Päike!

Pakkisime õhtul igaks juhuks kohvrid ära, et hommikul saaksime rahulikult magada, hommikust süüa ning hakata lennujaama sättima. Kui olime voodis juba veidi ärkvel olles unelenud, tõmbas M rulood akende eest ära. Ma ei uskunud oma silmi - päike! Särav päike paistis otse meie hotellitoa akna taga. Ma ei mõelnud kaks korda, helistasin K ja S tuppa, äratasin nad üles ja käsutasin randa. See oli meie reisi kõige viimane võimalus korrakski päikest nautida.

Meie hotellist umbes paarisaja meetri kaugusel on Miami Beachipikk rannariba, nii et otse hotellist üle tee minnes on rannapromenaadile ja liivale otse ligipääs. Viskasime M-ga ujukad selga, leppisime noortega kokku kohtumise rannas ning pikendasime meie toa check-outi aega pealelõunani, et saaksime neljakesi end enne lennujaama minekut meie toas korda seada. Kuigi alles tunnike varem oli tulnud paduvihma, millest rannaliiv oli läbi vettinud ja päike vaheldus pilvedega, mõnulesime kõik mõnusas päikesepaistes.

Olin oma päiksekreemi juba suurde kohvrisse õhtul ära pakkinud ning uuesti seda lahti pakkima hakata olnuks päris keeruline. Õnneks on Miami Beachi rannaäär varustatud tasuta päikesekreemi dispenseritega. Teised keeldusid päiksekreemi pealepanekust, ent peale mõningast aega päikse käes praadimist meenus mulle, kuidas kunagi peaaegu 15 aastat tagasi Hiiumaal kord Tõrvaninal kõrkjate vahel poole tunniga kreemita villideni põlesin, nii et kaks nädalat pärast seda püstijalu magasin. Ma ei tahtnud kuidagi riskida sellega, et pean pikka lennureisi taluma päiksepõletusega. Pigem kerge jume kui villid. Lasin end teistel 30-se faktoriga 2-tundi veekindla kreemiga sisse kreemitada. Käisime korraks S-ga ujumas ning siis andsime K-ga poistele alla: kuigi päike oli mõnus, andis hommikusöögita jäänud tühi kõht end tugevasti tunda. Miami Beachil serveeritakse ainult teatud hotelli külalistele mõningaid jooke, mida nad saavad oma toa arvele panna, sest kaubitsemine otse rannas on keelatud.

K ja S olid märganus kuskil meie hotelli lähedal mingit hommikusöögi kohta. Seda kohta meil enam leida ei õnnestunud, nii et kõndisime põhilise keskuse poole mööda tänavaserva, lootuses leida mõni söögikoht. Esimene, milleni jõudsime, oli kuubalaste võiku- ja burksi koht, mis nägi välja päevinäinud ja veidi räpakas, kuid inimesi puupüsti täis. Selle kõrval asus valgete laudlinadega itaalia restoran, mis oli täiesti inimtühi. Mõtlesime hetke ja otsustasime minna kuubakate juurde.

Lõpetasime hommikusöögi, vahetasime riided hotellitoas ning asutasime end lennujaama poole teele. Kuigi teeäärsed sildid suunavad lennujaama kenasti, siis silma GPS-ta oleks väga lihtne maha magada mõni oluline mahasõit, pööre või valida vale rida. Ka on oluline jälgida rendiauto tagastuse silti, et mitte sõita kogemata lennujaama teise otsa. Kui Miami kesklinnast endale rendiauto võtsime, soovitas sealne konsultant meil osta ka tagastusvõimaluse tühja paagiga. Reisi jooksul tankides ning avastades, kui soodne on kütus USAs (liitri hinnaks ümber arvestatuna ca kahekordne hinnavahe Eestiga), olime korraks juba mõelnud, kas saime tünga selle lisateenuse ostuga. Siis märkasime alles lennujaama juures olevate tanklate kütuse hinda - see oli tavapärasega võrreldes täpselt kaks korda kallim. Tasus ikkagi kuulata Sixti teenindajat.

Miami lennujaamas on rendiautode tagastamine tehtud väga mugavaks - see kõik toimub ühes suures parkimismajas, kus erinevatel korrustel on kokku paarkümmend rendifirmat, igaühel oma selgelt sildistatud ala. Sõitsime Sixti vahesse ning jäime ootama juhtnööre, kuhu edasi manööverdada. Ühtäkki selgus aga, et see oligi kõik, kiiresti asjad ja inimesed autost välja, auto võtmed üle anda, kiired pildid teenindaja poolt autost ning tehtud. Teenindaja juhtis meie tähelepanu sellele, et autol on tekkinud pamperile nurgale lisakriim, mida neil kirjas pole. Kuna olime võtnud täiskindlustuse, siis peaks kõik sellised asjad meil olema kaetud, aga ilmselt võtab Sixt sel teemal veel M-ga eraldi umbes kuu aja pärast ühendust.

Jõudsime oma pagasiga mehitamata terminalide vahelisele rongile, kui avastasime, et M uhiuued polariseeritud klaasidega päikseprillid jäid rendiautosse. Sõitsime sama rongiga uuesti tagasi renditerminali. Kuna ühe meie kohvri luku niblakas oli kaotsi läinud, siis otsustasin selle ajaga, mil M käis päikseprille rendifirmast ära toomas, lasta meie kohvri ära kiletada. Ootasime ja ootasime, aga M-i polnud kuskil. Hakkasime juba kergelt närviliseks muutuma, kuigi aega oli meil veel piisavalt. Lõpuks, pool tundi hiljem, tuli M võidurõõmsa näoga - meie rendiauto oli juba partneri juurde pessu saadetud ja seetõttu võttis prillide otsimine oodatust kauem aega. Küll neil käib kõik ikka kiiresti!

Kaks filmi ja mõned tunnid und hiljem maandusime Frankfurdis. Meil oli viis tundi aega surnuks lüüa. Ebanormaalselt pikk aeg, et lennujaamas konutada ja ebamõistlik aeg, et püüda korraks linnapeale minna. Istusime samasse baari ja samasse lauda maha, kuhu tulleski nin g mölutasime lendudevahelise aja lihtsalt maha. Lennujaamades võiks ometi olla midagi teha sel perioodil, kui sa pead seal lihtsalt tundide kaupa passima.

Tallinna lennujaamas maandusime neljapäeva õhtupoolikul. Tööpäeva tipptund andis lennujaamagi tunda. Esimesed inimesed krabasid kiirelt taksod ära ning ülejäänud jäid lootma heale õnnele, et ehk tuleb mõni takso iseenesest veel lennujaama. Tegin Taxofoni äpi lahti ja imekombel õnnestuski mul sealt mõne minutiga takso saada. Kui takso meid nimeliselt lennujaama eest peale võttis, saatsid meid ärritunult nördinud teiste taksot ootavate reisijate pilgud.

Ah, kui hea on kodus tagasi olla! Väljas oli tõeline detsember. Jõulud kohe-kohe ukse ees. Mõelda vaid, et kõigest loetud tunnid tagasi võtsime rannaliival päikest ja hullasime soojas ookeanivees. Maailm on ikka üks imeline paik!

Plaanipäratu hispaaniakeelne Miami

Hommikul ärkasime uksele koputuse peale. Üliunisena avasin ukse samal ajal, kui teispool koridori S-ki ning vaatasime mõlemad toateenijale mõistetamatult otsa. Toateenija, meid nähes, puhkes südamest naerma ja lubas hiljem tagasi tulla.

K oli kokku leppinud meile pärastlõunaks Miami Beachist kümmekond kilomeetrit eemal olevas väikses sadamas merele mineku kalapüügiks Lady Pamela Sportfishinguga. Õues oli ilm äärmiselt tuuline, auto aknast paistvad lained mäslesid hoogsalt ookeanil. Vähemalt ei sadanud, ent päikest ka ei paistnud.

Sõitsime mööda Collins Avenued sadamakese poole. Me ei olnud hommikusööki veel söönud ja nii püüdsime leida mõne teeäärse kohakese. Florida puhul on huvitav see, et tee ääred on täis väikseid poekesi, kohvikuid, kaubanduskeskusi, ent reeglina kuskil eespool nende kohta reklaami pole ja kui neid märkad, oled juba lootusetult vales reas või mööda sõitnud ja tagasipööre on tihtipeale üpris pika maa tagant või pole mõistlik, arvestades su planeeritud trajektoori. Ehk teisisõnu sa pead lihtsalt teadma kuhu sa tahad minna, selle asukoha eelnevalt selgeks tegema ja siis sinna lihtsalt sõitma.

Lõpuks märkasin eemalt Einstein Bros Bagelsi sõõriku kujulist märki. Meie hommikusöögi otsus oli kiirelt tehtud. See on söögikoht, mis pakub eelkõige meie mõistes võileibu, kuid kuklid on auguga sõõriku kujulised. Saad valida endale menüüs oleva võileiva sobivale saiatoorikule. Tellisime oma toidud ära ja jäime neid ootama - ka seal on kombeks nimepidi kliente kutsuda, kui nende tellimus on valmis. Reisi lõpuks ei viitsinud me enam end nimekujudega lõbustada ning kasutasime lihtsalt M ja K eesnime, mis oli neile kuulduse järgi arusaadav. Meie ümber nautisid teised kunded argipäevast lõunasöögivõikut.

Jõudsime kohale kalastuspakkuja juurde veerand tundi enne meie kokkulepitud aega. Sadamakail redutanud tüübid palusid meil oodata kuni ka teised kohale jõuavad, et saaksime merele välja minna. Kuigi olime seal samas, ei pööranud tüübid ise meile hetkekski rohkem tähelepanu. Umbes pool tundi peale kellaaega, mil pidanuksime merele välja minema, läksime uurima kuidas meiega merele minek on. Aimasime juba alguses, et head siit ei tõota. Nii öeldigi meile, et meid on ainult neli ja neljaga nad kokkulepitud soodsa hinnaga välja ei lähe ning meie reis jääb ära. Muidugimõista oli meil sellest kahju ja veidi imestasin, kuidas nad enne seda ei teadnud, et neil inimeste arv piisav pole. Tõenäosus, et keegi sinna niisama ilma broneeringuta kohale ilmub, on ju nullilähedane. Me lihtsalt ei ole harjunud sellise hoiakuga.

Sel ajal, kui ootasime seda, kas pääseme merele, tuli üks teine paarike kalameeste kontorisse endale reisiaega broneerima. Nad olid oma kokkuleppega napilt poole peale jõudnud, kui juba oli kohal äraveoauto, mis hakkas nende mitte kellelegi ette jäävat veidi valesti pargitud autot teisaldama. Samal ajal sõitis sealt mööda veel muu suvaline auto, mis kinni pidas ja kust kaasreisija tormas kiirelt autost välja paarikest hoiatama, et nende auto ära viiakse. Möödasõitva juhi poolt oli see äärmiselt hooliv lüke. Üldse, sellist inimlikku hoolivust paistab Floridas palju olevat. Samas on autode äravedu seal ilmselt puhas äri - kui veokijuht märkab ärivõimalust, siis seda ta ka kohe kasutab. Paarike reageeris kiiresti ning sai oma auto õnneks kohe tagasi.

Ilmselt ei olnud meie merele minek sel reisil kuidagi ette nähtud. Key Westis proovisime leida võimalust, ent mõistliku raha eest see meil kuidagi ei õnnestunud. S rääkis Fort Lauderdales elava tuttavaga, kuid ka tema ajakava meiega ei klappinud, et ta oleks saanud meid merele viia. Nüüd siis Lady Pamela meeskond andis meile korvi. Ilmselt lihtsalt pidi see kõik nii minema.

Otsustasime, et hoolimata päikese puudusest on vesi ju soe ja suurte lainetega võiks siiski korra ujuma minna. Keerasime auto nina tagasi Miami Beachi poole ning tegime teeäärses avalikus rannas ujumispeatuse. Ujumiseks seda nimetada muidugi on keeruline, pigem on tegemist suurtes, kohati üle pea löövates tugeva hoovusega lainetes hulpimisega. Pool tundi hiljem olime end rannas oleva dushi all soolasest veest puhtaks loputamas ja parkimismaja poole minemas, kui taevast tulid esimesed vihmapiisad. Jõudsime napilt ookeanirõõmud ära tunda. Selliseid laineid me Eestis ei kohta ning patt oleks sellist võimalust kasutamata jätta.

Mu vend oli mulle sõnumi saatnud palvega läbi astuda konkreetsest tehnikapoest. Kuna meie päevased plaanid läksid vastu taevast ja õues sadas taas tugevat vihma, polnud meil ühtki muud head alternatiivi välja mõeldud, nii et toksisime GPS-i soovitud tohutult suure kaubanduskeskuse Dadeland Mall aadressi ja asusime teele. Puhtjuhuslikult õnnestus meil liikuda pärastlõuna ummikule vastupidises suunas ja nii saime suuremast seismisest päästetud.

Enne kaubanduskeskusesse jõudmist tuli mul isu Starbucksi kohvijoogi järgi. Üsna mugavalt jäi meile teele väikese tagasipöördega Starbucks, mille kõrval asus Dunkin Donutsi sõõrikukohvik. Seni olime saanud sõõrikuid ainult hotelli hommikusöögilauas ning meile oli arusaamatuks jäänud see rõõm, mida Homer Simpson tunneb Simpsonite multikas sellest söögist. Meie kogemus kohapealsete sõõrikutega oli nigel - kuiv ja maitsetu sai. Dunkin Donutsi silti olin korduvalt varem näinud ja mõtlesin, et enne reisi lõppu võiks siiski veel kord katsetada ja proovida sõõrikud järele. Võtsime Starbucksist soojad joogid ja läksime Dunkinisse. Küsisin teenindajalt, millist ta soovitab ning ajasin sellega teenindaja tugevalt segadusse. Neil oli raske aru saada, et me pole kunagi sõõrikuid söönud ja seega pole meil aimugi, mis need endast õieti kujutavad. Ostsime neli erinevat sõõrikut kaasa. Seisime õues oleva lauakese ääres ning proovisime sõõrikud ära. Midagi nii maistvat ei olnud ma veel sel reisil saanud - need olid hõrgud, õhulised, suus sulavad pagaritooted. Lihtsalt imelised. Ja me avastasime need alles reisi sisuliselt viimasel päeval. Avastasin, et Dunkin Donuts asub ka Euroopas, nii et järgmisel sobilikul reisil tean juba sealt läbi astuda.

Dadeland Mall on tohutult suur mitmel korrusel asuv klassikaline kaubanduskeskus. Sealsed poed on nii suured, et tihtipeale arvad end olevat enamuse poest läbi vaadanud, kui märkad, et teist sama palju on vähemalt veel, nii et sa lõpuks lihtsalt enam ei viitsi. Lisaks olime reisil juba nii palju kordi poodides käinud, et tegelikult oleksime tahtnud oma ajaga midagi muud targemat peale hakata. Et õues sadas vahelduva eduga, olid meie võimalused üpris piiratud. Olime ennist uurinud, kas meie Floridas oleku ajal toimub ehk kuskil mõni põnev show või spordivõistlus, aga nii uskumatu, kui see ka ei tundu, meil midagi leida ei õnnestunud. Edaspidiseks peaksime alternatiivina reisi jaoks muuseumide nimistuga eeltöö igaks juhuks ära tegema. Niisiis, pidime piirduma shoppamisega. Dadeland Mall on selles mõttes veider koht, et sisuliselt kõik müüjad ja sealsed kliendid on hispaaniakeelsed, nii et inglise keelt kuuleb pigem harva. Seetõttu on ka sealne töökultuur tiba teise maiguga ja asjade pilla-palla olekut on rohkem.

Tagasiteel Miami Beachi põikasime läbi ka toidupoest, et koju kaasa osta mõned Ameerika maiused. Sattusime taas umbhispaaniakeelsesse poodi. Ilmselt olime sattunud endateadmata hispaaniakeelsesse linnaossa. Samas kuuleb terves Floridas hispaania keelt rohkem, eriti Miami kandis, kui kuskil muudes riikides, nagu ei olekski inglisekeelses riigis. Mis mind toidupoodide osas aga imestama pani, oli seik, et hoolimata taustaks kõlavatest jõululauludest ning jõuludeni jäänud päevade allalugemisest, ei ole toidupoodides kuigipalju hooaja kaupa, erinevalt meie poodidest. Jõuluteemalisi maiustusi tuli otsida tikutulega ning muud ninni-nänni poes ei olnudki.

Mõtlesime, millist ameerikalikku toitu me veel oma reisil söönud pole ning mis oleks paslik viimaseks õhtusöögiks meie reisil. Meenus, et Tallinnas Vabaduse puiesteel asub ameerikalik Diner - see tähendab, et ka Miami Beachil on ilmselt nii mõnigi sarnane söögikoht olemas. Parkisime auto 11th Street Dineri juurde ära ning läksime einestama. Tellisime endale õiged ja korralikud ribid ning steigid. Olgugi, et meid oli vaid neli, suutis teenindaja ühe toidu garneeringud segi ajada ja mulle sootuks vale söögi tuua. Kuna oma toitu pidin ootama 20 minutit teistest kauem, siis otsustasime mõne dollari võrra arve kogusummat tipi arvelt vähendada. Teenindaja oli meie arve vähendamisest tõeliselt üllatunud, ent hetke end kogunud, meenus talle segadus toitudega. Hoolimata segadusest oli toit ameerikalikult ehe ning hea, väga sama maitsega, mis koduses Tallinnas Babybackis ja Mack Bbq-s.

Söök, kokteil ja rand Miami Beachi moodi

Otsisin netist välja mõned hommikusöögikoha soovitused. Ilm oli pilves, kuid soe ja otsustasime auto jätta hotelli ning Miami Beachil ringi jalutada. See on enamjaolt Art Deco stiilis ehitatud majadega linnaosa, kus ilmselt suurem enamus käib puhkamas, päikest nautimas ja pidu panemas. Nii koosneb suur osa Miami Beachist hotellidest ja söögikohtadest.

Front Porch Cafe, mis asus meie hotellist 15 bloki kaugusel, oli palju kiidetud hommikusöögikoht otse rannaäärse tänava kõrval. Kuna meie hommikusöök jäi pigem hilisemasse aega, ei pidanud me niivõrd istekohtade pärast ootama, ent kohvik oli rahvast puupüsti täis - nii hilised hommikusööginautlejad kui varajased lõunatajad saabusid kohvikusse järjepanu. Olime napilt oma söögid ära tellinud, kui märkasime, et väljas kisub taas vihmaks. Palusime end koheselt terrassi laualt siseruumidesse liigutada. Meil vedas, sest hetk hiljem tuli taevast alla valge vesi ning siseruumide lauad olid kõik koheselt hõivatud. Mul on endiselt veidi raske mõista kuidas ameeriklased suudavad nii suuri portse süüa, eriti hommikuti. Samas tuleb tõdeda, et toidu kvaliteet ja maitse on suurepärased.

Hoolimata endiselt tibavast vihmast võtsime ette jalutuskäigu Miami Beachi randa. Päikesenautlejaid sealt ei leidnud, ujujaid ka mitte, vaid uneleva vetelpäästja oma putkas. Jalutades mööda rannaäärset promenaadi, sattusime mitmete hotellide renoveerimis- ja ehitustöödele. Tundub, et Miami Beachil on turismi kõrghooeg hetkeks möödas ning kõigil on kibe tööhetk, et järgmiseks hooajaks valmistuda. Väidetavalt on sügis-talvine hooaeg Tänupüha ajal, seejärel väike paus ning taas jõulude ja aastavahetuse paiku. Meil õnnestus oma reis planeerida täpselt sinna vahepeale, mis tähendas, et ka tänavatel oli inimesi vähem ning meil lahedam liikuda.

Kuskil Miami Beachil peaksid olema ka nn tänava-jõusaalid, kus musklimehed pidavat pidevalt trenni tegema ja lootma, et keegi neid märkab ning kuhugi filmi värvata üritab. Et ilm oli vihmane, ei viitsinud me väga pikalt mööda rannariba uidata musklimeeste otsimiseks, ka on kaheldav, et nad vihmaga värskes õhus trenni teha viitsivad, seega otsustasime tagasi jalutada pigem hotelli poole. Küll aga leidub Miami Beachi rannas terve hulk tervisejooksjaid, reeglina paarikesti, iga ilmaga.

Pärastlõunaseks ajaks olime planeerinud vaadata ringi veidi Miami erinäolistes linnaosades, mis meil veel nägemata oli, et Miamist paremini pilti ette saada. Auto oli meil nagunii olemas ja seetõttu saime lihtsalt liikuma. Ausalt öeldes olen ma siiralt õnnelik, et otsustasime auto endale jätta kuni reisi lõpuni - sellist paduvihma perioodi ei osanud me kuidagi ette kujutada, ka kohalikele oli nii suur ja pidev vihm veidi ebatavaline. Lonely Planet väidab ka seda, et detsember on Miamis kuu, kus esineb kõige vähem sademeid. Kui hotelli uksest välja astusime, sadas sellist padukat, et vihmavarjudegagi olime koheselt märjad ning varjudeta oleksime olnud läbimärjad sekundiga aluspesuni.

Küsisime hotelli vastuvõtust laenuks neli vhmavarju ning otsustasime võtta suuna autoga kuubakate linaossa Little Havana, mida peetakse ohtlikuks turistile öisel ajal, ent mitte päevasel. Väljas sadas tugevat vihma ja nii ei õnnestunud meil kordagi autost väljuda, et linnaosa tänavatel ringi jalutada ning kogu meie mulje on pärit autoaknast. Kohalikud kuubalased ja muud latiinod olid kogunenud vihma eest varju mõne madalama poe katuse alla, et oodata, mil vihm vähemaks jääb. Majad on seal enamjaolt madalad, pigem kollakates toonides ning meenutavad arhitektuuri ja ülesehituse osas Mehhikot.

Kuna ilm meie esialgseid plaane ei soosinud, saime ajakavva võtta ühe koha vaatamise asemel mitmest erinevast regioonist läbi sõitmise ning seetõttu võimaluse näha läbi auto akna veidi ehk enamgi kui muidu oleksime saanud. Keerasime auto nina Coral Gabelsi poole, kus peaks elama Miami keskklass ning asuma suur välibasseinide kompleks Venetian Pool, mis peaks olema omaette vaatamisväärsus. Venetian Pooli leidsime üles lihtsalt, kuid selleni jalutades selgus, et kompleks on talveks suletud ja nii jäi uhke basseinikomleks meie jaoks lukustatud aia taha.

Sattusime Coral Gabelsisse just ajal, mil koolilastel lõppes koolipäev. Nägime, kuidas koolimaja lähistel peatus suur hulk kollaseid koolibusse ning teeperved ja muruplatsid olid kaetud sadade koolivormis õpilastega, kes ootasid oma koolibusse või järgi tulevaid uhkete autodega vanemaid. Kogu see kant kubiseb ilusatest meie mõistes villa-stiilis majadest ja hooldatud kruntidest, nagu klassikalises Ameerika telesarjas.

Meie teele tagasi Miami Beachi jäi Vizcaya muuseum ja park. Sisuliselt asub keset kaasaegset linna koht, milleni viib tee läbi paksu metsa, kujutades endast visuaalselt sajandite vanust itaalia villat, mis on ehitatud umbes sada aastat tagasi, sooviga luua niivõrd identne mulje vanast majast kui võimalik. Jalutasime vihmast tilkuvatel metsaradadel kuni piletikassani. Kuna K oli oma rahakoti koos ISIC-kaardiga unustanud hotelli ning vihm oli järgi jäänud, otsustasime siiski villakompleksi mitte siseneda ning lootsime jõuda hoopis randa ujuma. Paraku hakkas peagi aga uuesti vihma sadama ja õhtu lõpuks me tegelikult randa ujuma sel päeval ei jõudnudki.

Lonely Planet soovitab väikest jalutuskäiku kindlal marsruudil teha Miami Beachi Art Deco regioonis. Oleme reeglina M-ga alati need jalutuskäigud läbi teinud ning need on osutunud pigem huvitavateks ja teistlaadi avastusteks. Seekord aga tibutas endiselt vahelduva eduga vihma, nii et jalutuskäik ei tundunud kuigi hea idee, küll aga otsustasime sama marsruudi läbi sõita autoga. Valgusfoori taga peatudes sattusime kentsakale vaatepildile: tänava ääres toetus ühe jalaga vastu seina lõhkiste ülimadala värvliga teksadega musklis palja ülakehaga, millele visatud nahkvest, sale ja pikk blondide rastapatsidega kauboikaabuga tumedanahaline meesterahvas. Talle väga lähedal seisis teine, heledanahaline kiilakas, tätoveeritud kulmudega mees, kellel oli ilmselge kavatsus esimest meesterahvast suudelda. Tundus, et nad olid just tutvunud ning blondide rastapatsidega mees polnud nii intiimsest suhtlusest kuidagi huvitatud ja püüdis sellest kõrvale põigelda kuniks meie jaoks fooritule vahetudes läks neist igaüks oma teed. Selline ongi Miami Beachi hingamine.

Panime auto hotelli ära ning otsustasime õhtuks süüa sushit, mida me USAs veel proovinud polnud. Internet soovitas paari konkreetset suhsikohta, kuid ükski neist ei asunud meile kuigi lähedal, nii et saime pimedas Miami Beachis jalutada umbes 40 minutit, enne kui soovitud sushi kohani jõudsime. Ameerikas, eriti Miamis, on meie jaoks veider, kui tihti ja palju seal viluritega ringi sõitvaid politsei autosid kohtab. Ka meie teekonnal sushi kohta tegid politseinikud tänavapingil istuva naisega pikemalt asja, autol vilkurid töötamas.

Sushi koht oli hubane ning sushi paistis väga värske. Erinevalt tavapärastest ameerikalikest portsudest ei olnud siinses restoranis portsud suuremad kui muidu, vaid üpris sellised, millega oleme kodus harjunud. Kui olime tellimuse ära andnud meid teenindama saadetud ida-eurooplase välimusega neiule, kelle inglise keel oli meile äärmiselt arusaadav ning kes ka meie aktsenti lihtsasti mõistis, hakkas tööle tuletõrjealarm. Me olime esimesel korrusel, otse tänava ääres, nii et ohu korral oleks meil restoranist olnud lihtne välja pääseda. Vaatasime ringi ja jälgisime olukorda - mitte keegi ei evakueerunud, ükski töötaja mitte mingit infot ei andnud ning kõik lihtsalt seisid ja ootasid. Paar minutit hiljem jõudis restorani ette vilkurite ja sireeniga täisvarustuses tuletõrjeauto, kes alarmi kinni sai panna. Meie õhtusöögi vältel läks tuletõrjealarm veel kahel korral tööle. Personal jätkas oma tööd häirimatult.

Hommikul olime läbi jalutanud Oceans Drive äärsetest kokteilibaaridest ning näinud seal inimesi istumas ülisuurte kokteiliklaaside taga. Ka Kaks Kanget Ameerikas olid mõnuga nautinud neid samu liitri suuruseid kokteile. Nii oli meil soov see ka ise ära proovida, seda enam, et kaks pidi olema ühe hinnaga. Mõeldud, tehtud.

Jalutasime läbi Ocean Drive baaride ning ühes kutsus hostess meid nende juurde maha istuma. Tellisime joogid ära ja kui wifi sain telefonile, leidsin netist hoiatuse, kus lubatud kaks ühe hinnaga kokteil ei pruugi kehtida. Mis seal ikka, olime tellimuse juba ära teinud. Saimegi iga üks ühe ülisuure kokteili. Kõrvallauast tõusis püsti meesterahvas, kes oli sellise kokteiliga just lõpetanud. K irvitas, et vaadake, mida sellised kokteilid inimestele teevad. Natuke aega hiljem olime ise sama lõbusas tujus. Maksime hiigelsuure arve ning lasime igaühele teise liitsrise kokteili tasuta kaasa pakkida. Õigem oleks olnud seltskonna peale tellida üks suur kokteil, kus nagunii mitu kõrt sisse torgatud oli, ning selle lõppemisel teine tasuta juurde võtta - oleks kõigile täiesti piisanud. Tagantjärele tarkus on muidugi alati tore asi ja edaspidiseks tasub kõrvataha panna.

Õues oli soe õhtu, vihma ei sadanud ning meie hotelli oli baarist jalutada oma paarkümmend minutit. K ja S otsustasid takso võtta, meie M-ga jalutada. Linnatänavad olid täis pidutsevaid joogiseid inimesi, inimesed nautisid sumedat sooja talveõhtut välirestoranides. Mõnda aega hiljem olime kenasti hotelli kohale jõudnud ning pistsime puutumata suured kokteilid külmikusse. Järgmine päev kallasime selle magusa kleepuva vedeliku kraanikausist alla. Ma ei mäleta millal mul viimati selline õhtu oli. Naermisest andsid kõhulihased veel järgmisel päevalgi tunda ja mul oli siiras hea meel, et kastiga ostetud veest olime mõned pudelid ka hotellituppa kaasa võtnud. Reisi peal sarnane pidu ja emotsioon tuleb meelde viie aasta tagusest Austraalia reisist.

Nullpunktist uhiuude hotelli

Mõnulesime hommikul hotelli basseini ääres mõned hetked pilvede all, enne kui enda asjad kokku pakkisime ja hommikusööki otsima läksime. Oli hommik, mil ei sadanud ja see oli viimaste päevade osas harukordne.

Olin Foursquarest välja vaadanud hommikusöögikohaks, kus kohalikud käivad ja kiidavad, Camille's Restauranti. See asub peamiste tänavate lähedal, ent eemalt vaadates ei oskaks turistina sinna küll niisama sattuda. Seal pakutakse ehedat ameerika kööki. Kui minu hommikusöögiks tellitud pekaanipähklite, röstitud kookose ja papaiaga pannkoogid lauda jõudsid, mõistsin kohe, et ka parima tahtmise juures ei jaksa ma seda portsu ära süüa. Teenindaja märkas seda ning vabandas õlgu kehitades: "American portions". Palusin karpi, et enamuse hommikusöögist kaasa pakkida.

Key West on huvitav koht selles mõttes, et seal asub nii Ameerika kõige lõunapoolsem punkt, kust läheb ka kaabel 90 miili eemal asuvasse Kuubasse mille kaudu tehti juba enam kui 100 aastat tagasi kaugekõne Kuubale, millele ka kuubakad peale pikemat vaikust vastasid, et nad ei saa midagi aru. Key Westist saab alguse ka Ameerika maanteede võrgustik ehk seal asub 1. maantee 0-miil.

Juba reisile tulles mainis S võimalusel kalale mineku soovi. Kuna meil oli päev vaba ja ilm ilus ning alates kella kolmest pärastlõunal lubas vihma, siis mõtlesime, ehk õnnestub meil teha väike pärastlõunane paadiretk. Leidsime peatänavalt ühe kioski, kus meremehe vormis mees turistidele retki pakkus, olles ise täiesti maani täis, kuid jäädes üllataval kombel siiski adekvaatseks. Vahepeal vaatasin, et ta kukub laua alla, ent hetk hiljem oli ta juba püsti, käes laua alt leitud uus kaust. Key West, olles tolerantsuse pealinn, kus pole midagi imestada, kohtab selliseid seiku igapäevaselt.

Meil oleks olnud võimalus rentida ise paat, aga siis oleksime saanud vaid lõbusõitu teha. Kalale minekuks oleksime saanud privaatreisi võta, ent selle hind oli meie jaoks liiga soolane, nn party-boat ehk suurem paat, kus tehakse korraga lõbusõitu ja pakutakse kalastusvõimalust mitmekümnele inimesele, mis on üpris taskukohane, täna pärastlõunal enam ei väljunud tekkinud tugeva tuule tõttu. Niisiis jäi meie kalastusretke mõte sinnapaika ja seadsime hoopis oma sammud valge liivaga palmipuudega ääristatud randa, et püüda kinni veel viimased pilvede vahelt paistvad päikesekiired enne vihma. Enne liivasesse Smathersi randa jõudmist keerasime korraks läbi Higgsi rannast, mis on küll liivase kaldaga, aga ujuma ei kutsu ja päevitama suurt ka mitte. Seal asub ka Aidsi surnute mälestuse monument ning kunagises pagulas-orjakriisis hukka saanud aafriklaste mälestusmärk. Ameeriklased on kõikide asjadega üpris täpsed, ka poed ja restoranid suletakse veidi enne ametlikku aega, nii et täpselt kell kolm tulid maapinnale ka esimesed vihmapiisad.

Enne kui Key Westist lahkuda saime, otsustasime külastada ka Hemingway majamuuseumi. See on pisike punase telliskivi aiaga ümbritsetud kahekordne maja, kus Hemingway on kirjutanud enamuse oma raamatutest 9-aastase perioodi jooksul. Selle maja märkimisväärseim osa on hoopis maja asukad ehk 6-varbalised kassid. Nüüdseks on sinna tekkinud ka hulk nn tavalisi kasse, ent ka üks 7-varbaline kass. Kasside jaoks on loodud aia nurka isegi eraldi surnuaed, kuhu on märgitud iga lahkunud kassi nimi, mis reeglina on pandud mõne kuulsuse järgi, ning daatumid. See maja kogu kompleksina on väga nunnu ja annab ülevaate hästi sellest, kuidas päriselt inimesed 20. sajandi algupoolel elasid.

Meie esialgne plaan oli snorgeldada Key Largos ehk esimesel saarekesel Miami poolt tulles pühapäeval, kuid aegamööda saime aru, et pühapäeva lõunaks on Key Largosse meil siiski keeruline jõuda. K helistas snorgelduskohta ja uuris, kas meil oleks võimalik snorgeldama minna homme hommikul, sel juhul oleksime ööbimise otsinud endale Key Largo kanti, ent K sai vastuseks, et esmaspäevaks lubab nii tugevat tuult, et merele minek jääb ära. Nii ei jäänud meil muud üle, kui keerata auto nina Miami poole ja otsida endale hotell viimaseks kolmeks ööks, nagu algselt plaanis oli.

Tagasiteel Miami poole peatusime veelkord kalade söötmiskohas, aga päike hakkas just sel hetkel loojuma ning vihma taaskord sadama, nii et kalu meil uuesti sööta ei õnnestunud. Samas asub ka veeäärne restoran, kuid vihmaga oli see inimtühi. Sõitsime veel Miami poole tagasi ning otsustasime õhtustada ühes kohalikus väikesadama baaris. Kohalikud vaatasid seal ameerika jalgpalli ning elasid sellele mõnusasti ja emotsionaalselt kaasa. See oli väike kohake sadamakail, kus ühed istekohad olid baarileti ääres ning teised nelajste laudadega katuseserva all otse mere ääres. Kuigi väljas oli juba pime, ent hetkel ei sadanud, oli koht väga romantiline, seda enam, et külastajad olid kohalikud või kohalikud läbisõitjad, mitte turistid. Nautisime suuri portse imemaitsvaid ribisid ja krabisõrgu, taustal pimedusse sähvatamas äikesenooled. Absoluutselt vinge elamus!

Meil oli kaasas vennalt saadud data sim-kaart, mille panime sülearvutisse, ent mille Internetti ei õnnestunud meil kuidagi tööle saada. See sim soovib seadet egistreerida, kuid läpakas ei suuda kuidagi seda mobiilivõrgus teha ning mõte panna data sim minu telefoni jäi ka teepeal katki, sest meil puudus peenike nõelataoline ese,millega olemasolevat sim-kaarti minu telefonist kätte saada. Seega tuli meil leida koht, kus saame wifisse, et endale öömaja leida. Keerasime teepeal olevasse McDonaldsisse, ostsime oma kohvijoogid ära, istusime lauda ja avastasime, et wifi ei tööta. Mõttetu peatus. Sõitsime veidi edasi Starbucksi, millest diagonaalis üle tee ristmikul asus mingi rocki baar, kus esitas keegi väga vingelt tuntumate rock bändide covereid.

Olime otsustanud, et võtame endale viimaseks kolmeks ööks korralikuma hotelli. Kui hotellis on mingi jama, siis ühe öö kannatad veel ära, aga kolme ööd kannatada on keeruline. Miami Beachil, nagu ka mujal Miamis, on hotelli hinnad aga üpriski soolased. Reisi käigus on meile selgeks saanud, et hotellituba alla 100$ öö on suhteliselt nigel, hinnavahemikus 100-150$ öö on üpris keskpärane ja üle 150$ öö on hea. Nendele hindadele muidugi lisanduvad veel kõikvõimalikud maksud, mis kergitavad öö hinda toa kohta veel mõnekümne dollari jagu.

Lõpuks leidsin Hiltoni kodulehelt Miami Beachis asuva hotelli, mis oli üpris mõistliku hinnaga, kuid kuskilt netist me selle hotelli kohta ühtki arvustust elida ei suutnud. See ei ole tavapärane ja teeb pigem tiba ettevaatlikuks, kuigi Hilton brändina on vägagi usaldusväärne ja puusse on sellega üpris keeruline reeglina panna. Ainult korra Saksamaal oleme sattunud väga vanasse ja väsinud Hiltonisse, mis jättis soovida. Hiltoni kodulehel oli hotell olemas, aga millegipärast broneerida seda ei saanud. Niisiis otsustasime hotelli üle helistada, et teha kindlaks millal on 1935. aastal ehitatud maja viimati renoeeritud ja miks sellel ühtki arvustust pole. Peale mitmendat kõnet õnnestus meil kätte saada hotelli vastuvõtt. Kui esitasin neile küsimuse millal hotell on viimati renoveeritud, olid nad veidi segaduses, aga saanud lõpuks küsimusest aru, vastasid, et nad avasid hotelli alles reedel. See tähendab 3 päeva tagasi. Tegemist on uhiuue hotelliga ja seepärast puudusid hotellil ka veel kõik arvustused, nii et otsimootoritesse hotell ka välja ei jooksnud, sest olin valinud arvustuste näitamiseks teatud taseme.

Jõudsime hotelli kohale, andsime autovõtmed tasuliseks parkimiseks parkija kätte ära ning asusime end hotelli sisse kirjutama. Kuna broneerisime kolm ööd ja kaks tuba, küündis krediitkaardilt broneeritav summa kokku koos tagatisrahaga neljakohaliseks ja seega ületas summa igasugused päevalimiidid. Lisaks oli vastuvõtu lauas tööl olev noormees ilmselt alles kolmandat päeva oma uuel tööpostil ja me sattusime olema üpris keeruline juhus. Hotelli fuajees olid alles avamisest jäänud õhupallid ning kerge värvilõhn. Kõik oli alles väga uus.

Ilsmelgelt olime me oma hotellitubade esimesed külastajad ning märkasime mõningaid ehitusest jäänud detaile, mille kohta M vastuvõttu ka teada andis. Istusime K ja S toas, kui vastuvõtust tuli noormees üles detaile täpsustama. Avasin nende toa ukse ning tumedanahaline noormees küsis viisakalt, et mu isa oli käinud vastuvõtus ja mingeid muresid maininud. Parandasin teda, et tegemist on mu abikaasaga, kuid naerda saime selle üle omas seltskonnas veel tükk aega. Huvitav, kui vanaks nad meid peavad või milliseks koosluseks: isa kahe tütre ja tütre boyfriendiga, aga magavad kõik ühes laias voods paarikesi? Eks Ameerikas on kõike nähtud ja tegelikult meil ongi ju perereis: S on M lähisugulane. Igal juhul on hotellitoad küll väiksed, aga uued ja korralikud. Loodan, et tegime õige valiku.

Saarestiku pealinna pühade pidu

Hommikul ärkasin konditsioneeri müra peale. Meie hotellitoas oli konditsioneer selliselt katki, et ta puhus koguaeg täisvõimsusel ning vähemaks puhumist keerata ei õnnestunud. Ameerikas on reeglina konditsioneerid paigutatud aknalaua alla põranda kohale seinale, nii et meie hotellitoas muudkui kardinad ööläbi lendlesid konditsioneeri puhumise käigus.

Kui end voodist välja olin vedanud ja akna eest kardinad ära tõmmanud, tõdesin fakti, et täna jälle sajab. Aknast paistva basseini ääres oli maapinnale kogunenud juba mitme cm kõrguselt vett. Väidetavalt pidi terve detsembrikuu keskmine sademete hulk Floridas olema kokku 50 mm. Vaadates aga viimaste päevade sadu, kus vihmavesi tuleb taevast alla kohati valge joana, kattes maapinna mitme sentimeetri paksuselt, nii et vesi kõndides jalatsitesse tungib, peaks ette nähtud sademete hulk nüüd küll olema juba mõn päevaga maha tulnud. Reeglina on detsember Floridas kuiv kuu ning praegused lakkamatud padukad ei ole tavapärased.

Kuna õues sadas lakkamatult vihma, siis pidime nuputama välja endale veidi tubasema tegevuse. Olime planeerinud täna jõuda välja Ameerika kõige lõunapoolsemasse tippu, kuhu autoga saab ehk Key Westi ja ausalt öeldes, kui meil sinna hotell ette broneeritud poleks olnud, siis arvestades ilma oleks me suure tõenäosusega ümber mõelnud. Esmalt veetsime oma hommikupooliku orraks taas shopates, seekord Florida Keys Outletis ning siis keerasime auto nina vihmast hoolimata siiski Key Westi poole.

Keys on väljend, mida ameeriklased kasutavad saarestiku kohta. Key West on aga selle konkreetse saarestiku kõige läänepoolsem saar, mis on ühendatud maismaaga läbi pikkade sldade ning maantee. Key West on ka punkt, kus asub 0-miil Ameerika 1. maanteel ehk siin on kõigi teede alguspunkt.

Tee Key Westi kestab Florida Cityst ca 3-4 tundi, maantee on tihti üherealine ning aeglaste kiirustega, seda eelkõige ka seetõttu,e t siin regioonis elavad Keysi hirved ehk umbes koerasuurused hirved, kes kipuvad auto alla jääma, seda eriti öösel ning seetõttu on ka öine kiirus päevasest veelgi madalam.

Esimene suurem asula saarestikus on Key Largo. Kuna vihma sadas nii tugevasti, et auto kojamhed ei jaskanud vihma ära pühkida, siis meie ees sõitvad autod kulgesid väga ebaühtlase sõidukiirusega ning M tegi ettepaneku teha peagi väike peatus lõunaseks einestamiseks. Otsisin Lonely Planetist välja söögikohad Key Largos. Olime otsustanud, et kiirtoidust on meil kõrini ja tahaks ehedat ameerika asja.

Lonely Planeti soovitusel jäi teeäärde Mrs Mac's Kitcheni nimeline koduste toiudega söögikoht. Mrs Mac on mõnus väike ja hubane koht, mis on ka kohalike seas väga populaarne ning saanud TripAdvisoris kõrgeid hinnanguid ka teiste reisijate poolt. Atmosfäärilt on seal seinad üle löödud kõikvõimalike autode numbrimärkidega ning laes oleva sõrestiku vahele on topitud enamjaot dollaritest koosnevat paberraha. Söök ise oli aga aus ja ehe.

Keysi piironnas on veel üks huvitav nüanss. Siin märgitakse aadresse miilidena ning täpsustatakse vaid, kas tegemist on ookeanipoolse või lahepoolse tee äärega. Miilide tähistusmärke on postide küljes aga pigem harva ja nii on lihtne mööda sõita soovitud sihtpuntist. Kui otsitaval objektil on tee ääres suuremad sildid väljas, on selle üles leidmine oluliselt lihtsam.

Kui alles USA sõidule mõtlesime, uurisin töökaaslaselt, kes alles paar nädalat tagasi Miamist tuli, mida ta vaadata või teha soovitab. Tema kindel soovitus oli külastada teel Key Westi ka tarpoonide söötmisvõimalusega Robbie sadamat Islamorada saarel. See on pisike Hiiumaal asuvat Ristna surfiparadiisi meenutav laheäärne kohake, kus on võimalik tellida nii kalastusretki, kinnitada keha kui kasutada kalade söötmise võimalust lisaks suveniiride muretsemisele. Tarpoonid, kes seal vetes vabalt elavad ning keda söödetakse, pakkudes neile sööta poole väikse kala kaupa, on tõeliselt suured kalad, kes vabalt võiksid kala järele hüpates ka su käe pintslisse ilmselt pista. Sellegipoolest ei ole nad kuigivõrd ohtlikud ja pigem võivad näksata, aga see söötmise kogemus on omaette vaatepilt ja väärt igat senti. See oli tõesti midagi väga erilist.

Veidi peale kalade toitmist jäi vihm järgi ning Key Westi poolt hakkas paistma helesinine taevas, mis andis lootust päikesepaisteks ja vihma lakkamiseks. Otsustasime teha umbes poolel teel Key Westi vahepeatuse Sombrero rannas. Sombrero rand pidi olema Keyside üks väheseid liivapõhjaga randu - enamjaolt on siinne rannaäär ja merepõhi koralliliselt kivine, mis tähendab, et paljajalu merre minek võib osutuda keeruliseks. Samal ajal, kui meie randa nautisime, peeti meist veidi eemal avaliku piknikulaua taga ühe lapse sünnipäeva ja teise piknikulaua juures mingi ettevõtte jõulupidu, nii et rannale olid kaetud klapplauad valge linaga, mille taga kokkupandavad matkatoolid istumiseks. Ikka veel on veidi kummaline vaadata nii soojas kliimas tuledega ehitud palmipuid ja kuuski ning päkapikumütsidega inimesi rannakleitides ja lühikestes pükstes.

Key Westi jõudsime äpselt päikeseloojangu ajaks. Olin kuulnud ja lugenud, et see on hetk, milleks tuleb kindlasti koguneda kesklinna mere äärde. Otse loomlikult tähendas see ka seda, et peamine parkla oli pilgeni autosid täis ning meil tuli parkimiskoht leida veidi eemale parkimismajja. Mere äärde jõudsime täpselt hetkeks, kui päike pilve taha vajus ja sealt edasi merre. Loojang, mida meil õnnestus näha St Petersburis, oli aga oluliselt ilusam.

Tegime oma check-ini hotelli ära ning leppisime kokku, et lähme peagi linna peale. Siis selgus aga tõsiasi, et K ja S toa uks tõrgub ja nemad tuppa ei saa. Tehnilise rikke tõttu olid maas ka hotelli telefonis koos televõrguga, nii et ainus võimalus oli ümber maja tagasi kõmpida hotelli vastuvõttu mure kurtmiseks. S sai niimoodi mitu korda edasi-tagasi käia. Käidi ust uurimas üht- ja teistpidi, aga sinna tuppa neil esimese hooga saada ei õnnestunud. Kuna meil oli hinna sees hotellibaaris tervitusjook, otsustasime seniks basseiniäärde maha istuda kuni nende toaga midagi selgub. Tellisime basseinibaarist oma joogid ära, kui baarmen meilt uuris, kust me pärit oleme. Saanud vastuseks Eesti, teadis ta öelda meie pealinna Tallinnat. Olin üllatunud, sest siiani ei teatud Eesti asukohast surt midagi, osati parimal juhul Euroopat pakkuda. Baarmen paljastas ka saladuse: umbes kaks nädalat tagasi olid samas hotellis peatunud kolm eestlast, mistõttu baarmen nendega jutuajamise peale meie pealinna Googlest järele vaatas ja meelde jättis. Nagu Hemingway on kunagi öelnud, et igas sadamas on üks eestlane, nii on see ka kindlasti Key Westis. Lisaks sellele on siin ka Hemingway majamuuseum.

Kui K ja S olid uue toa kätte saanud, läksime kesklinna uudistama. K oli ennist lugenud, et Key Westis leiab aset täna pühade paraad. Olgugi, et on alles detsembri esimesed päevad, siis ükskõik kuhu minna, on kõik kohad pühaderüüs ning inimesed soovivad üksteisele vahetpidamata "Happy holidays!". Oleme kohanud ka osades poodides tagasilugemise suuri kalendreid mitu päeva on jõuludeni jäänud. Jõulud on siinkandis ikka väga suur ja tähtis hetk, mis kestab vähemalt kuu aega.

Olein netist enne välja uurinud Foursquare abiga mereandide söögikoha, mida siinkandis äärmiselt kiidetakse. Panime GPS-i aadressi sisse, aga kesklinnas sellele kohale kuidagi lähemale ei jõudnud - iga kord, kui püüdsime vasakule keerata, oli ees teade,e t tänav on hetkel suletud. Üpris peagi hakkasid meile vastu tulema ka tuledesäras autod koos peomeeleolus jõuluteemaliselt riietatud inimestega, kes kõik suundusid suletud tänava poole. Midagi oli toimumas. Leidsime oma autole juhuslikult peatänava äärde parkimiskoha ning lippasime suletud tänava poole. Jõudsime sinna just hetkeks, kui pühadepraad oli alanud.

Kevadel, kui Teet Margna ja Kristjan Jõekalda oma saadet käisid filmimas Kaks kanget Ameerikas, siis sattusid nad Key Westi drag queenide võidujooksu ajaks. Meil õnnestus näha aga juhuslikult pühade paraadi. Key West on koht, kus koguaeg midagi toimub. Pühade paraad tähendas seda, et mööda kinni pandud tänavat liikusid suured autod ja rekkad, mis olid ära kaunistatud jõuluteemaliselt. Tihti oli auto järelkäru peale ehitatud midagi suurt ja jõuluteemalist alates Jeesuse hällist ja kaamlitest lõpetades suurte tuledesäras jõulukeppide ning vurridega. Jõuluselt riietatud inimesed lehvitasid vahetpidamata tänava äärde kogunenud rahvale, puhusid suuri seebimulle ja viskasid peotäite kaupa rahva hulka komme. See kõik oli äärmiselt vinge, aga samas tohutult jabur. Kahtlemata midagi sellist, mida Euroopas ei kohta ning milleks on ette valmistatud ilmselgelt päris jupp aega. Lihtsalt vaatad ja imestad, püüdes aru saada, mis see täpsemalt on, mida sa näed.

Peale paraadi kõndisime mööda kõrvaltänavaid ennist välja valitud söögikoha Blue Heaven poole. See on söögikoht, mille otsimine tasus vaeva ära. Istusime mõnusasti palmide alla aeda laua taha maha ning tellisime endale kaua igatsetud krabisõrad ja homaari, mida Floridas vägagi kiidetakse, taustaks mängimas elav muusika. Kohtasime seal ka ühte tumedanahalist, kes pakkus meile esimese hooga saksakeelset menüüd. Kui vastasime, et oleme Eestist, teadis ka tema meie pealinna - ta oli seal vaid paar kuud tagasi viibinud, kui lendas Kopenhaagenist üle Tallinna Kiievisse, süües Tallinna lennujaamas eriti halba sushit ning kuulates oma naise kohta venekeelseid kommentaare sushi koka poolt, kes ei andnud endale aru, et mehe naine vene keelt hästi mõistab. Keelekasutusega tuleb olla kõikjal maailmas veidi ettevaatlik ja selles suhtes on õnneks eesti keel üpris turvaline valik - seda räägib nii vähe inimesi, et reeglina võõras riigis meie keelt ei mõisteta. Kui just taas suvalise eestlase peale ei satu.

Kõndisime tagasi kesklinna ja otsustasime teha kuskil kokteilid, enne kui hotelli tagasi liigume. Foursquares kiidetud jazzklubi oli täis keskealisi inimesi ning sinna me peatuma ei jäänud. Veidi eemal märkasime tänava nurgal drag queene seismas. K tahtis nendega hirmsasti pilti teha. Kui teise drag queeniga pilti tegime, juhendas ta meid kuidas end sättida, et pildil ägedam oleks ning kui meiega klõps tehtud, käsutas ta S enda juurde samuti pildile. Nad reklaamisid samas tunni aja pärast hakkavat drag queeni showd, aga seda me ära ootama siiski ei jäänud. Key West on üldse väga vabameelne linnake. Siin on tavapärane, et teatud baaride juures ripuvad vikerkaarevärvides lipukesed ning isegi mõned vöötrajad tee ületamiseks on võõbatud vikerkaarevärvidesse. Nii ei tasu ka imestada, kui tänaval jalutavad vastu kaks meest teineteise käevangus.

Key Westis käib elu ikka päikese järgi. Kui kella poole kuue paiku päike loojub, siis süüakse ära õhtusöök ja peale seda tullakse juba pidutsema. Nii oli pidu täies hoos tänavatel juba kella 22-23 paiku õhtul ning veel südaöö paiku mängis nii mõneski kohas elav muusika, mis ilmselt peagi lõpetama hakkas. Melu linna kesktänaval oli mõnusalt pidune. 

Vihmase ilma kaelkirjakud

Juba hommiul ärgates oli ilm täiesti hall, mis ei tõotanud eesolevaks head. Vajasime tänaseks päevaplaaniks kiiresti plaan B-d. Hotelli fuajees olin märganud mitmeid brožüüre ümbruskaudsete tegevuste kohta ja krabasin neist huvoakkuvamad tuppa kaasa.

Meile üsna lähedal asus Ameerika üks vanemaid seni töötavaid majakaid, mille tipust pidi avanema ümbruskonnale kena vaade. Kuna väljas veel ei sadanud, keerasime auto nina majaka poole. Selleks hetkeks, kui me kohale jõudsime, ladistas vihma aga täiega, nii et majakasse ronimisel polnud sisuliselt mingit mõtet. Vajasime päevaks tegevusi, mis ei eeldanud õues olekut.

Iga asi on millekski hea ja nii jäid meie silmad pidama brožüüril, mis reklaamis autoga läbitavat safariparki, kus loomad on suures aedikus vabalt, ent inimesed ei tohi oma autodest väljuda. Samas brožüüris asus ka külastuse sooduskupong, nii et selle kasuks plaan B-na oli õige lihtne otsustada. Pealegi pidid loomad meeleldi ringi uitama ja paremini näha olema pigem vihmasema ilmaga, kui neil pole niivõrd palav. Täna oli selleks ideaalne ilm.

Olen varem korduvalt kuulnud Aafrikas asuvatest rahvusparkidest, mida läbitakse autoga ja kus loomad niisama ringi jooksevad, aga ise ühtki seni veel kogenud polnud. Päris kõik loomad Lion Country Safari pargis vabalt ringi siiski ei jookse, ent osa siiski ja autoga on neile võimalik minna kohati üpris lähedale, muidugi eeldusel, et auto aknad on kogu teekonna täiesti suletud ja keegi autost ei välju.

Meil õnnstus lähedalt näha nii erinevaid antiloope, ahve, sebrasid, kaamleid, lõvisid, ninasarvikuid, jaanalinde kui ka muid põnevaid loomi. Pisike ninsasarvikubeebi, kes oli alles selle aasta märtsis sündinud, uudistas autosid eemalt uudishimulikult. Kaelkirjakud, kes oma söögipausi lõpetasid, loivasid aeglaselt üle parki läbiva autotee. Lõvid magasid oma aedikus ega tundnud külastajate vastu mingit huvi, ent väravast kaasa antud audio CD järgi, mis meile giidiks oli, pidid lõvid magama lausa 20 tundi ööpäevast. Nii lähedalt näha nii metsikut loodust on ülimalt vinge kogemus, ent ma tahaksin uskuda, et Aafrikas oleks selline kogemus veel võimsam.

Kui auto safari on läbitud, saab jalgsi käia läbi veel väikse ja piiratud osa pargist, mis on eelkõige loodud laste lõbustamiseks. Seal saab ka kalasid toita ning lindudele, aga ka kaelkirjaktele sobivat sööta osta. K kilkas enne, kuidas ta sooviks teha pilti, papagoi õlal, ent ta polnud veendunud, kas see on seal võimalik. Märkasime eemalt papagoide aedikut, kuhu oli võimalik võrguga piiratud alasse ka ise sisse minna ja soovi korral papgoisid toita. Enne kui me papagoi toidule mõelda jõudsime, oli parve jagu papgoisid meil ümber, kes julgelt istusid kas õlale, käele või kippusid kergelt riideid nokitsema. Esimene reaktsioon oli veidi ootamatu, aga oma papagoi õlal pildid saime enam-vähem kõik lihtsa vaevaga kätte.

Jätsime pargi viimaseks atraktsiooniks enda jaoks kaelkirjakute toitmise. Samal ajal, kui kalekirjakute aediku juurde jõudsime, hakkas väljas taas vihma sadama, Sadu oli enne meeldivalt lakanud napilt enne Safari parki jõudmist. Ostsime kaelkirjakute toitmiseks peotäie lehtsalatit, mille vastu kaelkirjak isegi sellist huvi üles kätas, et oma mitmekümne sentimeetrise keele pikaks ajas ja püüdis iga hinna eest salatit kätte saada. Mul polnud aimugi, et kaelkirjaku keel on nii pikk. Kaelkirjakute toitmine oli kahtlemata tänase päeva tipphetk.

Veidi safaripargist eemal ranniku ääres asub Palm Beach, mis on siinse ranniku üks kõige rikkamaid linnu ning kogu Ameerika järjestuses rikkuselt 3. kohal. Palm Beachis pidi elama 24 billionäri ning piki ookeanit kulgevas elurajoonis on suur ja uhke villa villas kinni. Eamus maju muidugi varjuvad kõrgete hekkide taha, mistõttu võid enamikku toredust vaid auto aknast ette kujutada, sealt mööda sõites. Sellegipoolest nägi Palm Beach välja oma helesinise ookeaniveega nagu kallis helesinine unistus. See on pilt, mida oleme harjunud nägema Ameerika filmidest, ent siin on see päriselt olemas.

Märkamatult oli kätte jõudnud pärastlõuna. Meil oli kindel soov süüa burgerite asemel pigem ameerikapäraselt grillitud ribi või muud taolist lihatoodet. Meie jaoks oli aga selge ka see, et Palm Beachis süües on see väga kulukas lõbu. Kogu sealse elu standardist annab aimdust väha hästi Worth Avenue, mida palistavad meile mitmed tundmatud ülikallid moebrändide poed, kus rikkad ja ilusad ilmselt ostlemas käivad.

Tahtsime lõunapeatuse teha kuskil teepeal Fort Lauderdale lähistel asuvasse Sawgrass Mill kaubanduskeskusesse sõites. Nii keerasime kiirteelt korraks maha teeäärsesse kaubanduskesusesse, et sealt midagi hamba alla haarata, kuid see polnudki nii lihtne, nagu olime arvanud: keskuses endas olid üksnes burgeri ja pitsa koht ning keskuse kõrval väga kahtlase välimusega mereanni baar, mille juures seises vaid paar autot. Pidime söögivõimalust edasi otsima. Paraku ei ole Ameerika toidubrändid meile tuttavad ja seetõttu ei oska me sobilikku kohta ka kiiresti GPS-ist leida. Veel enam on meil veidi kõrini kaubanduskeskuste söögikohtadest. Tahaks vahelduseks pärs resorani.

Peale mõningaid otsinguid GPS-ga jõudsin selgusele. et lihtsam on mingi söögikoht GPS-lt ära valida ja kui koht vähegi adekvaatne, seal ka lõuna ära tarbida. Bayton Beach, kuhu lõpuks hilist lõunat saabusime tegema, sisaldas endas üpris paljusid söögikohti. Kui olime neist neli kõrvutiasetsevat ära vaadanud, l'ksime lõpuks siiski tagasi esimese juurde, kus kõhud täis vitsutasime ja ka endale netist lõpuks õhtuks hotelli Florida Citysse leidsime. Söögikohtades kehtib tavaliselt reegel, et maksad ühe korra joogi eest ning edasi võid tasuta äita. Ka on reeglina toiduportsud meie jaoks harjumatult suured.

Vihm ei tahtnud kuidagi lakata ja otsustasime õhtu pühendada ostlemisele. Fort Lauderdalest veidi eemal asub siinse ranniku üks suuremaid kinnistes ruumides asuvaid kaubanduskeskusi Sawgrass Mills Mall. See on suur vabrikupoodide kompleks, mille kõrval on veel suur tavapoodide kompleks. Uitasime ringi vabrikupoodides. Ühel hetkel hakati poode kinni panema ja suundusin tagasi kohta, kust shopingut alustasime, et kõik kokku saada. Tuleb välja, et sel kaubanduskeskusel pole otseteid ning kui oled õhte otsa välja jõudnud, tuleb teise otsa tagasi minna sisuliselt tuldud teed pidi. Lisaks on keskus paras labürint, nii et väikesed eksimisd on lihtsad tulema. Arvasin, et ostlemisest tänaseks aitab ning kõndisin kiirel tempol kaubanduskeskuse ühest otsast teise, et seal M-ga kohtuda. Minu tempokas kõnd võttis aega täpselt 16 minutit. See keskus on lihtsalt kohutavalt suur. Sellegipoolest pean aga mainima, et mulle meeldib Euroopas vabrikupoodide ostlemine oluliselt rohkem - see on meie jaoks kuidagi arusaadavam ja korrastatum.

Õhtu lõpuks olime plaaninud jõuda teispoole Miamit asuvasse Florida Citysse, et sealt homme jätkata teekonda Key Westi, mis on väidetavalt Ameerika Ühendriikide kõige lõunapoolsem punkt. Oleme mitmel korral enda sõidud suutnud juhuslikult ajastada õhtusele tipptunnile ja nii saime istuda mitmes ummikus ka eel kaubanduskeskusesse, ent hilisõhtusel ajal on tavaliselt maanteed tühjemad ja ummikuid pole. Nüüd oli tekkinud aga keset maanteed korralik ummik. Hetk hiljem märkasime mitmeid vilkuritega autosid ning kohe ka põhjust: tee perevel põles suure lahtise leegiga sõiduauto. See oli kõik just juhtunud. Ma polnud kunagi kusagil mujal peale filmide näinud seda, et auto võibki päriselt suure leegiga põleda. Loodetavasti keegi selles õnnetuses viga ei saanud.

Kui lõpuks veidi enne südaööd hotelli jõudsime, ja siinkohal oli abi taas kahest GPS-st paralleelselt, sest mõlemad saatsid meid 3 km vahega erinevatesse punktidesse, mõtlesime, et käime läbi ka lähedal asuvast Walmartist, et oma veevarusid täiendada. Siin müüakse vett eelkõige 0,5 l pudeltes ja kui on soov rohkem kui üks pudel osta, tuleks seda teha 24-32 pudeliste restidena. Õnneks on meil auto ning vett läheb htrasti, et sellise koguse äratarbimisel ei tohiks suuremat muret olla. Hoopis huvitavam on  minu jaos fakt, et siin on väga mitmed väga suured toidupoed lahti 24h ja 7 päeva nädalas. Südaöö paiku oli ka suure toidupoe parkla autosid pilgeni täis ning inimesed tegid rahulikult oma nädala toiduostlemisi. Eestis ei tuleks selline asi kõneallagi.

Kosmoseteadus avardab maailma

Hommikul ärgates oli ilm pilves. Tegime mõnusa hommikuse ujumise jaheneva ilmaga soojas basseinivees ning peale asjade pakkimist keerasime auto nina teise ranniku poole, et paari päevaga taas tagasi Miami kanti jõuda.

Autosse haaaras S kaasa hotelli fuajeest värske päevalehe, mille esikaanel oli eile Californias aset leidnud tulistamise juhtum, kus hukkus 14 inimest. Juhtusime ka eile õhtul vaatama telekat hotellitoas ning sisuliselt kõik telekanalid, kes vähegi uudiseid edastasid, rääkisid sellest samast tulistamise intsidendist, näidates kahtlusasluste tegaajamise kohta kaamerapilti erinevate nurkade alt. See sündmus on traagiline ja raske on mõista juhtunu sügavamaid tagamaid. Me nägime, kuidas kajastas meedia hiljuti juhtunud Pariisi veresauna sündmusi Eestis, seda huvitavam oli võrrelda, kuidas käsitletakse USAs analoogset teemat, ent siin on relvad kõigile üpris lihtsasti kättesaadavad. USA ei kippunud tembedama juhtunut koheselt terrorirünnakuks ning on pigem ettevaatlik liigsete hinnangute andmise ja piirangute kehtestamise juures.

Algselt plaanisin tänaseks päevaks enamjaolt erinevate randade külastuse ning võibolla sinna juurde Kennedy Space Centeri ehk NASA kosmosemuuseumi visiidi. Ent ilm oli hommikust saadik harjumatult jahe ja tuuline. Temperatuuri mõistes oleks meie jaoks siinne ilm pidaud siiski soojana tunduma, ent napilt üle 20-kraadine tuuline ilm pani õhkama pikkade pükste ja pusa järele. Läkski kõigest mõni päev selleks, et siinse kliimaga juba ära harjuda. Seega ei tulnud randa mineku mõttest midagi välja ning otsustasime hommikupooliku veeta NASA kosmosemuuseumis.

Nüüdseks olen käinud täpselt kahes maailma suurriigi kosmosemuuseumis: Ameerikas ja Moskvas. Kui Moskva muuseum on pigem nö klassikaline, kus on palju igasugu pilte ja tekste vitriinkapis, siis Ameerika versioonis on kõik suurem, võimsam, interaktiivsem, nii et ka see, kes pole suurem asi kosmose fänn, saab päeva täiesti nautida nii interaktiivsete väljapanekute, IMAX kosmosefilmi seansside kui ka kohapealse paaritunnise bussituuriga NASA erinevate üksuste vahel.

Täna oli kosmosemuuseumis ka eriline päev: õhtul kella 17:55 ajal kohaliku aja järgi pidi lastama sealt samast lähedalt üles väike rakett ning kõigil külastajatel oli võimalik seda suurt sündmust oma silmaga jälgida. Paraku ei olnud meil võimalik ajaliselt tervet päeva kosmosemuuseumis veeta, sest olime plaaninud õhtuks jõuda poolele teele Miamisse, et nädalavahtuseks jõuda Key Westi. Nii ei õnnestunud meil näha enda silmaga raketi õhkutõusmist, mis kahtlmata oleks olnud suurepärane võimalus, ent ka tadmine, et oleme sellel kõigel nii lähedal olnud, rahuldab uudishimu.* Lisaks oli näha ka eriürituse toimumise vihjeid seoses raketi kosmosesse lennutamisega ja kui õigesti ära tabasin, siis ägime ka vähemalt ühte päris astronauti, kellest oli ka kinoseansil pikemalt juttu nong kes valmistub meeskonnaga ette Marsi missiooniks.

Kennedy Space Centeri kõige vingem osa on kosmosesüstik Atlantis. Sellele eelneb lühifilm Atlantise loomisest ning teekond Atlantise juurde on tehtud väga emotsionaalseks, nii et kui lõpuks avaneb suur uks näitusesaali Atlantist lähemalt uudistama, olid tunded lausa joovastavad. See on päris ehtne kosmosesüstik. Siin samas. Sinu ees. Peaaegu käega katsutaval kaugusel. Maailm ei ole enam sinu peopesal, vaid sa ise oled osake millesti väga suurest ja kestvast. Teadlased näevad vaeva aastakümneid selleks, et püüda ja proovida saavutada midagi uut kosmoseteaduses, mille tulemusi nad võibolla ise enam ei pruugigi näha. Samas on nad tunnistajaks sellele, et ilmselt saavad nad tundma neid, kes veel kosmoses suuri tegusid teevad.

NASA valmistib praegu tõsiselt ette selleks, et inimest Marsile saata aastal 2017. Lend Marsile võtab aega kuus kuud ja tagasi teist samapalju, pluss kohapeal töö tegemise aeg ehk kokku võtab see reis aega 3 aastat. Ainuüksi side pidamine Marsiga on juba keeruline ja aeganõudeva, nagu vanasti kaugekõne. Teade Marsile läheb 40 minutit ning teist samapalju läheb aega vastuse siia jõudmiseks. Imetabane on aga see, et Marsiga on üldse võimalik tehniliselt suhelda. Lisaks on teadlased avastanud mitmeid planeete ka teistest galaktikatest, millel on vesi ja sega alust arvata, et seal võib olla elu. Millal aga jõutakse nende planeetide uurimiseni, meie silmad ei ilmselt näe. Kosmoses võtab kõik kohutavalt kaua aega. See kõik on suurem, kui elu ise.

Pärastlõunal suundusime Melbourne linna poole, kus juba ainuüksi nime poolest mõtlesime peatuda. Nii kui olime Kennedy Space Centerist ära sõitnud, hakkas väljas tibutama. Tibutamine kasvas üle korralikuks vihmaks. Rannaplaanidele oli sellega tänaseks lõplikult kriips peale tõmmatud. Alternatiiv jäi üle shoppamisena.

GPS pakkus ostlemiseks välja Melbourne Square ostukeskuse, mis meie mõistes on tavaline kaubanduskeskus. Järgmisena soovisime peatuda paarkümmend kilomeetrit enne meie hotelli tee ääres olevas Vero Beach outlet ostukeskuses. Väljas läks vihm aina tugevamaks.

Õhtu lõpuks jõudsime Fort Pierces asuvasse hotelli. Hetkel, mil kohvrid tuppa tõime, oli vihma järele jäänud. Ilm oli niiske, aga soojem, kui päeval. Panime asjad tuppa ära ning otsustasime läbi põigata lähedal asuvast alkoholipoest. USAs müüakse kangemat alkoholi eraldi poodides ning toidupoest on võimalik saada sisuliselt vaid õlut. Hetkel, mil me autoga alkopoe ette keerasime, tugevnes vahepeal taas alanud vihm veelgi. Õues tuli korralikku padukat ning puus tugev tuul. See on siis talveilm Florida moodi.

Alkopoes ringi vaadates hakkas õues sadama nagu oavarrest. Taevast tuli alla valge vesi, nagu keegi oleks ajavooliku lahti unustanud. Kõhklesime, kas minna autosse või teha veel poes veidi aega parajaks. Müüja pakkus, et samas majas asub baar, võime seal veidi ringi vaadata ja väikse õlle seniks teha. Otsustasime piiluda, mis seal toimub. Meid juhatati läbi ukse, millel viitav silt tualettidele, samas majas asuvasse baari, mis nägi välja nagu klassikaline Ameerika filmi maakoha baar: suitsuhaisune, täis ümberkaudsetes hotellides peatuvaid rekkamehi istumas baarileti ääres ning ruumi ühes servas piljardilaual kuule kõksides. Kuna meile on ilmselgelt löödud turisti tempel otsaette, otsustasime sealt kaduda kiiresti ning läbi tohutu vihma autosse kahlata. Oleme mõelnud küll, et tahaks ehk ka Ameerika ööelu veidi näha, aga me keegi polnud kindlad, et see oli just see, mida me silmas pidanud olime. Jõudsime tagasi hotelli märgadena, mis tekitas jaheduse tunde sisse selliselt, et ka mina tahtsin õhtuks midagi sooja juua ja otsustasin endale teed teha. Ah selline ongi siis siinse kandi talveilm. Ma loodan, et meie reisil on ees ootamas siiski pigem päikselised päevad, et saaksime ka veel rannamõnusid nautida, sest ainult shopata kõik järele jäänud päevad me kindlasti ei jaksa ega soovigi.

---
*Remargi korras olgu öeldud, et õhtul tahtsin näha, kuidas rakett ikkagi taevasse lendas ning selgus, et tänane õhkutõus on lükatud homse peale. Seega ei kaotanud me midagi, et pikka päeva Kennedy Space Centeris ei veetnud - me ei oleks raketi õhkutõusu kahjuks oma silmaga niikuinii seekord näinud.

Filmidega karussellid

Kui oma USA reisi plaanima hakkasime, levisid meie kõrvu kiiresti soovitused minna Orlandos asuvasse Universali filmistuudio teemaparki. Püüdsin eelnevalt tuttavate soovituste ning Interneti põhjal aru saada, kas tegemist on pigem lõbustuspargi või muuseumilaadse tootega, aga päris selgust sellest ei saanudki. Igal juhul kiitsid seda kõik, nii et panime selle oma plaanidesse sisse.

Orlando on tegelikult justkui teemaparkide pealinn. Siin asub Disney World, kus on kaks Disney parki, aga ka Universal Studios, kus on samuti kaks erinevat teemaparki, lisaks sellele veel mitu muud vee- ja lõbustusparki. Lastega peredele soovitatakse Orlando jaoks planeerida isegi kuni nädal, et jõuda käia läbi kõik olulisemad pargid. Meil oli pargikülastuseks vaid üks päev ja see tähendas, et pidime tegema oma valiku.

Otsustasime juba varakult, et Diseny World ei ole meie seekordse reisi sihtmärk. Nii oli lihtne Universali filmistuudio kasuks otsustamine ning piletite Internetist ette ostmine. Paljud soovitavad osta piletile juurde pea pool niigi kallist piletihinnast maksva Express Passi, millega saab ootejärjekorrast atraktsioonidel ette, kuid meile tundus see summa piisavalt suur selleks, et võtta risk ja vaadata kohapeal, kuidas järjekorrad sujuvad.

Olime reisile kaasa saanud ka soovituse läbida atraktsioone kohapeal soovitatud järjekorras, et süda vahepeal läikima ei hakkaks. Nüüd oli vaja veel vaid otsustada kumba teemaparki me siis ikkag lähme, kas Universal Adventure Island või Universal Studios. Kuigi kahte kõrvuti asuvat parki ühendab rong ning on võimalik osta pääse ka mõlemasse teemaparki, on üheks päevaks siiski mõistlik valida pigem üks park. Kuna Adventure Island keskendub rohkem erinevatele nö lõbustuspargi sõitudele ja Universal Studios rohkem filmidele, otsustasime valida viimase.

Universal on ka turistide elu palju lihtsamaks teinud, luues teemapargi äpi, mis aitab külastajaid kohapeal päris tugevasti, kui seda kasutada. Esmalt tuleks äppi üles märkida oma auto parkimiskoht, kui tullakse autoga. Seejärel teha teemapargi valik ja edasi saab juba jälgida jooksvalt atraktsioonide ootejärjekorra pikkusi, lisada endale meeldetuletusi šõude algusagade kohta ning samuti panna peale automaatjägija soovitud atraktsoonide juurde ooteaja suhtes.

Tänasel päeval oli Universalis tavapärasea võrreldes väga vähe külastajaid, seda prognoosis ka nende koduleht ette. Ilmselt võib olla see ka seotud asjaoluga, et jõuluteemalised eriatraktsioonid alustavad alles mõne päeva pärast, kuigi teemapargis kõlasid kõikjal ainult jõululaulud juba praegu. Vähene külasjatate arv oli meile aga suureks eeliseks - nii pidime keskeltläbi ootama atraktsioonide järjekorras kuni 10 minutit ning isegi seal, kus oli realistlikuks ooteajaks määratud 25 minutit, sattusime juhuslikult nii õigel hetkel, et saime kuidagi sabast mööda ja ikka lähima 10 minuti jooksul atraktsiooni kaema.

Eesti keeles ei ole head sõnaseletust, mis on teemapark. See tuleneb ilmselt asjaolust, et meil lihtsalt pole selliseid asju ning kokkupuute puudumisel on ka sõnavara napp. Universali teemapark on sisuliselt erinevate tuntud filmidega seotud lõbustuspargi sõitude pakkumine. See tähendab, et nt Shreki puhul oli tegemist 3D prillidega eraldi toodetud lühfilmi vaatamisega, millele lisandusid 4D efektid ehk toolie värin, kõikumised, vee pritsmed ja aur kinosaalis. Samas Muumia tagasituleku majas tähendas atraktsioon Muumia filmi teemalise nn ameerika mägede läbimist, millest osa möödus pimedas, osa 4D efektidega ning ümberringi oli läbiv teema seal majas just nimelt selle filmi oma, seda nii kujunduse kui atmosfääri suhtes.

Üsna kiiresti saime selgeks, et kui tahame enamikele ataktsioonidele jõuda, peame vahepeal tegema vahepeatusi ning vaatama muusikalisi etteasteid ja muid kohapeal pakutavaid šõusid, vastasel juhul oleks süda lihtsalt kiiresti pahaks läinud nendest atraktsioonide raputamistest. Tegelikult paljude atraktsoonide sõidukärud kuigi palju ei liigugi, ent suurema osa efektist annab juurde läbi 3D vaadatav osa. Kui ikka kinolinal sinu ümber on pilt selline, et vanker, milles istud, veereb kuristikku, siis käru võib ju paigal olla ja äkilise liigutuse ette teha, et anda üpris tõetruu tunnetus.

Üks huvitavamaid šõusid, mida nägime, oli Amerrika Fear Factor Live. See on telepildist tuttav tõsielusaade, kus pannakse inimesed tegema igasuguseid rõvedusi, pannes roovile nende taluvuspiirid, hirmud ning füüsiline võimekus. Universal Studiose teemapargis viidi üks samasgune šõu läbi kohapeal, kus eelnevalt oli võimalik kõigil pargikülastajatel end üles anda sooviga end saate osalejana proovile panna. Nii katsetati viie inimese võimekust õhus rippuda, samuti näksavate kaladega akvaariumist oakotte ära tuua ning neid ämbrisse loopida, aga ka õhus rippuvalt autolt siltide ärarebimisega võistelda. Kogu teema oli nii põnevalt üles ehitatud, et aeg kulus lennates ning emotsioon oli ehe.

Erinevate teemadena oli kahtlemata kõige suuremalt üles ehitatud nii Harry Potter kui Simpsonite kodulinn Springfield. Samas kõige põnevamate atraktsioonidena jäi meelde hoopis Transformerite sõit ning Minionid tõid lihtsalt naeratuse näole. Päev oli pikk ja äge ning kindlasti annab emotsioonile palju juurde ka see, kui filmid on varasemast tuttavad, et seosed oleksid kergemad tekkima. Kui ka filme varem näinud pole, ka siis on teemapark väga huvitav ning igati kulutust väärt. Alla päeva sinna ajaliselt ka kindlasti planeerida ei tohiks.

Olime hommikust saadik päeva lõppemiseni kella 18 ajal veetnud pidevalt jalgel Universal Studios teemapargis, käies ühelt atraktsioonilt teisele. Päeva lõpuks olime rampväsinud. Kuigi pea oli selge, siis meie kehad vajasid veidi puhkust. Nii otsustasime peale väikest hingetõmbepausi tagasi hotellis, et K ja S jäävad end turgutama hotelli basseini äärde ning meie M-ga liikusime vabrikupoodidega ostukeskusesse Premium Outlets.

Kui Euroopas oleme palju käinud erinevates vabrikupoodide linnakutes, siis USA oma on Euroopa omadele oma ülesehituselt väga sarnane. Küll aga tuleb siin osteldes teada seda, et kassas lüüakse hindadele juurde kohalik maks, mis on meie jaoks harjumatu. Praegu kestavad veel mitmel pool viimseid hetki Black Friday allahindlused, mis selle nädala teise poolega suuresti ühele poole saavad. Samuti on siin meie jaoks harjumatu asjaolu, et nad tähistavad sisuliselt detsembri esimestel päevdel jõulumüüke ehk Holiday Season shoppingut, mil kauplused on tavapärasega võrreldes kauem lahti ja riidepoed võivad olla avatud hommikul 9st õhtul 11ni, nagu ostlemine oleks põhiline inimõigus. Kuigi reisidel mulle shopata väga meeldib, siis nii pikad avamisajad on ka minu jaoks liig - õhtu lõpuks lihtsalt enam ei jaksa. Nii jõudsime lõpuks hotelli tagasi rampväsinuna, ent rahulolevana pikast ja põnevast päevast.

Sulavad kellad ja sulavad hinnad

Tundub, et hakkame vaikselt harjuma uue ajatsooniga. Enam ei lähe uni päris keset ööd ära ja kui lähebki, siis suudan uuesti uinuda ning ärgata siis, kui valgeks on läinud. Nii äkasin ka täna hommikul juba siis, kui väljas oli päike juba kõrgel, ent merevesi oli veel piisavalt jahe, et sinna ujuma mitte tõtata. St Petersburi rand, kus asus ka meie hotell, on küll valge liivaga ilus rannaiba, kuid varahommikul kohtad rannal päevitajate asemel pigem tervisesportlasi. Teine huvitav tähelepanek olid mereranda ääristavad merekarbid, mida leidus väga laialt ja erinevates suurustes.

Meie reisi kultuurihetk oli planeeritud tänasesse päeva. St Petersburis asub Salvador Dali kunstimuuseum, kuhu on kogutud suur hulk ühe kollesktsionääris-paari käes olnud Dali originaaltöid. Dali on mulle alati kuidagi sümpaatne tundunud oma kunstiteoste poolest. Mulle meeldivad rõõmsates toonides maalid ning neid on tema töödes omajagu. Üks tuntumaid on Dali maal, mis on tehtud nn pikesltehnikas ja kust eemalt vaadates paistab Abraham Lincolni portree. Veel enam on aga Dali tuntud oma sulvate kellade poolest, millega tutvudes ei ole neid enam hiljem võimalik unustada. Enne tänast ei olnud ma kordagi kohanud varem Salvador Dali originaalteoseid. Kuigi igapäevaelus olen ma üsnagi kunstivõõras, siis tänast muuseumikülastust nautisin suurel määral.

Salvador Dali muuseumisse sattusime nn pühade hetkel, kus ilmselt USAs kesatavd veel teatud määral kergemad tööpäevad seoses hiljuti aset leidnud Tänupühadega. Igal juhul oli täna muuseumis koolibusside kaupa lapsi. Väga põnev oli kõrvalt jälgida, kuidas lastele seletati kunsti lahti. Kui minu lapsepõlves oleks olnud sellised võimalused muuseumidega ning nii põnevad giidid, oleksin minagi suhtunud paljudesse teemadesse, sh kunsti ja ajalukku märgatavalt tõsisema huviga. Tänapäeva lastel on ikka tõeliselt vedanud - kogu maailm on nende eest valla.

Tegime väikese jalutuskäigu ka St Petersburi kesklinnas. See Ameerika linn on üksikute kõrgemate hoonetega üpris madal klassikaline USA linn. Kesklinnas ei leidu midagi erilist ning enamjaolt on ilmselt tegu siinkandis äriinimestega. Sadamaalale meil aga pääseda ei õnnestunud: kuna lähipäevil algab sadamapiirkonnas kaatrite näitus, siis see oli aedadega piiratud ja pidime linna poole jalutamisekski omajagu suurema ringi tegema.

Umbes praegusel perioodil jookseb Kanal 2 pealt Eestis saatesari Kaks kanget Ameerikas, kus Kristjan Jõekalda ja Teet Margna külastavad mitmeid samu paiku, mis meil sel reisil plaanis on. Nad kiitsid taevani oma saates Clearwateri randa, mis pidi olema Florida üks parimaid. Lisaks teadis S rääkida, et Clearwateri rannas pidi aastast 360-l päeval paistma päike. Nii otsustasime ka meie võtta Clearwateri ranna oma reisiplaanidesse. Panime GPS-i sisse Clearwater Beach ning asusime teele.

Veidi hiljem jõudsime Clearwateri linna. Kui reeglina GPS viib meid soovitud sihtkoha keskmesse, siis seekord mõistsime, et Clearwater Beach ei ole mitte rannaala, vaid eraldi asula teispool merd ületavat silda. Kus aga päriselt lubatud lumivalge liivaga ja helesinise veega rand asub, jäi esialgu tuvastamata. Clearwateris asub ka metsikute vee-elukate akvaarium, keda on toodud sinna turgutuma peale saadud vigastusi. Juhuslikult sattusime selle sama akvaariumi lähistele ning kaalusime pikalt, kas minna ka seda lähemalt vaatama, kuid otsustasime siiski viimasel hetkel ringi.

Meil on reisil kaasas eraldi GPS ning M telefoni installeeritud Sygicu äpp. Olen avastanud, et mitmel juhul on olnud tarvilik kasutada emba kumba GPSi peamisena just seetõttu, et üks neist leiab soovitud paiga täpsemini või kiiremalt. Nii jõudsime Salvador Dali muuseumisse kohale tänu M telefoni äpile, ent Clearwateri ranna tuvastada just tänu spetsiaalsele GPS-le. Vahel küll küllale liiga ei tee ning süsteemide duubeldamine tasub end igati ära.

Clearwateri rand on tõepoolest valge pehme liivaga, kuid merevesi on nö tavaline, ei midagi türkiissinist. Võibolla on türkiissinine vesi kusagil eemal, Clearwateri külje all asuval Honeymoon Islandil, aga võibolla olid ka meie ootused tänu varasemale Maldiivide kogemusele liiga suured. Sellegipoolest on Clearwateri ranna liiv valge ja sõmer, pehme ja peenekoeline ning vesi läbipaistev, ent senise reisi kahtlemata kõige jahedam versioon. Ujumas käisime siiki, kuigi pikaks vette jääda ei soovinud. Kui peaks senise reisi kogemuste põhjal valima vaid ühe ranna, mida külastada, valiksin hetkel siiski Sieasta Key. Eks reisi lõpus ole näha, kas emotsioonid ka vahepeal muutuvad.

Kohe Clearwateri lähistel asub Tampa linn. Lonely planet kirjutab Tampa kohta sisuliselt seda, et kui Tampa veel veidi areneb, on sellelgi linnal lootust saada ilusaks linnaks. Praegu koosneb Tampa kesklinn kõrghoonetest ning linna sisuliselt ainus vaatamisväärsus on pikem jõe-äärne jalutuskäik. Küll aga asub Tampa linna servas ajalooline linnaosa Ybor City, mis väärib eraldi külastust. Ybor City on sisuliselt kuubakate rajoon, mis pidi olema sarnane Miami Little Havana rajoonile. Lonely Planeti kohaselt pidi olema Ybor City ka üks peamisi hipsterite peopaiku, kuid meie tähelepanekute kohaselt on seal hiljuti mitmed peokohad suletud ja tühjad. Sellegipoolest on linnaosa põnev koht, kust päevasel ajal läbi jalutada. Majad, mis asuvad 7th Avenue ääres, on reeglina ehitatud punasest tellisest ning veidi westerni-stiilis. Nii teenindajad kui tänaval ringi liikuvad inimesed on tihtipeale tätoveeritud, mida ilmestavad ka mitmed samal tänaval asuvad tätoveerimissalongid. Ent kõige suurem väärtus antud linnaosale on hoopis sigarikaubandus. Kunagi oli sigarikaubanduse kants olnud Key West, ent peale seda, kui Tampasse ehitati raudtee, mis üldse andiski võimaluse Tampa piirkonnas sisulise elu loomiseks, kolis sigarikaubandus Key Westist Ybor Citysse ümber. Ka tänasel päeval leidub siin mitmeid sigaripoode, mis pakuvad maailma parimat ja väga mitmekülgset todangut.

Õhtuks olime plaaninud jõuda Orlandosse, et homme külastada Universali teemaparke. Tampast Orlandosse ootas meid umbes pooleteisttunnine autosõit, mille algus jäi juhuslikult tööpäeva lõpu tipptundi. Nii oli kiirtee tihedalt autosid täis, mis liikusid aeglaselt, ent õnneks me ei jäänud püsivasse ummikusse. Umbes 2/3 peale teekonna läbimist Orlandosse soovisime teha väikese ostlemispeatuse teeäärses poodide kompleksis.

Best Buy on Ameerika tehnikakaupade müügikett, mille käes pidi olema ca 60% kogu Ameerika tehnikakaupade müügiturust ilma online müügita. Olime juba Eestis mõelnud, et võiksime soetada enda perre esimese tahvelarvuti, ent üllatuslikult selgus poes ohapeal, et Best Buy meie vajadustele sobivat tahvelarvutit pakkuda ei suudagi. Vahepeal olid K ja S suundunud kõrval asuvasse riiete poodi JCPenney. Tegime seal kiire tiiru ning avastasime hulga allahindlusi. Huvitavam nüanss on pigem aga see, et USA rõivanumbrite järgi võiksin ma endale soetada tavapärasest number-paar väiksemaid rõivaid ning hoolimata Florida soojast kliimast müüakse ka siin sooja voodriga talveriideid. Ka tänavapildis kohtab kõrvuti shortside ja plätudega kohalikku pika säärega saabaste, pikkade pükste ja kapsuniga kohalikuga.

Juba enne reisi arvas K, et ta sooviks minna USA-s poodi nimega Ross Dress for Less. Auto aknast vaadates olime mitmest vahepeal mööda sõitnud, aga täna õhtul sattus meile üks täpselt teele, nii et otsustasime ka sellest läbi põigata. Ross müüb soodsat brändi kaupa, kuid riided on kõik suuruste kauba stangedele jaotatud, nii et pigem jääb mulje korrastatud kaltsukast, kuigi kõik asjad on korralikud ja uued. Meie mõistes on tegemist üksikute eksemplaride laomüügiga. Kellele selline stiil istub, siis sealt võib leida soodsalt pärleid, ent kes soovib klassikalises poes kaupa valida, võiks seda ketti vältida.

Õhtu lõpuks jõudsime Orlandosse oma ammu broneeritud hotelli. Olime valinud paketi, mille hinna sisse kuulus kummalegi toale pudel veini. Meie tuba M-ga sai keskmise pudeli valget veini, K ja S tuba aga klassikalise suurusega. Kuidas ja millest selline vahe, mine võta kinni. Alkoholi ostmisega on USAs üldse huvitav nüanss. Siin küsitakse dokumenti nii poes kui söögikohas juhul, kui sa paistad noorem välja kui 30, kuigi müügi piir on 21. Nii minult kui S ja K käest on dokumenti korduvalt küsitud, ka M on saaud dokumenti vähemalt korra välgutada. Meie jaoks on see veidi harjumatu ning kohalikega võrreldes näeme tõesti noored välja.

Otsustasime klaasikest veini koos heas seltskonnas tarbida ning istusime K ja S tuppa õhtul maha. Meie jutuvadin ja naerukilked läksid aga õhtu möödudes valjuhäälsemaks kuniks kõlas koputus uksele. Olin just enne lugenud läbi hotellitoa brožüürid, kus kirjeldati, et alati tuleb kutsumata külalistesse suhtuda umbusuga. Siiski kontrollisin läbi uksesilma, kes on meie ootamatu külaline. Selleks osutus pidžaamas kõrvaltoas peatuv ca kolmekümnene ameeriklane, kes palus meil veidi vaiksemaks võtta, et ta oma naisega saaks rahulikult magada - neil on vaja vara ärgata. Selle peale otsustasime meiegi, et on aeg magama minna ning valmis seada end homseteks seiklusteks. 

Paradiisirannad

Hommikul läks meil uni pealt ära üpris vara, nii et pidime veidi ootama, enne kui kell 8 basseiniala avati väikeseks ujumiseks. Päike tõusis kella 7 paiku ning basseinialasse hakaks päike sisse piiluma ühest nurgast alles napilt peale kaheksat. Sellegipoolest oli õhk juba üsna soe ning basseinivesi julgelt vähemalt 25 kraadi. Samas alas asus ka väike mullivann, mille kerge auramise kirjutasime hommikuse õhu arvele kuniks sinna sisse ronisime - mullivanni vesi oli 40-kraadine, nagu oleks otsapidi saunas istunud. Umbes sarnase kogemuse saab Pärnus Estonia termides, kus Jaapani vannis on vesi samuti 40-kraadi ringis, aga ilma mullideta. Nii kuumas vees on soovituslik viibida vaid kuni veerand tundi. Igal juhul oli selline hommikune sulistamiskogemus väga värskendav ja pani vere kenasti käima.

Fort Myers, kus ööbisime, on väike tavaline linn. Seda läbib lai jõgi, mille ääres on sadama-ala, kuid sinna niisama ei pääse. Linnakese suurimaks vaatamisväärsuseks on aga Thomas Edisoni ja Henry Fordi majamuuseumid. Need kaks imetabast meest olid kunagi naabrid ja muretsesid endale talvekodud Florida sooja kliimasse. Nüüd asuvad samades majades just nende auks loodud muuseumid koos suure aiaga.

Soovisime täna kindlasti jõuda randa ning olin välja valinud meie rannapeatuseks väidetavalt nr üks ranna USA-s: Siesta Keys ranna, kus on liiv lumivalge ning peenike kui tuhksuhkur. Liivase ranna osa on äärmiselt lai ning selline valge peeikese tolmuse liivaga rannariba ulatub 8 miili pikkusele alale. Kui ranna serval tervitas meid kerge tuulega soe õhk, siis vee piirile jõudes oli päike meid jahedal liival nii kuumaks kütnud, et tahtsime kohe ujuma minna. Meie üllatus oli suur esimesi samme vette tehes - vesi tundus nii jahe, et ujumise mõte kippustakerduma. Saime esimesest märja vee emotsioonist üle ning peagi hulpisime soolases vees. Hiljem selgus, et vesi oli vaid 21 kraadi ja seetõttu tundus vesi meile esmalt ka veidi jahedana.

Siesta Keys rand on kahtlemata populaarne koht, ent tööpäeva lõuna paiku oli see pigem tühjavõitu, arvestades tavalist rannailma nautlejate konsentratsiooni. Kõige suurem hulk regulaarkülastajaid oli aga loomupäraselt platsis - parvede viisi kajakaid. Kajakad ei kartnud inimesi ning tulid üsna lähedale lootuses midagi hamba alla saada. Nad lendasid madalalt üle päikest nautivate inimeste ning meiegi peade kohal tiirutas aeg-ajalt nii mõnigi. Ühtäkki tundus mulle nagu midagi oleks meie rätikut vahele liivale taevast kukkunud. Vaatasin ringi, aga linnusitta ei märganus kusagil. Hetk hiljem avastas S, et meie randa kaasa võetud veepudel oli saanud taevaselt külaliselt täistabamuse.

Maantee, mida mööda me kulgesime, ei olnud päris selline, nagu ma ette olin kujutanud. Tee kvaliteet on hea ning igas suunas läheb reeglina mitu rida, kuid autosid liigub palju ja tempo on pigem aeglane, mistõttu kipub liiklus ka aeg-ajalt seiskuma. Tee ääres on linn linnas kinni, nii et ei saagi aru, kuidas asulad omavahel vahelduvad. Seda ei tee ka lihtsamaks asjaolu, et tee ääres puuduvad klassikalised linna või asula märgid koos nimedega, et võiksid sõites veidigi arvata kuhu sa täpsemalt jõudnud oled. Nii võttis meie tänane päevane sõit ära väga palju rohkem aega võrreldes sellega, mida algselt planeerisime. Või noh, kohalike ameeriklaste mõistes ei olnud need ummikupojadki, kuhu me sattusime, ent mõnekümne km läbimiseks kuluvale ajale võis rahulikult sõiduajale kuni pool tundi otsa kirjutada. Otsustasime, et edaspidi püüame planeerida võimalusel pikemad sõidud pigem pimedasse aega, et saaksime päevavalgust rohkem väljaspool autot nautida. Kuna päike loojub siinkandis õhtul poole kuue paiku, on pimedat aega päris omajagu.

Florida rannik on täis väikseid saari, mis on sildade ja teedega maismaaga ühendatud. Reeglina on need populaarsed kohad puhkajate hulgas. Otsustasime õhtustada ühe sellise saarekese peal. Anna Maria Island on väga romantiline koht. See on justkui troopikasaar keset ookeani, kus armastatakse pidada kauneid rannapulmi, kuhu tullakse imetlema päikeseloojangut, kus inimesed puhkavad ning kus rannarestoran valgub päikeseloojangu ajaks õhtustajaid täis. Jõudsime Anna Maria saare lõpus asuvasse rannarestorani Sandbari õhtustama juhuslikult täpselt päikeseloojangu ajaks. Siin loojub päike ikka jube kiiresti. Alles oli päike üpris kõrgel ning kui kukkuma hakkab, vajub päike silmapiiri taha loetud mõne minutiga, erinevalt Eestist, kus päike hakkab vaikselt merre vajuma ning kumab veel pärast ka tunde, enne kui päris pimedaks läheb. Siin saabub pimedus aga koheselt.

Kui mujal oleme inimesi näinud pigem tee ääres liikumas rohkem, siis Anna Maria on vaikne koht. Inimesi näeb liikumad oluliselt vähem ning kuskil tänavate peal melu ei toimu. Kui me poleks juhuslikult märganud autoga sõites silti, et rannas õhtistamiseks keera järgmisest tänavast vasakule, poleks me ka ühtki rannarestorani ise leidnud. See on ideaalne valge liivase rannaga palmidega palistatud paradiisisaar, koht, kus puhata. See väike jupp, mida nägime saarekese rannapoolsest osast, meenutas meile M-ga mõlemale kuidagi väga Maldiive. Ah, kui romantiline!

Õhtu lõpuks oli vaja meil leida veel endale ka öine peatuspaik. Olin reisi jaoks alla laadinud telefoni hulga erinevaid hotellide äppe, kuid need kõik nõudsid Interneti kasutamist. Olin reisile vennalt küll kaasa saanud USAs toimiva data sim-kaardi, kuid seda on mugav kasutada arvutis ja restorani me arvutit kaasa tassida ei viitsinud. Sandba asub ka sellises huvitavas kohas, kus puudub igasugune mobiili levi, ent selle eest on neil olemas wifi. Avasin Hotels Tonight äpi, mis ongi mõeldud viimase hetke hotellipakkumiste jaoks, vaatasime esimesele hotellile otsa St Petersburgi piirkonnas ning otsustasime selle ära võtta. Kontrollisin kiiresti Trivagost järgi selle hotelli hinnangud ning hinnataseme - Hotels Tonight pakkus meile ca kolmandiku võrra soodsamat hinda muudest kohtadest. Euoopas ma selliseid pakkumisi kuigivõrd ei täheldanud, USAs tundub see aga toimivat. Tund aega sõitu väikese koormusega maanteel üle mitmete üliüikkade, kilomeetreid kestvate sildade ning olimegi kohal oma rannahotellis St Petersburis. Küll homses päevavaöguses jõuab ka tutvuda siinse ümbrusega. Kui toa niiskus ning kerge kopitanud lõhn välja arvata, on see hotellikompleks esmapilgul pigem selline, mida oleme varem Ameerika filmidestki näinud. Homme tuleb taas kena päev päikese all.

Krokodillid ja delfiinid

Öö möödus vahelduvate ärkamiste ja uinumistega tulenevalt ajavahest. Kuskil öösel kella 5 paiku läks uni korralikult ära, kodus oli selleks ajaks juba ju keskpäev ning reeglina ma nii kaua ei maga. Vähkresin küljelt küljele kuniks suutsin uuesti magama jääda ja ärkasin alles kella peale väga unisena. Hetk hiljem selgus, et K ja S olid juba kuuest saadik üleval ning ootasid hommiku algust.

Jalutasime kohvritega läbi 7 Elevenist ning haarasime endale kerge hommikusöögi, mida plaanisime nautida siis, kui oleme paar kvartalit eemalt oma rendiauto kätte saanud. Sixti esinduses tegi teenindaja head tööd ning müüs meile maha sisuliselt kõikvõimalikud lisad, sh upgrade suuremale autole. Olime broneerinud GMC Acadia sarnase auto, kuid teenindaja arvas viisakalt, et suurte kohvritega oleks tase kõrgema autoga mugavam. Jäime rõõmsalt nõusse.

Kõndisime kõrval asuvasse garaaži ja jäime hõbedase GMC ees seisma. M vajutas auto pulti, aga midagi ei juhtunud. Heli tuli hoopis garaaži tagumises nurgas seisva auto juurest. Kui neljakesi korraga oma pead sinnapoole pöörasime, vajusid meil kõigil korraga suud ammuli – olime võtnud valge GMC Yukon XL-i. Ma polnud varem nii suurt sõiduautot kordagi näinud, rääkimata üheski sellises istumisest. Selle kõrvale oli pargitud suurema mõõduline mikrobuss, mis oli sama pikk nagu meile antud 7-kohaline maasturi tüüpi sõiduk, milles jätkus veel piisavalt ruumi ka nelja suurema kohvri jaoks.

Arutasime natuke omavahel ja otsustasime, et see auto on meie jaoks liiga suur. Võõras linnas ja riigis, kus liiklemine nõuab niigi natuke enam tähelepanu, ei tahaks muretseda sellepärast, kas keerad kuskilt välja või mahud korralikult parkima. Läksime tagasi Sixti esindusse ning palusime endale downgrade ehk ikkagi madalama klassi väiksemat autot. Teenidaja veenis meid siiski proovima Yukonit ära – kui peale kvartalisuurust prooviringi meile auto siiski liiga suur tundub, vahetavad nad selle väiksema vastu välja. Poisid hüppasid autosse, tegid tiiru ümber kvartali seda tõeliselt nautides ning parkisid auto tagasi selle kohale – Yukon oli siiski meie jaoks liiga suur. Tunnike peale asjaajamise algust saime kätte endale algselt bronnitud auto: GMC Acadia, mis on samuti 7-kohaline, aga meie mõistes suurema maasturi suurune, millega on liikluses toime tulla pigem tavapärasem, ent kus sees on piisavalt ruumi nii inimeste kui kohvrite jaoks.

Reisi planeerides oli poistel vaid kaks tingimust: tahaks suurt autot ja näha krokodille. Auto oli meil käes, nüüd oli aeg krokodillide jaoks. Keerasime nina Evergladesi looduspargi poole. Umbes poolel teel peatusime valgusfoori taga, kus üks naisterahvas jagas flaiereid propelleriga hõljukpaadi safarile Evergladesi looduspargis, kuhu plaanisime niikuinii minna, nii et soodushinna pakkumine kulus marjaks ära.

Kodus Evergladesi osas eeltööd tehes sattusime veidi segadusse milline see kõige õigem on, sest tundus, et pakkujaid oli justkui palju. Kohapeal sai pilt selgemaks: Evergladesi rahvuspark on väga suur märg ala, mida läbib risti täiesti sirge ca 100 miili pikkune maantee Miamist Naplesisse. Maantee ääres on ca paarkümmend hõljukpaadi sõidu pakkujat, kes kõik viivad väga sarnaste paatidega saabunud külalised üpris sarnastele radadele looduspargis. Ka hind on kõigil sarnane. Seega ei ole väga suurt vahet millise teenusepakkuja juurde minna. Everglades Safari Park, mille flaieri meie olime saanud, osutus aga TripAdvisori 2015. aasta lemmikuks. Ka meil oli põhjust nähtuga rahule jääda.

Külastajaskond, kes oli kogunenud meie retke alguseks, oli kokku ca paarkümmend inimest, nii et hõljuki peal oli meil ruumi üpris lahedalt. Istutasime end esimesse ritta maha, kust oli vaieldamatult parim vaade. Soe päike võttis mõnusalt ning õrn tuul jahutas parajalt. Meil oli ilmaga tõeliselt vedanud.

Meie paadijuht oli lahe sell, kellel endal on kodus kolm alligaatorit lemmikloomana. Floridas võib eksootilisi loomi lemmikutena pidada, kuid selleks tuleb taotleda eriluba, mis nõuab aega ja parajat bürokraatiat, lisaks käib politsei kord aastas regulaarselt kontrollimas loomade pidamise turvalisust. Inimesed, kes ei viitsi dokumente korda ajada või kelle jaoks muutub eksootilise looma eest hoolitsemine keerukaks, tulevad tihtilugu Evergladesi ja lasevad siin oma lemmikud salaja loodusesse. Kuna ilmastik on siin aastaringselt troopiline, kohanevad loomad hästi. See omakorda toob kaasa võõrliikide levimise looduses ning ka uute liikide tekke. Nii pidi praegu olema Evergladesi pargis esmakorne juhus, kus kaks eriliigist krokodilli on saanud ühised esimesed pojad.

Krokodillid ja alligaatorid, keda leidub Evergladesi piirkonnas üpris palju, on tegelikult rahumeelsed loomad, kes naljalt esimesena ei ründa, vaid teevad seda siis, kui tunnevad end ohustatuna või teevad seda söögi püüdmiseks. Ühest pesakonnast pidi munadest kooruma ca 40-50 poega, kuid kolmandaks eluaastaks, kui krokodill täiskasvanuks saab, jääb neist kõigist reeglina järgi vaid üks-kaks isendit – teised õed-vennad on selleks ajaks muude loomade poolt looduses nahka pistetud. Nii sööbki krokodill eelkõige neid loomi täiskasvanuna, kes tema liigikaaslasi on söönud tema lapsepõlve ajal. Inimest krokodill ei tunne ja pigem kipub kohtudes umbusklikult vaatama, ent ka kiiruga eemale tõmbuma. Meie giid rõhutas korduvalt, et krokodillid on tegelikult rahumeelsed loomad ning liigse ohtlikkuse ja hirmutunde on inimestes teenimatult tekitanud hoopis televisioon. Nii nagu haide rünnaku läbi hukkub aastas maailmas väidetavalt vaid mõni inimene, on ka krokodillide rünnakute ohvrite arv maailmas aastas üpris pisike. Koerte rünnakute läbi pidi aastas hukkuma oluliselt rohkem inimesi.

Minu jaoks on seni krokodill ja alligaator olnud suhteliselt sünonüümid. Giid selgitas ära aga vahe üpris lihtsasti: alligaatoril on alumised hambad huule varjus nagu inimesel ning neil on suur ja lihav keel, samas kui krokodillil on veidi pikem, tal on mõlemad, nii ülemised kui alumised hambad korraga näha ja tal puudub keel. Looduses eemalt väga aru ei saa kumba sa parajasti näed, kuid asjata torkima ei tasu ka minna, et seda kindlaks teha. Muide, alligaatoreid ja krokodille pidi looduslikult leiduma vaid veekogudes, mis on kaetud meile tuttava kullerkupu laadse kollase õiega vesiroosidega. Ka Eestis on sarnaseid vesiroose palju, aga õnneks ilma krokodeta.

Kui olime hõljuki safari läbi teinud ja alligaatorite toitmise ära vaadanud, otsustasime minna ka Evergladesi riiklikku rahvuspargi ossa Shark Valleys. Kohale jõudes avastasime, et parkimisplats on pilgeni täis ja seetõttu on tekkinud paras ootejärjekord, mis kuhugi suunda eriti liikuda ei tahtnud. Keerasime auto nina ringi ja otsustasime selle jupi vahele jätta ning selle asemel teha hoopis läbi paarkümmend miili eemal asuva miili pikkuse jalutuskäigu Kirby Storter Boardwalki laudteel, nähes kohalikku loodust küpressisalus.

Teel Miamist Napelsisse läbi Evergladesi jääb tee äärde enam-vähem üks söögikoht Ochopees, kus asub ka USA kõige väiksem postkontor, kuid viimasest suutsime niimoodi mööda sõita, et meil jäigi see märkamata. Söögikoht Joanie'sBlue Crab Cafe on aga tõeline pärl. See on ehe maakoha söögikoht, täpselt nagu klassikalises Ameerika filmis. Hoolimata pühapäeva pärastlõunasest ajast laulis seal meie einestamise ajal kitarri saatel ka üks härrasmees. Kogu see emotsioon kokku oli väga ehe ja tõeline Ameerika kogemus.

Hiliseks pärastlõunaks saabusime Naplesisse. Naples on väikene linn, millel on 9 miili pikkune valge liivaga rannajoon, mida palistavad troopilisele kliimale kohaselt palmid. See linnake koosneb rannarajoonis eelkõige madalatest villadest, mis eemalt vaadates tekitab sellise eriti sooja ja nunnu linna mulje. Kella 16 paiku, kui me esimest korda oma reisi jooksul randa sattusime, oli valge sõre liiv juba varba all jahe ning vesi meeldivalt veel soe. Väljas oli kerge tuul ilma mahedaks puhunud. K ja S otsustasid sellegipoolest oma esimese ujumise ära katsetada.

Napelsi üks suurimaid vaatamisväärsusi lisaks valgetele liivarandadele on pearanna lõpus asuv sadamakai. Kui Floridas kehtib kalastamisele muidu kord luba taotleda, siis Napelsi linn on otsustanud, et vee kohale ehitatud kai pealt võivad kala püüda kõik ning ilma litsentsita – need kulud katab Napelsi linn ise. Jõudsime kai peale just päikeseloojangu ajaks, mis siinkandis on äärmiselt populaarne. Inimesed kogunevad massidena kai peale peatset pimeda aja saabumist tähistava päikeseloojangu vaatamiseks ja pildistamiseks. See kõik on väga romantiline.

Kui jalutasime kai lõpust tagasi ranna poole, pani K tähele, et keegi rääkis läheduses delfiinidest. K küsis kus delfiine nähti. Vaatasime meile näidatud suunda veidi aega ning peagi ilmuski nähtavale veest delfiini külg ja niimoodi mitu korda järjest. Oh, meil õnnestus ära näha ka oma silmaga looduslikus keskkonnas delfiin!

Napels on väga nunnu linnake. Mõistan täiesti, miks inimesed tulevad siia puhkama ja soovivad jääda pikemaks.

Meil puudus hotell tänaseks ööks, sest ma polnud päris kindel kui kaugele me täna välja jaksame sõita ja palju Everglades meie ajast ära võtab. Olin arvestanud sellega, et McDonaldsis on tasuta WiFi ka Ameerikas ning saame jooksu pealt õhtu lähenedes Mc-st läbi astudes endale sobiliku hotelli arvutis ära bronnida. Enne kui jõudsin arvutist korralikult otsima hakata, oli K leidnud meile juba telefonist Fort Myersis asuva Hilton Garden Inni. Bronnisin selle kiiresti ära, seadsime end teele ja peagi saime juba rahulikult end õhtule sättida.

Pikk on raudlinnu tee kõikide võimaluste maale

Kui viis aastat tagasi M-ga Austraalias käisime, otsustasime et järgmise suurema juubeli puhul ehk viis aastat hiljem reisime Ameerikasse. Sel kevadel vaatasime kalendrisse ja kuigi olime Ameerika reisile pikalt mõelnud, tõdesime, et ajaliselt ei mängi see hetkel kuidagi välja ning otsustasime hoopis kevadel Maldiivide kasuks. Maldiivid olid seda kõike väärt ning olen tänaseni väga rahul, et selle otsuse langetasime tookord sedapidi.

Suve lõpul küsis K äkki kas tuleksime tema ja ta elukaaslase, M-i onupojaga, siinses blogis edaspidi S, et mitte ajada segi kahte ühesugust eesnime tähte, sügisel Miamisse. Mõte oli ootamatu, ent ahvatlev. Justkui tundus, et ka ajaliselt võiks kõik klappida, nii et mõeldud, tehtud ja lennupiletid ostetud.

Suvel tundus novembri lõpuni veel nii üüratu aeg, et jõuab kõike mõelda ja plaanida. Magistritöö ning muud toimetused trügisid aga niivõrd vahele, et reisi nii põhjalikult, nagu ma oleksin soovinud, ette valmistada ei jõudnudki. Õnneks läksime seekord neljakesi, mis tähendas, et K panustas reisile mõtlemisele rohkem, kui mul selleks hetkel võimalust oli ja seega ei lähenenudki ärasõidu kuupäev hirmuäratava kiirusega.

Täna hommikul ärkasime enne kukke ja koitu, et jõuda lennukile. Õigemini me ei saanudki öösel sisuliselt magada, sest M-l oli tööüritus, mistõttu jõudis ta koju napp tunnike enne äratuskella helinat ja mina tahtsin ühe õhtuga jõuda kõik veel tegemata asjad ära teha, nii et voodisse jõudsin lõpuks alles umbes tunnike enne M saabumist. Kui veidi peale kella 3 öösel telefon äratas, olime M-ga mõlemad ülimalt unised ja rampväsinud. Juba 25 minutit hiljem ootas meid maja ees takso ja meie reis Miamisse oligi alanud.

Lendasin Lufthansaga esimest korda. Check-ini tehes justkui õnnestus kõik, ent viimase lehe peal kuvas arvuti mulle teadet nagu minu elektroonilist USA-sse sisenemist ei oleks leitud. K ei saanud üldse korralikult check-ini teha – S lennupiletid lihtsalt ei printinud. Seega tuli meil kõigil enne reisi algust ka Lufthansa leti juurest läbi käia, et üle kontrollida kõigi asjade toimivus. Pardakaardid käes, hakkasime end lennule sättima.

Lufthansa lennuk nägi ilus ja korralik välja. Kuigi minus on patriootlikult veidi kahju, et rahvuslikku lennufirmat Estonian Airi enam ei ole ning keegi pardal eesti keeles enam ei tervita, siis Lufthansaga võiks ma meeleldi lennata teine kordki. Seda suurem oli mu üllatus, kui lennuki kõlaritest kostus lindistatud eestikeelne tervitus. Me oleme nii väike rahvas ja meie keele kõnelejaid on napivõitu, seda erilisem on see, kui üks suurfirma viitsib vaeva näha ning organiseerida stardiriigi emakeelse tervituse.

Frankfurdis maandudes ootas meid ees kerge lumesadu. Tallinnast saatis meid ära harukordselt soe sügisilm oma ca 7 soojakraadi ning tugeva tuulega, Frankfurdis tervitas meid aga klassikaline põhjamaine talv ühe soojakraadi ja valgete lumehelvestega. Meie lendude vahe oli piisavalt suur, et kuskil söögikohas rahulikult maha istuda ning hommikueinet nautida. Frankfurdi lennujaam üldse on küll suur, ent sellegipoolest jätab hubase ja meeldiva mulje.

Enne USA lennule minekut tuli meil läbida täiendav turvakontroll. USA puhul on see tavapärane, kuid arvestades praegu maailmas toimuvat, on kõikjal turvakontrolli oluliselt täiendatud. Nii saatis ka Tallinna lennujaamas meid lennule esmakordselt kolm naispolitseinikku.

Läbisime Frankfurdis turvakontrolli tavapäraselt, kui meie nelikust viimasena turvakontrolli sattunud S kõrvale kutsuti ja täiendavasse kontrolli suunati. See ehmatas korraks. K läks temaga kaasa ning meie jäime M-ga seisma tavajärjekorda ootamaks, mis edasi saab. Käisime piirikontrollist läbi, aga K-d ja S-i ei paistnud kusagilt. Meile tuli vastu vaid sama piiriametnik, kes S-i oli kõrvale suunanud. Pöördusime tema poole ja küsisime kuhu meie reisikaaslased jäid. Ametnik vaatas meid arusaamatu näoga ega seostanud millegagi. Küsisime eestlaste kohta. Ametnik küsis vastu, hispaanlased? Eestlastest ei teadnud ta midagi. Kui K-d ja S-i kirjeldama hakkasin, tulid nad talle siiski ette ning ta juhendas meid õige ruumi juurde, kus koheselt kohtusime ka oma kaasreisijatega. Selgus, et S oli sattunud tavapärasesse rutiinsesse lisaturvakontrolli ning pidi läbima röntgeni peale mida lubati meie reisil jätkuda.

Suundusime oma Miami lennu väravasse. Inimesed olid kogunenud juba piletilaua juurde, et valmistuda lennukisse minema. Lendasime meie jaoks esmakordselt kahekordse lennukiga, Airbusiga, mis peaks olema hetkel maailma kõige suurem reisilennuk. Ühtäkki täitis ootesaali saksakeelne naisteadvustaja hääl, mille peale enamus reisijaid naerma hakkas. Kui sellele järgnes inglisekeelne tõlge, mis teatas, et lend viibib ootamatu ja tavapäratu põhjuse tõttu: lennukisse on sattunud lind ning enne reisijate salongi laskmist tuleb lind kinni püüda, turtsatasime meiegi naerma. Pool tundi hiljem oli lind käes ning meie lend sai alata.

Mulle on kusagilt mulje jäänud, et kahekordne lennuk on suur ja vinge ning ilmselt on erinevatel lennufirmadel teatud detaile lastud ka lennuki juures muuta, ent tegelikkuses ei ole see midagi erilist. Jah, suur on see küll, mahutades ca 500 inimest pardale, kuid mulle tundub, et esimesel korrusel on ruumi isegi rohkem kui ülemisel. Oma suuruse tõttu tundub see lennuk õhus ka stabiilsem ja seetõttu on pikka, üle 10-tunni kestvat reisi sellega päris mõnus ette võtta. Olgugi, et lennuk oli suur ja mugav, siis tavareisija klassis nii pikka aega sundasendis püsida on kehale siiski kurnav. Nii oli mul tunne, justkui oleksime teel olnud juba kaks päeva ja Frankfurdis juhtunu oleks justkui olnud eile. Tegelikkuses kestis üks pikk päev ikka veel edasi, mis kulmineerus õhtu lõpuks ka tohutu väsimusega.

Ameerikasse kohale jõudes tuleb täita ära pere kohta üks riiki sisenemise deklaratsioon ja edasi seista pikas looklevas sabas, et sisestada samad andmed, mis deklaratsioonil, uuesti iseteeninduskioskisse, et sealt saada prinditud pilet, millega minna piiriametniku juure kellele anda uuesti oma sõrmejäljed ja lasta teha pilt, kuigi sai need just kioskisse sisestatud. Ent selline on kord ja sinna ei ole midagi parata. Las parem kontrollivad topelt, peaasi, et kõik turvaliselt läheb. Meie olukord oli aga tiba keeruline: reisijad, kellel on passis viisa (M-i kunagi ammu taotletud viisa kehtib veel) suunatakse vasakule ning ESTA (elektroonilise sisenemistaotluse täitnud) paremale. Nii läkski M jupp aega enne mind piirikontrollist läbi. Kui mina esimese ametnikuni jõudsin, selgus aga tõde, et pere, kes koos reisib, peab alati läbima ka piirikontrolli koos. Seda ei selgitanud meile enne aga mitte ükski ametnik ja nii tuli mul kahele ametnikule järjest selgitada, miks ma oma abikaasast eraldi piirikontrolli läbin. Õnneks läks kõik siiski kiiresti ning edaspidi lihtsalt teame, et läbime kontrolle alati koos.

Olime otsustanud, et rendiauto võtame alles homme Miami kesklinnast, sest täna me seda tegelikult ei vaja. Lennujaamast tuli aga kuidagi kesklinna saada. Miami lennujaam meenutas mulle oma olemuselt väga New Yorgi oma – suur, lahmakas, veidi kõle ja segane. Plaanisime esimese hooga võtta lennujaamast takso, et sellega oma kesklinna hotelli lihtsalt ja mugavalt saada, kuid meil ei õnnestunud leida lennujaamast väljapääsu tänavale ega tuvastada, kuidas me takso peale saaksime. Neid, kellel transfeer oli ette tellitud, ootasid lennule vastu tulnud inimesed nimesiltidega. Need, kes olid auto rentinud ja soovisid seda lennujaamast kätte saada, mis on vaieldamatult ka kõige populaarsem, ent reeglina ka kallim valik, suundusid peale pikki koridore vasakule ning paremale läks ainult ühistranspordi silt, ei enamat. Kehitasime õlgu ja otsustasime tuttavaks saada Miami ühistranspordisüsteemiga.

Piletiautomaadist ühistranspordi pileti sooritamisel pole siin iseenesest midagi keerulist, kui sa süsteemi oled juba korra läbi teinud. Meie magamatusest ja lendamisest pehmeks läinud ajud aga ei hammustanud kõike kohe läbi. Õnneks leidsime ühe väga abivalmis teenindaja, kes aitas meil piletid osta ning välja selgitada ka selle, kus peame maha minema ja kus ümber istuma. USA piletiautomaadi ostusüsteemi teeb keeruliseks paar nüanssi: korraga saab osta ainult ühe pileti; piletiostul tuleb sisestada alati postiindeks mingil veidral põhjusel ning ühe pangakaardiga saab järjest osta vaid kolm piletit. Kui neist kõigest mööda saada, siis prindib automaat paberist kaardikese, millega pääseb ühistranspordi alasse sisse ning välja kaarti valideerides.

Istusime rongile, sõitsime õigesse peatusse, väljusime rongijaamast ning suundusime elektrilisele monoraudteele, mis sõidab Miamis kesklinnas väikest ringi, ent seda kõigile tasuta. Monoraudtee peatus pidi olema meie hotellile üpris lähedal, nii et tegelikult peale väikesi nuputamisi jõudsime üpris lihtsalt Miami kesklinna. Tulime peatusest välja tänavale, kus pidi asuma ka meie broneeritud hotell ning hakkasime uurima maja numbreid. Meil oli vaja leida maja nr 146, meie ees oli maja nr 200. Selge, ühele poole minnes lähevad numbrid suuremaks ja teisele poole väiksemaks, nii et lühikese jalutuskäiguga peaks asjad selguma kähku. Kõndisime mõne suure maja jagu edasi, kuid mida me ei leidnud, olid maja numbrid. Ühtäkki seisime maja ees nr 50. K otsustas seal samas olnud ilusalongist pärima minna kuidas me oma hotelli üles leiaksime. Teenindaja mõtles veidi ja teatas siis, et meie otsitud hotell on neist ülejärgmine maja. Esmamuljena tundub mulle, et maja numbrid on siinkandis küll midagi muud, kui meie traditsiooniliselt harjunud oleme.

Saime hotellis toad kätte hotelli kõige kõrgemal, 17. korrusel, ent vaatena avardub väike nurgake sisehoovi basseinidele, kõrval kõrgumas kordi ja kordi kõrgemad kortermajad ning hotellid. Hakkasin toas uurima vastuvõtust kaasa saadud pabereid ning avastasin, et meie hotelli hinna sisse kuulus ka tasuta jook hotelli baaris. See oli meeldiv üllatus väsimuse peletamiseks ning mõnusa õhtu alguseks. Imesime läbi ülipeenikeste kõrte lahjad kokteilid ära ja jalutasime hotellist üle tee otse sadamakai juurde, kust kostis melu ja paistsid tuledes söögikohad. Veider on vaadata keset palmisalusid ja 27-kraadist soojust jõulurüüsse ehitud tuledesäras kümnete meetrite kõrgust kuuske, veel veidram aga novembri lõpus näha sellises kliimas autosid, mis veavad koju võrku pakendatud kuuske.

Jalutasime mööda sadamakaid, kuulasime hispaaniakeelse bändi esinemist ning otsisime restorani, kus õhtust süüa. Seal samas asus ka meile üllatusena ostukeskus, mis ka õhtutundidel veel avatud oli. Eile oli USA enne jõuluse perioodi suurim ostupüha Black Friday ehk must reede, mille jaoks tehakse tohutuid suurte soodustustega müüke, ärgitamaks kliente sobilikke jõulukinke ära ostma. Nii mõneski kohas kehtib ka see allahindlus veel täna ja homme. Kasutasime K-ga võimalust ning hüppasime sisse Victoria’s Secreti pesupoodi. Soojas ja hubases suures poes võttis silme eest valik kirjuks ning ühtäkki saabus ka selline väsimus, et mõistus selgelt enam ei võtnud ja pea hakkas kergelt pöörlema. Jõudsime ühisele järeldusele, et viimane aeg on end tagasi sättida hotelli ja magama keerata. Ilmselgelt annab ka 7-tunnine ajavahe end tunda.

Meie hotelli kõrval asub Pharmacy ehk meie mõistes apteek, kuid ukselt sisse piiludes avastasime hoopis 24-tunnise avatusega väikese toidu- ja esmatarbekaupade poe, kust õnnestus meil muretseda nii elektriadapter konverteerimaks USA süsteemi ümber Euroopa omaks kui ka maha jäänud hambaharjad. USA-s ei ole mitmed asjad päris need, mis nad algselt esmapilgul tunduvad. Nii mõnedki asjad võivad olla sootuks paremad.