Tundub, et hakkame vaikselt harjuma uue ajatsooniga. Enam ei lähe uni päris keset ööd ära ja kui lähebki, siis suudan uuesti uinuda ning ärgata siis, kui valgeks on läinud. Nii äkasin ka täna hommikul juba siis, kui väljas oli päike juba kõrgel, ent merevesi oli veel piisavalt jahe, et sinna ujuma mitte tõtata. St Petersburi rand, kus asus ka meie hotell, on küll valge liivaga ilus rannaiba, kuid varahommikul kohtad rannal päevitajate asemel pigem tervisesportlasi. Teine huvitav tähelepanek olid mereranda ääristavad merekarbid, mida leidus väga laialt ja erinevates suurustes.
Meie reisi kultuurihetk oli planeeritud tänasesse päeva. St Petersburis asub Salvador Dali kunstimuuseum, kuhu on kogutud suur hulk ühe kollesktsionääris-paari käes olnud Dali originaaltöid. Dali on mulle alati kuidagi sümpaatne tundunud oma kunstiteoste poolest. Mulle meeldivad rõõmsates toonides maalid ning neid on tema töödes omajagu. Üks tuntumaid on Dali maal, mis on tehtud nn pikesltehnikas ja kust eemalt vaadates paistab Abraham Lincolni portree. Veel enam on aga Dali tuntud oma sulvate kellade poolest, millega tutvudes ei ole neid enam hiljem võimalik unustada. Enne tänast ei olnud ma kordagi kohanud varem Salvador Dali originaalteoseid. Kuigi igapäevaelus olen ma üsnagi kunstivõõras, siis tänast muuseumikülastust nautisin suurel määral.
Salvador Dali muuseumisse sattusime nn pühade hetkel, kus ilmselt USAs kesatavd veel teatud määral kergemad tööpäevad seoses hiljuti aset leidnud Tänupühadega. Igal juhul oli täna muuseumis koolibusside kaupa lapsi. Väga põnev oli kõrvalt jälgida, kuidas lastele seletati kunsti lahti. Kui minu lapsepõlves oleks olnud sellised võimalused muuseumidega ning nii põnevad giidid, oleksin minagi suhtunud paljudesse teemadesse, sh kunsti ja ajalukku märgatavalt tõsisema huviga. Tänapäeva lastel on ikka tõeliselt vedanud - kogu maailm on nende eest valla.
Tegime väikese jalutuskäigu ka St Petersburi kesklinnas. See Ameerika linn on üksikute kõrgemate hoonetega üpris madal klassikaline USA linn. Kesklinnas ei leidu midagi erilist ning enamjaolt on ilmselt tegu siinkandis äriinimestega. Sadamaalale meil aga pääseda ei õnnestunud: kuna lähipäevil algab sadamapiirkonnas kaatrite näitus, siis see oli aedadega piiratud ja pidime linna poole jalutamisekski omajagu suurema ringi tegema.
Umbes praegusel perioodil jookseb Kanal 2 pealt Eestis saatesari Kaks kanget Ameerikas, kus Kristjan Jõekalda ja Teet Margna külastavad mitmeid samu paiku, mis meil sel reisil plaanis on. Nad kiitsid taevani oma saates Clearwateri randa, mis pidi olema Florida üks parimaid. Lisaks teadis S rääkida, et Clearwateri rannas pidi aastast 360-l päeval paistma päike. Nii otsustasime ka meie võtta Clearwateri ranna oma reisiplaanidesse. Panime GPS-i sisse Clearwater Beach ning asusime teele.
Veidi hiljem jõudsime Clearwateri linna. Kui reeglina GPS viib meid soovitud sihtkoha keskmesse, siis seekord mõistsime, et Clearwater Beach ei ole mitte rannaala, vaid eraldi asula teispool merd ületavat silda. Kus aga päriselt lubatud lumivalge liivaga ja helesinise veega rand asub, jäi esialgu tuvastamata. Clearwateris asub ka metsikute vee-elukate akvaarium, keda on toodud sinna turgutuma peale saadud vigastusi. Juhuslikult sattusime selle sama akvaariumi lähistele ning kaalusime pikalt, kas minna ka seda lähemalt vaatama, kuid otsustasime siiski viimasel hetkel ringi.
Meil on reisil kaasas eraldi GPS ning M telefoni installeeritud Sygicu äpp. Olen avastanud, et mitmel juhul on olnud tarvilik kasutada emba kumba GPSi peamisena just seetõttu, et üks neist leiab soovitud paiga täpsemini või kiiremalt. Nii jõudsime Salvador Dali muuseumisse kohale tänu M telefoni äpile, ent Clearwateri ranna tuvastada just tänu spetsiaalsele GPS-le. Vahel küll küllale liiga ei tee ning süsteemide duubeldamine tasub end igati ära.
Clearwateri rand on tõepoolest valge pehme liivaga, kuid merevesi on nö tavaline, ei midagi türkiissinist. Võibolla on türkiissinine vesi kusagil eemal, Clearwateri külje all asuval Honeymoon Islandil, aga võibolla olid ka meie ootused tänu varasemale Maldiivide kogemusele liiga suured. Sellegipoolest on Clearwateri ranna liiv valge ja sõmer, pehme ja peenekoeline ning vesi läbipaistev, ent senise reisi kahtlemata kõige jahedam versioon. Ujumas käisime siiki, kuigi pikaks vette jääda ei soovinud. Kui peaks senise reisi kogemuste põhjal valima vaid ühe ranna, mida külastada, valiksin hetkel siiski Sieasta Key. Eks reisi lõpus ole näha, kas emotsioonid ka vahepeal muutuvad.
Kohe Clearwateri lähistel asub Tampa linn. Lonely planet kirjutab Tampa kohta sisuliselt seda, et kui Tampa veel veidi areneb, on sellelgi linnal lootust saada ilusaks linnaks. Praegu koosneb Tampa kesklinn kõrghoonetest ning linna sisuliselt ainus vaatamisväärsus on pikem jõe-äärne jalutuskäik. Küll aga asub Tampa linna servas ajalooline linnaosa Ybor City, mis väärib eraldi külastust. Ybor City on sisuliselt kuubakate rajoon, mis pidi olema sarnane Miami Little Havana rajoonile. Lonely Planeti kohaselt pidi olema Ybor City ka üks peamisi hipsterite peopaiku, kuid meie tähelepanekute kohaselt on seal hiljuti mitmed peokohad suletud ja tühjad. Sellegipoolest on linnaosa põnev koht, kust päevasel ajal läbi jalutada. Majad, mis asuvad 7th Avenue ääres, on reeglina ehitatud punasest tellisest ning veidi westerni-stiilis. Nii teenindajad kui tänaval ringi liikuvad inimesed on tihtipeale tätoveeritud, mida ilmestavad ka mitmed samal tänaval asuvad tätoveerimissalongid. Ent kõige suurem väärtus antud linnaosale on hoopis sigarikaubandus. Kunagi oli sigarikaubanduse kants olnud Key West, ent peale seda, kui Tampasse ehitati raudtee, mis üldse andiski võimaluse Tampa piirkonnas sisulise elu loomiseks, kolis sigarikaubandus Key Westist Ybor Citysse ümber. Ka tänasel päeval leidub siin mitmeid sigaripoode, mis pakuvad maailma parimat ja väga mitmekülgset todangut.
Õhtuks olime plaaninud jõuda Orlandosse, et homme külastada Universali teemaparke. Tampast Orlandosse ootas meid umbes pooleteisttunnine autosõit, mille algus jäi juhuslikult tööpäeva lõpu tipptundi. Nii oli kiirtee tihedalt autosid täis, mis liikusid aeglaselt, ent õnneks me ei jäänud püsivasse ummikusse. Umbes 2/3 peale teekonna läbimist Orlandosse soovisime teha väikese ostlemispeatuse teeäärses poodide kompleksis.
Best Buy on Ameerika tehnikakaupade müügikett, mille käes pidi olema ca 60% kogu Ameerika tehnikakaupade müügiturust ilma online müügita. Olime juba Eestis mõelnud, et võiksime soetada enda perre esimese tahvelarvuti, ent üllatuslikult selgus poes ohapeal, et Best Buy meie vajadustele sobivat tahvelarvutit pakkuda ei suudagi. Vahepeal olid K ja S suundunud kõrval asuvasse riiete poodi JCPenney. Tegime seal kiire tiiru ning avastasime hulga allahindlusi. Huvitavam nüanss on pigem aga see, et USA rõivanumbrite järgi võiksin ma endale soetada tavapärasest number-paar väiksemaid rõivaid ning hoolimata Florida soojast kliimast müüakse ka siin sooja voodriga talveriideid. Ka tänavapildis kohtab kõrvuti shortside ja plätudega kohalikku pika säärega saabaste, pikkade pükste ja kapsuniga kohalikuga.
Juba enne reisi arvas K, et ta sooviks minna USA-s poodi nimega Ross Dress for Less. Auto aknast vaadates olime mitmest vahepeal mööda sõitnud, aga täna õhtul sattus meile üks täpselt teele, nii et otsustasime ka sellest läbi põigata. Ross müüb soodsat brändi kaupa, kuid riided on kõik suuruste kauba stangedele jaotatud, nii et pigem jääb mulje korrastatud kaltsukast, kuigi kõik asjad on korralikud ja uued. Meie mõistes on tegemist üksikute eksemplaride laomüügiga. Kellele selline stiil istub, siis sealt võib leida soodsalt pärleid, ent kes soovib klassikalises poes kaupa valida, võiks seda ketti vältida.
Õhtu lõpuks jõudsime Orlandosse oma ammu broneeritud hotelli. Olime valinud paketi, mille hinna sisse kuulus kummalegi toale pudel veini. Meie tuba M-ga sai keskmise pudeli valget veini, K ja S tuba aga klassikalise suurusega. Kuidas ja millest selline vahe, mine võta kinni. Alkoholi ostmisega on USAs üldse huvitav nüanss. Siin küsitakse dokumenti nii poes kui söögikohas juhul, kui sa paistad noorem välja kui 30, kuigi müügi piir on 21. Nii minult kui S ja K käest on dokumenti korduvalt küsitud, ka M on saaud dokumenti vähemalt korra välgutada. Meie jaoks on see veidi harjumatu ning kohalikega võrreldes näeme tõesti noored välja.
Otsustasime klaasikest veini koos heas seltskonnas tarbida ning istusime K ja S tuppa õhtul maha. Meie jutuvadin ja naerukilked läksid aga õhtu möödudes valjuhäälsemaks kuniks kõlas koputus uksele. Olin just enne lugenud läbi hotellitoa brožüürid, kus kirjeldati, et alati tuleb kutsumata külalistesse suhtuda umbusuga. Siiski kontrollisin läbi uksesilma, kes on meie ootamatu külaline. Selleks osutus pidžaamas kõrvaltoas peatuv ca kolmekümnene ameeriklane, kes palus meil veidi vaiksemaks võtta, et ta oma naisega saaks rahulikult magada - neil on vaja vara ärgata. Selle peale otsustasime meiegi, et on aeg magama minna ning valmis seada end homseteks seiklusteks.
Meie reisi kultuurihetk oli planeeritud tänasesse päeva. St Petersburis asub Salvador Dali kunstimuuseum, kuhu on kogutud suur hulk ühe kollesktsionääris-paari käes olnud Dali originaaltöid. Dali on mulle alati kuidagi sümpaatne tundunud oma kunstiteoste poolest. Mulle meeldivad rõõmsates toonides maalid ning neid on tema töödes omajagu. Üks tuntumaid on Dali maal, mis on tehtud nn pikesltehnikas ja kust eemalt vaadates paistab Abraham Lincolni portree. Veel enam on aga Dali tuntud oma sulvate kellade poolest, millega tutvudes ei ole neid enam hiljem võimalik unustada. Enne tänast ei olnud ma kordagi kohanud varem Salvador Dali originaalteoseid. Kuigi igapäevaelus olen ma üsnagi kunstivõõras, siis tänast muuseumikülastust nautisin suurel määral.
Salvador Dali muuseumisse sattusime nn pühade hetkel, kus ilmselt USAs kesatavd veel teatud määral kergemad tööpäevad seoses hiljuti aset leidnud Tänupühadega. Igal juhul oli täna muuseumis koolibusside kaupa lapsi. Väga põnev oli kõrvalt jälgida, kuidas lastele seletati kunsti lahti. Kui minu lapsepõlves oleks olnud sellised võimalused muuseumidega ning nii põnevad giidid, oleksin minagi suhtunud paljudesse teemadesse, sh kunsti ja ajalukku märgatavalt tõsisema huviga. Tänapäeva lastel on ikka tõeliselt vedanud - kogu maailm on nende eest valla.
Tegime väikese jalutuskäigu ka St Petersburi kesklinnas. See Ameerika linn on üksikute kõrgemate hoonetega üpris madal klassikaline USA linn. Kesklinnas ei leidu midagi erilist ning enamjaolt on ilmselt tegu siinkandis äriinimestega. Sadamaalale meil aga pääseda ei õnnestunud: kuna lähipäevil algab sadamapiirkonnas kaatrite näitus, siis see oli aedadega piiratud ja pidime linna poole jalutamisekski omajagu suurema ringi tegema.
Umbes praegusel perioodil jookseb Kanal 2 pealt Eestis saatesari Kaks kanget Ameerikas, kus Kristjan Jõekalda ja Teet Margna külastavad mitmeid samu paiku, mis meil sel reisil plaanis on. Nad kiitsid taevani oma saates Clearwateri randa, mis pidi olema Florida üks parimaid. Lisaks teadis S rääkida, et Clearwateri rannas pidi aastast 360-l päeval paistma päike. Nii otsustasime ka meie võtta Clearwateri ranna oma reisiplaanidesse. Panime GPS-i sisse Clearwater Beach ning asusime teele.
Veidi hiljem jõudsime Clearwateri linna. Kui reeglina GPS viib meid soovitud sihtkoha keskmesse, siis seekord mõistsime, et Clearwater Beach ei ole mitte rannaala, vaid eraldi asula teispool merd ületavat silda. Kus aga päriselt lubatud lumivalge liivaga ja helesinise veega rand asub, jäi esialgu tuvastamata. Clearwateris asub ka metsikute vee-elukate akvaarium, keda on toodud sinna turgutuma peale saadud vigastusi. Juhuslikult sattusime selle sama akvaariumi lähistele ning kaalusime pikalt, kas minna ka seda lähemalt vaatama, kuid otsustasime siiski viimasel hetkel ringi.
Meil on reisil kaasas eraldi GPS ning M telefoni installeeritud Sygicu äpp. Olen avastanud, et mitmel juhul on olnud tarvilik kasutada emba kumba GPSi peamisena just seetõttu, et üks neist leiab soovitud paiga täpsemini või kiiremalt. Nii jõudsime Salvador Dali muuseumisse kohale tänu M telefoni äpile, ent Clearwateri ranna tuvastada just tänu spetsiaalsele GPS-le. Vahel küll küllale liiga ei tee ning süsteemide duubeldamine tasub end igati ära.
Clearwateri rand on tõepoolest valge pehme liivaga, kuid merevesi on nö tavaline, ei midagi türkiissinist. Võibolla on türkiissinine vesi kusagil eemal, Clearwateri külje all asuval Honeymoon Islandil, aga võibolla olid ka meie ootused tänu varasemale Maldiivide kogemusele liiga suured. Sellegipoolest on Clearwateri ranna liiv valge ja sõmer, pehme ja peenekoeline ning vesi läbipaistev, ent senise reisi kahtlemata kõige jahedam versioon. Ujumas käisime siiki, kuigi pikaks vette jääda ei soovinud. Kui peaks senise reisi kogemuste põhjal valima vaid ühe ranna, mida külastada, valiksin hetkel siiski Sieasta Key. Eks reisi lõpus ole näha, kas emotsioonid ka vahepeal muutuvad.
Kohe Clearwateri lähistel asub Tampa linn. Lonely planet kirjutab Tampa kohta sisuliselt seda, et kui Tampa veel veidi areneb, on sellelgi linnal lootust saada ilusaks linnaks. Praegu koosneb Tampa kesklinn kõrghoonetest ning linna sisuliselt ainus vaatamisväärsus on pikem jõe-äärne jalutuskäik. Küll aga asub Tampa linna servas ajalooline linnaosa Ybor City, mis väärib eraldi külastust. Ybor City on sisuliselt kuubakate rajoon, mis pidi olema sarnane Miami Little Havana rajoonile. Lonely Planeti kohaselt pidi olema Ybor City ka üks peamisi hipsterite peopaiku, kuid meie tähelepanekute kohaselt on seal hiljuti mitmed peokohad suletud ja tühjad. Sellegipoolest on linnaosa põnev koht, kust päevasel ajal läbi jalutada. Majad, mis asuvad 7th Avenue ääres, on reeglina ehitatud punasest tellisest ning veidi westerni-stiilis. Nii teenindajad kui tänaval ringi liikuvad inimesed on tihtipeale tätoveeritud, mida ilmestavad ka mitmed samal tänaval asuvad tätoveerimissalongid. Ent kõige suurem väärtus antud linnaosale on hoopis sigarikaubandus. Kunagi oli sigarikaubanduse kants olnud Key West, ent peale seda, kui Tampasse ehitati raudtee, mis üldse andiski võimaluse Tampa piirkonnas sisulise elu loomiseks, kolis sigarikaubandus Key Westist Ybor Citysse ümber. Ka tänasel päeval leidub siin mitmeid sigaripoode, mis pakuvad maailma parimat ja väga mitmekülgset todangut.
Õhtuks olime plaaninud jõuda Orlandosse, et homme külastada Universali teemaparke. Tampast Orlandosse ootas meid umbes pooleteisttunnine autosõit, mille algus jäi juhuslikult tööpäeva lõpu tipptundi. Nii oli kiirtee tihedalt autosid täis, mis liikusid aeglaselt, ent õnneks me ei jäänud püsivasse ummikusse. Umbes 2/3 peale teekonna läbimist Orlandosse soovisime teha väikese ostlemispeatuse teeäärses poodide kompleksis.
Best Buy on Ameerika tehnikakaupade müügikett, mille käes pidi olema ca 60% kogu Ameerika tehnikakaupade müügiturust ilma online müügita. Olime juba Eestis mõelnud, et võiksime soetada enda perre esimese tahvelarvuti, ent üllatuslikult selgus poes ohapeal, et Best Buy meie vajadustele sobivat tahvelarvutit pakkuda ei suudagi. Vahepeal olid K ja S suundunud kõrval asuvasse riiete poodi JCPenney. Tegime seal kiire tiiru ning avastasime hulga allahindlusi. Huvitavam nüanss on pigem aga see, et USA rõivanumbrite järgi võiksin ma endale soetada tavapärasest number-paar väiksemaid rõivaid ning hoolimata Florida soojast kliimast müüakse ka siin sooja voodriga talveriideid. Ka tänavapildis kohtab kõrvuti shortside ja plätudega kohalikku pika säärega saabaste, pikkade pükste ja kapsuniga kohalikuga.
Juba enne reisi arvas K, et ta sooviks minna USA-s poodi nimega Ross Dress for Less. Auto aknast vaadates olime mitmest vahepeal mööda sõitnud, aga täna õhtul sattus meile üks täpselt teele, nii et otsustasime ka sellest läbi põigata. Ross müüb soodsat brändi kaupa, kuid riided on kõik suuruste kauba stangedele jaotatud, nii et pigem jääb mulje korrastatud kaltsukast, kuigi kõik asjad on korralikud ja uued. Meie mõistes on tegemist üksikute eksemplaride laomüügiga. Kellele selline stiil istub, siis sealt võib leida soodsalt pärleid, ent kes soovib klassikalises poes kaupa valida, võiks seda ketti vältida.
Õhtu lõpuks jõudsime Orlandosse oma ammu broneeritud hotelli. Olime valinud paketi, mille hinna sisse kuulus kummalegi toale pudel veini. Meie tuba M-ga sai keskmise pudeli valget veini, K ja S tuba aga klassikalise suurusega. Kuidas ja millest selline vahe, mine võta kinni. Alkoholi ostmisega on USAs üldse huvitav nüanss. Siin küsitakse dokumenti nii poes kui söögikohas juhul, kui sa paistad noorem välja kui 30, kuigi müügi piir on 21. Nii minult kui S ja K käest on dokumenti korduvalt küsitud, ka M on saaud dokumenti vähemalt korra välgutada. Meie jaoks on see veidi harjumatu ning kohalikega võrreldes näeme tõesti noored välja.
Otsustasime klaasikest veini koos heas seltskonnas tarbida ning istusime K ja S tuppa õhtul maha. Meie jutuvadin ja naerukilked läksid aga õhtu möödudes valjuhäälsemaks kuniks kõlas koputus uksele. Olin just enne lugenud läbi hotellitoa brožüürid, kus kirjeldati, et alati tuleb kutsumata külalistesse suhtuda umbusuga. Siiski kontrollisin läbi uksesilma, kes on meie ootamatu külaline. Selleks osutus pidžaamas kõrvaltoas peatuv ca kolmekümnene ameeriklane, kes palus meil veidi vaiksemaks võtta, et ta oma naisega saaks rahulikult magada - neil on vaja vara ärgata. Selle peale otsustasime meiegi, et on aeg magama minna ning valmis seada end homseteks seiklusteks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar