Mõnulesime hommikul hotelli basseini ääres mõned hetked pilvede all, enne kui enda asjad kokku pakkisime ja hommikusööki otsima läksime. Oli hommik, mil ei sadanud ja see oli viimaste päevade osas harukordne.
Olin Foursquarest välja vaadanud hommikusöögikohaks, kus kohalikud käivad ja kiidavad, Camille's Restauranti. See asub peamiste tänavate lähedal, ent eemalt vaadates ei oskaks turistina sinna küll niisama sattuda. Seal pakutakse ehedat ameerika kööki. Kui minu hommikusöögiks tellitud pekaanipähklite, röstitud kookose ja papaiaga pannkoogid lauda jõudsid, mõistsin kohe, et ka parima tahtmise juures ei jaksa ma seda portsu ära süüa. Teenindaja märkas seda ning vabandas õlgu kehitades: "American portions". Palusin karpi, et enamuse hommikusöögist kaasa pakkida.
Key West on huvitav koht selles mõttes, et seal asub nii Ameerika kõige lõunapoolsem punkt, kust läheb ka kaabel 90 miili eemal asuvasse Kuubasse mille kaudu tehti juba enam kui 100 aastat tagasi kaugekõne Kuubale, millele ka kuubakad peale pikemat vaikust vastasid, et nad ei saa midagi aru. Key Westist saab alguse ka Ameerika maanteede võrgustik ehk seal asub 1. maantee 0-miil.
Juba reisile tulles mainis S võimalusel kalale mineku soovi. Kuna meil oli päev vaba ja ilm ilus ning alates kella kolmest pärastlõunal lubas vihma, siis mõtlesime, ehk õnnestub meil teha väike pärastlõunane paadiretk. Leidsime peatänavalt ühe kioski, kus meremehe vormis mees turistidele retki pakkus, olles ise täiesti maani täis, kuid jäädes üllataval kombel siiski adekvaatseks. Vahepeal vaatasin, et ta kukub laua alla, ent hetk hiljem oli ta juba püsti, käes laua alt leitud uus kaust. Key West, olles tolerantsuse pealinn, kus pole midagi imestada, kohtab selliseid seiku igapäevaselt.
Meil oleks olnud võimalus rentida ise paat, aga siis oleksime saanud vaid lõbusõitu teha. Kalale minekuks oleksime saanud privaatreisi võta, ent selle hind oli meie jaoks liiga soolane, nn party-boat ehk suurem paat, kus tehakse korraga lõbusõitu ja pakutakse kalastusvõimalust mitmekümnele inimesele, mis on üpris taskukohane, täna pärastlõunal enam ei väljunud tekkinud tugeva tuule tõttu. Niisiis jäi meie kalastusretke mõte sinnapaika ja seadsime hoopis oma sammud valge liivaga palmipuudega ääristatud randa, et püüda kinni veel viimased pilvede vahelt paistvad päikesekiired enne vihma. Enne liivasesse Smathersi randa jõudmist keerasime korraks läbi Higgsi rannast, mis on küll liivase kaldaga, aga ujuma ei kutsu ja päevitama suurt ka mitte. Seal asub ka Aidsi surnute mälestuse monument ning kunagises pagulas-orjakriisis hukka saanud aafriklaste mälestusmärk. Ameeriklased on kõikide asjadega üpris täpsed, ka poed ja restoranid suletakse veidi enne ametlikku aega, nii et täpselt kell kolm tulid maapinnale ka esimesed vihmapiisad.
Enne kui Key Westist lahkuda saime, otsustasime külastada ka Hemingway majamuuseumi. See on pisike punase telliskivi aiaga ümbritsetud kahekordne maja, kus Hemingway on kirjutanud enamuse oma raamatutest 9-aastase perioodi jooksul. Selle maja märkimisväärseim osa on hoopis maja asukad ehk 6-varbalised kassid. Nüüdseks on sinna tekkinud ka hulk nn tavalisi kasse, ent ka üks 7-varbaline kass. Kasside jaoks on loodud aia nurka isegi eraldi surnuaed, kuhu on märgitud iga lahkunud kassi nimi, mis reeglina on pandud mõne kuulsuse järgi, ning daatumid. See maja kogu kompleksina on väga nunnu ja annab ülevaate hästi sellest, kuidas päriselt inimesed 20. sajandi algupoolel elasid.
Meie esialgne plaan oli snorgeldada Key Largos ehk esimesel saarekesel Miami poolt tulles pühapäeval, kuid aegamööda saime aru, et pühapäeva lõunaks on Key Largosse meil siiski keeruline jõuda. K helistas snorgelduskohta ja uuris, kas meil oleks võimalik snorgeldama minna homme hommikul, sel juhul oleksime ööbimise otsinud endale Key Largo kanti, ent K sai vastuseks, et esmaspäevaks lubab nii tugevat tuult, et merele minek jääb ära. Nii ei jäänud meil muud üle, kui keerata auto nina Miami poole ja otsida endale hotell viimaseks kolmeks ööks, nagu algselt plaanis oli.
Tagasiteel Miami poole peatusime veelkord kalade söötmiskohas, aga päike hakkas just sel hetkel loojuma ning vihma taaskord sadama, nii et kalu meil uuesti sööta ei õnnestunud. Samas asub ka veeäärne restoran, kuid vihmaga oli see inimtühi. Sõitsime veel Miami poole tagasi ning otsustasime õhtustada ühes kohalikus väikesadama baaris. Kohalikud vaatasid seal ameerika jalgpalli ning elasid sellele mõnusasti ja emotsionaalselt kaasa. See oli väike kohake sadamakail, kus ühed istekohad olid baarileti ääres ning teised nelajste laudadega katuseserva all otse mere ääres. Kuigi väljas oli juba pime, ent hetkel ei sadanud, oli koht väga romantiline, seda enam, et külastajad olid kohalikud või kohalikud läbisõitjad, mitte turistid. Nautisime suuri portse imemaitsvaid ribisid ja krabisõrgu, taustal pimedusse sähvatamas äikesenooled. Absoluutselt vinge elamus!
Meil oli kaasas vennalt saadud data sim-kaart, mille panime sülearvutisse, ent mille Internetti ei õnnestunud meil kuidagi tööle saada. See sim soovib seadet egistreerida, kuid läpakas ei suuda kuidagi seda mobiilivõrgus teha ning mõte panna data sim minu telefoni jäi ka teepeal katki, sest meil puudus peenike nõelataoline ese,millega olemasolevat sim-kaarti minu telefonist kätte saada. Seega tuli meil leida koht, kus saame wifisse, et endale öömaja leida. Keerasime teepeal olevasse McDonaldsisse, ostsime oma kohvijoogid ära, istusime lauda ja avastasime, et wifi ei tööta. Mõttetu peatus. Sõitsime veidi edasi Starbucksi, millest diagonaalis üle tee ristmikul asus mingi rocki baar, kus esitas keegi väga vingelt tuntumate rock bändide covereid.
Olime otsustanud, et võtame endale viimaseks kolmeks ööks korralikuma hotelli. Kui hotellis on mingi jama, siis ühe öö kannatad veel ära, aga kolme ööd kannatada on keeruline. Miami Beachil, nagu ka mujal Miamis, on hotelli hinnad aga üpriski soolased. Reisi käigus on meile selgeks saanud, et hotellituba alla 100$ öö on suhteliselt nigel, hinnavahemikus 100-150$ öö on üpris keskpärane ja üle 150$ öö on hea. Nendele hindadele muidugi lisanduvad veel kõikvõimalikud maksud, mis kergitavad öö hinda toa kohta veel mõnekümne dollari jagu.
Lõpuks leidsin Hiltoni kodulehelt Miami Beachis asuva hotelli, mis oli üpris mõistliku hinnaga, kuid kuskilt netist me selle hotelli kohta ühtki arvustust elida ei suutnud. See ei ole tavapärane ja teeb pigem tiba ettevaatlikuks, kuigi Hilton brändina on vägagi usaldusväärne ja puusse on sellega üpris keeruline reeglina panna. Ainult korra Saksamaal oleme sattunud väga vanasse ja väsinud Hiltonisse, mis jättis soovida. Hiltoni kodulehel oli hotell olemas, aga millegipärast broneerida seda ei saanud. Niisiis otsustasime hotelli üle helistada, et teha kindlaks millal on 1935. aastal ehitatud maja viimati renoeeritud ja miks sellel ühtki arvustust pole. Peale mitmendat kõnet õnnestus meil kätte saada hotelli vastuvõtt. Kui esitasin neile küsimuse millal hotell on viimati renoveeritud, olid nad veidi segaduses, aga saanud lõpuks küsimusest aru, vastasid, et nad avasid hotelli alles reedel. See tähendab 3 päeva tagasi. Tegemist on uhiuue hotelliga ja seepärast puudusid hotellil ka veel kõik arvustused, nii et otsimootoritesse hotell ka välja ei jooksnud, sest olin valinud arvustuste näitamiseks teatud taseme.
Jõudsime hotelli kohale, andsime autovõtmed tasuliseks parkimiseks parkija kätte ära ning asusime end hotelli sisse kirjutama. Kuna broneerisime kolm ööd ja kaks tuba, küündis krediitkaardilt broneeritav summa kokku koos tagatisrahaga neljakohaliseks ja seega ületas summa igasugused päevalimiidid. Lisaks oli vastuvõtu lauas tööl olev noormees ilmselt alles kolmandat päeva oma uuel tööpostil ja me sattusime olema üpris keeruline juhus. Hotelli fuajees olid alles avamisest jäänud õhupallid ning kerge värvilõhn. Kõik oli alles väga uus.
Ilsmelgelt olime me oma hotellitubade esimesed külastajad ning märkasime mõningaid ehitusest jäänud detaile, mille kohta M vastuvõttu ka teada andis. Istusime K ja S toas, kui vastuvõtust tuli noormees üles detaile täpsustama. Avasin nende toa ukse ning tumedanahaline noormees küsis viisakalt, et mu isa oli käinud vastuvõtus ja mingeid muresid maininud. Parandasin teda, et tegemist on mu abikaasaga, kuid naerda saime selle üle omas seltskonnas veel tükk aega. Huvitav, kui vanaks nad meid peavad või milliseks koosluseks: isa kahe tütre ja tütre boyfriendiga, aga magavad kõik ühes laias voods paarikesi? Eks Ameerikas on kõike nähtud ja tegelikult meil ongi ju perereis: S on M lähisugulane. Igal juhul on hotellitoad küll väiksed, aga uued ja korralikud. Loodan, et tegime õige valiku.
Olin Foursquarest välja vaadanud hommikusöögikohaks, kus kohalikud käivad ja kiidavad, Camille's Restauranti. See asub peamiste tänavate lähedal, ent eemalt vaadates ei oskaks turistina sinna küll niisama sattuda. Seal pakutakse ehedat ameerika kööki. Kui minu hommikusöögiks tellitud pekaanipähklite, röstitud kookose ja papaiaga pannkoogid lauda jõudsid, mõistsin kohe, et ka parima tahtmise juures ei jaksa ma seda portsu ära süüa. Teenindaja märkas seda ning vabandas õlgu kehitades: "American portions". Palusin karpi, et enamuse hommikusöögist kaasa pakkida.
Key West on huvitav koht selles mõttes, et seal asub nii Ameerika kõige lõunapoolsem punkt, kust läheb ka kaabel 90 miili eemal asuvasse Kuubasse mille kaudu tehti juba enam kui 100 aastat tagasi kaugekõne Kuubale, millele ka kuubakad peale pikemat vaikust vastasid, et nad ei saa midagi aru. Key Westist saab alguse ka Ameerika maanteede võrgustik ehk seal asub 1. maantee 0-miil.
Juba reisile tulles mainis S võimalusel kalale mineku soovi. Kuna meil oli päev vaba ja ilm ilus ning alates kella kolmest pärastlõunal lubas vihma, siis mõtlesime, ehk õnnestub meil teha väike pärastlõunane paadiretk. Leidsime peatänavalt ühe kioski, kus meremehe vormis mees turistidele retki pakkus, olles ise täiesti maani täis, kuid jäädes üllataval kombel siiski adekvaatseks. Vahepeal vaatasin, et ta kukub laua alla, ent hetk hiljem oli ta juba püsti, käes laua alt leitud uus kaust. Key West, olles tolerantsuse pealinn, kus pole midagi imestada, kohtab selliseid seiku igapäevaselt.
Meil oleks olnud võimalus rentida ise paat, aga siis oleksime saanud vaid lõbusõitu teha. Kalale minekuks oleksime saanud privaatreisi võta, ent selle hind oli meie jaoks liiga soolane, nn party-boat ehk suurem paat, kus tehakse korraga lõbusõitu ja pakutakse kalastusvõimalust mitmekümnele inimesele, mis on üpris taskukohane, täna pärastlõunal enam ei väljunud tekkinud tugeva tuule tõttu. Niisiis jäi meie kalastusretke mõte sinnapaika ja seadsime hoopis oma sammud valge liivaga palmipuudega ääristatud randa, et püüda kinni veel viimased pilvede vahelt paistvad päikesekiired enne vihma. Enne liivasesse Smathersi randa jõudmist keerasime korraks läbi Higgsi rannast, mis on küll liivase kaldaga, aga ujuma ei kutsu ja päevitama suurt ka mitte. Seal asub ka Aidsi surnute mälestuse monument ning kunagises pagulas-orjakriisis hukka saanud aafriklaste mälestusmärk. Ameeriklased on kõikide asjadega üpris täpsed, ka poed ja restoranid suletakse veidi enne ametlikku aega, nii et täpselt kell kolm tulid maapinnale ka esimesed vihmapiisad.
Enne kui Key Westist lahkuda saime, otsustasime külastada ka Hemingway majamuuseumi. See on pisike punase telliskivi aiaga ümbritsetud kahekordne maja, kus Hemingway on kirjutanud enamuse oma raamatutest 9-aastase perioodi jooksul. Selle maja märkimisväärseim osa on hoopis maja asukad ehk 6-varbalised kassid. Nüüdseks on sinna tekkinud ka hulk nn tavalisi kasse, ent ka üks 7-varbaline kass. Kasside jaoks on loodud aia nurka isegi eraldi surnuaed, kuhu on märgitud iga lahkunud kassi nimi, mis reeglina on pandud mõne kuulsuse järgi, ning daatumid. See maja kogu kompleksina on väga nunnu ja annab ülevaate hästi sellest, kuidas päriselt inimesed 20. sajandi algupoolel elasid.
Meie esialgne plaan oli snorgeldada Key Largos ehk esimesel saarekesel Miami poolt tulles pühapäeval, kuid aegamööda saime aru, et pühapäeva lõunaks on Key Largosse meil siiski keeruline jõuda. K helistas snorgelduskohta ja uuris, kas meil oleks võimalik snorgeldama minna homme hommikul, sel juhul oleksime ööbimise otsinud endale Key Largo kanti, ent K sai vastuseks, et esmaspäevaks lubab nii tugevat tuult, et merele minek jääb ära. Nii ei jäänud meil muud üle, kui keerata auto nina Miami poole ja otsida endale hotell viimaseks kolmeks ööks, nagu algselt plaanis oli.
Tagasiteel Miami poole peatusime veelkord kalade söötmiskohas, aga päike hakkas just sel hetkel loojuma ning vihma taaskord sadama, nii et kalu meil uuesti sööta ei õnnestunud. Samas asub ka veeäärne restoran, kuid vihmaga oli see inimtühi. Sõitsime veel Miami poole tagasi ning otsustasime õhtustada ühes kohalikus väikesadama baaris. Kohalikud vaatasid seal ameerika jalgpalli ning elasid sellele mõnusasti ja emotsionaalselt kaasa. See oli väike kohake sadamakail, kus ühed istekohad olid baarileti ääres ning teised nelajste laudadega katuseserva all otse mere ääres. Kuigi väljas oli juba pime, ent hetkel ei sadanud, oli koht väga romantiline, seda enam, et külastajad olid kohalikud või kohalikud läbisõitjad, mitte turistid. Nautisime suuri portse imemaitsvaid ribisid ja krabisõrgu, taustal pimedusse sähvatamas äikesenooled. Absoluutselt vinge elamus!
Meil oli kaasas vennalt saadud data sim-kaart, mille panime sülearvutisse, ent mille Internetti ei õnnestunud meil kuidagi tööle saada. See sim soovib seadet egistreerida, kuid läpakas ei suuda kuidagi seda mobiilivõrgus teha ning mõte panna data sim minu telefoni jäi ka teepeal katki, sest meil puudus peenike nõelataoline ese,millega olemasolevat sim-kaarti minu telefonist kätte saada. Seega tuli meil leida koht, kus saame wifisse, et endale öömaja leida. Keerasime teepeal olevasse McDonaldsisse, ostsime oma kohvijoogid ära, istusime lauda ja avastasime, et wifi ei tööta. Mõttetu peatus. Sõitsime veidi edasi Starbucksi, millest diagonaalis üle tee ristmikul asus mingi rocki baar, kus esitas keegi väga vingelt tuntumate rock bändide covereid.
Olime otsustanud, et võtame endale viimaseks kolmeks ööks korralikuma hotelli. Kui hotellis on mingi jama, siis ühe öö kannatad veel ära, aga kolme ööd kannatada on keeruline. Miami Beachil, nagu ka mujal Miamis, on hotelli hinnad aga üpriski soolased. Reisi käigus on meile selgeks saanud, et hotellituba alla 100$ öö on suhteliselt nigel, hinnavahemikus 100-150$ öö on üpris keskpärane ja üle 150$ öö on hea. Nendele hindadele muidugi lisanduvad veel kõikvõimalikud maksud, mis kergitavad öö hinda toa kohta veel mõnekümne dollari jagu.
Lõpuks leidsin Hiltoni kodulehelt Miami Beachis asuva hotelli, mis oli üpris mõistliku hinnaga, kuid kuskilt netist me selle hotelli kohta ühtki arvustust elida ei suutnud. See ei ole tavapärane ja teeb pigem tiba ettevaatlikuks, kuigi Hilton brändina on vägagi usaldusväärne ja puusse on sellega üpris keeruline reeglina panna. Ainult korra Saksamaal oleme sattunud väga vanasse ja väsinud Hiltonisse, mis jättis soovida. Hiltoni kodulehel oli hotell olemas, aga millegipärast broneerida seda ei saanud. Niisiis otsustasime hotelli üle helistada, et teha kindlaks millal on 1935. aastal ehitatud maja viimati renoeeritud ja miks sellel ühtki arvustust pole. Peale mitmendat kõnet õnnestus meil kätte saada hotelli vastuvõtt. Kui esitasin neile küsimuse millal hotell on viimati renoveeritud, olid nad veidi segaduses, aga saanud lõpuks küsimusest aru, vastasid, et nad avasid hotelli alles reedel. See tähendab 3 päeva tagasi. Tegemist on uhiuue hotelliga ja seepärast puudusid hotellil ka veel kõik arvustused, nii et otsimootoritesse hotell ka välja ei jooksnud, sest olin valinud arvustuste näitamiseks teatud taseme.
Jõudsime hotelli kohale, andsime autovõtmed tasuliseks parkimiseks parkija kätte ära ning asusime end hotelli sisse kirjutama. Kuna broneerisime kolm ööd ja kaks tuba, küündis krediitkaardilt broneeritav summa kokku koos tagatisrahaga neljakohaliseks ja seega ületas summa igasugused päevalimiidid. Lisaks oli vastuvõtu lauas tööl olev noormees ilmselt alles kolmandat päeva oma uuel tööpostil ja me sattusime olema üpris keeruline juhus. Hotelli fuajees olid alles avamisest jäänud õhupallid ning kerge värvilõhn. Kõik oli alles väga uus.
Ilsmelgelt olime me oma hotellitubade esimesed külastajad ning märkasime mõningaid ehitusest jäänud detaile, mille kohta M vastuvõttu ka teada andis. Istusime K ja S toas, kui vastuvõtust tuli noormees üles detaile täpsustama. Avasin nende toa ukse ning tumedanahaline noormees küsis viisakalt, et mu isa oli käinud vastuvõtus ja mingeid muresid maininud. Parandasin teda, et tegemist on mu abikaasaga, kuid naerda saime selle üle omas seltskonnas veel tükk aega. Huvitav, kui vanaks nad meid peavad või milliseks koosluseks: isa kahe tütre ja tütre boyfriendiga, aga magavad kõik ühes laias voods paarikesi? Eks Ameerikas on kõike nähtud ja tegelikult meil ongi ju perereis: S on M lähisugulane. Igal juhul on hotellitoad küll väiksed, aga uued ja korralikud. Loodan, et tegime õige valiku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar