Hommikul ärgates oli ilm pilves. Tegime mõnusa hommikuse ujumise jaheneva ilmaga soojas basseinivees ning peale asjade pakkimist keerasime auto nina teise ranniku poole, et paari päevaga taas tagasi Miami kanti jõuda.
Autosse haaaras S kaasa hotelli fuajeest värske päevalehe, mille esikaanel oli eile Californias aset leidnud tulistamise juhtum, kus hukkus 14 inimest. Juhtusime ka eile õhtul vaatama telekat hotellitoas ning sisuliselt kõik telekanalid, kes vähegi uudiseid edastasid, rääkisid sellest samast tulistamise intsidendist, näidates kahtlusasluste tegaajamise kohta kaamerapilti erinevate nurkade alt. See sündmus on traagiline ja raske on mõista juhtunu sügavamaid tagamaid. Me nägime, kuidas kajastas meedia hiljuti juhtunud Pariisi veresauna sündmusi Eestis, seda huvitavam oli võrrelda, kuidas käsitletakse USAs analoogset teemat, ent siin on relvad kõigile üpris lihtsasti kättesaadavad. USA ei kippunud tembedama juhtunut koheselt terrorirünnakuks ning on pigem ettevaatlik liigsete hinnangute andmise ja piirangute kehtestamise juures.
Algselt plaanisin tänaseks päevaks enamjaolt erinevate randade külastuse ning võibolla sinna juurde Kennedy Space Centeri ehk NASA kosmosemuuseumi visiidi. Ent ilm oli hommikust saadik harjumatult jahe ja tuuline. Temperatuuri mõistes oleks meie jaoks siinne ilm pidaud siiski soojana tunduma, ent napilt üle 20-kraadine tuuline ilm pani õhkama pikkade pükste ja pusa järele. Läkski kõigest mõni päev selleks, et siinse kliimaga juba ära harjuda. Seega ei tulnud randa mineku mõttest midagi välja ning otsustasime hommikupooliku veeta NASA kosmosemuuseumis.
Nüüdseks olen käinud täpselt kahes maailma suurriigi kosmosemuuseumis: Ameerikas ja Moskvas. Kui Moskva muuseum on pigem nö klassikaline, kus on palju igasugu pilte ja tekste vitriinkapis, siis Ameerika versioonis on kõik suurem, võimsam, interaktiivsem, nii et ka see, kes pole suurem asi kosmose fänn, saab päeva täiesti nautida nii interaktiivsete väljapanekute, IMAX kosmosefilmi seansside kui ka kohapealse paaritunnise bussituuriga NASA erinevate üksuste vahel.
Täna oli kosmosemuuseumis ka eriline päev: õhtul kella 17:55 ajal kohaliku aja järgi pidi lastama sealt samast lähedalt üles väike rakett ning kõigil külastajatel oli võimalik seda suurt sündmust oma silmaga jälgida. Paraku ei olnud meil võimalik ajaliselt tervet päeva kosmosemuuseumis veeta, sest olime plaaninud õhtuks jõuda poolele teele Miamisse, et nädalavahtuseks jõuda Key Westi. Nii ei õnnestunud meil näha enda silmaga raketi õhkutõusmist, mis kahtlmata oleks olnud suurepärane võimalus, ent ka tadmine, et oleme sellel kõigel nii lähedal olnud, rahuldab uudishimu.* Lisaks oli näha ka eriürituse toimumise vihjeid seoses raketi kosmosesse lennutamisega ja kui õigesti ära tabasin, siis ägime ka vähemalt ühte päris astronauti, kellest oli ka kinoseansil pikemalt juttu nong kes valmistub meeskonnaga ette Marsi missiooniks.
Kennedy Space Centeri kõige vingem osa on kosmosesüstik Atlantis. Sellele eelneb lühifilm Atlantise loomisest ning teekond Atlantise juurde on tehtud väga emotsionaalseks, nii et kui lõpuks avaneb suur uks näitusesaali Atlantist lähemalt uudistama, olid tunded lausa joovastavad. See on päris ehtne kosmosesüstik. Siin samas. Sinu ees. Peaaegu käega katsutaval kaugusel. Maailm ei ole enam sinu peopesal, vaid sa ise oled osake millesti väga suurest ja kestvast. Teadlased näevad vaeva aastakümneid selleks, et püüda ja proovida saavutada midagi uut kosmoseteaduses, mille tulemusi nad võibolla ise enam ei pruugigi näha. Samas on nad tunnistajaks sellele, et ilmselt saavad nad tundma neid, kes veel kosmoses suuri tegusid teevad.
NASA valmistib praegu tõsiselt ette selleks, et inimest Marsile saata aastal 2017. Lend Marsile võtab aega kuus kuud ja tagasi teist samapalju, pluss kohapeal töö tegemise aeg ehk kokku võtab see reis aega 3 aastat. Ainuüksi side pidamine Marsiga on juba keeruline ja aeganõudeva, nagu vanasti kaugekõne. Teade Marsile läheb 40 minutit ning teist samapalju läheb aega vastuse siia jõudmiseks. Imetabane on aga see, et Marsiga on üldse võimalik tehniliselt suhelda. Lisaks on teadlased avastanud mitmeid planeete ka teistest galaktikatest, millel on vesi ja sega alust arvata, et seal võib olla elu. Millal aga jõutakse nende planeetide uurimiseni, meie silmad ei ilmselt näe. Kosmoses võtab kõik kohutavalt kaua aega. See kõik on suurem, kui elu ise.
Pärastlõunal suundusime Melbourne linna poole, kus juba ainuüksi nime poolest mõtlesime peatuda. Nii kui olime Kennedy Space Centerist ära sõitnud, hakkas väljas tibutama. Tibutamine kasvas üle korralikuks vihmaks. Rannaplaanidele oli sellega tänaseks lõplikult kriips peale tõmmatud. Alternatiiv jäi üle shoppamisena.
GPS pakkus ostlemiseks välja Melbourne Square ostukeskuse, mis meie mõistes on tavaline kaubanduskeskus. Järgmisena soovisime peatuda paarkümmend kilomeetrit enne meie hotelli tee ääres olevas Vero Beach outlet ostukeskuses. Väljas läks vihm aina tugevamaks.
Õhtu lõpuks jõudsime Fort Pierces asuvasse hotelli. Hetkel, mil kohvrid tuppa tõime, oli vihma järele jäänud. Ilm oli niiske, aga soojem, kui päeval. Panime asjad tuppa ära ning otsustasime läbi põigata lähedal asuvast alkoholipoest. USAs müüakse kangemat alkoholi eraldi poodides ning toidupoest on võimalik saada sisuliselt vaid õlut. Hetkel, mil me autoga alkopoe ette keerasime, tugevnes vahepeal taas alanud vihm veelgi. Õues tuli korralikku padukat ning puus tugev tuul. See on siis talveilm Florida moodi.
Alkopoes ringi vaadates hakkas õues sadama nagu oavarrest. Taevast tuli alla valge vesi, nagu keegi oleks ajavooliku lahti unustanud. Kõhklesime, kas minna autosse või teha veel poes veidi aega parajaks. Müüja pakkus, et samas majas asub baar, võime seal veidi ringi vaadata ja väikse õlle seniks teha. Otsustasime piiluda, mis seal toimub. Meid juhatati läbi ukse, millel viitav silt tualettidele, samas majas asuvasse baari, mis nägi välja nagu klassikaline Ameerika filmi maakoha baar: suitsuhaisune, täis ümberkaudsetes hotellides peatuvaid rekkamehi istumas baarileti ääres ning ruumi ühes servas piljardilaual kuule kõksides. Kuna meile on ilmselgelt löödud turisti tempel otsaette, otsustasime sealt kaduda kiiresti ning läbi tohutu vihma autosse kahlata. Oleme mõelnud küll, et tahaks ehk ka Ameerika ööelu veidi näha, aga me keegi polnud kindlad, et see oli just see, mida me silmas pidanud olime. Jõudsime tagasi hotelli märgadena, mis tekitas jaheduse tunde sisse selliselt, et ka mina tahtsin õhtuks midagi sooja juua ja otsustasin endale teed teha. Ah selline ongi siis siinse kandi talveilm. Ma loodan, et meie reisil on ees ootamas siiski pigem päikselised päevad, et saaksime ka veel rannamõnusid nautida, sest ainult shopata kõik järele jäänud päevad me kindlasti ei jaksa ega soovigi.
---
*Remargi korras olgu öeldud, et õhtul tahtsin näha, kuidas rakett ikkagi taevasse lendas ning selgus, et tänane õhkutõus on lükatud homse peale. Seega ei kaotanud me midagi, et pikka päeva Kennedy Space Centeris ei veetnud - me ei oleks raketi õhkutõusu kahjuks oma silmaga niikuinii seekord näinud.
Autosse haaaras S kaasa hotelli fuajeest värske päevalehe, mille esikaanel oli eile Californias aset leidnud tulistamise juhtum, kus hukkus 14 inimest. Juhtusime ka eile õhtul vaatama telekat hotellitoas ning sisuliselt kõik telekanalid, kes vähegi uudiseid edastasid, rääkisid sellest samast tulistamise intsidendist, näidates kahtlusasluste tegaajamise kohta kaamerapilti erinevate nurkade alt. See sündmus on traagiline ja raske on mõista juhtunu sügavamaid tagamaid. Me nägime, kuidas kajastas meedia hiljuti juhtunud Pariisi veresauna sündmusi Eestis, seda huvitavam oli võrrelda, kuidas käsitletakse USAs analoogset teemat, ent siin on relvad kõigile üpris lihtsasti kättesaadavad. USA ei kippunud tembedama juhtunut koheselt terrorirünnakuks ning on pigem ettevaatlik liigsete hinnangute andmise ja piirangute kehtestamise juures.
Algselt plaanisin tänaseks päevaks enamjaolt erinevate randade külastuse ning võibolla sinna juurde Kennedy Space Centeri ehk NASA kosmosemuuseumi visiidi. Ent ilm oli hommikust saadik harjumatult jahe ja tuuline. Temperatuuri mõistes oleks meie jaoks siinne ilm pidaud siiski soojana tunduma, ent napilt üle 20-kraadine tuuline ilm pani õhkama pikkade pükste ja pusa järele. Läkski kõigest mõni päev selleks, et siinse kliimaga juba ära harjuda. Seega ei tulnud randa mineku mõttest midagi välja ning otsustasime hommikupooliku veeta NASA kosmosemuuseumis.
Nüüdseks olen käinud täpselt kahes maailma suurriigi kosmosemuuseumis: Ameerikas ja Moskvas. Kui Moskva muuseum on pigem nö klassikaline, kus on palju igasugu pilte ja tekste vitriinkapis, siis Ameerika versioonis on kõik suurem, võimsam, interaktiivsem, nii et ka see, kes pole suurem asi kosmose fänn, saab päeva täiesti nautida nii interaktiivsete väljapanekute, IMAX kosmosefilmi seansside kui ka kohapealse paaritunnise bussituuriga NASA erinevate üksuste vahel.
Täna oli kosmosemuuseumis ka eriline päev: õhtul kella 17:55 ajal kohaliku aja järgi pidi lastama sealt samast lähedalt üles väike rakett ning kõigil külastajatel oli võimalik seda suurt sündmust oma silmaga jälgida. Paraku ei olnud meil võimalik ajaliselt tervet päeva kosmosemuuseumis veeta, sest olime plaaninud õhtuks jõuda poolele teele Miamisse, et nädalavahtuseks jõuda Key Westi. Nii ei õnnestunud meil näha enda silmaga raketi õhkutõusmist, mis kahtlmata oleks olnud suurepärane võimalus, ent ka tadmine, et oleme sellel kõigel nii lähedal olnud, rahuldab uudishimu.* Lisaks oli näha ka eriürituse toimumise vihjeid seoses raketi kosmosesse lennutamisega ja kui õigesti ära tabasin, siis ägime ka vähemalt ühte päris astronauti, kellest oli ka kinoseansil pikemalt juttu nong kes valmistub meeskonnaga ette Marsi missiooniks.
Kennedy Space Centeri kõige vingem osa on kosmosesüstik Atlantis. Sellele eelneb lühifilm Atlantise loomisest ning teekond Atlantise juurde on tehtud väga emotsionaalseks, nii et kui lõpuks avaneb suur uks näitusesaali Atlantist lähemalt uudistama, olid tunded lausa joovastavad. See on päris ehtne kosmosesüstik. Siin samas. Sinu ees. Peaaegu käega katsutaval kaugusel. Maailm ei ole enam sinu peopesal, vaid sa ise oled osake millesti väga suurest ja kestvast. Teadlased näevad vaeva aastakümneid selleks, et püüda ja proovida saavutada midagi uut kosmoseteaduses, mille tulemusi nad võibolla ise enam ei pruugigi näha. Samas on nad tunnistajaks sellele, et ilmselt saavad nad tundma neid, kes veel kosmoses suuri tegusid teevad.
NASA valmistib praegu tõsiselt ette selleks, et inimest Marsile saata aastal 2017. Lend Marsile võtab aega kuus kuud ja tagasi teist samapalju, pluss kohapeal töö tegemise aeg ehk kokku võtab see reis aega 3 aastat. Ainuüksi side pidamine Marsiga on juba keeruline ja aeganõudeva, nagu vanasti kaugekõne. Teade Marsile läheb 40 minutit ning teist samapalju läheb aega vastuse siia jõudmiseks. Imetabane on aga see, et Marsiga on üldse võimalik tehniliselt suhelda. Lisaks on teadlased avastanud mitmeid planeete ka teistest galaktikatest, millel on vesi ja sega alust arvata, et seal võib olla elu. Millal aga jõutakse nende planeetide uurimiseni, meie silmad ei ilmselt näe. Kosmoses võtab kõik kohutavalt kaua aega. See kõik on suurem, kui elu ise.
Pärastlõunal suundusime Melbourne linna poole, kus juba ainuüksi nime poolest mõtlesime peatuda. Nii kui olime Kennedy Space Centerist ära sõitnud, hakkas väljas tibutama. Tibutamine kasvas üle korralikuks vihmaks. Rannaplaanidele oli sellega tänaseks lõplikult kriips peale tõmmatud. Alternatiiv jäi üle shoppamisena.
GPS pakkus ostlemiseks välja Melbourne Square ostukeskuse, mis meie mõistes on tavaline kaubanduskeskus. Järgmisena soovisime peatuda paarkümmend kilomeetrit enne meie hotelli tee ääres olevas Vero Beach outlet ostukeskuses. Väljas läks vihm aina tugevamaks.
Õhtu lõpuks jõudsime Fort Pierces asuvasse hotelli. Hetkel, mil kohvrid tuppa tõime, oli vihma järele jäänud. Ilm oli niiske, aga soojem, kui päeval. Panime asjad tuppa ära ning otsustasime läbi põigata lähedal asuvast alkoholipoest. USAs müüakse kangemat alkoholi eraldi poodides ning toidupoest on võimalik saada sisuliselt vaid õlut. Hetkel, mil me autoga alkopoe ette keerasime, tugevnes vahepeal taas alanud vihm veelgi. Õues tuli korralikku padukat ning puus tugev tuul. See on siis talveilm Florida moodi.
Alkopoes ringi vaadates hakkas õues sadama nagu oavarrest. Taevast tuli alla valge vesi, nagu keegi oleks ajavooliku lahti unustanud. Kõhklesime, kas minna autosse või teha veel poes veidi aega parajaks. Müüja pakkus, et samas majas asub baar, võime seal veidi ringi vaadata ja väikse õlle seniks teha. Otsustasime piiluda, mis seal toimub. Meid juhatati läbi ukse, millel viitav silt tualettidele, samas majas asuvasse baari, mis nägi välja nagu klassikaline Ameerika filmi maakoha baar: suitsuhaisune, täis ümberkaudsetes hotellides peatuvaid rekkamehi istumas baarileti ääres ning ruumi ühes servas piljardilaual kuule kõksides. Kuna meile on ilmselgelt löödud turisti tempel otsaette, otsustasime sealt kaduda kiiresti ning läbi tohutu vihma autosse kahlata. Oleme mõelnud küll, et tahaks ehk ka Ameerika ööelu veidi näha, aga me keegi polnud kindlad, et see oli just see, mida me silmas pidanud olime. Jõudsime tagasi hotelli märgadena, mis tekitas jaheduse tunde sisse selliselt, et ka mina tahtsin õhtuks midagi sooja juua ja otsustasin endale teed teha. Ah selline ongi siis siinse kandi talveilm. Ma loodan, et meie reisil on ees ootamas siiski pigem päikselised päevad, et saaksime ka veel rannamõnusid nautida, sest ainult shopata kõik järele jäänud päevad me kindlasti ei jaksa ega soovigi.
---
*Remargi korras olgu öeldud, et õhtul tahtsin näha, kuidas rakett ikkagi taevasse lendas ning selgus, et tänane õhkutõus on lükatud homse peale. Seega ei kaotanud me midagi, et pikka päeva Kennedy Space Centeris ei veetnud - me ei oleks raketi õhkutõusu kahjuks oma silmaga niikuinii seekord näinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar