Otsisin netist välja mõned hommikusöögikoha soovitused. Ilm oli pilves, kuid soe ja otsustasime auto jätta hotelli ning Miami Beachil ringi jalutada. See on enamjaolt Art Deco stiilis ehitatud majadega linnaosa, kus ilmselt suurem enamus käib puhkamas, päikest nautimas ja pidu panemas. Nii koosneb suur osa Miami Beachist hotellidest ja söögikohtadest.
Front Porch Cafe, mis asus meie hotellist 15 bloki kaugusel, oli palju kiidetud hommikusöögikoht otse rannaäärse tänava kõrval. Kuna meie hommikusöök jäi pigem hilisemasse aega, ei pidanud me niivõrd istekohtade pärast ootama, ent kohvik oli rahvast puupüsti täis - nii hilised hommikusööginautlejad kui varajased lõunatajad saabusid kohvikusse järjepanu. Olime napilt oma söögid ära tellinud, kui märkasime, et väljas kisub taas vihmaks. Palusime end koheselt terrassi laualt siseruumidesse liigutada. Meil vedas, sest hetk hiljem tuli taevast alla valge vesi ning siseruumide lauad olid kõik koheselt hõivatud. Mul on endiselt veidi raske mõista kuidas ameeriklased suudavad nii suuri portse süüa, eriti hommikuti. Samas tuleb tõdeda, et toidu kvaliteet ja maitse on suurepärased.
Hoolimata endiselt tibavast vihmast võtsime ette jalutuskäigu Miami Beachi randa. Päikesenautlejaid sealt ei leidnud, ujujaid ka mitte, vaid uneleva vetelpäästja oma putkas. Jalutades mööda rannaäärset promenaadi, sattusime mitmete hotellide renoveerimis- ja ehitustöödele. Tundub, et Miami Beachil on turismi kõrghooeg hetkeks möödas ning kõigil on kibe tööhetk, et järgmiseks hooajaks valmistuda. Väidetavalt on sügis-talvine hooaeg Tänupüha ajal, seejärel väike paus ning taas jõulude ja aastavahetuse paiku. Meil õnnestus oma reis planeerida täpselt sinna vahepeale, mis tähendas, et ka tänavatel oli inimesi vähem ning meil lahedam liikuda.
Kuskil Miami Beachil peaksid olema ka nn tänava-jõusaalid, kus musklimehed pidavat pidevalt trenni tegema ja lootma, et keegi neid märkab ning kuhugi filmi värvata üritab. Et ilm oli vihmane, ei viitsinud me väga pikalt mööda rannariba uidata musklimeeste otsimiseks, ka on kaheldav, et nad vihmaga värskes õhus trenni teha viitsivad, seega otsustasime tagasi jalutada pigem hotelli poole. Küll aga leidub Miami Beachi rannas terve hulk tervisejooksjaid, reeglina paarikesti, iga ilmaga.
Pärastlõunaseks ajaks olime planeerinud vaadata ringi veidi Miami erinäolistes linnaosades, mis meil veel nägemata oli, et Miamist paremini pilti ette saada. Auto oli meil nagunii olemas ja seetõttu saime lihtsalt liikuma. Ausalt öeldes olen ma siiralt õnnelik, et otsustasime auto endale jätta kuni reisi lõpuni - sellist paduvihma perioodi ei osanud me kuidagi ette kujutada, ka kohalikele oli nii suur ja pidev vihm veidi ebatavaline. Lonely Planet väidab ka seda, et detsember on Miamis kuu, kus esineb kõige vähem sademeid. Kui hotelli uksest välja astusime, sadas sellist padukat, et vihmavarjudegagi olime koheselt märjad ning varjudeta oleksime olnud läbimärjad sekundiga aluspesuni.
Küsisime hotelli vastuvõtust laenuks neli vhmavarju ning otsustasime võtta suuna autoga kuubakate linaossa Little Havana, mida peetakse ohtlikuks turistile öisel ajal, ent mitte päevasel. Väljas sadas tugevat vihma ja nii ei õnnestunud meil kordagi autost väljuda, et linnaosa tänavatel ringi jalutada ning kogu meie mulje on pärit autoaknast. Kohalikud kuubalased ja muud latiinod olid kogunenud vihma eest varju mõne madalama poe katuse alla, et oodata, mil vihm vähemaks jääb. Majad on seal enamjaolt madalad, pigem kollakates toonides ning meenutavad arhitektuuri ja ülesehituse osas Mehhikot.
Kuna ilm meie esialgseid plaane ei soosinud, saime ajakavva võtta ühe koha vaatamise asemel mitmest erinevast regioonist läbi sõitmise ning seetõttu võimaluse näha läbi auto akna veidi ehk enamgi kui muidu oleksime saanud. Keerasime auto nina Coral Gabelsi poole, kus peaks elama Miami keskklass ning asuma suur välibasseinide kompleks Venetian Pool, mis peaks olema omaette vaatamisväärsus. Venetian Pooli leidsime üles lihtsalt, kuid selleni jalutades selgus, et kompleks on talveks suletud ja nii jäi uhke basseinikomleks meie jaoks lukustatud aia taha.
Sattusime Coral Gabelsisse just ajal, mil koolilastel lõppes koolipäev. Nägime, kuidas koolimaja lähistel peatus suur hulk kollaseid koolibusse ning teeperved ja muruplatsid olid kaetud sadade koolivormis õpilastega, kes ootasid oma koolibusse või järgi tulevaid uhkete autodega vanemaid. Kogu see kant kubiseb ilusatest meie mõistes villa-stiilis majadest ja hooldatud kruntidest, nagu klassikalises Ameerika telesarjas.
Meie teele tagasi Miami Beachi jäi Vizcaya muuseum ja park. Sisuliselt asub keset kaasaegset linna koht, milleni viib tee läbi paksu metsa, kujutades endast visuaalselt sajandite vanust itaalia villat, mis on ehitatud umbes sada aastat tagasi, sooviga luua niivõrd identne mulje vanast majast kui võimalik. Jalutasime vihmast tilkuvatel metsaradadel kuni piletikassani. Kuna K oli oma rahakoti koos ISIC-kaardiga unustanud hotelli ning vihm oli järgi jäänud, otsustasime siiski villakompleksi mitte siseneda ning lootsime jõuda hoopis randa ujuma. Paraku hakkas peagi aga uuesti vihma sadama ja õhtu lõpuks me tegelikult randa ujuma sel päeval ei jõudnudki.
Lonely Planet soovitab väikest jalutuskäiku kindlal marsruudil teha Miami Beachi Art Deco regioonis. Oleme reeglina M-ga alati need jalutuskäigud läbi teinud ning need on osutunud pigem huvitavateks ja teistlaadi avastusteks. Seekord aga tibutas endiselt vahelduva eduga vihma, nii et jalutuskäik ei tundunud kuigi hea idee, küll aga otsustasime sama marsruudi läbi sõita autoga. Valgusfoori taga peatudes sattusime kentsakale vaatepildile: tänava ääres toetus ühe jalaga vastu seina lõhkiste ülimadala värvliga teksadega musklis palja ülakehaga, millele visatud nahkvest, sale ja pikk blondide rastapatsidega kauboikaabuga tumedanahaline meesterahvas. Talle väga lähedal seisis teine, heledanahaline kiilakas, tätoveeritud kulmudega mees, kellel oli ilmselge kavatsus esimest meesterahvast suudelda. Tundus, et nad olid just tutvunud ning blondide rastapatsidega mees polnud nii intiimsest suhtlusest kuidagi huvitatud ja püüdis sellest kõrvale põigelda kuniks meie jaoks fooritule vahetudes läks neist igaüks oma teed. Selline ongi Miami Beachi hingamine.
Panime auto hotelli ära ning otsustasime õhtuks süüa sushit, mida me USAs veel proovinud polnud. Internet soovitas paari konkreetset suhsikohta, kuid ükski neist ei asunud meile kuigi lähedal, nii et saime pimedas Miami Beachis jalutada umbes 40 minutit, enne kui soovitud sushi kohani jõudsime. Ameerikas, eriti Miamis, on meie jaoks veider, kui tihti ja palju seal viluritega ringi sõitvaid politsei autosid kohtab. Ka meie teekonnal sushi kohta tegid politseinikud tänavapingil istuva naisega pikemalt asja, autol vilkurid töötamas.
Sushi koht oli hubane ning sushi paistis väga värske. Erinevalt tavapärastest ameerikalikest portsudest ei olnud siinses restoranis portsud suuremad kui muidu, vaid üpris sellised, millega oleme kodus harjunud. Kui olime tellimuse ära andnud meid teenindama saadetud ida-eurooplase välimusega neiule, kelle inglise keel oli meile äärmiselt arusaadav ning kes ka meie aktsenti lihtsasti mõistis, hakkas tööle tuletõrjealarm. Me olime esimesel korrusel, otse tänava ääres, nii et ohu korral oleks meil restoranist olnud lihtne välja pääseda. Vaatasime ringi ja jälgisime olukorda - mitte keegi ei evakueerunud, ükski töötaja mitte mingit infot ei andnud ning kõik lihtsalt seisid ja ootasid. Paar minutit hiljem jõudis restorani ette vilkurite ja sireeniga täisvarustuses tuletõrjeauto, kes alarmi kinni sai panna. Meie õhtusöögi vältel läks tuletõrjealarm veel kahel korral tööle. Personal jätkas oma tööd häirimatult.
Hommikul olime läbi jalutanud Oceans Drive äärsetest kokteilibaaridest ning näinud seal inimesi istumas ülisuurte kokteiliklaaside taga. Ka Kaks Kanget Ameerikas olid mõnuga nautinud neid samu liitri suuruseid kokteile. Nii oli meil soov see ka ise ära proovida, seda enam, et kaks pidi olema ühe hinnaga. Mõeldud, tehtud.
Jalutasime läbi Ocean Drive baaride ning ühes kutsus hostess meid nende juurde maha istuma. Tellisime joogid ära ja kui wifi sain telefonile, leidsin netist hoiatuse, kus lubatud kaks ühe hinnaga kokteil ei pruugi kehtida. Mis seal ikka, olime tellimuse juba ära teinud. Saimegi iga üks ühe ülisuure kokteili. Kõrvallauast tõusis püsti meesterahvas, kes oli sellise kokteiliga just lõpetanud. K irvitas, et vaadake, mida sellised kokteilid inimestele teevad. Natuke aega hiljem olime ise sama lõbusas tujus. Maksime hiigelsuure arve ning lasime igaühele teise liitsrise kokteili tasuta kaasa pakkida. Õigem oleks olnud seltskonna peale tellida üks suur kokteil, kus nagunii mitu kõrt sisse torgatud oli, ning selle lõppemisel teine tasuta juurde võtta - oleks kõigile täiesti piisanud. Tagantjärele tarkus on muidugi alati tore asi ja edaspidiseks tasub kõrvataha panna.
Õues oli soe õhtu, vihma ei sadanud ning meie hotelli oli baarist jalutada oma paarkümmend minutit. K ja S otsustasid takso võtta, meie M-ga jalutada. Linnatänavad olid täis pidutsevaid joogiseid inimesi, inimesed nautisid sumedat sooja talveõhtut välirestoranides. Mõnda aega hiljem olime kenasti hotelli kohale jõudnud ning pistsime puutumata suured kokteilid külmikusse. Järgmine päev kallasime selle magusa kleepuva vedeliku kraanikausist alla. Ma ei mäleta millal mul viimati selline õhtu oli. Naermisest andsid kõhulihased veel järgmisel päevalgi tunda ja mul oli siiras hea meel, et kastiga ostetud veest olime mõned pudelid ka hotellituppa kaasa võtnud. Reisi peal sarnane pidu ja emotsioon tuleb meelde viie aasta tagusest Austraalia reisist.
Front Porch Cafe, mis asus meie hotellist 15 bloki kaugusel, oli palju kiidetud hommikusöögikoht otse rannaäärse tänava kõrval. Kuna meie hommikusöök jäi pigem hilisemasse aega, ei pidanud me niivõrd istekohtade pärast ootama, ent kohvik oli rahvast puupüsti täis - nii hilised hommikusööginautlejad kui varajased lõunatajad saabusid kohvikusse järjepanu. Olime napilt oma söögid ära tellinud, kui märkasime, et väljas kisub taas vihmaks. Palusime end koheselt terrassi laualt siseruumidesse liigutada. Meil vedas, sest hetk hiljem tuli taevast alla valge vesi ning siseruumide lauad olid kõik koheselt hõivatud. Mul on endiselt veidi raske mõista kuidas ameeriklased suudavad nii suuri portse süüa, eriti hommikuti. Samas tuleb tõdeda, et toidu kvaliteet ja maitse on suurepärased.
Hoolimata endiselt tibavast vihmast võtsime ette jalutuskäigu Miami Beachi randa. Päikesenautlejaid sealt ei leidnud, ujujaid ka mitte, vaid uneleva vetelpäästja oma putkas. Jalutades mööda rannaäärset promenaadi, sattusime mitmete hotellide renoveerimis- ja ehitustöödele. Tundub, et Miami Beachil on turismi kõrghooeg hetkeks möödas ning kõigil on kibe tööhetk, et järgmiseks hooajaks valmistuda. Väidetavalt on sügis-talvine hooaeg Tänupüha ajal, seejärel väike paus ning taas jõulude ja aastavahetuse paiku. Meil õnnestus oma reis planeerida täpselt sinna vahepeale, mis tähendas, et ka tänavatel oli inimesi vähem ning meil lahedam liikuda.
Kuskil Miami Beachil peaksid olema ka nn tänava-jõusaalid, kus musklimehed pidavat pidevalt trenni tegema ja lootma, et keegi neid märkab ning kuhugi filmi värvata üritab. Et ilm oli vihmane, ei viitsinud me väga pikalt mööda rannariba uidata musklimeeste otsimiseks, ka on kaheldav, et nad vihmaga värskes õhus trenni teha viitsivad, seega otsustasime tagasi jalutada pigem hotelli poole. Küll aga leidub Miami Beachi rannas terve hulk tervisejooksjaid, reeglina paarikesti, iga ilmaga.
Pärastlõunaseks ajaks olime planeerinud vaadata ringi veidi Miami erinäolistes linnaosades, mis meil veel nägemata oli, et Miamist paremini pilti ette saada. Auto oli meil nagunii olemas ja seetõttu saime lihtsalt liikuma. Ausalt öeldes olen ma siiralt õnnelik, et otsustasime auto endale jätta kuni reisi lõpuni - sellist paduvihma perioodi ei osanud me kuidagi ette kujutada, ka kohalikele oli nii suur ja pidev vihm veidi ebatavaline. Lonely Planet väidab ka seda, et detsember on Miamis kuu, kus esineb kõige vähem sademeid. Kui hotelli uksest välja astusime, sadas sellist padukat, et vihmavarjudegagi olime koheselt märjad ning varjudeta oleksime olnud läbimärjad sekundiga aluspesuni.
Küsisime hotelli vastuvõtust laenuks neli vhmavarju ning otsustasime võtta suuna autoga kuubakate linaossa Little Havana, mida peetakse ohtlikuks turistile öisel ajal, ent mitte päevasel. Väljas sadas tugevat vihma ja nii ei õnnestunud meil kordagi autost väljuda, et linnaosa tänavatel ringi jalutada ning kogu meie mulje on pärit autoaknast. Kohalikud kuubalased ja muud latiinod olid kogunenud vihma eest varju mõne madalama poe katuse alla, et oodata, mil vihm vähemaks jääb. Majad on seal enamjaolt madalad, pigem kollakates toonides ning meenutavad arhitektuuri ja ülesehituse osas Mehhikot.
Kuna ilm meie esialgseid plaane ei soosinud, saime ajakavva võtta ühe koha vaatamise asemel mitmest erinevast regioonist läbi sõitmise ning seetõttu võimaluse näha läbi auto akna veidi ehk enamgi kui muidu oleksime saanud. Keerasime auto nina Coral Gabelsi poole, kus peaks elama Miami keskklass ning asuma suur välibasseinide kompleks Venetian Pool, mis peaks olema omaette vaatamisväärsus. Venetian Pooli leidsime üles lihtsalt, kuid selleni jalutades selgus, et kompleks on talveks suletud ja nii jäi uhke basseinikomleks meie jaoks lukustatud aia taha.
Sattusime Coral Gabelsisse just ajal, mil koolilastel lõppes koolipäev. Nägime, kuidas koolimaja lähistel peatus suur hulk kollaseid koolibusse ning teeperved ja muruplatsid olid kaetud sadade koolivormis õpilastega, kes ootasid oma koolibusse või järgi tulevaid uhkete autodega vanemaid. Kogu see kant kubiseb ilusatest meie mõistes villa-stiilis majadest ja hooldatud kruntidest, nagu klassikalises Ameerika telesarjas.
Meie teele tagasi Miami Beachi jäi Vizcaya muuseum ja park. Sisuliselt asub keset kaasaegset linna koht, milleni viib tee läbi paksu metsa, kujutades endast visuaalselt sajandite vanust itaalia villat, mis on ehitatud umbes sada aastat tagasi, sooviga luua niivõrd identne mulje vanast majast kui võimalik. Jalutasime vihmast tilkuvatel metsaradadel kuni piletikassani. Kuna K oli oma rahakoti koos ISIC-kaardiga unustanud hotelli ning vihm oli järgi jäänud, otsustasime siiski villakompleksi mitte siseneda ning lootsime jõuda hoopis randa ujuma. Paraku hakkas peagi aga uuesti vihma sadama ja õhtu lõpuks me tegelikult randa ujuma sel päeval ei jõudnudki.
Lonely Planet soovitab väikest jalutuskäiku kindlal marsruudil teha Miami Beachi Art Deco regioonis. Oleme reeglina M-ga alati need jalutuskäigud läbi teinud ning need on osutunud pigem huvitavateks ja teistlaadi avastusteks. Seekord aga tibutas endiselt vahelduva eduga vihma, nii et jalutuskäik ei tundunud kuigi hea idee, küll aga otsustasime sama marsruudi läbi sõita autoga. Valgusfoori taga peatudes sattusime kentsakale vaatepildile: tänava ääres toetus ühe jalaga vastu seina lõhkiste ülimadala värvliga teksadega musklis palja ülakehaga, millele visatud nahkvest, sale ja pikk blondide rastapatsidega kauboikaabuga tumedanahaline meesterahvas. Talle väga lähedal seisis teine, heledanahaline kiilakas, tätoveeritud kulmudega mees, kellel oli ilmselge kavatsus esimest meesterahvast suudelda. Tundus, et nad olid just tutvunud ning blondide rastapatsidega mees polnud nii intiimsest suhtlusest kuidagi huvitatud ja püüdis sellest kõrvale põigelda kuniks meie jaoks fooritule vahetudes läks neist igaüks oma teed. Selline ongi Miami Beachi hingamine.
Panime auto hotelli ära ning otsustasime õhtuks süüa sushit, mida me USAs veel proovinud polnud. Internet soovitas paari konkreetset suhsikohta, kuid ükski neist ei asunud meile kuigi lähedal, nii et saime pimedas Miami Beachis jalutada umbes 40 minutit, enne kui soovitud sushi kohani jõudsime. Ameerikas, eriti Miamis, on meie jaoks veider, kui tihti ja palju seal viluritega ringi sõitvaid politsei autosid kohtab. Ka meie teekonnal sushi kohta tegid politseinikud tänavapingil istuva naisega pikemalt asja, autol vilkurid töötamas.
Sushi koht oli hubane ning sushi paistis väga värske. Erinevalt tavapärastest ameerikalikest portsudest ei olnud siinses restoranis portsud suuremad kui muidu, vaid üpris sellised, millega oleme kodus harjunud. Kui olime tellimuse ära andnud meid teenindama saadetud ida-eurooplase välimusega neiule, kelle inglise keel oli meile äärmiselt arusaadav ning kes ka meie aktsenti lihtsasti mõistis, hakkas tööle tuletõrjealarm. Me olime esimesel korrusel, otse tänava ääres, nii et ohu korral oleks meil restoranist olnud lihtne välja pääseda. Vaatasime ringi ja jälgisime olukorda - mitte keegi ei evakueerunud, ükski töötaja mitte mingit infot ei andnud ning kõik lihtsalt seisid ja ootasid. Paar minutit hiljem jõudis restorani ette vilkurite ja sireeniga täisvarustuses tuletõrjeauto, kes alarmi kinni sai panna. Meie õhtusöögi vältel läks tuletõrjealarm veel kahel korral tööle. Personal jätkas oma tööd häirimatult.
Hommikul olime läbi jalutanud Oceans Drive äärsetest kokteilibaaridest ning näinud seal inimesi istumas ülisuurte kokteiliklaaside taga. Ka Kaks Kanget Ameerikas olid mõnuga nautinud neid samu liitri suuruseid kokteile. Nii oli meil soov see ka ise ära proovida, seda enam, et kaks pidi olema ühe hinnaga. Mõeldud, tehtud.
Jalutasime läbi Ocean Drive baaride ning ühes kutsus hostess meid nende juurde maha istuma. Tellisime joogid ära ja kui wifi sain telefonile, leidsin netist hoiatuse, kus lubatud kaks ühe hinnaga kokteil ei pruugi kehtida. Mis seal ikka, olime tellimuse juba ära teinud. Saimegi iga üks ühe ülisuure kokteili. Kõrvallauast tõusis püsti meesterahvas, kes oli sellise kokteiliga just lõpetanud. K irvitas, et vaadake, mida sellised kokteilid inimestele teevad. Natuke aega hiljem olime ise sama lõbusas tujus. Maksime hiigelsuure arve ning lasime igaühele teise liitsrise kokteili tasuta kaasa pakkida. Õigem oleks olnud seltskonna peale tellida üks suur kokteil, kus nagunii mitu kõrt sisse torgatud oli, ning selle lõppemisel teine tasuta juurde võtta - oleks kõigile täiesti piisanud. Tagantjärele tarkus on muidugi alati tore asi ja edaspidiseks tasub kõrvataha panna.
Õues oli soe õhtu, vihma ei sadanud ning meie hotelli oli baarist jalutada oma paarkümmend minutit. K ja S otsustasid takso võtta, meie M-ga jalutada. Linnatänavad olid täis pidutsevaid joogiseid inimesi, inimesed nautisid sumedat sooja talveõhtut välirestoranides. Mõnda aega hiljem olime kenasti hotelli kohale jõudnud ning pistsime puutumata suured kokteilid külmikusse. Järgmine päev kallasime selle magusa kleepuva vedeliku kraanikausist alla. Ma ei mäleta millal mul viimati selline õhtu oli. Naermisest andsid kõhulihased veel järgmisel päevalgi tunda ja mul oli siiras hea meel, et kastiga ostetud veest olime mõned pudelid ka hotellituppa kaasa võtnud. Reisi peal sarnane pidu ja emotsioon tuleb meelde viie aasta tagusest Austraalia reisist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar