pühapäev, 9. detsember 2012

Viimane puhkuse päev

Viimase reisi päeva olime jätnud endale puhtalt lõõgastumiseks. Peale hommikusööki plaanisime minna oma hotelli katusele, kus 10. korrusel asus bassein päikesetekiga, et saada Vietnamist endale peale ikkagi vähemasti kerge jume. Kuigi oleme mõlemad üpris heleda nahaga ja liikusime palju ringi, siis rante senini meil päikeses kuidagi jäänud polnud - ju 15-se faktoriga päikesekreemil oli siin alguses oma mõju ja teisalt polnud vist detsembri alguse päike kuidagi ka nii kõrvetav.

Hotelli katusebasseini päikesetekil lebades oli tunne, nagu oleksin praepannil. M seal pikalt olla ei suutnudki ja läks tagasi hotellituppa. Päike paistis üpris otse peale ning tuul sel päeval nii kõrgele väga ei küündinud. Jahutasin end basseinis maha, ent enne kui bikiinid päikese käes kuivada jõudsid, oli soov uuesti jahedasse basseinivette pugeda. Pool tunnikest hiljem loobusin oma päikesevõtu plaanist ning asusime oma ajakasutusele uut alternatiivi otsima.

Pooleteise päevaga olime linnale peale teinud juba vähemalt kaks tiiru ning suurt midagi tarka seal enam teha polnud. Palavus väsitas. Jalutasime veel kord lähedal asuvale suurele turule, et oma viimasele sularahale, mida riigist välja viia ei tohi, leida mõistlikud väljavaated. Kolmveerand tundi hiljem olime turu risti ja rästi läbi käinud. Kui mõnda väiksemasse vahekäiku minna, on müüjad sulle oma kaupa pakkumas üksteise võidu. Lisaks oleme meie eurooplastena vietnamlastest väga palju suuremad ning pikk suur valge mees paistab nagunii väga hästi teiste seast välja, liiatigi on kitsastes vahekäikudes ebamugav liikuda, sest pidevalt on tunne, et lähed millegi vastu ja see kukub maha.

Kuna meie hotellis asus ka spa, siis olime pärastlõunaks, mil toast pidime juba end välja kirjutama, sinna protseduurid kinni pannud. Spa menüü just pikalt lahti kirjutatud polnud - oli kahte sorti maniküüri ja pediküüri, millel väike hinnavahe, ent mis muu vahe neil veel oli, seda polnud kusagilt järele uurida. Kui protseduuri broneerisime, ka siis ei uurinud meilt keegi selle kohta midagi, kumba me soovime. Klassikaline maniküür ja pediküür nende mõistes on lihtsalt küünte lõikamine ja viilimine, aga jalataldu ei riivi keegi. Ometigi võtab kumbki protseduur aega umbes tunnikese.

Spas pakuti meile tervitusteed, nagu Vietnamis enamikes viisakamates kohtades kombeks on. Seejärel juhatati meid väiksesse hämarasse ruumi, kus 5 pool-lamavat tooli kõrvuti asus ja paluti istet võtta. M sai endale maniküüri ja pediküüri, mina lihtsalt pediküüri, ent koos lakkimisega võttis see aega sama kaua kui M-i maniküür ja pediküür kokku. Rahulik, vaikne hämar askeldamine tõi vägisi une peale. Tukkusime korda-mööda vist mõlemad.

Kuna meie äralend oli õhtul, siis olin endale jalga jätnud juba kinnised jalatsid - meie kliimas on ju talv, lumi ja külm detsembri keskpaiku. Kui pediküürija mu papusid märkas, ehmus ta korraks ja uuris, kas saan kuidagi ilma papudeta oma hotellituppa minna. Meil aga tuba enam polnud. Aasia hotellide põrandad tunduvad aga niivõrd puhtad, et paljajalu seal käia pole mingi probleem. Nii ma tegingi ettepaneku, et jätan jalad paljaks - meil oli transfeerini lennujaama veel tunnike aega, et küüned jõuaksid enam-vähem ära kuivada. Muide, et Aasias on komme meestel üks sõrmeküüs oluliselt pikemaks jätta, väidetavalt näitamaks, et nad ei tee musta tööd, siis tuleb nii maniküüri kui pediküüri teha lastes neile korduvalt rõhutada, et tahad oma küüsi oluliselt lühemaks saada ja kõiki küüsi.

Lennujaama jõudsime me seekord aegsasti, et meil oleks aega rahulikult oma pagas ära anda ja tolli otsima minna, et maksutagastust saada. Turvakontrolli juures nägime küll tollilauda, ent kedagi seal polnud. Meile jalutas vastu üks vormis meesterahvas, keda oma tollilehega tülitasime ja ta suunas meid diagonaalis lennujaama teise otsa, kus asus tollitagastuse jaoks täiesti eraldi lett. Leti taga valitses muidugi tühjus. Mina jäin leti juurde ootele ja M asus mööda lennujaama jooksma, et leida mõnda tollitöötajat, kes letti tuleb. Kuniks M mööda lennujaama jooksis, lappasin mina letil asuvat brožüüri. Tuleb välja, et Vietnamis on nö duty free süsteem viidud sisse alles pilootprojektina 2012 aasta keskel ning tänu sellele osalevad süsteemis vaid üksikud poed, mille nimekiri on kuskil Internetis ära toodud. Olgugi, et ma seda tagant järele netist otsida püüdsin, oli Internetileht selle infoga alles uuendamisel. Kui M lõpuks koos tollideklarandiga saabus, vaatas too minu täidetud blanketti ja tšekke ning silmi suureks ajades, tundus isegi segaduses olevat, nagu näeks sääraseid pabereid esimest korda. Natuke otsimist ja tuulamist, hakkas ta pead vangutama ja väga vigases inglise keeles teatas, et see pood pilootprojekti alla ei käi, kust ma oma ehetekomplekti ostsin. Mis seal ikka, kui nii siis nii. Ehetega olen ma rahul igal juhul ja tollitagastus oli meil nagunii ainult ehku peale minek, millega me nagunii arvestanud polnud.

Vietnami tollitagastuse süsteem on umbes selline: kõigepealt teed ostu tollitagastuse õigust omavas poes, mis väljastab sulle sellekohase blanketi ja tšeki kohapeal. Ostu suurus peab olema vähemalt 200 USD suurune ning peab jääma kuu aja sisse enne riigist lahkumist. Kui riigist lahkuma hakkad, siis kas Hanoi või HCMC lennujaamades tuleb väisata lennupileti, passi, kauba, blanketi ja ostutšekkidega tollilauda, kus antakse peale asjade kontrollimist sellekohane tõend. Seejärel tuleb läbida klassikaline turvakontroll ja peale turvakontrolli on laud, kus on võimalik tõendi alusel sularahas vietnami dongides maksusumma tagasi saada. Et Vietnami donge riigist välja viia sisuliselt ei tohi ja mujal nendega midagi teha pole, siis teisisõnu tuleks see raha samas lennujaamas turvatsoonis hakkama taas panna. Kavalad ka.

Kui enamikes rahvusvahelistes lennujaamades on turvatsoonis palju suuri poode, siis HCMC lennujaam meenutab selles osas pigem mõnda pisikest lennujaama. Poed küll on, aga pigem väikesed ja pakuvad sarnaseid suveniire, väikeste erinevustega. Lõhnapoed on seal ka, kuid hinnad tundusid mulle lõhnade eest kuidagi veidi krõbedad ja meie kasutatavaid seal ei pakutud ka.

Kui check-ini tegime, teatas näidis leti taga meile, et hetkel on Dubai-Peterburi lend veel kinni ning sinna ta meile piletit tuua ei saa. Kui lend avatakse enne meie lennuki HCMC-st lahkumist, siis ta toob meile ise piletid turvatsooni ära. Ja nii oligi. Istusime oma lennuki väljumisaja eel lennuvärava lähistel keset rahvamassi, kui äkitselt ilmus meie juurde näidis check-in lauast ja ulatas meile meie järgmise lennu piletid. Kuidas ta meid küll üles leidis? Vot see on alles teenindus. Uskumatu. Küll aga viibis meie väljalend veidi üle tunni ja tundub, et Emiratesi lennuliin Dubai ja HCMC vahel ongi selline, mis alati tund-paar hilineb. Õnneks oli meil Dubais kahe lennu vahel peaaegu 9 tundi aega ja pabistamiseks polnud põhjust.

Kommentaare ei ole: