Club nimelise restorani kui ühe suurepärase söögikohana. Kirjeldusse oli lisatud, et kõik toidud on MSG vabad. Minu jaoks oli see termin tundmatu. Veidi googeldamist ning sain selgeks, et salapärane aasia maitseaine Vetsin, mis mulle aastake tagasi Vietnamist toodi, mida ma seni kasutanud pole, sest suurt sellega midagi peale ei osanud hakata, ongi just see kurikuulus MSG. Teisisõnu on tegemist toitudesse lisatava kemikaaliga, mis elavdab toidu maitset ja mida lisatakse paljudesse kohtadesse (nt kartulikrõpsudesse, mis teebki krõpsud vastupandamatuks ja sõltuvust tekitavaks).
Mõeldud-tehtud ja seadsime oma sammud Temple Clubi poole. Kuigi päike oli ammu loojunud ning väljas valitses tänavalambi särast pimestatud pimedus, oli endiselt sooja üle 30 kraadi, nii et hotelli uksest välja astudes, soojapahvak momentaalselt keha kergelt higist niiskeks tõmbas. Pime HCMC on päris ilus - kõrged majad vilguvad ja säravad tuledes, tänavad on kaunistatud jõulutuledega ning suuremate ärihoonete ja hotellide ees on meisterdatud oskuslikult jõulutuledest imetabased jõulukuused, jõuluvanad koos põhjapõtradega või kingikuhilad. Veidi imelik on niivõrd soojas selliseid kaunistusi vaadata, kuid säravalt ilusad on nad endiselt.
Jõudsime restorani kohale. Meid tervitas hämar väikeste kivist elevantidega palistatud koridor, mille teisel korrusel asuski restoran. Tuleb välja, et see on ülipopulaarne koht, sest vaba lauda sel õhtul restoranis pakkuda polnud, kuid oli võimalik nautida õhtusööki lounge poolel, mida me ka tegime. Tellisime endale mõnusad kokteilid ja söögid ning pean ausalt tunnistama, et tegu oli ühe parima söögiga, mida ma Vietnamis sain. Uskumatult maitsev.
Oma kõhud mõnusasti täis söönud, jalutasime mööda pimedat linna edasi, et peagi naasta oma hotellituppa. HCMC jagab kaheks lai jõgi, mille kesklinna poolne kallas on palistatud väikeste vabas õhus asuvate kohvikukestega: iga veidikese aja tagant seisab või istub mõni Vietnami vanamees, kelle kõrvale parki ääristavale kiviservale on laotud virn krõpse ja karastusjooke. Tema selja taha jääb rida pinke, mis iga paari meetri tagant näoga jõe poole asuvad, peaaegu kõik neist hõivatud saledate Vietnami paarikeste poolt, kes ööhämaruses jõel liiklevate muusikarütmis vilkuvate tuledega lõbusõidulaevade taustal tagasihoidlikult romantikat naudivad.
Kui siselennuga Huest Hanoisse saabusime ja otsisime kohta, kust saaks bussile minna, jalutasime juhuslikult mööda Vietnami tolli letist, kus ilutses kiri tollivaba kauba deklareerimise kohta. Olles harjunud reisima pigem Euroopa Liidu sees, ei tulnud ma kohe selle peale, et Vietnamist on ilmselt võimalik osta mõningaid kallimaid kaupu ja piiril riigist väljudes selle eest käibemaks tagasi saada, nagu vanasti, kui Soome vahet sai käidud ja me EL-i veel ei kuulunud.
Lähenesime tolliletile ning püüdsime saada selle teenuse kohta veidi enam infot. Tolliametniku inglise keel oli paraku olematu ning ainus, mis ta meile anda suutis, oli kehva kvaliteediga paljundatud tolliblankett, mis oli õnneks kakskeelne - vietnami ja inglise keeles. Sellised blanketid aga Vietnami puhul ei üllata, sest ka viisa taotlemiseks on samasuguse olematu kvaliteediga viltu skaneeritud blanketid Vietnami Soome saatkonna kodulehel üleval ning olnud Vietnamis juba veidi aega reisinud, siis oli isegi pigem üllatav, et neil üldse blankett olemas oli, mida kaasa anda.
Oma eilsel shopingutuuril Hanois sattusime väikesesse kahekordsesse keskusesse, kus kaubeldi valuuta ja kullaga. Esimesel korrusel asuvates kullapoodides särasid ehted letil klaasi all üksteise võidu. Olin ammu mõelnud, et tahaksin saada endale uut korralikku ja kaunist ehtekomplekti kõrvarõngaste ja kaelaripatsiga ning käinud isegi neid Tallinnas paaris poes piilumas, ent Tallinnas polnud kahjuks mingit valikut. Vietnamis see eest aga küll. Tundub, et minu ehtemaitse on pigem mitte-eestlaslik või hakkavadki reisil veidi teistsugused asjad silma? Igatahes silmasime kiiresti kulla ja pärlitega komplekti, mis mulle tõeliselt meeldis. Pealegi on ju Jõulud ukse ees ning päkapiku kingikotti oleks säärane komplekt vägagi paslik...
Uurisime teenindajalt ehete hinda ja kirtsutasime selle peale veidi nina. Ehetel pole sealgi hinnasilte kuskil küljes, vaid pannakse ehted kaalule ning arvutatakse tänase päeva kulla kursihinnaga grammid läbi. Ent siiski on ka need hinnad veidi tingitavad. Saanud meile sobiliku hinna, otsustasime ehted ära osta. Kaardiga makse sildid olid küll väljas, kuid nagu enamikes kohtades, sooviti ka selles poes meie käest saada 3% teenustasu, mis muutis hinna tingimise kuidagi veidi mõttetuks. Nii otsustasid poisid minna automaadist sularaha võtma, et hetke pärast meie juures tagasi olla. Tagasi nad olidki, aga ilma rahata - ümberringi olnud kohalikud automaadid andsid kõik välja vaid väga väikeseid summasid või ei andnud välismaise kaardiga midagi, andes esialgu teateks, et kaardil pole piisavalt raha. Mul käis külm jutt südame alt läbi, meenutades oma mõne aasta tagust krediitkaardi kloonimist...
Ent automaat andis sama vastuse ka L kaardi kohta. Hiljem mobiiltelefoniga internetipanka mobiil-id-ga sisse logides selgus, et kaardiga on ikkagi kõik korras ja raha olemas. Miks need automaadid raha anda ei tahtnud, mine võta kinni. Püüdsin poes maksta siis osa sularahas, palju meil seda oli ning teise osa krediitkaardiga. Kuna kaardimakseid on Vietnamis üpris vähe, siis müüja oli makseterminaliga päris hädas. Kõrvalleti taga istunud kolm müüjat tulid talle aga kiiresti appi ning kamba peale said nad kaarti proovitud. Küll üks kord, küll teine kord, siis kolmaski, aga aparaat ei tahtnud aktsepteerida ühtki meie pangakaarti. Lõpuks läks ikka vanakooli meetod käiku: kaardi numbrist tehti koopiapaberiga tšeki koopia, mis muidugi täiesti käsitsi ja mille ühe eksemplari sain endale, ning samal ajal püüdis tädi telefonitsi tehingut panka edastada. Peale pikka ponnistust see kõik õnnestuski. Lahkusime ja tädi hingas kergendatult.
Meie viimase Hanoi päeva hommikul, kui olime kohvrid kokku pakkinud, otsustasime täita ära käibemaksu tagastuseks tollidokumendid. Selgus, et sinna on vaja nii poe templit, kui käibemaksukohuslase numbrit. Võtsime oma ostutšekid ja blanketi kaasa ning läksime tagasi samasse kullapoodi, kust eelmisel päeval ehted olime ostnud. Niikui uksest sisse astusime, tõmbus müüja nägu ehmatusest kaameks. Ilmselgelt olime välismaalased, kellel oli millegagi probleem ja vietnamlased tahavad probleeme pigem vältida. Näitasime talle blanketti ja seletasime, mida meil vaja on. Tädi keeras seifid lukust lahti, otsis templid välja, täitis paberid ära ja soovis naeratades meile head teed. Huh. See oli nüüd tehtud, edasi jääb asjaajamine vaid lennujaamas, kui riigist lahkume.
Kullapoest tagasiteel hotelli otsustasime poisid saata ees hotelli ära ja lubasime neile peagi järgi tulla, tehes paar kiiret peatust veel kingapoes. Kuigi olime samu poode eelmisel päeval väisanud, siis seekord jäid meile silma veidi teised kingad. Ja kingi oli mul hädasti tarvis. Meie silmad skaneerisid poodidest mööda astudes kaubavalikut ülikiiresti, kingad said kiirmeetodil jalga proovitud, paar sammu astutud ning otsustatud, kas võtta või jätta. Paar uut kingapaari näpus, asutasime end hotelli poole taas teele, sest check-outi kellaaeg oli lähedal ning peatselt pidime ka hakkama taksoga lennujaama minema, et jõuda oma lõunasele lennule Ho Chi Minhi.
Olime hotellist takso juba hommikul kellaajaliselt ette ära tellinud, et õigel ajal lennujaamas olla. Kuna Hanoisse tulles oli teel lennujaamast linna väike avarii ja seetõttu tohutu ummik, olime võtnud pool tundi endale igaks juhuks ajavaruks. Kohvrid koos, istusime neljakesi hotelli fuajees, et veel veidi juttu omavahel ajada, enne kui meie teed lahku lähevad ja loodetavasti alles nädala pärast Eestimaa pinnal lõpuks taas püsivalt kohtuvad. Tundsin, kuidas kerge härdus poeb hinge ja ma ei raatsinud kuidagi E&L-st lahkuda. Olenemata igasugustest seiklustest ja intensiivsest reisist, olime siiani olnud koos ja see oligi kõige tähtsam. Koos saime me kõik lahendatud kiiresti ja hiljem selle kõige üle pigem naerdes. Koos oli olla turvaline ja hea. Ja me ei olnud ju enne seda reisi nii pikalt näinud ega koos saanud olla. Kuidas aeg küll nii kiiresti lendab?
Tasapisi tiksus täis kellaaeg, mil meie takso pidi olema hotelli ukse ees. Seni oli meil antud hotelliga kõik olnud pigem suurepärane. Hea asukoht, väga mugavad ja puhtad toas, korralik hommikusöök, mõnus teenindus ning suurepärane vastutulek võtta meie pagas ilma lisatasuta enda juurde hoiule. Kui hotelli arvet maksin, siis esitati mulle küll esimese hooga ühe teise kliendi arve koos lisataksosõiduga lennujaamast hotelli, mida me ei tellinud, ent kohe, kui nende tähelepanu sellele juhtisin, et tegemist on vale arvega, sain kätte ka korrektse arve. Ühesõnaga nuriseda polnud mitte millegi üle.
Kuigi kellaaeg oli täis, siis mida polnud, oli takso. Muutusin kergelt rahutuks. Uurisime vastuvõtust, kus takso on ning saime kinnituseks, et veel läheb 5 minutit aega. 5 minuti pärast oligi hotelli ees tume siltideta taksobuss, kuhu hakati tassima hulganisti pakke ning millele peale ronis üks pilusilmne neiu. Ei olnud see meie takso. Uurisime taaskord, kuhu me takso jäänud on ja saime kinnituseks, et kohe-kohe jõuab.
Vaatasin juba murelikult kella - meie varuks võetud pool tundi hakkas otsa saama, aga taksot ei paistnud ikka veel kusagil. E läks teenindajatega õiendama ning L tänavale meile taksomeetriga taksot püüdma. Hotelli teenindajad püüdsid meile küll selgitada, et tellivad kohe uue takso, aga selleks meil enam paraku aega polnud. Ju oli esimene takso, mille nad tellisid, kellegi sõber või sugulane, nagu Vietnamis need asjad ikka käivad, ja sai mitte ilmumise eest korralikult hiljem pragada, ei ole välistatud ka, et kaotas oma tööotsa seda hotelli teenindada. Meid see paraku aga ei päästnud.
Olin hotellist check-outi tehes maksnud ära ka taksotasu lennujaama. Nüüd oli see vaja meil kiiresti tagasi saada. Kui teenindajad mõistsid, et muud võimalust pole, kui raha meile tagasi maksta, hakkasid nad närviliselt kiiresti sobilikku summat kokku otsima. Lõpuks raha näpus, L püütud takso ukse ees vietnami-inglise keelse selgituste-vaidluste taustal istusime M-ga räsituna taksosse ja asusime lennujaama poole teele. Kuna meie lahkumine läks niivõrd kiireks, ei jõudnud me E&L-ga korralikult head aegagi jätta. Meie lahkudes jäid nemad veel hotelli teenindajatega midagi seletama...
Jõudsime lennujaama kenasti kohale ja otse ukse ning check-in laua ette, mis tuli meil läbida, et oma lennule saada. Meie üllatuseks aga oli järjekord check-ini lauani tohutult pikk. Vietnam Airlines lendab Hanoist Ho Chi Minh Citysse umbes iga poole tunni või tunni tagant ning suured lennukid, mis kahe suurlinna vahet lendavad, on alati inimesi täis, nii et vabu kohti seal naljalt ei leia. Kuna maatransport on tohutult aeglane, kahe linna vahemaa aga ca 1700 km, siis peale lennuki erilist muud alternatiivset adekvaatset transporti polegi. Lend kestab ka ju vaid 2 tundi.
Check-ini lauad vilgutasid igaüks oma lennu kellaaega. Ma ei saanud päris täpselt aru, kui järjekord jõuab meieni, kas võime minna vaba laua juurde või ainult sinna, mis meie lennu kellaaega vilgutab. Vaatasin kella ja saba pikkust ning minus hakkas tekkima tunne, et sellest lennust jääme me küll maha. Eemalt tuli üks suurem perekond, kes tõstsid turvalindi eest ära ja sättisid end sujuvalt just meie lennunumbriga leti äärde ootele. Sain aru, et ka nemad olid mures lennult mahajäämise osas. Proovisin M-i sabast ära kutsuda, et sellele perele järgneda, kuid suurte kohvritega rahvamassist läbi tulla ei õnnestunud. Kui muidu ükski vormis Vietnam Airlinesi neiu sabas seisjate küsimustele eriti tähelepanu pöörata ei tahtnud (või oli siingi takistuseks puudulik keeleoskus?), siis sellisele teguviisile reageerisid nad aga kohe, püüdes perekonda tagasi sappa saata, ent see neil korda ei läinud.
Peale omavahelist vietnamikeelset vadistamist tolle perega hakkas veidi hiljem sama neiu aga mööda saba käima ja vietnami keeles uurima, kes veel kohe-kohe väljuvale lennule minemas on. Neid inimesi, kes sellele hõikele reageerisid, oli mitmeid. Küsisin ühelt teiselt sabas seisjalt, vehkides oma lennupiletiga, mida neiu ütles. Kehakeelt appi võttes saime aru, et ka meil on hetkel võimalik sabast veidi ettepoole trügida ning kohe-kohe leti äärde saada. Pannud oma kohvrid check-ini pagasilindile ja ulatanud passid teenindajale, hingasime kergendatult - me ei jää lennust maha.
Turvakontrolli läbisime oskuslikult kiiresti, ent kaasa võetud pisikesed veepudelid pidime enne kontrolli kahjuks prügikasti lennutama. Kui Euroopas reisides on nõue, et lennukisse saab viia vaid kokku 1 l suurusesse kilekotikesse mahtuva maksimaalselt a´100 ml suurused vedelikuga pudelikesed, siis Aasias seda nõuet pole, ent vett ei tohi ikkagi turvatsooni kaasa võtta, ükskõik kui väikese pudelikesega tegu ka pole.
Läbinud turvakontrolli, kuulsin kõlaritest, kuidas inimesi kutsutakse meie lennule. Euroopas kuuleb ikka, kuidas viimaseid reisijaid nimepidi läbi kõlarite lennule suunatakse, Aasias seda aga ei kuule. Seal korrutatakse mõned korrad, et lend nr see ja see, mis lahkub sinna linna, hakkab peagi otsi kokku tõmbama, kuid ühtegi reisijat nimepidi kutsutamas me ei kuulnud.
Pikk looklev saba oli vormunud leti ette, kust lasti inimesi lennukile. Märkasin, kuidas suur osa sellet järjekorrast saadeti sama leti teisele poole serva uut järjekorda moodustama. Vaatasin pea kohal olevat silti ja mulle tundus, et teispool sama letti läheb hoopis teile lennuk teise kohta. Jõudsime ise letini ning ka meid saadeti samasse uude järjekorda, kuna paremal poolt letti lasti lennukisse äriklass, vasakult poolt aga turistiklassi reisijad, mis siis, et teispool letti oli koridor ikka üks ja sama, kus kõik reisijad taas ühinesid. Ka kohalikud kehitasid imestusest sellise korralduse peale veidi õlgu, ent moodustasid uue saba. Hetk hiljem olime juba lennukis ja soovisime siiralt, et Vietnam Airlines pakuks ka kerget lõunat - meie oma oli taaskord vahele jäänud. Õnneks meie soovid täitusid ning napid 2 tundi hiljem maandusime juba troopiliselt kuumas Ho Chi Minh Citys (HCMC).
HCMC-sse olime võtnud endale kohalikus mõistes ülikalli hotelli, mis Euroopa mõistes vastab oma hinnatasemelt pigem vanas Euroopas 2-3 tärnise hotelli hinnatasemele. Vietnamis oli selline hotell aga ametlikult 4 tärni, ent andis silmad ette nii mõnelegi 5-tärni hotellile Euroopas. Viimased kaks päeva tahtsime tunda end tõeliselt lõõgastununa ja sestap otsustasime end veidi hellitada lasta.
Olime endale hotellist tellinud auto vastu lennujaama. Lennujaamas võttis meid vastu meie nimedega särava sildiga vormis noormees, kes meiega väikest viisakat sõbralikku juttu ajades ootas kuniks hotelli auto lennujaama ette jõuab. Särav must nahkse sisuga konditsioneeriga mõnusalt jahedaks aetud Toyota saabus koos vormis juhiga peagi meie ette. Hetk hiljem oli meie pagas pagasnikusse laetud ning algas sõit hotelli poole. Tundsime end nagu rikkad valged inimesed. Vau.
Hotell oli särav ja ilus, fuajee valmistatud säravast heledast marmorist ning teenindajad kõik üliviisakad, sõbralikud ja korrektsed. Meie pagas pandi eraldi ootele ning portjee transportis selle eraldi meie tuppa. Meid pandi istuma lobby-baari ja pakuti tervitusjooki kuniks meie toakaardid valmisid. Täpsustati veel üle, et meil on kahe voodiga tuba, kuid enda teada olime broneerinud laia voodiga toa. Vabandati viisakalt ning vahetati meie toa kaardid ringi. Kui algselt pidi meie tuba olema 5. korrusel, siis nüüd saime toa 7. korrusele, mille akna taga asus minigolfi väljak. Portjee eskortis meid viisakalt meie tuppa ning enne kui jõudsime raha otsima hakata, et talle väikest tippi anda, oli ta juba ammu ukse vahelt kadunud.
Ah, meie tuba oli võimas! Ruutmeetrite poolest oli meie tuba vaid veidi väiksem kui meie kodu Tallinnas, mis jaotatud elutoa osaks ning väga laia voodiga magamistoaks. Mis aga meie jaoks veider ja harjumatu, oli toa nurgas asuv üleni klaasist mullivanniga vannituba. Et mis mõttes lebotad voodis ja vaatad, kuidas teine kõrval poti peal silmi punnitab? Õnneks olid vannitoa klaasseinad seespoolt kaetud peente bambusruloodega, mis delikaatselt alla lastuna kõik ära varjas.
Nii mõnus oli kergelt jahedas konditsioneeritud toas laial voodil lebotada. Mitte kuhugi polnud kuidagi soovi minna. Kuigi väljas oli juba pime, oli seal ikkagi üle 30 kraadi niisket soojust, toas aga vaid 25. Kui olime toas peale saabumist paar tunnikest olnud, koputas portjee toa uksele tervitusküpsistega ning uuris, kas meil on ikka kõik hästi, et me pole peale saabumist oma toast lahkunud. Naeratasime ja kinnitasime, et kõik on suurepärane.
Võtsime LP lahti ning otsisime endale mõnusat õhtusöögi kohta. Tahtsime head Vietnami toitu. LP kirjeldas Temple Club nimelise restorani kui ühe suurepärase söögikohana. Kirjeldusse oli lisatud, et kõik toidud on MSG vabad. Minu jaoks oli see termin tundmatu. Veidi googeldamist ning sain selgeks, et salapärane aasia maitseaine Vetsin, mis mulle aastake tagasi Vietnamist toodi, mida ma seni kasutanud pole, sest suurt sellega midagi peale ei osanud hakata, ongi just see kurikuulus MSG. Teisisõnu on tegemist toitudesse lisatava kemikaaliga, mis elavdab toidu maitset ja mida lisatakse paljudesse kohtadesse (nt kartulikrõpsudesse, mis teebki krõpsud vastupandamatuks ja sõltuvust tekitavaks).
Mõeldud-tehtud ja seadsime oma sammud Temple Clubi poole. Kuigi päike oli ammu loojunud ning väljas valitses tänavalambi särast pimestatud pimedus, oli endiselt sooja üle 30 kraadi, nii et hotelli uksest välja astudes, soojapahvak momentaalselt keha kergelt higist niiskeks tõmbas. Pime HCMC on päris ilus - kõrged majad vilguvad ja säravad tuledes, tänavad on kaunistatud jõulutuledega ning suuremate ärihoonete ja hotellide ees on meisterdatud oskuslikult jõulutuledest imetabased jõulukuused, jõuluvanad koos põhjapõtradega või kingikuhilad. Veidi imelik on niivõrd soojas selliseid kaunistusi vaadata, kuid säravalt ilusad on nad endiselt.
Jõudsime restorani kohale. Meid tervitas hämar väikeste kivist elevantidega palistatud koridor, mille teisel korrusel asuski restoran. Tuleb välja, et see on ülipopulaarne koht, sest vaba lauda sel õhtul restoranis pakkuda polnud, kuid oli võimalik nautida õhtusööki lounge poolel, mida me ka tegime. Tellisime endale mõnusad kokteilid ja söögid ning pean ausalt tunnistama, et tegu oli ühe parima söögiga, mida ma Vietnamis sain. Uskumatult maitsev.
Oma kõhud mõnusasti täis söönud, jalutasime mööda pimedat linna edasi, et peagi naasta oma hotellituppa. HCMC jagab kaheks lai jõgi, mille kesklinna poolne kallas on palistatud väikeste vabas õhus asuvate kohvikukestega: iga veidikese aja tagant seisab või istub mõni Vietnami vanamees, kelle kõrvale parki ääristavale kiviservale on laotud virn krõpse ja karastusjooke. Tema selja taha jääb rida pinke, mis iga paari meetri tagant näoga jõe poole asuvad, peaaegu kõik neist hõivatud saledate Vietnami paarikeste poolt, kes ööhämaruses jõel liiklevate muusikarütmis vilkuvate tuledega lõbusõidulaevade taustal tagasihoidlikult romantikat naudivad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar