Kuigi Hanoi on Vietnami pealinn, siis HCMC on kahtlemata Vietnami ärikeskus. Ma kujutan ette, et Eesti mastaapides on see justkui ma võrdleks Tartut ja Tallinnat, kusjuures oma olekult ilmselt meenutab Tallinn rohkem HCMC-d ja Tartu Hanoid. Muudes mastaapides neid muidugi omavahel võrrelda ei ole võimalik.
Olin eelnevalt teinud LP põhjal mitmeid märkmeid, kuhu HCMC-s minna võiks ja mida vaadata. Tegime LP-s oleva jalutustuuri läbi, kuid see ei jätnud meile erilist muljet. Meie hotellist mõnesaja meetri kaugusel asus suur turg. Tegime seal kiire tiiru, kuid meile tundus see liiga tihedalt täis pikitud olevat, võrreldes Hanoi kaupa täis väikeste tänavatega. Kui HCMC turule siseneda, siis on seal suured piltidega sildid, mis manitsevad turiste kõiki oma asju, sh seljakotte ja kaameraid, oma ette ning asjadel pilku peal hoidma. Kui päev varem oma hotelli saabusime, siis portjee, kes meid tuppa eskortis, seletas meile juba liftis kaks põhitõde ära: kõiki kaupu tuleb umbes 30% alla tingida ning oma asju tasub hoida, sest erinevalt teistest Vietnami väiksematest linnadest, on HCMC-s palju taskuvargaid. Seda, et Vietnamis on suurlinnades kombeks mööduvate motorollerite kaasreisijate või juhtide poolt turistidel kaelas asuvaid asju kaasa rahmata, olin ma juba LP-st lugenud, aga hoiatus oli hea siiski. M riputas kaamera endale diagonaalis üle pea ning mina tõmbasin selga jalatsikotina kaasas olnud lihtsa taskuteta riidest koti.
HCMC on tõeline suurlinn oma tohutute tornmajadega. Turistil pole seal suurt midagi teha. Umbes paari tunniga saab kogu linna olulisematele kohtadele tiir peale tehtud ja kui just otsest plaani kuskil muuseumis aega veeta pole, võib selles linnas isegi igav hakata. Meid hakkas vaikselt hinges närima ka väsimus ja koduigatsus. Kui Hanois tundsin end hästi, siis HCMC ca 10 kraadi soojem kliima oli minu jaoks ikkagi veidike liig.
Meie üks soov oli kindlasti külastada Bitexco Financial Towerit, mille 49. korrusel asub kogu maja läbiv vaateplatvormi korrus, tänu millele on võimalik näha sisuliselt tervet linna. HCMC on tõeliselt suur. Tund aega mööda korrust jalutada ja vaadet nautida läheb märkamatult. Pealegi on tornis mõnusalt jahe ning pea saab selgeks ja pilt pole enam soojusest hägune. Vaade on tõeliselt ilus, ma kujutan ette, et õhtusel ajal on vaade ülivõrdes võrratu, mil linnatuled kõik säravad. Kui mul oli tunne, et HCMC-s pole suurt midagi vaadata, siis seda kinnitas ka linnasiluetti illustreeriv interaktiivne ekraan, kuhu vaatamisväärsused ära olid märgitud.
Bitexco Toweri 50. korrusel asub restoran, kuhu oli ka torni külastajatele söögiks eripakkumine, ent ka seal olid pühade läheduse tõttu kogu restoran hõivatud. Võtsime LP lahti ja jalutasime kohvikuni, mis asus ühe kontorihoone 21. korrusel. Otsustasime seal tellida endale alkoholivabad värsketest puuviljadest ja marjadest tehtud kokteilid, mida eranditult Vietnamis nimetatakse koondnimena mocktail ja seetõttu on menüüst kerge üles leida. Muide, teenindajatelt tasub küsida, mida nad soovitavad, sest tihti soovitavad nad midagi sellist, mida menüüs sootuks pole, aga maitseb imehea. Kohvikul oli ka terrass, ent seal istumine tundus justkui praepannil. Linnale avanev vaade oli aga päris ilus, kuigi jääb oluliselt alla Bitexco tornile, ent on nauditav selle eest tasuta.
Enne hotellist lahkumist olime palunud sealsel tuuride organiseerimise laual uurida, kas õhtuseks veenukuteatriks on võimalik pileteid saada. Soovisime just vaadata varasemat etendust, et peale seda jõuaks veel õhtust süüa ja siis oleks mõnus magama minna. Veenukuteater ei ole küll Lõuna-Vietnamile omane, vaid on pärit tegelikult Põhja-Vietnamist Hanoist, ent tänu selle suurele populaarsusele on tehtud üks korralik teater ka Saigoni. Kahjuks me Hanois etendust vaatama ei jõudnud ja seal olles läks see ka kuidagi meelest. Kui me hotellist lahkusime, ei olnud õnnestunud teenindajal teatrit veel kätte saada, nii et pidime enne õhtut veel hotellist läbi jalutama ja selle järgi enda käimisi sättima.
Kui LP lahti võtta ükskõik millise Vietnami linna kohalt, on igas linnas toodud ära vaatamisväärsuseks mõni pagooda ehk pühakoda. Ometigi olid need kõikjal meie ümber, ent ühtegi korralikku külastust neisse me teinud õieti ei olnud, kui välja arvatud üks, mida külastasime Hoi Anis. Kaardi järgi oli Jade Emperor pagodasse vaid mõni km minna ja mis see linnas siis jalutada pole, kuigi olime pool päeva juba jalul olnud.
Jõudsime kaardi järgi suure ringteeni ja arvestades kohalike pilkusid meile, siis ilmselgelt seal turiste just tihti ei liikunud. Olenemata tihedast autode ja rollerite voolust, jooksid tänava ääres lahtiselt kukk ja kanad väikeste kohalikele suunatud sanitaar- ja tehnikapoodide kõrval. Ületasime ringtee ning jõudsime jõeni. Pagoodat ei paistnud kuskil. Seisime nõutule jõekaldal ja mõtlesime, mis edasi. Kaardil oli pagooda märgitud piisavalt suurena, et sellest mitte kogemata mööda minna. Veidi kaardi uurimist ja puurimist ning saime aru, et olime tulnud veidi liiga kaugele - pagooda oli paar tänavat tagasi linnapoole ühes pisikeses kõrvaltänavas tavaliste majade vahel.
Ma arvan, et enamus pagoodasid on omavahel üpris sarnased, kuid nii mõndagi neist tasub külastada kindlasti. Mõlemad pagoodad, kuhu meie sattusime, olid seest punaste altaritega, mis kaetud väikeste kuldsete kujukestega ja kus põles hulgaliselt viirukit. Viirukit põletatakse Vietnamis üldse kõikjal - nii siseruumides kui tänavapostide, majaseinte ja sillavaiade küljes. Pagoodad ise on jaotatud aga väikesteks kambrikesteks, kus igaühes asub omaette altar. Jade Emperor pagooda eeshoovis asub ka pisike bassein, mis kubises kümnetest kilpkonnadest - vaatepilt, mida mujal naljalt ei näe.
Olime oma plaani sättinud niipidi, et pagoodast tulles jääks meile enam-vähem teepeale Adidase ja Puma tehasepood. Kuna Vietnamis toodetakse suur osa mitmete tuntud spordi- ja matkariiete brändide toodangust, siis oli lootust kohapeal sellist kaupa saada ka paremas valikus ja soodsamate hindadega. Jah, saabki, ent seda reeglina vaid turul - kas seal on tegemist kõrvalliinilt tulnud originaaltoodetega või hästi järgi tehtud võltsinguga, on väga raske kindlaks teha ja liigub mõlemat, kvaliteet paistab aga olevat hea igal juhul. Pisikese outleti leidsime ilusasti üles küll, ent kaupa oli seal haruldaselt olematus koguses ning hinnad Vietnami kohta ebanormaalselt kõrged. Meie kogemused outlettidega on seni olnud Saksamaal ja Itaalias ning sealseid shoppinguid on raske mujal asendada. Niipalju siis outletist sealpool maailma otsas.
Kui hotelli tagasi jõudsime, olid meie mõlema jalatallad sõna otseses mõttes ümmargused. Kui teenindaja meile teatas, et veenukuteatri showle on kohti vaid hilisemale etendusele, siis otsustasime sellest üksmeelselt loobuda. Ega päris kõike ka ei jõua ja pole mõtet end ribadeks tõmmata. Üks mõnus mullivann hotellitoas ja hiljem hea õhtusöök on ilmselt lõõgastavamad tegevused, kui etendus, millest ilma jäime. Ja eks järgmiseks korraks peab ka midagi jääma, et oleks ikka põhjust Vietnamisse tagasi tulla.
Olin eelnevalt teinud LP põhjal mitmeid märkmeid, kuhu HCMC-s minna võiks ja mida vaadata. Tegime LP-s oleva jalutustuuri läbi, kuid see ei jätnud meile erilist muljet. Meie hotellist mõnesaja meetri kaugusel asus suur turg. Tegime seal kiire tiiru, kuid meile tundus see liiga tihedalt täis pikitud olevat, võrreldes Hanoi kaupa täis väikeste tänavatega. Kui HCMC turule siseneda, siis on seal suured piltidega sildid, mis manitsevad turiste kõiki oma asju, sh seljakotte ja kaameraid, oma ette ning asjadel pilku peal hoidma. Kui päev varem oma hotelli saabusime, siis portjee, kes meid tuppa eskortis, seletas meile juba liftis kaks põhitõde ära: kõiki kaupu tuleb umbes 30% alla tingida ning oma asju tasub hoida, sest erinevalt teistest Vietnami väiksematest linnadest, on HCMC-s palju taskuvargaid. Seda, et Vietnamis on suurlinnades kombeks mööduvate motorollerite kaasreisijate või juhtide poolt turistidel kaelas asuvaid asju kaasa rahmata, olin ma juba LP-st lugenud, aga hoiatus oli hea siiski. M riputas kaamera endale diagonaalis üle pea ning mina tõmbasin selga jalatsikotina kaasas olnud lihtsa taskuteta riidest koti.
HCMC on tõeline suurlinn oma tohutute tornmajadega. Turistil pole seal suurt midagi teha. Umbes paari tunniga saab kogu linna olulisematele kohtadele tiir peale tehtud ja kui just otsest plaani kuskil muuseumis aega veeta pole, võib selles linnas isegi igav hakata. Meid hakkas vaikselt hinges närima ka väsimus ja koduigatsus. Kui Hanois tundsin end hästi, siis HCMC ca 10 kraadi soojem kliima oli minu jaoks ikkagi veidike liig.
Meie üks soov oli kindlasti külastada Bitexco Financial Towerit, mille 49. korrusel asub kogu maja läbiv vaateplatvormi korrus, tänu millele on võimalik näha sisuliselt tervet linna. HCMC on tõeliselt suur. Tund aega mööda korrust jalutada ja vaadet nautida läheb märkamatult. Pealegi on tornis mõnusalt jahe ning pea saab selgeks ja pilt pole enam soojusest hägune. Vaade on tõeliselt ilus, ma kujutan ette, et õhtusel ajal on vaade ülivõrdes võrratu, mil linnatuled kõik säravad. Kui mul oli tunne, et HCMC-s pole suurt midagi vaadata, siis seda kinnitas ka linnasiluetti illustreeriv interaktiivne ekraan, kuhu vaatamisväärsused ära olid märgitud.
Bitexco Toweri 50. korrusel asub restoran, kuhu oli ka torni külastajatele söögiks eripakkumine, ent ka seal olid pühade läheduse tõttu kogu restoran hõivatud. Võtsime LP lahti ja jalutasime kohvikuni, mis asus ühe kontorihoone 21. korrusel. Otsustasime seal tellida endale alkoholivabad värsketest puuviljadest ja marjadest tehtud kokteilid, mida eranditult Vietnamis nimetatakse koondnimena mocktail ja seetõttu on menüüst kerge üles leida. Muide, teenindajatelt tasub küsida, mida nad soovitavad, sest tihti soovitavad nad midagi sellist, mida menüüs sootuks pole, aga maitseb imehea. Kohvikul oli ka terrass, ent seal istumine tundus justkui praepannil. Linnale avanev vaade oli aga päris ilus, kuigi jääb oluliselt alla Bitexco tornile, ent on nauditav selle eest tasuta.
Enne hotellist lahkumist olime palunud sealsel tuuride organiseerimise laual uurida, kas õhtuseks veenukuteatriks on võimalik pileteid saada. Soovisime just vaadata varasemat etendust, et peale seda jõuaks veel õhtust süüa ja siis oleks mõnus magama minna. Veenukuteater ei ole küll Lõuna-Vietnamile omane, vaid on pärit tegelikult Põhja-Vietnamist Hanoist, ent tänu selle suurele populaarsusele on tehtud üks korralik teater ka Saigoni. Kahjuks me Hanois etendust vaatama ei jõudnud ja seal olles läks see ka kuidagi meelest. Kui me hotellist lahkusime, ei olnud õnnestunud teenindajal teatrit veel kätte saada, nii et pidime enne õhtut veel hotellist läbi jalutama ja selle järgi enda käimisi sättima.
Kui LP lahti võtta ükskõik millise Vietnami linna kohalt, on igas linnas toodud ära vaatamisväärsuseks mõni pagooda ehk pühakoda. Ometigi olid need kõikjal meie ümber, ent ühtegi korralikku külastust neisse me teinud õieti ei olnud, kui välja arvatud üks, mida külastasime Hoi Anis. Kaardi järgi oli Jade Emperor pagodasse vaid mõni km minna ja mis see linnas siis jalutada pole, kuigi olime pool päeva juba jalul olnud.
Jõudsime kaardi järgi suure ringteeni ja arvestades kohalike pilkusid meile, siis ilmselgelt seal turiste just tihti ei liikunud. Olenemata tihedast autode ja rollerite voolust, jooksid tänava ääres lahtiselt kukk ja kanad väikeste kohalikele suunatud sanitaar- ja tehnikapoodide kõrval. Ületasime ringtee ning jõudsime jõeni. Pagoodat ei paistnud kuskil. Seisime nõutule jõekaldal ja mõtlesime, mis edasi. Kaardil oli pagooda märgitud piisavalt suurena, et sellest mitte kogemata mööda minna. Veidi kaardi uurimist ja puurimist ning saime aru, et olime tulnud veidi liiga kaugele - pagooda oli paar tänavat tagasi linnapoole ühes pisikeses kõrvaltänavas tavaliste majade vahel.
Ma arvan, et enamus pagoodasid on omavahel üpris sarnased, kuid nii mõndagi neist tasub külastada kindlasti. Mõlemad pagoodad, kuhu meie sattusime, olid seest punaste altaritega, mis kaetud väikeste kuldsete kujukestega ja kus põles hulgaliselt viirukit. Viirukit põletatakse Vietnamis üldse kõikjal - nii siseruumides kui tänavapostide, majaseinte ja sillavaiade küljes. Pagoodad ise on jaotatud aga väikesteks kambrikesteks, kus igaühes asub omaette altar. Jade Emperor pagooda eeshoovis asub ka pisike bassein, mis kubises kümnetest kilpkonnadest - vaatepilt, mida mujal naljalt ei näe.
Olime oma plaani sättinud niipidi, et pagoodast tulles jääks meile enam-vähem teepeale Adidase ja Puma tehasepood. Kuna Vietnamis toodetakse suur osa mitmete tuntud spordi- ja matkariiete brändide toodangust, siis oli lootust kohapeal sellist kaupa saada ka paremas valikus ja soodsamate hindadega. Jah, saabki, ent seda reeglina vaid turul - kas seal on tegemist kõrvalliinilt tulnud originaaltoodetega või hästi järgi tehtud võltsinguga, on väga raske kindlaks teha ja liigub mõlemat, kvaliteet paistab aga olevat hea igal juhul. Pisikese outleti leidsime ilusasti üles küll, ent kaupa oli seal haruldaselt olematus koguses ning hinnad Vietnami kohta ebanormaalselt kõrged. Meie kogemused outlettidega on seni olnud Saksamaal ja Itaalias ning sealseid shoppinguid on raske mujal asendada. Niipalju siis outletist sealpool maailma otsas.
Kui hotelli tagasi jõudsime, olid meie mõlema jalatallad sõna otseses mõttes ümmargused. Kui teenindaja meile teatas, et veenukuteatri showle on kohti vaid hilisemale etendusele, siis otsustasime sellest üksmeelselt loobuda. Ega päris kõike ka ei jõua ja pole mõtet end ribadeks tõmmata. Üks mõnus mullivann hotellitoas ja hiljem hea õhtusöök on ilmselt lõõgastavamad tegevused, kui etendus, millest ilma jäime. Ja eks järgmiseks korraks peab ka midagi jääma, et oleks ikka põhjust Vietnamisse tagasi tulla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar