Hommikul ärkasime uksele koputuse peale. Üliunisena avasin ukse samal ajal, kui teispool koridori S-ki ning vaatasime mõlemad toateenijale mõistetamatult otsa. Toateenija, meid nähes, puhkes südamest naerma ja lubas hiljem tagasi tulla.
K oli kokku leppinud meile pärastlõunaks Miami Beachist kümmekond kilomeetrit eemal olevas väikses sadamas merele mineku kalapüügiks Lady Pamela Sportfishinguga. Õues oli ilm äärmiselt tuuline, auto aknast paistvad lained mäslesid hoogsalt ookeanil. Vähemalt ei sadanud, ent päikest ka ei paistnud.
Sõitsime mööda Collins Avenued sadamakese poole. Me ei olnud hommikusööki veel söönud ja nii püüdsime leida mõne teeäärse kohakese. Florida puhul on huvitav see, et tee ääred on täis väikseid poekesi, kohvikuid, kaubanduskeskusi, ent reeglina kuskil eespool nende kohta reklaami pole ja kui neid märkad, oled juba lootusetult vales reas või mööda sõitnud ja tagasipööre on tihtipeale üpris pika maa tagant või pole mõistlik, arvestades su planeeritud trajektoori. Ehk teisisõnu sa pead lihtsalt teadma kuhu sa tahad minna, selle asukoha eelnevalt selgeks tegema ja siis sinna lihtsalt sõitma.
Lõpuks märkasin eemalt Einstein Bros Bagelsi sõõriku kujulist märki. Meie hommikusöögi otsus oli kiirelt tehtud. See on söögikoht, mis pakub eelkõige meie mõistes võileibu, kuid kuklid on auguga sõõriku kujulised. Saad valida endale menüüs oleva võileiva sobivale saiatoorikule. Tellisime oma toidud ära ja jäime neid ootama - ka seal on kombeks nimepidi kliente kutsuda, kui nende tellimus on valmis. Reisi lõpuks ei viitsinud me enam end nimekujudega lõbustada ning kasutasime lihtsalt M ja K eesnime, mis oli neile kuulduse järgi arusaadav. Meie ümber nautisid teised kunded argipäevast lõunasöögivõikut.
Jõudsime kohale kalastuspakkuja juurde veerand tundi enne meie kokkulepitud aega. Sadamakail redutanud tüübid palusid meil oodata kuni ka teised kohale jõuavad, et saaksime merele välja minna. Kuigi olime seal samas, ei pööranud tüübid ise meile hetkekski rohkem tähelepanu. Umbes pool tundi peale kellaaega, mil pidanuksime merele välja minema, läksime uurima kuidas meiega merele minek on. Aimasime juba alguses, et head siit ei tõota. Nii öeldigi meile, et meid on ainult neli ja neljaga nad kokkulepitud soodsa hinnaga välja ei lähe ning meie reis jääb ära. Muidugimõista oli meil sellest kahju ja veidi imestasin, kuidas nad enne seda ei teadnud, et neil inimeste arv piisav pole. Tõenäosus, et keegi sinna niisama ilma broneeringuta kohale ilmub, on ju nullilähedane. Me lihtsalt ei ole harjunud sellise hoiakuga.
Sel ajal, kui ootasime seda, kas pääseme merele, tuli üks teine paarike kalameeste kontorisse endale reisiaega broneerima. Nad olid oma kokkuleppega napilt poole peale jõudnud, kui juba oli kohal äraveoauto, mis hakkas nende mitte kellelegi ette jäävat veidi valesti pargitud autot teisaldama. Samal ajal sõitis sealt mööda veel muu suvaline auto, mis kinni pidas ja kust kaasreisija tormas kiirelt autost välja paarikest hoiatama, et nende auto ära viiakse. Möödasõitva juhi poolt oli see äärmiselt hooliv lüke. Üldse, sellist inimlikku hoolivust paistab Floridas palju olevat. Samas on autode äravedu seal ilmselt puhas äri - kui veokijuht märkab ärivõimalust, siis seda ta ka kohe kasutab. Paarike reageeris kiiresti ning sai oma auto õnneks kohe tagasi.
Ilmselt ei olnud meie merele minek sel reisil kuidagi ette nähtud. Key Westis proovisime leida võimalust, ent mõistliku raha eest see meil kuidagi ei õnnestunud. S rääkis Fort Lauderdales elava tuttavaga, kuid ka tema ajakava meiega ei klappinud, et ta oleks saanud meid merele viia. Nüüd siis Lady Pamela meeskond andis meile korvi. Ilmselt lihtsalt pidi see kõik nii minema.
Otsustasime, et hoolimata päikese puudusest on vesi ju soe ja suurte lainetega võiks siiski korra ujuma minna. Keerasime auto nina tagasi Miami Beachi poole ning tegime teeäärses avalikus rannas ujumispeatuse. Ujumiseks seda nimetada muidugi on keeruline, pigem on tegemist suurtes, kohati üle pea löövates tugeva hoovusega lainetes hulpimisega. Pool tundi hiljem olime end rannas oleva dushi all soolasest veest puhtaks loputamas ja parkimismaja poole minemas, kui taevast tulid esimesed vihmapiisad. Jõudsime napilt ookeanirõõmud ära tunda. Selliseid laineid me Eestis ei kohta ning patt oleks sellist võimalust kasutamata jätta.
Mu vend oli mulle sõnumi saatnud palvega läbi astuda konkreetsest tehnikapoest. Kuna meie päevased plaanid läksid vastu taevast ja õues sadas taas tugevat vihma, polnud meil ühtki muud head alternatiivi välja mõeldud, nii et toksisime GPS-i soovitud tohutult suure kaubanduskeskuse Dadeland Mall aadressi ja asusime teele. Puhtjuhuslikult õnnestus meil liikuda pärastlõuna ummikule vastupidises suunas ja nii saime suuremast seismisest päästetud.
Enne kaubanduskeskusesse jõudmist tuli mul isu Starbucksi kohvijoogi järgi. Üsna mugavalt jäi meile teele väikese tagasipöördega Starbucks, mille kõrval asus Dunkin Donutsi sõõrikukohvik. Seni olime saanud sõõrikuid ainult hotelli hommikusöögilauas ning meile oli arusaamatuks jäänud see rõõm, mida Homer Simpson tunneb Simpsonite multikas sellest söögist. Meie kogemus kohapealsete sõõrikutega oli nigel - kuiv ja maitsetu sai. Dunkin Donutsi silti olin korduvalt varem näinud ja mõtlesin, et enne reisi lõppu võiks siiski veel kord katsetada ja proovida sõõrikud järele. Võtsime Starbucksist soojad joogid ja läksime Dunkinisse. Küsisin teenindajalt, millist ta soovitab ning ajasin sellega teenindaja tugevalt segadusse. Neil oli raske aru saada, et me pole kunagi sõõrikuid söönud ja seega pole meil aimugi, mis need endast õieti kujutavad. Ostsime neli erinevat sõõrikut kaasa. Seisime õues oleva lauakese ääres ning proovisime sõõrikud ära. Midagi nii maistvat ei olnud ma veel sel reisil saanud - need olid hõrgud, õhulised, suus sulavad pagaritooted. Lihtsalt imelised. Ja me avastasime need alles reisi sisuliselt viimasel päeval. Avastasin, et Dunkin Donuts asub ka Euroopas, nii et järgmisel sobilikul reisil tean juba sealt läbi astuda.
Dadeland Mall on tohutult suur mitmel korrusel asuv klassikaline kaubanduskeskus. Sealsed poed on nii suured, et tihtipeale arvad end olevat enamuse poest läbi vaadanud, kui märkad, et teist sama palju on vähemalt veel, nii et sa lõpuks lihtsalt enam ei viitsi. Lisaks olime reisil juba nii palju kordi poodides käinud, et tegelikult oleksime tahtnud oma ajaga midagi muud targemat peale hakata. Et õues sadas vahelduva eduga, olid meie võimalused üpris piiratud. Olime ennist uurinud, kas meie Floridas oleku ajal toimub ehk kuskil mõni põnev show või spordivõistlus, aga nii uskumatu, kui see ka ei tundu, meil midagi leida ei õnnestunud. Edaspidiseks peaksime alternatiivina reisi jaoks muuseumide nimistuga eeltöö igaks juhuks ära tegema. Niisiis, pidime piirduma shoppamisega. Dadeland Mall on selles mõttes veider koht, et sisuliselt kõik müüjad ja sealsed kliendid on hispaaniakeelsed, nii et inglise keelt kuuleb pigem harva. Seetõttu on ka sealne töökultuur tiba teise maiguga ja asjade pilla-palla olekut on rohkem.
Tagasiteel Miami Beachi põikasime läbi ka toidupoest, et koju kaasa osta mõned Ameerika maiused. Sattusime taas umbhispaaniakeelsesse poodi. Ilmselt olime sattunud endateadmata hispaaniakeelsesse linnaossa. Samas kuuleb terves Floridas hispaania keelt rohkem, eriti Miami kandis, kui kuskil muudes riikides, nagu ei olekski inglisekeelses riigis. Mis mind toidupoodide osas aga imestama pani, oli seik, et hoolimata taustaks kõlavatest jõululauludest ning jõuludeni jäänud päevade allalugemisest, ei ole toidupoodides kuigipalju hooaja kaupa, erinevalt meie poodidest. Jõuluteemalisi maiustusi tuli otsida tikutulega ning muud ninni-nänni poes ei olnudki.
Mõtlesime, millist ameerikalikku toitu me veel oma reisil söönud pole ning mis oleks paslik viimaseks õhtusöögiks meie reisil. Meenus, et Tallinnas Vabaduse puiesteel asub ameerikalik Diner - see tähendab, et ka Miami Beachil on ilmselt nii mõnigi sarnane söögikoht olemas. Parkisime auto 11th Street Dineri juurde ära ning läksime einestama. Tellisime endale õiged ja korralikud ribid ning steigid. Olgugi, et meid oli vaid neli, suutis teenindaja ühe toidu garneeringud segi ajada ja mulle sootuks vale söögi tuua. Kuna oma toitu pidin ootama 20 minutit teistest kauem, siis otsustasime mõne dollari võrra arve kogusummat tipi arvelt vähendada. Teenindaja oli meie arve vähendamisest tõeliselt üllatunud, ent hetke end kogunud, meenus talle segadus toitudega. Hoolimata segadusest oli toit ameerikalikult ehe ning hea, väga sama maitsega, mis koduses Tallinnas Babybackis ja Mack Bbq-s.
K oli kokku leppinud meile pärastlõunaks Miami Beachist kümmekond kilomeetrit eemal olevas väikses sadamas merele mineku kalapüügiks Lady Pamela Sportfishinguga. Õues oli ilm äärmiselt tuuline, auto aknast paistvad lained mäslesid hoogsalt ookeanil. Vähemalt ei sadanud, ent päikest ka ei paistnud.
Sõitsime mööda Collins Avenued sadamakese poole. Me ei olnud hommikusööki veel söönud ja nii püüdsime leida mõne teeäärse kohakese. Florida puhul on huvitav see, et tee ääred on täis väikseid poekesi, kohvikuid, kaubanduskeskusi, ent reeglina kuskil eespool nende kohta reklaami pole ja kui neid märkad, oled juba lootusetult vales reas või mööda sõitnud ja tagasipööre on tihtipeale üpris pika maa tagant või pole mõistlik, arvestades su planeeritud trajektoori. Ehk teisisõnu sa pead lihtsalt teadma kuhu sa tahad minna, selle asukoha eelnevalt selgeks tegema ja siis sinna lihtsalt sõitma.
Lõpuks märkasin eemalt Einstein Bros Bagelsi sõõriku kujulist märki. Meie hommikusöögi otsus oli kiirelt tehtud. See on söögikoht, mis pakub eelkõige meie mõistes võileibu, kuid kuklid on auguga sõõriku kujulised. Saad valida endale menüüs oleva võileiva sobivale saiatoorikule. Tellisime oma toidud ära ja jäime neid ootama - ka seal on kombeks nimepidi kliente kutsuda, kui nende tellimus on valmis. Reisi lõpuks ei viitsinud me enam end nimekujudega lõbustada ning kasutasime lihtsalt M ja K eesnime, mis oli neile kuulduse järgi arusaadav. Meie ümber nautisid teised kunded argipäevast lõunasöögivõikut.
Jõudsime kohale kalastuspakkuja juurde veerand tundi enne meie kokkulepitud aega. Sadamakail redutanud tüübid palusid meil oodata kuni ka teised kohale jõuavad, et saaksime merele välja minna. Kuigi olime seal samas, ei pööranud tüübid ise meile hetkekski rohkem tähelepanu. Umbes pool tundi peale kellaaega, mil pidanuksime merele välja minema, läksime uurima kuidas meiega merele minek on. Aimasime juba alguses, et head siit ei tõota. Nii öeldigi meile, et meid on ainult neli ja neljaga nad kokkulepitud soodsa hinnaga välja ei lähe ning meie reis jääb ära. Muidugimõista oli meil sellest kahju ja veidi imestasin, kuidas nad enne seda ei teadnud, et neil inimeste arv piisav pole. Tõenäosus, et keegi sinna niisama ilma broneeringuta kohale ilmub, on ju nullilähedane. Me lihtsalt ei ole harjunud sellise hoiakuga.
Sel ajal, kui ootasime seda, kas pääseme merele, tuli üks teine paarike kalameeste kontorisse endale reisiaega broneerima. Nad olid oma kokkuleppega napilt poole peale jõudnud, kui juba oli kohal äraveoauto, mis hakkas nende mitte kellelegi ette jäävat veidi valesti pargitud autot teisaldama. Samal ajal sõitis sealt mööda veel muu suvaline auto, mis kinni pidas ja kust kaasreisija tormas kiirelt autost välja paarikest hoiatama, et nende auto ära viiakse. Möödasõitva juhi poolt oli see äärmiselt hooliv lüke. Üldse, sellist inimlikku hoolivust paistab Floridas palju olevat. Samas on autode äravedu seal ilmselt puhas äri - kui veokijuht märkab ärivõimalust, siis seda ta ka kohe kasutab. Paarike reageeris kiiresti ning sai oma auto õnneks kohe tagasi.
Ilmselt ei olnud meie merele minek sel reisil kuidagi ette nähtud. Key Westis proovisime leida võimalust, ent mõistliku raha eest see meil kuidagi ei õnnestunud. S rääkis Fort Lauderdales elava tuttavaga, kuid ka tema ajakava meiega ei klappinud, et ta oleks saanud meid merele viia. Nüüd siis Lady Pamela meeskond andis meile korvi. Ilmselt lihtsalt pidi see kõik nii minema.
Otsustasime, et hoolimata päikese puudusest on vesi ju soe ja suurte lainetega võiks siiski korra ujuma minna. Keerasime auto nina tagasi Miami Beachi poole ning tegime teeäärses avalikus rannas ujumispeatuse. Ujumiseks seda nimetada muidugi on keeruline, pigem on tegemist suurtes, kohati üle pea löövates tugeva hoovusega lainetes hulpimisega. Pool tundi hiljem olime end rannas oleva dushi all soolasest veest puhtaks loputamas ja parkimismaja poole minemas, kui taevast tulid esimesed vihmapiisad. Jõudsime napilt ookeanirõõmud ära tunda. Selliseid laineid me Eestis ei kohta ning patt oleks sellist võimalust kasutamata jätta.
Mu vend oli mulle sõnumi saatnud palvega läbi astuda konkreetsest tehnikapoest. Kuna meie päevased plaanid läksid vastu taevast ja õues sadas taas tugevat vihma, polnud meil ühtki muud head alternatiivi välja mõeldud, nii et toksisime GPS-i soovitud tohutult suure kaubanduskeskuse Dadeland Mall aadressi ja asusime teele. Puhtjuhuslikult õnnestus meil liikuda pärastlõuna ummikule vastupidises suunas ja nii saime suuremast seismisest päästetud.
Enne kaubanduskeskusesse jõudmist tuli mul isu Starbucksi kohvijoogi järgi. Üsna mugavalt jäi meile teele väikese tagasipöördega Starbucks, mille kõrval asus Dunkin Donutsi sõõrikukohvik. Seni olime saanud sõõrikuid ainult hotelli hommikusöögilauas ning meile oli arusaamatuks jäänud see rõõm, mida Homer Simpson tunneb Simpsonite multikas sellest söögist. Meie kogemus kohapealsete sõõrikutega oli nigel - kuiv ja maitsetu sai. Dunkin Donutsi silti olin korduvalt varem näinud ja mõtlesin, et enne reisi lõppu võiks siiski veel kord katsetada ja proovida sõõrikud järele. Võtsime Starbucksist soojad joogid ja läksime Dunkinisse. Küsisin teenindajalt, millist ta soovitab ning ajasin sellega teenindaja tugevalt segadusse. Neil oli raske aru saada, et me pole kunagi sõõrikuid söönud ja seega pole meil aimugi, mis need endast õieti kujutavad. Ostsime neli erinevat sõõrikut kaasa. Seisime õues oleva lauakese ääres ning proovisime sõõrikud ära. Midagi nii maistvat ei olnud ma veel sel reisil saanud - need olid hõrgud, õhulised, suus sulavad pagaritooted. Lihtsalt imelised. Ja me avastasime need alles reisi sisuliselt viimasel päeval. Avastasin, et Dunkin Donuts asub ka Euroopas, nii et järgmisel sobilikul reisil tean juba sealt läbi astuda.
Dadeland Mall on tohutult suur mitmel korrusel asuv klassikaline kaubanduskeskus. Sealsed poed on nii suured, et tihtipeale arvad end olevat enamuse poest läbi vaadanud, kui märkad, et teist sama palju on vähemalt veel, nii et sa lõpuks lihtsalt enam ei viitsi. Lisaks olime reisil juba nii palju kordi poodides käinud, et tegelikult oleksime tahtnud oma ajaga midagi muud targemat peale hakata. Et õues sadas vahelduva eduga, olid meie võimalused üpris piiratud. Olime ennist uurinud, kas meie Floridas oleku ajal toimub ehk kuskil mõni põnev show või spordivõistlus, aga nii uskumatu, kui see ka ei tundu, meil midagi leida ei õnnestunud. Edaspidiseks peaksime alternatiivina reisi jaoks muuseumide nimistuga eeltöö igaks juhuks ära tegema. Niisiis, pidime piirduma shoppamisega. Dadeland Mall on selles mõttes veider koht, et sisuliselt kõik müüjad ja sealsed kliendid on hispaaniakeelsed, nii et inglise keelt kuuleb pigem harva. Seetõttu on ka sealne töökultuur tiba teise maiguga ja asjade pilla-palla olekut on rohkem.
Tagasiteel Miami Beachi põikasime läbi ka toidupoest, et koju kaasa osta mõned Ameerika maiused. Sattusime taas umbhispaaniakeelsesse poodi. Ilmselt olime sattunud endateadmata hispaaniakeelsesse linnaossa. Samas kuuleb terves Floridas hispaania keelt rohkem, eriti Miami kandis, kui kuskil muudes riikides, nagu ei olekski inglisekeelses riigis. Mis mind toidupoodide osas aga imestama pani, oli seik, et hoolimata taustaks kõlavatest jõululauludest ning jõuludeni jäänud päevade allalugemisest, ei ole toidupoodides kuigipalju hooaja kaupa, erinevalt meie poodidest. Jõuluteemalisi maiustusi tuli otsida tikutulega ning muud ninni-nänni poes ei olnudki.
Mõtlesime, millist ameerikalikku toitu me veel oma reisil söönud pole ning mis oleks paslik viimaseks õhtusöögiks meie reisil. Meenus, et Tallinnas Vabaduse puiesteel asub ameerikalik Diner - see tähendab, et ka Miami Beachil on ilmselt nii mõnigi sarnane söögikoht olemas. Parkisime auto 11th Street Dineri juurde ära ning läksime einestama. Tellisime endale õiged ja korralikud ribid ning steigid. Olgugi, et meid oli vaid neli, suutis teenindaja ühe toidu garneeringud segi ajada ja mulle sootuks vale söögi tuua. Kuna oma toitu pidin ootama 20 minutit teistest kauem, siis otsustasime mõne dollari võrra arve kogusummat tipi arvelt vähendada. Teenindaja oli meie arve vähendamisest tõeliselt üllatunud, ent hetke end kogunud, meenus talle segadus toitudega. Hoolimata segadusest oli toit ameerikalikult ehe ning hea, väga sama maitsega, mis koduses Tallinnas Babybackis ja Mack Bbq-s.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar