Juba hommiul ärgates oli ilm täiesti hall, mis ei tõotanud eesolevaks head. Vajasime tänaseks päevaplaaniks kiiresti plaan B-d. Hotelli fuajees olin märganud mitmeid brožüüre ümbruskaudsete tegevuste kohta ja krabasin neist huvoakkuvamad tuppa kaasa.
Meile üsna lähedal asus Ameerika üks vanemaid seni töötavaid majakaid, mille tipust pidi avanema ümbruskonnale kena vaade. Kuna väljas veel ei sadanud, keerasime auto nina majaka poole. Selleks hetkeks, kui me kohale jõudsime, ladistas vihma aga täiega, nii et majakasse ronimisel polnud sisuliselt mingit mõtet. Vajasime päevaks tegevusi, mis ei eeldanud õues olekut.
Iga asi on millekski hea ja nii jäid meie silmad pidama brožüüril, mis reklaamis autoga läbitavat safariparki, kus loomad on suures aedikus vabalt, ent inimesed ei tohi oma autodest väljuda. Samas brožüüris asus ka külastuse sooduskupong, nii et selle kasuks plaan B-na oli õige lihtne otsustada. Pealegi pidid loomad meeleldi ringi uitama ja paremini näha olema pigem vihmasema ilmaga, kui neil pole niivõrd palav. Täna oli selleks ideaalne ilm.
Olen varem korduvalt kuulnud Aafrikas asuvatest rahvusparkidest, mida läbitakse autoga ja kus loomad niisama ringi jooksevad, aga ise ühtki seni veel kogenud polnud. Päris kõik loomad Lion Country Safari pargis vabalt ringi siiski ei jookse, ent osa siiski ja autoga on neile võimalik minna kohati üpris lähedale, muidugi eeldusel, et auto aknad on kogu teekonna täiesti suletud ja keegi autost ei välju.
Meil õnnstus lähedalt näha nii erinevaid antiloope, ahve, sebrasid, kaamleid, lõvisid, ninasarvikuid, jaanalinde kui ka muid põnevaid loomi. Pisike ninsasarvikubeebi, kes oli alles selle aasta märtsis sündinud, uudistas autosid eemalt uudishimulikult. Kaelkirjakud, kes oma söögipausi lõpetasid, loivasid aeglaselt üle parki läbiva autotee. Lõvid magasid oma aedikus ega tundnud külastajate vastu mingit huvi, ent väravast kaasa antud audio CD järgi, mis meile giidiks oli, pidid lõvid magama lausa 20 tundi ööpäevast. Nii lähedalt näha nii metsikut loodust on ülimalt vinge kogemus, ent ma tahaksin uskuda, et Aafrikas oleks selline kogemus veel võimsam.
Kui auto safari on läbitud, saab jalgsi käia läbi veel väikse ja piiratud osa pargist, mis on eelkõige loodud laste lõbustamiseks. Seal saab ka kalasid toita ning lindudele, aga ka kaelkirjaktele sobivat sööta osta. K kilkas enne, kuidas ta sooviks teha pilti, papagoi õlal, ent ta polnud veendunud, kas see on seal võimalik. Märkasime eemalt papagoide aedikut, kuhu oli võimalik võrguga piiratud alasse ka ise sisse minna ja soovi korral papgoisid toita. Enne kui me papagoi toidule mõelda jõudsime, oli parve jagu papgoisid meil ümber, kes julgelt istusid kas õlale, käele või kippusid kergelt riideid nokitsema. Esimene reaktsioon oli veidi ootamatu, aga oma papagoi õlal pildid saime enam-vähem kõik lihtsa vaevaga kätte.
Jätsime pargi viimaseks atraktsiooniks enda jaoks kaelkirjakute toitmise. Samal ajal, kui kalekirjakute aediku juurde jõudsime, hakkas väljas taas vihma sadama, Sadu oli enne meeldivalt lakanud napilt enne Safari parki jõudmist. Ostsime kaelkirjakute toitmiseks peotäie lehtsalatit, mille vastu kaelkirjak isegi sellist huvi üles kätas, et oma mitmekümne sentimeetrise keele pikaks ajas ja püüdis iga hinna eest salatit kätte saada. Mul polnud aimugi, et kaelkirjaku keel on nii pikk. Kaelkirjakute toitmine oli kahtlemata tänase päeva tipphetk.
Veidi safaripargist eemal ranniku ääres asub Palm Beach, mis on siinse ranniku üks kõige rikkamaid linnu ning kogu Ameerika järjestuses rikkuselt 3. kohal. Palm Beachis pidi elama 24 billionäri ning piki ookeanit kulgevas elurajoonis on suur ja uhke villa villas kinni. Eamus maju muidugi varjuvad kõrgete hekkide taha, mistõttu võid enamikku toredust vaid auto aknast ette kujutada, sealt mööda sõites. Sellegipoolest nägi Palm Beach välja oma helesinise ookeaniveega nagu kallis helesinine unistus. See on pilt, mida oleme harjunud nägema Ameerika filmidest, ent siin on see päriselt olemas.
Märkamatult oli kätte jõudnud pärastlõuna. Meil oli kindel soov süüa burgerite asemel pigem ameerikapäraselt grillitud ribi või muud taolist lihatoodet. Meie jaoks oli aga selge ka see, et Palm Beachis süües on see väga kulukas lõbu. Kogu sealse elu standardist annab aimdust väha hästi Worth Avenue, mida palistavad meile mitmed tundmatud ülikallid moebrändide poed, kus rikkad ja ilusad ilmselt ostlemas käivad.
Tahtsime lõunapeatuse teha kuskil teepeal Fort Lauderdale lähistel asuvasse Sawgrass Mill kaubanduskeskusesse sõites. Nii keerasime kiirteelt korraks maha teeäärsesse kaubanduskesusesse, et sealt midagi hamba alla haarata, kuid see polnudki nii lihtne, nagu olime arvanud: keskuses endas olid üksnes burgeri ja pitsa koht ning keskuse kõrval väga kahtlase välimusega mereanni baar, mille juures seises vaid paar autot. Pidime söögivõimalust edasi otsima. Paraku ei ole Ameerika toidubrändid meile tuttavad ja seetõttu ei oska me sobilikku kohta ka kiiresti GPS-ist leida. Veel enam on meil veidi kõrini kaubanduskeskuste söögikohtadest. Tahaks vahelduseks pärs resorani.
Peale mõningaid otsinguid GPS-ga jõudsin selgusele. et lihtsam on mingi söögikoht GPS-lt ära valida ja kui koht vähegi adekvaatne, seal ka lõuna ära tarbida. Bayton Beach, kuhu lõpuks hilist lõunat saabusime tegema, sisaldas endas üpris paljusid söögikohti. Kui olime neist neli kõrvutiasetsevat ära vaadanud, l'ksime lõpuks siiski tagasi esimese juurde, kus kõhud täis vitsutasime ja ka endale netist lõpuks õhtuks hotelli Florida Citysse leidsime. Söögikohtades kehtib tavaliselt reegel, et maksad ühe korra joogi eest ning edasi võid tasuta äita. Ka on reeglina toiduportsud meie jaoks harjumatult suured.
Vihm ei tahtnud kuidagi lakata ja otsustasime õhtu pühendada ostlemisele. Fort Lauderdalest veidi eemal asub siinse ranniku üks suuremaid kinnistes ruumides asuvaid kaubanduskeskusi Sawgrass Mills Mall. See on suur vabrikupoodide kompleks, mille kõrval on veel suur tavapoodide kompleks. Uitasime ringi vabrikupoodides. Ühel hetkel hakati poode kinni panema ja suundusin tagasi kohta, kust shopingut alustasime, et kõik kokku saada. Tuleb välja, et sel kaubanduskeskusel pole otseteid ning kui oled õhte otsa välja jõudnud, tuleb teise otsa tagasi minna sisuliselt tuldud teed pidi. Lisaks on keskus paras labürint, nii et väikesed eksimisd on lihtsad tulema. Arvasin, et ostlemisest tänaseks aitab ning kõndisin kiirel tempol kaubanduskeskuse ühest otsast teise, et seal M-ga kohtuda. Minu tempokas kõnd võttis aega täpselt 16 minutit. See keskus on lihtsalt kohutavalt suur. Sellegipoolest pean aga mainima, et mulle meeldib Euroopas vabrikupoodide ostlemine oluliselt rohkem - see on meie jaoks kuidagi arusaadavam ja korrastatum.
Õhtu lõpuks olime plaaninud jõuda teispoole Miamit asuvasse Florida Citysse, et sealt homme jätkata teekonda Key Westi, mis on väidetavalt Ameerika Ühendriikide kõige lõunapoolsem punkt. Oleme mitmel korral enda sõidud suutnud juhuslikult ajastada õhtusele tipptunnile ja nii saime istuda mitmes ummikus ka eel kaubanduskeskusesse, ent hilisõhtusel ajal on tavaliselt maanteed tühjemad ja ummikuid pole. Nüüd oli tekkinud aga keset maanteed korralik ummik. Hetk hiljem märkasime mitmeid vilkuritega autosid ning kohe ka põhjust: tee perevel põles suure lahtise leegiga sõiduauto. See oli kõik just juhtunud. Ma polnud kunagi kusagil mujal peale filmide näinud seda, et auto võibki päriselt suure leegiga põleda. Loodetavasti keegi selles õnnetuses viga ei saanud.
Kui lõpuks veidi enne südaööd hotelli jõudsime, ja siinkohal oli abi taas kahest GPS-st paralleelselt, sest mõlemad saatsid meid 3 km vahega erinevatesse punktidesse, mõtlesime, et käime läbi ka lähedal asuvast Walmartist, et oma veevarusid täiendada. Siin müüakse vett eelkõige 0,5 l pudeltes ja kui on soov rohkem kui üks pudel osta, tuleks seda teha 24-32 pudeliste restidena. Õnneks on meil auto ning vett läheb htrasti, et sellise koguse äratarbimisel ei tohiks suuremat muret olla. Hoopis huvitavam on minu jaos fakt, et siin on väga mitmed väga suured toidupoed lahti 24h ja 7 päeva nädalas. Südaöö paiku oli ka suure toidupoe parkla autosid pilgeni täis ning inimesed tegid rahulikult oma nädala toiduostlemisi. Eestis ei tuleks selline asi kõneallagi.
Meile üsna lähedal asus Ameerika üks vanemaid seni töötavaid majakaid, mille tipust pidi avanema ümbruskonnale kena vaade. Kuna väljas veel ei sadanud, keerasime auto nina majaka poole. Selleks hetkeks, kui me kohale jõudsime, ladistas vihma aga täiega, nii et majakasse ronimisel polnud sisuliselt mingit mõtet. Vajasime päevaks tegevusi, mis ei eeldanud õues olekut.
Iga asi on millekski hea ja nii jäid meie silmad pidama brožüüril, mis reklaamis autoga läbitavat safariparki, kus loomad on suures aedikus vabalt, ent inimesed ei tohi oma autodest väljuda. Samas brožüüris asus ka külastuse sooduskupong, nii et selle kasuks plaan B-na oli õige lihtne otsustada. Pealegi pidid loomad meeleldi ringi uitama ja paremini näha olema pigem vihmasema ilmaga, kui neil pole niivõrd palav. Täna oli selleks ideaalne ilm.
Olen varem korduvalt kuulnud Aafrikas asuvatest rahvusparkidest, mida läbitakse autoga ja kus loomad niisama ringi jooksevad, aga ise ühtki seni veel kogenud polnud. Päris kõik loomad Lion Country Safari pargis vabalt ringi siiski ei jookse, ent osa siiski ja autoga on neile võimalik minna kohati üpris lähedale, muidugi eeldusel, et auto aknad on kogu teekonna täiesti suletud ja keegi autost ei välju.
Meil õnnstus lähedalt näha nii erinevaid antiloope, ahve, sebrasid, kaamleid, lõvisid, ninasarvikuid, jaanalinde kui ka muid põnevaid loomi. Pisike ninsasarvikubeebi, kes oli alles selle aasta märtsis sündinud, uudistas autosid eemalt uudishimulikult. Kaelkirjakud, kes oma söögipausi lõpetasid, loivasid aeglaselt üle parki läbiva autotee. Lõvid magasid oma aedikus ega tundnud külastajate vastu mingit huvi, ent väravast kaasa antud audio CD järgi, mis meile giidiks oli, pidid lõvid magama lausa 20 tundi ööpäevast. Nii lähedalt näha nii metsikut loodust on ülimalt vinge kogemus, ent ma tahaksin uskuda, et Aafrikas oleks selline kogemus veel võimsam.
Kui auto safari on läbitud, saab jalgsi käia läbi veel väikse ja piiratud osa pargist, mis on eelkõige loodud laste lõbustamiseks. Seal saab ka kalasid toita ning lindudele, aga ka kaelkirjaktele sobivat sööta osta. K kilkas enne, kuidas ta sooviks teha pilti, papagoi õlal, ent ta polnud veendunud, kas see on seal võimalik. Märkasime eemalt papagoide aedikut, kuhu oli võimalik võrguga piiratud alasse ka ise sisse minna ja soovi korral papgoisid toita. Enne kui me papagoi toidule mõelda jõudsime, oli parve jagu papgoisid meil ümber, kes julgelt istusid kas õlale, käele või kippusid kergelt riideid nokitsema. Esimene reaktsioon oli veidi ootamatu, aga oma papagoi õlal pildid saime enam-vähem kõik lihtsa vaevaga kätte.
Jätsime pargi viimaseks atraktsiooniks enda jaoks kaelkirjakute toitmise. Samal ajal, kui kalekirjakute aediku juurde jõudsime, hakkas väljas taas vihma sadama, Sadu oli enne meeldivalt lakanud napilt enne Safari parki jõudmist. Ostsime kaelkirjakute toitmiseks peotäie lehtsalatit, mille vastu kaelkirjak isegi sellist huvi üles kätas, et oma mitmekümne sentimeetrise keele pikaks ajas ja püüdis iga hinna eest salatit kätte saada. Mul polnud aimugi, et kaelkirjaku keel on nii pikk. Kaelkirjakute toitmine oli kahtlemata tänase päeva tipphetk.
Veidi safaripargist eemal ranniku ääres asub Palm Beach, mis on siinse ranniku üks kõige rikkamaid linnu ning kogu Ameerika järjestuses rikkuselt 3. kohal. Palm Beachis pidi elama 24 billionäri ning piki ookeanit kulgevas elurajoonis on suur ja uhke villa villas kinni. Eamus maju muidugi varjuvad kõrgete hekkide taha, mistõttu võid enamikku toredust vaid auto aknast ette kujutada, sealt mööda sõites. Sellegipoolest nägi Palm Beach välja oma helesinise ookeaniveega nagu kallis helesinine unistus. See on pilt, mida oleme harjunud nägema Ameerika filmidest, ent siin on see päriselt olemas.
Märkamatult oli kätte jõudnud pärastlõuna. Meil oli kindel soov süüa burgerite asemel pigem ameerikapäraselt grillitud ribi või muud taolist lihatoodet. Meie jaoks oli aga selge ka see, et Palm Beachis süües on see väga kulukas lõbu. Kogu sealse elu standardist annab aimdust väha hästi Worth Avenue, mida palistavad meile mitmed tundmatud ülikallid moebrändide poed, kus rikkad ja ilusad ilmselt ostlemas käivad.
Tahtsime lõunapeatuse teha kuskil teepeal Fort Lauderdale lähistel asuvasse Sawgrass Mill kaubanduskeskusesse sõites. Nii keerasime kiirteelt korraks maha teeäärsesse kaubanduskesusesse, et sealt midagi hamba alla haarata, kuid see polnudki nii lihtne, nagu olime arvanud: keskuses endas olid üksnes burgeri ja pitsa koht ning keskuse kõrval väga kahtlase välimusega mereanni baar, mille juures seises vaid paar autot. Pidime söögivõimalust edasi otsima. Paraku ei ole Ameerika toidubrändid meile tuttavad ja seetõttu ei oska me sobilikku kohta ka kiiresti GPS-ist leida. Veel enam on meil veidi kõrini kaubanduskeskuste söögikohtadest. Tahaks vahelduseks pärs resorani.
Peale mõningaid otsinguid GPS-ga jõudsin selgusele. et lihtsam on mingi söögikoht GPS-lt ära valida ja kui koht vähegi adekvaatne, seal ka lõuna ära tarbida. Bayton Beach, kuhu lõpuks hilist lõunat saabusime tegema, sisaldas endas üpris paljusid söögikohti. Kui olime neist neli kõrvutiasetsevat ära vaadanud, l'ksime lõpuks siiski tagasi esimese juurde, kus kõhud täis vitsutasime ja ka endale netist lõpuks õhtuks hotelli Florida Citysse leidsime. Söögikohtades kehtib tavaliselt reegel, et maksad ühe korra joogi eest ning edasi võid tasuta äita. Ka on reeglina toiduportsud meie jaoks harjumatult suured.
Vihm ei tahtnud kuidagi lakata ja otsustasime õhtu pühendada ostlemisele. Fort Lauderdalest veidi eemal asub siinse ranniku üks suuremaid kinnistes ruumides asuvaid kaubanduskeskusi Sawgrass Mills Mall. See on suur vabrikupoodide kompleks, mille kõrval on veel suur tavapoodide kompleks. Uitasime ringi vabrikupoodides. Ühel hetkel hakati poode kinni panema ja suundusin tagasi kohta, kust shopingut alustasime, et kõik kokku saada. Tuleb välja, et sel kaubanduskeskusel pole otseteid ning kui oled õhte otsa välja jõudnud, tuleb teise otsa tagasi minna sisuliselt tuldud teed pidi. Lisaks on keskus paras labürint, nii et väikesed eksimisd on lihtsad tulema. Arvasin, et ostlemisest tänaseks aitab ning kõndisin kiirel tempol kaubanduskeskuse ühest otsast teise, et seal M-ga kohtuda. Minu tempokas kõnd võttis aega täpselt 16 minutit. See keskus on lihtsalt kohutavalt suur. Sellegipoolest pean aga mainima, et mulle meeldib Euroopas vabrikupoodide ostlemine oluliselt rohkem - see on meie jaoks kuidagi arusaadavam ja korrastatum.
Õhtu lõpuks olime plaaninud jõuda teispoole Miamit asuvasse Florida Citysse, et sealt homme jätkata teekonda Key Westi, mis on väidetavalt Ameerika Ühendriikide kõige lõunapoolsem punkt. Oleme mitmel korral enda sõidud suutnud juhuslikult ajastada õhtusele tipptunnile ja nii saime istuda mitmes ummikus ka eel kaubanduskeskusesse, ent hilisõhtusel ajal on tavaliselt maanteed tühjemad ja ummikuid pole. Nüüd oli tekkinud aga keset maanteed korralik ummik. Hetk hiljem märkasime mitmeid vilkuritega autosid ning kohe ka põhjust: tee perevel põles suure lahtise leegiga sõiduauto. See oli kõik just juhtunud. Ma polnud kunagi kusagil mujal peale filmide näinud seda, et auto võibki päriselt suure leegiga põleda. Loodetavasti keegi selles õnnetuses viga ei saanud.
Kui lõpuks veidi enne südaööd hotelli jõudsime, ja siinkohal oli abi taas kahest GPS-st paralleelselt, sest mõlemad saatsid meid 3 km vahega erinevatesse punktidesse, mõtlesime, et käime läbi ka lähedal asuvast Walmartist, et oma veevarusid täiendada. Siin müüakse vett eelkõige 0,5 l pudeltes ja kui on soov rohkem kui üks pudel osta, tuleks seda teha 24-32 pudeliste restidena. Õnneks on meil auto ning vett läheb htrasti, et sellise koguse äratarbimisel ei tohiks suuremat muret olla. Hoopis huvitavam on minu jaos fakt, et siin on väga mitmed väga suured toidupoed lahti 24h ja 7 päeva nädalas. Südaöö paiku oli ka suure toidupoe parkla autosid pilgeni täis ning inimesed tegid rahulikult oma nädala toiduostlemisi. Eestis ei tuleks selline asi kõneallagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar