Inimesed - nendega ja nendest

Olen hommikusöögi leppinud kokku belglastega kella 7:15ks. Minu jaoks tähendab see 20 minutit tavapärasest varem ärkamist ja täna hommikul on see eriti keeruline. Kella äratamise peale on mul pigem soov teine külg keerata. Ajan end siiski üles, pakin kohvri ja lähen hommikust sööma. Teen hotellist check-out’i ja otsustan päevaks jätta kohvri pagasiruumi, et ei peaks seda kaasas niisama tassima. Mingil veidral moel ei ole mulle ei siia- ega tagasilennu piletite pardakaardid telefoni tulnud ning pean leidma hotellist printimisvõimaluse. Pardakaart tuleb paberil välja ilma ribakoodita. Nii ei jää mul muud üle, kui siiski SASi äpp telefoni laadida ja pardakaardid läbi selle avada. Teen igaks juhuks ka telefoniga tagavara mõttes kuvatõmmised ning hiljem selgub, et kuvatõmmised piletiskännerist läbi ei lähe ning vajan siiski äpist otse QR-koodi.

Konverents algab ülientusiastliku ameeriklannast esinejaga, kes räägib erinevate kultuuride infotõlgendamise harjumuspärasusest. Teda on ülimalt põnev kuulata ning seda rängemalt mõjub kontrast järgmise professoriga, kelle slaidid on nii tihedat teksti täis, et ta ei jõua neid isegi maha lugeda. Loodan, et hiljem pakub konverentsikorraldaja slaide kuskil eraldi ja saan üle lugeda selle, mida esineja tegelikult öelda püüdis.

Päeva esimene pool läheb sujuvalt kiiresti, nii et lõuna on käes isegi kiiremini kui ma ootasin. Otsustan pausi ära kasutada ning nautida veidi päevavalgust ja värsket õhku. Armastan ühte Hollandi pesubrändi ja olen vaikselt välja vaadanud konverentsikeskusele lähima poe, kuhu on vaid veerand tundi jalutada. Õues on imeline ilm ning kahju oleks seda lihtsalt raisku lasta – paistab päike, tuult sisuliselt pole ning varjus on 9 kraadi sooja. Pruuniks tõmbunud puulehed lendlevad ükshaaval piki tänavat, kui jalgratturid neist mööda vuhisevad. Arvan, et see oli mu päeva parim otsus tulla korraks värske õhu kätte.

Linna poole jalutame koos eile kohatud rumeenlasega, kes otsustab konverentsile enam mitte naasta ja selle asemel nautida muuseumi külaskäiku. Mina seevastu naasen konverentsile nagu plaanitud ning olen äärmiselt õnnelik tehtud valiku üle. Päeva parimad esinejad on jäetud konverentsi kõige lõppu. Lynda Gratton avab kuulajate silmad, rääkides sellest, kuidas on maailm viimaste aastakümnete osas muutunud tööjõuturul. Kui 1940-date lõpus sündinud mees töötas keskmiselt 40+ aastat ja jäi pensionile 65-aastasena, saades nautida pensionipõlve keskmiselt 8 aastat enne oma surma, siis 1970-datel sündinud peaksid pensionil olema sama skeemi järgi juba ca 20 aastat. 1990-date lõpus sündinute eluiga on aga ajas tõusnud juba 100-aastaseni, mis tähendab 65-aastaselt pensionile jäämise korral pensionil veedetud aega ca 40 aastat. Selliseid sääste pole aga kellelgi, mis omakorda toob kaasa pikema töötamise. Teisisõnu, ilmselt hakkavad inimesed tööelust kõrvale jäämise peale mõtlema alles umbes 80-aastasena. Lühidalt kokkuvõttes on tõdemuseks umbes 20 aastat kauem töötamine, kui esialgselt plaanis. Teada situatsioon, aga kui see niimoodi otse välja öeldakse, paneb korraks kukalt kratsima küll.

Päeva viimane esineja oli aga midagi väga erilist. Ma ei mäleta millal viimati kuulasin kedagi suu ammuli selliselt, et unustan märkmeid teha ja peale ettekande lõppu ei ole mul sõnu, kuidas kogu kuuldut kokku võtta. Härrasmees, kelle nime pean hiljem paberitest üles otsima*, tegi faktidele põhineva värvika ettekande sellest, kuidas NASA suurimad möödalasud on tulenenud ülimalt halvast personalipoliitikast või õigemini selle puudumisest. Kuidas halb kommunikatsioon ja juhtimisoskuste puudumine on kaasa toonid fataalsed olukorrad, mida kõike sai ennetada, sest tegelikkuses oli teada, et mitte midagi ette võttes meeskonnad kosmosesüstikuga elusalt enam maapinnale ei jõua. NASA kohta on läbi aegade toodud palju erinevaid personalialaseid näiteid, kuid tema jutuvestmisoskus, tagatud faktidega, oli midagi nii rabavat ja mõtlemapanevat, mis ilmselt nii mõnelgi juhul paneb ümberhindama ettevõtte igapäevased probleemid ja personalivaldkonna prioriteedid.

Lahkun konverentsilt väga hea tundega. Kaks päeva täis head infot, tihedaid esinemisi ja toredaid inimesi. Kuigi osa oli selline, milles ma midagi uut ei leidnud, on kordamine endiselt hea meeldetuletus. Samas täienes mu öökapiraamatute nimekiri väga mitme uue raamatu näol milleni tahan lähiajal kindlasti jõuda.

Jalutasin tagasi hotelli, võtsin oma kohvri, vahetasin tualetis kiiresti riided reisimiseks mugavamate vastu ning pool tundi hiljem olin juba lennujaamas. Schipoli lennujaam on selles mõttes põnev koht, et transport läheb sinna äärmiselt mugavalt, väljaspool turvakontrolli ala on hulgaliselt poode ja söögikohti, mida tihtipeale lennujaamas niimoodi ei kohta.

Turvakontrolli jõudes meenus mulle viimasel hetkel poolik veepudel kotis. Jõin selle kiiresti lõpuni ja astusin kaks sammu eemale pudelit prügikasti panema. Sekund hiljem olin tagasi turvakontrolli järjekorras, kus oli minu kord saabunud. Turvamees vaatas mulle tõsise näoga otsa ja küsis, miks ma tühja pudeli ära viskasin. See küsimus tuli nii ootamatult, et ma ei osanud midagi vastata, mille peale ta naerma hakkas ning lisas juurde, et tegi vaid nalja. Tore, et ka turvatöötajatel lennujaamas on endiselt huumorisoon säilinud.

Amsterdami lennujaama osas imestan endiselt kahe detaili üle: esiteks tuleb turvakontrollis kotist välja võtta ka kõik laadijad ja akudega esemed, mida mujal eraldi ei küsitud. Teiseks ei kontrollinud kogu reisi jooksul ei Amsterdamis ega Kopenhaagenis mitte keegi mu dokumenti – ma oleks võinud vabalt lennata ilma ühegi isikuttõendava dokumendita ja lennupileti osta ükskõik kelle nimele. Ainus koht, kus mu dokumendi vastu üldse huvi tunti, oli kodune Tallinna lennujaam.

Schipolis otsustasin võtta ka kerge õhtusöögi, enne kui lennukile astusin. Ajaliselt olin sattunud õhtusesse lennujaama tipptundi – kõik söögikohad olid inimesi pilgeni täis korralike järjekordadega ja vabade istekohtadeta. Ma ei ole kuigi hea navigeerija, ühes käes kohver, käekott ja talvejope ning teises libe kandik söökide ja jookidega. Suutsin kassas kandikult veepudeli maha kukutada ja hetk hiljem pidi mu taldrikult lahkuma soe võileib. Mind päästis äärmiselt abivalmis teenindaja, kes võttis mu kandiku ja aitas mul otsida vaba koha mõnes lauas, kuhu einepausiks end toetada. Ma olin siiralt tänulik sellise märkamise ja abivalmiduse eest.

Mõlemad mu tänased lennud on pilgeni inimesi täis. See tähendab ka omakorda, et lennukis ei ole ruumi käsipagasi jaoks, lisaks võtavad joped lisaruumi. Mul õnnestus esimesel lennul siiski mõned reavahed eemal oma kohvrile koht leida. Silmanurgast jälgisin hiljem teisi reisijaid, kes mööda lennukit edasi-tagasi käies oma pagasile sobilikku kohta lootusetult otsisid. Märkasin, et vastasrea istmete kohal on täpselt kohvri suuruses augus kaks jopet, mida saaks vabalt mahutada teiste kohvrite peale ning juhtisin ühe härrasmehe tähelepanu sellele. Sellega on ka tänane heategu minu poolt tehtud.

Kopenhaagenis oli mu kahe lennu vahe ametlikult tund aega, mis on sealse lennujaama kohta tegelikult täiesti piisav. Kuna meie Amsterdami lend väljus veidi hiljem, sest inimesed ei jõudnud nii kiiresti lennukis oma kohti sisse võtta ja täis lennu tõttu oli ka lennukist väljumine aeganõudvam protsess, jäi mul reaalselt lennukist maha astumise ja boardingu vahele napid 25 minutit. Mul oli väga hea meel, et olin otsustanud süüa Amsterdamis, sest esiteks poleks mul Kopenhaagenis selle jaoks aega jäänud ja teiseks olid kõik söögikohad ja poed meie maandumise ajaks suletud. Ainsana oli avatud veel suur Tax Free, kust tahtsin kindlasti läbi lipata. Kassasse jõudsin täpselt hetkel, mil algas kojulennu boarding. Lisasin sammule tempot ning jõudsin higist leemendades mõni minut hiljem väravasse. Piletilugejasse läbi telefoni kenasti QR-koodi ära näidanud, küsis teenindaja minult, kas mul on kohvris liituim-ioon akusid. Jäin teda hetkeks lolli näoga vaatama. Alles siis sain aru, et ka see lend on täis ning seetõttu soovitakse mu käsipagasi kohvrit panna lennuki pagasiruumi.

Üks väike tähelepanek seekordse reisi juures veel. Kui muidu kiputakse mind pidama väljaspool Eestit venelaseks ja vaid korra on mulle pakutud taanlast, siis selle reisi jooksul on mind korduvalt kõnetatud rootsi või taani keeles. Ju mul siis ikkagi on skandinaavlase nägu tegelikult peas.

*Mu aju on tänasest pikast päevast niivõrd väsinud ja öösel pool kaks Tallinnas maandumine ei aita sellele mitte kaasa, nii et otsustasin konverentsilt leitud mõtteterad iseenda jaoks postitada siia blogisse kunagi tulevikus. 

Belglaste ühendamiseks on vaja eestlast

Hommikul tervitas mind hotelli uksel karge sügisõhk. Tõmbasin kindad kätte ja mütsi kõrvadele ning jälgisin, kuidas kohalikud usinasti autoaknaid jääst kraabivad. Kuigi siinse kandi rahvas kurdab väga külma ilma üle juba nullkraadi juures, siis rattureid on endiselt kõik kohad täis ja ülikondades ilma mantlita kohvritega ärimehed ei lase end saabunud jahedusest ja teel kohatisest jäitest heidutada. Mul hakkab külm ainuüksi juba nende vaatamisest.

Konverentsikeskuse leian üles vaevata, sest nagu Amsterdamis juba märganud olen, on kõik imeliselt lihtsalt märgistatud. Saabun sihtpunkti napid 15 minutit enne ametliku päeva algust ja leian eest lookleva registreerimisjärjekorra. Saali jõuan paarkümmend minutit hiljem, kuid ametlik päeva algus venib kokku pool tundi, mida ei suudeta päeva lõpukski korralikult tagasi teha, kuigi seda pidevalt lubatakse. Selline hilinemine ajab segadusse mõned esinejad ja nii ei ole pooletunniste sessioonidena mõeldud päev päris korrektselt ajakavas, ka kipuvad mõned esinejate ajad omavahel sassi minema. Kuulajad ei lase sellest end aga heidutada ning terve päev toimib üldiselt lihtsalt ja sujuvalt.

Suur saal on rahvast täis, kuigi istekohti jagub veel. Kokku on 485 osalejat 42 riigist, kes laias laastus peaks mõjutama umbes 12 miljonit töötajat. 60 esinejat 75 sessiooniga 2 päeval. Tundub tõeliselt suur, professionaalne ning rahvusvaheline konverents tulevat. Juba konverentsikeskuse uksest sisse astudes tervitas mind plakat osalejate keeltes teretustega. Sealt hulgast eesti keelt märgata oli positiivne üllatus päeva algusele ja pani mõtlema, kas ning kui palju eestlasi peale minu siin veel on. Ootused päevale on igal juhul kõrged.

Päeva algusesse on sätitud konverentsi põhiesineja, HR guru Dave Ulrichi tervitus. Ulrich on tõeliselt karismaatiline esineja, keda on lihtne ja kaasahaarav kuulata, nii et neelan janunedes infot endasse ja tahaks seda kõike veel. Amsterdamile kohaselt seob ta oma jutu küsimusega, mida peaks HR inimesed suitsetama, et kõik meie valdkonnas oleks ideaalne. Saali täidab muhe naerupahvakas.

Dave Ulrichi järgselt on ükskõik kellel raske jätkata, sest standard on seatud väga kõrgele. Nii ei suuda mõni esineja kuigivõrd sammu pidada, ent mul veab ja satun just sellistele sessioonidele, mida on tõesti põnev kuulata. Konverentsi jaoks loodud mobiilne äpp aitab jälgida jooksvat ajakava ning teha erinevate ruumide vahel lihtsaid valikuid. Ühel sessioonil märkan korraks seljataha vaadates eile lennukis nähtud naisterahvast. Juba siis vaatasin teda, et ta töötab raudselt personalivaldkonnas ja ilmselt on tulemas samale konverentsile. Ja ma ei eksinud. Noogutame teineteisele sujuvalt äratundmisrõõmuks. Hiljem satun kohvipausi ajal nägema sama naist uuesti, juba teise blondi naisterahva seltskonnas. Astun ligi ja tutvustan end - nad on kaks eestlast Nordeast, ka ainsad, keda ma konverentsil Eestist kohtan.

Lõunapausil sätin end püstijala lauale toetudes einestama. Laua ümber koguneb tõeliselt rahvusvaheline seltskond: belglane, türklane, rumeenlane ja hollandlane. Kui selliste konverentside üks suur väärtus on kuulda palju erinevaid kogemusi ning teooriaid mitmete erinevate teemade ja valdkondade kohta erinevatest ettevõtetest, siis teiseks heaks võimaluseks on saada isiklik kogemus selle kohta, kuidas muudes riikides personalivaldkonnas asju tegelikult aetakse ja korraldatakse. Eestlastega kipub vist ikka pigem nii olema, et kui kohatakse mõnda teist, siis kiputakse punti kokku hoidma ja omavahel suhtlema. Nii oli mul kordki hea meel, et pidin oma mugavustsoonist välja astuma ning otsima kontakti nendega, keda ma ei tunne, mulle mitte igapäevases keeles. Kui erinevad võivad olla ettevõtted, nende vajadused ja probleemid! Kui lihtne ja huvitav on süveneda teiste inimeste maailma.

Minu jaoks oli tänane päev planeeritud harukordselt pikaks ja tihedaks. Registreerimine algas juba 7:30 hommikul ning viimaseks jupiks oli planeeritud väike sotsialiseerumine lõpuga kell 19. Sisuliselt 11 tundi infot, inimesi, suhtlemist. Tohutult põnev, aga väsitav. Päeva lõpus tervitasin kohatud kahte eestlast juba väga hea meelega. Nad olid sattunud lauda koos veel kolme naisega, kellega usinasti jutustasid. Selgus, et kõik ühest ettevõttest ja belglased. Eestlased lahkusid peagi ja jäin kohatud belglastega lähemalt tutvuma. Tuli välja, et peatusime samas hotellis ning nii otsustasime koos õhtustama minna. Garderoobis märkasin lõuna lauas kohatud belglast ning kutsusin teda meiega ühinema. Õhtu edenedes jõudsime järeldusele, et minu poolt tutvustatud belglased osutusid omavahel väga kasulikeks kontaktideks. Mul on belglastega alati hea side olnud ja ilmselt oskan neid juba eos kuidagi hästi üles korjata. Tuleb välja, et selleks on vaja eestlast, et belglased omavahel kokku tuua.

Amsterdami tervitus

Kevadel jõudis minuni päris asjaliku personaliteemalise konverentsi sooduspakkumine, mis oli niivõrd hea hinnaga, et oleksin olnud valmis seda ka oma raha eest ostma. Kui ma reeglina ütlen sarnaseid pakkumisi silma pilgutamata ära, siis seekord tekkis mul tõsine tahtmine kogu üritusest osa saada. Leidsin sobiliku hetke ning rääkisin omanikuga osalemise võimaluse läbi, ootasin hetke, mil konverentsimüük algas ja tellisin pileti ära. Amsterdami.

Amsterdamis olen ma põgusalt korra varem käinud ja olgugi, et külastus jäi lühikeseks, oli see meeldivalt meeldejääv. Õiget tunnetust ma selle linna osas veel kätte saanud tegelikult pole. Ent mulje on jäänud selline, et mida rohkem sa siin oled, seda enam hakkab koht meeldima. Vähemasti esmamulje on ennastületav. Lennujaamas on sildid selgelt ja suurelt tähistatud. Nad mõistavad, et turist ilmselt ei tea kuhu ta minema peab. Selle asemel, et eemal pihku itsitades vaadata, kuidas turist eksleb, on nad asja lihtsalt lahendanud. Lennujaamas asuvad pagasilintide juures takso kutsumise kioskid, rongi platvormil piletiostu masinad, mis nõustavad sinu ostuvalikuid selges inglise keeles. Perrooni peal on helkurvestidega tüübid, kes enne rongi jaama saabumist teavitavad kõiki selge ja kõlava inglise keelega millisele platvormile tuleb minna, kui soovid kesklinna sõita. Kuna mul oli vaja jõuda ärirajooni konverentikeskuse Rai lähedale, küsisin seda igaks juhuks ja sain kiire juhise minna vastasplatvormile.

Rongis sees on märgitus lihtne ja arusaadav. Piletile on lisatud selgitav jutt, et see tuleb märgistada nii jaama sisenedes kui sealt lahkudes ja ka kontrolör rongis kõnetas viisakalt inglise keeles. Kuna rattaid on siin ilmselt rohkem kui inimesi, on rattateed kenasti märgistatud ning kui suurem ratta- ja jalgtee ristub trammiteega, on selleks eraldi foor, mis tugevasti piiksuma ja vilkuma hakkab, kui tramm lähedale jõuab. Lihtne, turvaline, arusaadav. Ainult ise tuleb jälgida, et ratta alla ei jääks, kui tänaval ringi uidata, sest rattaid on siin tõesti harjumatult palju.

Ma ei ole harjunud väga üksi reisima ja nii tuleb enne reisi mulle sisse kerge ärevus, millest õnneks üsna kiiresti võitu saan. Kui lõpuks lennujaama jõuan veel enam-vähem mõistlikul ajal, olen täiesti rahulik ja ootan põnevusega ees seisvat konverentsireisi. Püüan turvakontrolli läbida kiiresti ja lihtsalt, olles seda teinud nii palju kordi varem, et sülearvuti käib kotist välja hetkega ja vedelikud olen sättinud eraldi kotikesega juba turvatöötaja poolt pakutud plastkasti, enne kui ta jõuab seda eraldi küsida. Ometigi saan turvaväravaid läbida kolmel korral, enne kui positiivse loa edasiminekuks saan. Teine turvatöötaja palub mult luba läbi viia täiendav kontroll - minult võetakse lõhkeaine proovid nii kehalt kui pagasilt, õnneks ilma muretsema panevate tulemusteta ning suundun lõpuks väravasse. Märkan koridoris vanemat Saksa härrasmeest, kes mulle möödaminnes naeratab. Kohtan teda hiljem ka lennujaama kohvikus, kus ta soovib mulle enne oma lennule suundumist kena reisi. Jah, reis tundub igati mõnus tulevat.

Kopenhaageni lend lahkub Tallinnast 20 minutit lubatust hiljem, kuid jõuab sihtpunkti siiski graafikujärgselt. Inimesed seisavad oma kohvritega kärsitult lennuki vahekäigus ja ootavad mahaminekut. Harjumuspäraselt tulenevalt M-iga lendamise eripäradest olen valinud endale istekoha lennuki tahaossa ja seetõttu ei ole mul mõtet maha kiirustada, teistest reisijatest mööda pressides. Nii ootan rahulikult kuniks üks proua oma koti kallal kohmitseb, nii et teised reisijad juba lennukist lahkuda jõuavad ja jään viimase viie reisija hulka. Uus lennuki meeskond juba ootab kannatlikult uksel, et lennuki salong üle võtta. Minu ees kõnnib lenduri vormis noormees. Jõuame läbi asfaltil köitega piiratud ala uuesti trepist üles ja ukseni, ent uks on lukus. Lendur vaatab mulle nõutu näoga otsa ja küsib, kas oleme teel kuskil eksinud. Veidi hiljem märkab meid väga üllatunud näoga terminalitöötaja, kes seestpoolt ukse uuesti avab ja meid terminali sisse päästab.

Tunnen, kuidas mu jalad sulavad pika säärega talvesaabastes. Vaatan muuseas ringi ka mõnes lennujaama poes, unistades uutest õhematest jalatsitest. Veidi kadeda pilguga jälgin endast mööduvaid tossudes reisijaid kuniks äkki taipan, et ka mul on kohvris kaasas papud, mida saaksin mugavalt saabaste vastu vahetada. Mind on tabanud ikka täielik blond moment.

Kui lõpuks Amsterdami jõuan ja raudteejaamast välja tänavale tulen, siis tean, et hotell peab olema kuskil väga lähedal. Vaatasin ju kodus Google Mapsi pealt järele, et sisuliselt tuleb minna vaid otse ja olengi kohe kohal. Ja nüüd tuleb vaid defineerida, mida tähendab otse. Vaatan pimedal tänaval ringi, kuid mu olematu orientatsioonitaju ei suuna mind päriselt kuhugi. Olen enne alla laadinud ühendustea kaardi Amsterdami kohta. Selgub, et jalakäija funktsioon sellel ilma ühenduseta ei tööta ning auto navigeerimine teeb tohutu ringi, milest mul pole üldse tolku. Mu kõhutunne ütleb, et keerata tuleks paremale, kuid usaldan siiski korraks kaardi autonavigatsiooni ja keeran vasakule. Iga sammuga astun hotellist kaugemale. Ohkan ja lükkan andmeside sisse. Minut hiljem näen juba eemal hotelli nime puude varjus põlemas. Ah, sinna see otse siis oligi.

Kirjutan end hotelli sisse napilt enne seda, kui mu seljataha saabub umbes 40-liikmeline grupp ärikliente, kes kõik ootavad individuaalset sissekirjutust. Mul lihtsalt vedas. Panen asjad hotellituppa ära ja suundun alla restorani kerget einet ja jooki võtma. Baarileti ääres käib selline melu, et iseenda mõtteidki on raske kuulda. Restorani poole peal tunneb aga kaugelt ära need, kes üksi reisivad - kui inimesed ei istuks peadpidi telefonis, võiks juhtuda, et äkki paar üksi reisijat hakkaks omavahel suhtlemagi, kuid õnneks sellist hirmu ei ole. Näpin ka ise jõudsalt oma nutitelefoni ja tunnen end suurepäraselt. Üksi reisimine võib tegelikult olla ka täielikult nauditav. 

Pole paremat kohta kui kodu

Peale viit tundi und ärgates tuikas mu pea nagu oleksin eelmisel õhtul korraliku peo maha pidanud. Kehas ei olnud kohta, mis poleks valutanud. Väsimus, pikk sundasend autos ja haigusevimm andsid end tunda. Turgutasin kuuma dushiga end ärkvele. Tunnike hiljem asutasime Lodzi hotellist end kodu poole teele. Terve ennelõuna ei suutnud ma kuidagi silmi lahti hoida ja mul oli hea meel, et M roolis oli.

Eile meile ühtegi apteeki teepeale ei jäänud ja ma ei raatsinud kuidagi kuhugi suuremasse linna sisse keerutada, et külmetuse vastu rohtu leida. Täna selle eest avastasin, et Poola tanklates on päris korralik valik käsimüügiravimeid olemas. Kahju, et seda Saksamaal polnud.

Kui roadtrippida, siis paned tähele ka liikluskultuuri erinevusi. Poolas, nagu varem, enamjaolt pikkade antennidega kihutavaid autosid ei liigu ja liikluskultuur on rahulikumaks jäänud. Lätlased ei sõida enam üks ratas teepervel. Väljaspool Baltikumi on kaks väga head kommet ohu märkimiseks teel: kui keegi tuleb seljatagant kiiremini, vilgutatakse tulesid korraks. Kui kunagi ajas mind see kohutavalt närvi, siis täna tegelikult hindan seda väga. Kui ees tekib ootamatu liiklustakistus, mis tempo äkki maha võtab, pannakse ohutuled sõites tööle, et tagant tulijad teaksid pidurdada. See hoidis meil nii mõnegi halva olukorra ära ja peagi hakkasime seda ka ise kasutama. Baltikumiski oleks aeg-ajalt ohutulede vilgutamine eesoleva ootamatu situatsiooni märkamiseks vägagi abiks.

Kui olime alles teel oma reisile, siis kuulsime Saksamaal ummikus olles veidrat vilinat-viginat. Peagi saime aru, et see tuli meie auto rehvide juurest. M arvas, et äkki piduriklotsidest, kuigi ta lasi auto enne reisile tulekut üle kontrollida kuluvmaterjalide osas. See vilin saatis meid terve reisi ja kostus eelkõige siis, kui autoga aeglasemini sõita. Eile lisandus aga kiirel sõidul, 180 km/h ka mootoritule süttimine ja veojõukontrolli kadumine. Õnneks oli selleks ajaks enamus Saksamaad juba läbitud ja madalamatel kiirustel seda viga ei tekkinud. Meie truu punane ratsu vajab ilmselgelt ka puhkust ja on auga välja teeninud väikse spaa-puhkuse.

Sügisesel ajal liigub Eesti autosid Euroopas vähe. Tavaliselt märkab neid siiski omajagu. Minnes nägime viimast Eesti autot Leedu piiri ääres Poolas ja sama oli ka tulles. Selle eest hakaks meie auto aga paremini silma, nii et W nägi meid üleeile juhuslikult Brüsselis ringi sõitmas.

Poola-Leedu piirilt koju, Tallinna on puhas sõiduaeg 7,5 tundi. Olles selleks ajaks juba teist samapalju maha sõitnud, oli see paras väljakutse üheks päevaks. Kui kiirteedel suurtel kiirustel sõitmine on väsitav, siis veel väsitavam on Leedu 70 ja 90 alade vahel pidev pendeldamine - aeg läheb, aga tee mitte nii väga. Leedu on üldse läbitud riikidest ilmselt kõige väsitavam läbida. Seda nii pimedas kui päevavalges.

Hommikul Lodzist startides näitas õhutemperatuur 10 plusskraadi, koju jõudes aga -2. Pärnust alates kukkus temperatuur nulli, kuid jälgisime juba poolest Lätist alates, et suverehvidega libe ei oleks. Meie õnneks oli tee kuiv ja hästi läbitav. Kokku trippisime seekord 14 päeva ja 5745 km ja kulutasime 547 liitrit kütust. Täna, peale 17,5 tundi sõitmist ja 1100 km hiljem olime lõpuks turvaliselt kodus, koduteel saatmas suur punane poolik kuu ja säravad tähed öises taevas.

Euroopa sügis: tuul, vihm, udu

Meie esialgne plaan oli end reisi lõpus mitte üle tõmmata ja koju tulla rahulikus tempos, kuigi tavapäraselt kipume me M-ga pikemalt vaidlema teemal kust alates on mõistlik ühe jutiga koju tulla. Kui algselt plaanisime tänaseks päevaks Roermondi ostulinnaku shopingu ja sealt rahuliku kulgemise R ja K juurde Duisburgi ning homseks sõidu läbi Saksamaa, ööbimisega Požnanis I juures ning viimaseks ööks Kaunase, siis leppisime M-ga juba paar päeva tagasi kokku, et püüame siiski Kaunases ööbimise vahele jätta ja I juurest pigem vara startida, et ühe jutiga 15 tunniga  Požnanist koju ära sõita. 15 tundi ei ole utoopia, kui teha seda mõistusega ja ühekordselt. Üle selle on tegelikult juba mõttetu risk.

Hommikul ei olnud mu enesetunne võrreldes eilsega sugugi parem. Ärgates olin kohutavalt väsinud ja söögiisu puudus täielikult, napilt libistasin klaasi vett hinge alla. Hollandi ja pool Saksamaad magasin sõna otseses mõttes maha ja üldiselt olen ma väga närb magaja. Roermondis otsustasime M-ga, et meil ei ole mõtet K ja R väikseid lapsi ohtu seda, sest ilmselgelt olen ma mingi viiruse üles korjanud ja nakkusohtlik. Saatsin R-le sõnumi ning leppisime kokku, et kohtume Duisburgis vaid hetkeks, et saada tema käest sinna tellitud väike tehnikapakike ning ööseks leiame endale hotelli. Kuna I ootas meid Požnanisse alles homme ega olnud täna õhtul isegi kodus, jäi meil ka tema nägemata ja võtsime sihtmärgiks ööseks Lodži jõuda. Lodžist oleme korra varem paar aastat tagasi samuti ühe jutiga ära sõitnud. Pealegi näitas Roermondist GPS Lodži kohalejõudmise ajaks 23:22 ehk igati mõistliku aja ka siis, kui väike tambov otsa panna.

Hannoveri külje all jäime kiirteel korralikku ummikusse. Tiksusime seal üle tunni aja. Ummikud on väsitavad. Ka tänase ilmaga ei vedanud meil kuidagi. Juba hommikul Hollandis hakkas sadama külma peenikest vihma ja puhus kõle tuul. Päeva peale läks vihm hullemaks. Pool teed 1150 km-st läbisime tihedas kehva nähtavusega vihmasajus. Lootsin vaid, et vihm lõppeb. Viimased 300 km tuli meil läbida küll vihmata, aga niivõrd tihedas valges udus, et nähtavus oli enamuse teest maksimaalselt 20 meetrit. Punnitasime mõlemad pingsalt silmi, et näha, kas kiirteel on keegi ees ja kui, siis millises reas. Lõpuks hakkasid rekkade tagatuled juba paistma topelt. Ja siis muidugi olid teel veel need tüübid, kellel tagatuled sellises udus ja pimeduses ei põlenud, küll õnneks vaid üksikud. Ma olin siiralt õnnelik, kui lõpuks hotelli jõudsime.

Tegime vahepeal vaid imepisikese peatuse kuskil Saksamaa väikelinnas, et toidupoest läbi astuda. Mulle ei meenunud esimese hooga ühegi toidupoe nime, mida GPSi sisestada ja GPS niisama omast peast midagi välja ei pakkunud, kiirtee äärde aga mingit kaubandust ei jää. Lõpuks meenus M-le Aldi. Reaalselt oli see maailma kõige mõttetum toidupood kus ma siiani käinud olen. Õnneks seal kõrval oli ka Rewe, mis üllataval kombel oli isegi kella 22ni lahti. Alles peale seda hakkasid meenuma ka kõik muud tuntumad kaubamärgid, nagu ikka.

Hotelli bronnisin Lodži kesklinna. Kui magada lühikest aega, siis vähemasti kvaliteetselt. Hotellil pidi olema ka parkla, kuid meie kohalejõudmise ajaks pool kaks öösel oli see pilgeni täis. Administraator helistas kõrvaloleva ostukeskuse turvameestele ja palus parkimismaja meie jaoks avada. Saime uhkes üksinduses oma auto parkida parkimismajja ära ning sättisime end hotelli poole teele. Sisuliselt oli meil valida, kas kõndida öises Lodži kesklinnas ümber bloki või ronida üle mulle umbes vööni aia ja olla kohe hotelli juures. Valisime selle viimase versiooni. Väike seiklus ka meie tänasesse päeva.

Omad Euroopa südames

Täna oli meie puhkuse viimane paikne päev. Homme hommikust hakkame tasapisi tagasi kodupoole tüürima ja ausalt öeldes hakkab peale tulema juba kerge reisiväsimus ning koju jõudmine kõlab väga motiveerivalt. Ootame seda M-ga mõlemad.

Nüüdseks on sügis jõudnud ka Brüsselisse. Hommikust saadik oli ilm pilves ja vahelduvalt vihmane, väljas küll 13 soojakraadi, kuid jahe tuuleke tekitas eheda sügise tunde. Kuigi öeldakse, et ei ole halba ilma, on vaid valesti valitud riietus, siis tänane ilm ei kutsunud kuidagi aega looduses või vabas õhus veetma. Õnneks polnud meil tänaseks ka kuigi suuri plaane peale paari kohtumise.

Eilseks olime lõuna kokku leppinud AT-ga, kuid lükkasime tema tervisest tulenevalt selle tänaseks ja püüdsime lõuna ühildada MP-ga. Kui olime AT-ga maha istunud, saatis MP sõnumi, et ta hilineb veidi. Tunnike hiljem, kui oma lõunat lõpetasime, saime MP-lt vabandava teate, et ta lõunale seekord siiski kahjuks ei jõua - töögruppide koosolekud läksid ajas üle. Euroametnike elu ei ole kerge, Eesti tulevane eesistumine pingestab ajakava ilmselt omajagu. Mul on siiras hea meel, et vähemasti AT-ga õnnestus meil lõunale jõuda. Peale seda, kui ta meie külast Brüsselisse kolis, on ka temaga suhtlus jäänud üha harvemaks, ent kui kohtume, on see endiselt ehe. Täna oli ka mul võimalus esmakordselt maitsta Liibanoni kööki Lebanon House restoranis. Kuigi Lähis-Ida köök on põnev, on see mulle võõras ja harjumatu, ent on hea, kui ei pea toiduelamuse saamiseks päriselt Lähis-Itta sõitma.

Lõuna ja kokkulepitud hilise õhtusöögi vahele jäi meile mõni tund aega. Tiirutasime autoga ringi Brüsseli linnapeal ja käisime paaris poes. Teel oma sihtmärki läbisime ka Molenbeeki linnaosa, kus tabati kevadised terrorirünnaku planeerijad. Ma oleks eeldanud Molenbeekist välimuselt midagi koledamat, arvestades sealset pagulaste ja immigrantide kontsentratsiooni. Sellegipoolest ei olnud meil julgust sinna poodi minekuks oma autot ka päevasel ajal parklasse jätta. Kuidagi harjumatu on näha nii palju rättidega kaetud päid ja tõmmunahalisi ühes kohas korraga.

Viimase 12 aasta jooksul olen Brüsselisse sattunud vist 7 või 8 korda. Mida aeg edasi, seda vähem see linn mulle meeldib. Siin on ilusaid kohti ja turistina korra siin ära käia on vägagi mõistlik, näha vanalinna ja Eurokvartalit ning mõnda ilusamat parki, Atoomiumit ja Mini Euroopat, kuid selle linnaga ei teki mul kuidagi suhet, et ma võiks tahta siia kolida. Brüssel ei ole lihtsalt linnana minu unistuste koht elamiseks.

Jõudsime A ja U juurde tagasi klassikalise tööpäeva lõpu ajal. Juba hommikul ärgates tundsin ma end veidralt ning päeva lõpuks see tunne üha süvenes. Nüüd, reisi lõpus, kui ees on pikk pingutust nõudev autosõit koju, ei tahaks kuidagi haigeks jääda. Võtsime M-ga mõlemad ära ühe sooja külmetusevastase graanulijoogi, mina kangema, tema lahjema ja keerasime end tunnikeseks magama enne õhtusöögile minekut. Ma olen siiralt tänulik A-le ja U-le, et saan tunda end nende juures väga kodusena. Sellistes olukordades on see hädavajalik.

Meie Euroopa reiside üks sihte on alati kohtuda minu perekonna belglastega. Viimased umbes 15 aastat suhtlemist nendega on olnud pikk ja oluline aeg. Nad on mu südamesse kasvanud nagu osa mu perest ja ma tunnen alati siirast rõõmu, kui mul õnnestub nendega kohtuda. See on minu jaoks oluline. Kui mõne muu kohtumise oleks võinud täna õhtul ära jätta, arvestades enesetunnet, siis nendega kohtumist kindlasti mitte. Viimati käisin nende juures külas vist 6 aastat tagasi, vahepeal oleme kohtunud restoranides. Nii veider on tunne, kui justkui iseenesest tead, kuhu tänavale keerata, milline on nende koduuks ja kus kodus enam-vähem midagi asub. Kuigi laias plaanis on asjad muutumatud, siis nende kodune väike loomaaed on ajas kasvanud. Kui varem olid neil ainult kümme kassi, siis nüüd on kassidele lisandunud kanad, kalad ja kõrbehiired. Elutoas tervitas meid suur, umbes meetri kõrgune kollane karu, mille perepoeg W kunagi meiega Brüsseli tänavatel jalutades üles korjas. Nii palju nii häid mälestusi! Perekonna belglastega suhtlus on puhas kvaliteetaeg. Nad on nii vahetud, avatud ja siirad, nii ehedad. Nad on minu perekond belglasi.

Brüssel üllatab endidselt

Hommikul magasime kaua. Ärkasin alles selle peale, kui telefon piuksuma hakkas ning imestasin, et olin maganud niivõrd sügavalt, et pererahva hommikused toimetused jäid täiesti kuulmata. Magasin end mõnusasti välja. Kuna meie kokkulepitud lõunapartner, segaduse vältimiseks nimetan teda AT, oli ootamatult haigestunud, siis saime pidada pikka hommikut ja päeva omas rütmis toimetada.

Täna hommikul sõitis U ja A 9-aastane poeg kooliga kolmepäevasele väljasõidule. Siin pidi olema kohustuslik kolmandatele klassidele sõita kolmeks päevaks rannikule, umbes viis bussitäit lapsi korraga. Neljandad klassid pidid minema neljaks päevaks kuhugi mujale ja viiendad klassid kümneks päevaks suusalaagrisse. Mind pani veidi imestama selline niivõrd noores eas laste iseseisvumise kasvatamine reisidega kodust eemal, arvestades, et alla 12-aastased lapsed ei tohi siin riigis ka üksi kodus tegelikult olla.

Minu kindel soov oli Brüsselis käia Camaieu poes, mida leidubki ainult Prantsusmaal, Belgias ja Luxembourgis. Nende riided on kuidagi hästi minu maitsele ning naudin alati nende külastamist, kui siiakanti satun. Üks neist poodidest asub City2 kaubanduskeskuses Brüsseli kesklinnas. Kuna oleme seal M-ga korduvalt käinud, oli tee meile tuttav ning lihtne minna. Parkisime auto lähedal asuvasse parkimismajja ära ning asutasime end kaubanduskeskuse poole teele. Suur oli minu üllatus, kui sissepääsuks olid suletud neljast uksest kolm ning mustade lintide vahelt suruti kogu keskust külastav mass läbi ühe kitsa ukse sisse. Seespool kontrollis turvamees kõiki kotte ning suuremaid kaasas olevaid esemeid metallidetektoriga. Aasta tagasi oli kõik tavapärane ning külastajad voorisid vabalt sisse-välja, ilma et kedagi oleks huvitanud, mis sul kaasas on. Niimoodi ongi mõjunud terrorirünnakud Brüsselis.

Kesklinnas ringi liikudes märkab tihti tänavatel ära pargitud sõjaväe veokeid. See omakorda tähendab, et kuskil läheduses patrullivad täisvarustuses automaatidega sõjaväelased linnatänavatel ja tähtsamate hoonete ees. See vaatepilt on minu jaoks nii kohutavalt võõras. Ma olin juba unustanud need rünnakud Euroopale eelmise aasta lõpus ja sellel aastal, sest siin olles tegelikult seda ei tunneta ega taju. Linn tiksub oma tavapärases rütmis, inimesed sagivad nagu alati ja turistid klõpsivad rõõmsate nägudega selfisid teha. Ainult automaatidega sõjaväelaste kohtamine tuletab meelde neid kohutavaid sündmusi, mille peale külmavärinad üle selja jooksevad ning hea meel on, et me liigume oma auto ja mitte ühistranspordiga. Üldiselt oleme vältinud ka suuremaid rahvakogunemisi, kuid reisiplaane tehes ja linnadega tutvudes ometigi ei mõtle sellele, et midagi võiks juhtuda. Nii lühike ongi tegelikult inimese mälu. Aastaga on ikka linnapildis nii palju muutunud.

Ringi jalutades tekkis meil soov osta tüüpilisi Belgia vahvleid, mida kõikidel tänavanurkadel vanalinnas müüakse. Kuniks oma vahvlit ootasime ja nautisime, kuulasime veidi eemal tänaval ühte noort kutti Prantsuse keeles laulmas ja kitarri mängimas. Ilmselgelt oli sel performancil mingi sügavam sisu ja eesmärk, kuid meieni see ei jõudnud. Samas oli keskpäevases päikesepaistes 18-kraadises soojuses vahvlit nautides prantsuskeelset meloodiat kuulata kuidagi äärmiselt kaunis. Mingil veidral põhjusel tunduvad mulle üldse prantsuskeelsed laulud väga romantilised oma kõla poolest, olgugi et keelt ma kuigi palju ei mõista.

Kui juba Brüsseli kesklinnas olla, siis on patt jätta käimata tüüpilised turisti vaatamisväärsused, mis kõik käe ja jala ulatuses on. Pissivat poissi ehk Manneken Pisi olen ma näinud korduvalt ja iga nurga alt lähenedes. Iga kord ilmub ta siiski aga nurga tagant justkui ootamatult. Sellest veidi eemal, mõne minutilise jalutuskäigu kaugusel ühes kõrvaltänavas asub ka pissiv tüdruk ehk Jeanneke Pis, mille purskkaevu münti visates pidi soov täide minema ja mis pidi tähendama hellust, vooruslikkust ja armastatu imetlust sooviga truuks jääda. Ilmselt neid münte käiakse sealt purskkaevust aeg-ajalt ära koristamas, sest vastasel juhul võiks arvata, et truudust väärtustavaid inimesi on tiba vähevõitu. Brüsselis on ka kolmas pissiv kuju: koer Zinneke Pis. Koer on eemal veidi tavapärastest turismi sihtkohtadest ja Molenbeeki linnaosa lähedal, kus U ei soovita just öisel ajal jalutada.

Zinneke Pis asub samas ajaloolisest börsihoonest mõnesaja meetri kaugusel, Marriotti hotellist peaaegu ümber nurga, kus veebruaris W ja S pulmade jaoks ööbisime. Seal samas kandis asuvad ka Hiina poed ning lai linnatänav, kus veel kaks aastat tagasi toimus tihe liiklus, on nüüd muudetud jalakäijate tänavaks. Samas võib arvata, et see tänav avatakse liiklusele peagi uuesti, sest ärid pidid tugevasti virelema, kuna inimesed ei satu sinna enam.

Üks asi on veel linnapildis ajaga muutunud. Mida aeg edasi, seda rohkem näeb Brüsseli linnapeal kesklinnas kohtades, mis ei ole liiga turistikad, araablasi ja moslemeid, kelle päid katavad rätikud ja naised on kaetud pigem pikkade lohvakate riietega. 12 aastat tagasi, kui tegin esmakordset tutvust Brüsseliga, on linn ja inimesed päris palju muutunud. Tol ajal tundus Brüssel mulle ihaldusväärse Euroopana, nüüd on Brüssel tohutu rahvaste paabel ja pigem on meeldivad väikelinnad. Kui tol ajal oli harjumatu vaatepilt tumedanahaline inimene, siis täna on veider vaadata, kuidas linnapildis kohtab heledajuukselisi ja sinisilmseid inimesi pigem harva. See on lihtsalt meie jaoks harjumatu vaatepilt. Ent endiselt on Brüsseli vanalinn siiski kena ja mulle meeldib seda igakordselt külastada.

Alates 2004. aastast olen sattunud nüüd Brüsselisse umbes 7 või 8 korda, nii et linna kese on juba nii palju tuttav, et kaardiga enam väga orienteeruda vaja ei ole. Sellegipoolest suudab see linn mind ikka veel üllatada. Alles täna sain teada, et ka Brüsselis on prostitutsioon legaalne ning keskse raudteejaama kõrval asub punaste laternate tänav nagu Amsterdamis. See jäi meie seekordsest reisist vaatamisväärsusena siiski kõrvale.

Mäletan, et esmakordsel Brüsseli külastusel imestasin siinse linnaliikluse üle - see kõik tundus mulle hektiline ja kaootiline, kohutavalt kitsas ning üliväikeste parkimiskohtadega nii tänavatel kui parkimismajades. Tipptunnil Brüsselis liigeldes on kõik endine: ummikus, teetööde või aeglase liikumise korral liiguvad autod nii, kes esimesena jõuab, samal ajal astuvad jalakäijad vaatamata teele ning sisuliselt peavad silmad olema korraga kõikides ilmakaartes. Ent ometigi kõik kuidagi toimib. Mul oli taaskord hea meel, et M roolis on.

Õhtu lõpetasime Itaalia restoranis La Piazza koos E-ga. E kolis Brüsselisse umbes poolteist aastat tagasi ning eelmisel suvel, kui siin käisime ja temaga kohtusime, oli ta alles siia tulnud. Linn ei pidanud talle siiani päriselt meeldima, aga tänaseks on ta kenasti kohanenud. Nii põnev oli kuulata teda ja näha milline vahe hoiakutes ja väärtustes on aastaga toimunud. See on väga äge tunne, kui on võimalik kõrvalt jälgida kellegi kohanemist uue eluga ning selgeid muutusi. Elu Brüsselis on E-le hästi mõjunud. Loodan, et seda põnevat teekonda on mul võimalik ka tulevikus tunnistada.

Kodumessil ummikus

M avastas eile oma koduautomaatika teemasid uurides, et Luxembourgis on just algamas Home & Living mess. Kuna pühapäeviti on siinpool kandis kõik kohad, sh toidupoed, suletud, ent mess oli lahti, tundus mulle hea mõte messi külastada. Pealegi on põnev näha, kuidas siinpool maailmas sellised messid välja võiksid näha - maksejõulist klientuuri siin ju on.

Messiala tundus kaardi pealt kohutavalt suur, läbi mitme halli ning osalevate ettevõtete nimekiri oli tohutult pikk väikeses kirjas. Minu üllatuseks ei olnud mess sugugi nii põhjalik nagu algselt tundus. Kuigi messihallid olid jaotatud teemade järgi, siis pigem oli halli ülesehitus veidi kaootiline, olgugi et põrandale oli suure teibiga maha märgitud soovituslik läbimistrajektoor. Kõik kodu ja ehitusega seotud teemad olid küll kaetud, ent ei olnud sugugi üllatav, kui ühe teema osas oli vaid üks väike esindaja. Peamine rõhk oli pigem pandud arendajatele, kes seal suuresti oma uusi kinnisvaraprojekte pakkusid koos illustreerivate makettidega, ning ehitajatele ja pankadele, kes kõike seda finantseerida aitasid. Mis oli aga kahtlemata silmapaistvalt erinev meie messidest, oli igas messihalli keskmes olev söögikoht. Toit ja söömine on siinpool endiselt olulise, vahel ka sotsiaalse tähtsusega ning nii ei saa seda unustada ka messil.

Luxembourgis olime nüüd kolmandat korda, kuigi minu esimene kokkupuude Luxembourgi riigiga oli aastal 2004, mil elu esimese omakäelise turismireisi raames koos oma perekond belglastega ühepäevase reisi siia tegime. Tollest ajast on mul meeles suured maisipõllud, mida ma ei olnud kunagi varem lähedalt näinud. Kuigi olime siin juba mitmendat korda, ei soovinud ma kuidagi lahkuda, enne kui olime käinud korraks ka kesklinnas jalutamas. See on linn küngastel ja vahelduv maastik teeb linnakese kuidagi eriti armsaks. Luxembourg on endiselt kaunis.

Täna oli äärmiselt ilus soe sügisilm. Väljas paistis hommikust saadik ere päike ning taevas oli sisuliselt pilvitu. Varjus näitas 18 soojakraadi. See tundus pigem uskumatu, kuid oktoobrikuine sügispäike soojendas tõepoolest. Tavapäraselt pidi oktoober Luxis olema vihmane kuu ja pigem jaheda ilmaga. Meil on seekord puhkuseilm lausa tellitud ja sellega tõeliselt vedanud. Kuldne kaunis helk vaikselt värvimuutvate puude lehtedel tegi Luxembourgi eriliselt romantiliseks.

Õhtuks olime plaaninud jõuda Brüsselisse A ja U juurde. Luxist sõidab sinna umbes kaks tundi, kuid varusime igaks juhuks ligi 2,5 tundi. Eeldatav kohalejõudmise aeg oli 18:22 ning A plaanis 19ks valmistada õhtusöögi. Tankisime veel auto Luxi piiril asuvast bensukast soodsat kütust täis ning tunnike hiljem olime esimeses väikses ummikus - teeremont. Umbes 15 km enne A ja  U juurde jõudmist hakkas aga pihta pühapäevaõhtune Brüsselisse sissesõidu ummik kiirteel, mida ei teinud sugugi ka kergemaks seal toimunud väike avarii. Tiksusime meeter haaval viite kilomeetrit kolmveerand tundi. Kuigi nii Google Maps kui Waze olid ummikust teadlikud, siis tundus, et kummagi GPSi järgi justkui alternatiivset teed ka ei olnud. Nii ei jäänudki muud üle, kui püüda tähelepanu säilitada, vaadata, kuidas tsiklistid aeglaselt liikuvate ridade vahelt läbi pressisid ning oodata hetke, mil ummik laheneb. Jõudsime lõpuks A ja U juurde veerand kaheksa õhtul. Õnneks ei olnud A valmistatud kodune gurmee veel jahtunud ja sooja vastuvõtuga õhtu sai mõnusasti alata.

Eilsega sai murtud ka puhkuse selgroog ehk puhkuse lõpuni on jäänud vähem päevi kui on puhatud. Natuke nautimist ja mõnusaid suhtlusi ning siis võtamegi kodutee juba rataste alla. Siiani on olnud meie puhkus ennast täielikult õigustav ja absoluutselt nauditav. Nii nagu üks korralik puhkus olema peab.

Polüglottide pidu Trieris

K ja J vanema lapse 5. sünnipäevapidu oli planeeritud laupäeva pärastlõunaks Saksamaa linna Trieri. K oli selleks pikalt ettevalmistusi teinud ning käsitööna valmistanud kõik sünnipäevaks vajalikud vidinad. Siin pidi olema ka kombeks igale külalisele sünnipäevalapse poolt teha väike tänukingitus tulemise eest. Ma ei ole kuulnud, et Eestis selline komme oleks ning arvestades kui palju ja tihti ilmselt laste pidude kutsed tulevad, on see igale lapsevanemale paras väljakutse.

K ja J noorem laps oli hommikuks siiski tõsiselt haigestunud, mistõttu tuli jooksvalt veidi plaane ringi mõelda. Kui olime algselt arvestanud Trieri minekuks kahte autot, siis nüüd oli selge, et keegi pidi haige lapsega koju jääma. Sedakorda jäi J lapsevalvesse ning meie kolmekesi suundusime Trieri poole K ja J 7-kohalise autoga. K võttis Euroopa koolist sünnipäevalapse ja tema kaks sama vana sõpra veel peale ning asutasime end minekule. Minu jaoks oli paras väljakutse istuda autos tagaistmel koos kolme ülienergilise 5-aastasega. Pidu ise oli planeeritud sisejalgapalliväljakuga spordisaali ning arvasin, et kui lapsed mürgeldavad seal 3 tundi vahetpidamata, on nad õhtuks omadega läbi. Minu üllatus oli aga suur, kui selgus, et peale mõnetunnist vahet pidamata jooksmist ja möllu oli nende energiatase endiselt ühtlaselt suur ning väsimuse ilminguid ei eksisteerinud kusagil.

Luxembourgi on reeglina enamus sisserännanuid tulnud elama ajutiselt. Tihtipeale on esmaseks perioodiks vaid kuus kuud, millest reeglina kujunevad sujuvalt aastad või isegi aastakümned. Nii on siin sündinud ja kasvanud lapsed tõelised maailmakodanikud. Täiesti tavapärane on, et laps räägib vähemalt 3-4 keelt, mõni ka rohkemat, olenevalt elu- ja keelekeskkonnast kuhu nad sattunud on. Kui sünnipäevalaps ise räägib hästi eesti ja inglise keelt, mõni sõna sekka ka Prantsuse keelt, siis tema hea sõber valdab soome, rootsi, jaapani, inglise ja saksa keelt. Lastel omavahel suheldes aga probleemi i ole ning keeli vahetatakse käigupealt, nii et pole ka ebatavaline, kui ühte lausesse satubki kokku mitu erinevat keelt kõrvuti sõnadena. Siinsed lapsed on tõelised maailmakodanikud ja polüglotid.

Sünnipäevapeo asukoha valik on tegelikult üpris lai ning riigipiir pole siinkohal üldse küsimuseks. Pigem hinnatakse seda, millise summa eest millist teenust pakutakse ja kui kaugel sihtkoht asub autoga sõites. Korraks käia poes teises riigis või pidada pidu kolmandas, on täiesti tavapärane ja mugav. Ainus, millele sel juhul mõelda tuleb, on kehtiv mobiilipakett rändlusteenuse tasudega.

Trier arvatakse olevat Saksamaa vanim linn, mis on asutatud Keltide poolt 4 sajandit enne Kristust. See teeb linnatänavate loogika veidi keerulisemaks tänapäevast, nii et ka need, kes linna tihti külastanud, eelistavad seal liigelda GPSga. Linna keskme läheduses asub suur tumedast kivist kindlus Porta Nigra, mis ühtäkki ootamatult uuemate majade keskelt välja ilmub. Vanalinn on armas ning kohane Saksamaa väikelinnale, omades kõiki olulisemaid elemente raekoja platsil nagu purskkaev, monument ja turg. Ajanappuse tõttu polnud meil paraku aega seal pikalt ringi vaadata, kuid esmapilgul tundub mulle, et üht-teist seal peidus on, millega võiks lähemalt tutvuda. Selles linnas on ajaloolist hõngu selle sõnapaari positiivses tähenduses.

Meie tänase õhtu plaaniks oli ära pakkida auto, et võiksime homme peale messikülastust, mille M täna juhuslikult avastas, seada sõidusuuna Brüsseli poole. Ma vaatasin M ja J entusiastlikke nägusid ning kastide, pakkide ja kottide hunnikut garaažipõrandal ning suhtusin kogu sellesse ettevõtmisse teatud skepsisega, sest ükskõik kuidas mulle ka ei tundunud, meie väikeautosse kõike ära mahutada ei olnud mingi valemiga võimalik. Paar tundi hiljem tõestasid M ja J mulle aga vastupidist. Nad on kahepeale ikka tõelised pakkimismeistrid!

Mis mulle Luxembourgis veel meeldib, on külastada Auchani toidupoodi. Kuna me otse siit koju ei sõida, siis enamjaolt pole meil toidupoest hetkel midagi väga kaasa osta, ent see melu ja möll, mis seal käib, on ühtpidi harjumatu, teistpidi ligitõmbav. Kui ma Eestis enam toidupoode väga külastada ei viitsi ning olen pigem e-poe kasutaja, siis siin ma naudin Auchani väljanägemist, sätitust, hea ja kvaliteetse poe tunnetust, aga ka suurepäraseid pakkumisi ning teemadena tooteesitlusi, kus ei ole sugugi harvad juhused, mil tumedanahaline tantsib kõva muusika järgi mõnuga leti taga või teise leti keskealine tooteesitleja kõvahäälselt oma toodet üle poe karjudes demonstreerib. Inimesed naeratavad, kohtuvad teineteisega toidupoes ja räägivad juttu. Mulle tundub, et ka kohalikud naudivad toidupoe melu.

Millest ma kuidagi üle ja ümber ei saa, on mereandide lett. Sealne valik on nii üüratult lai, et mingite toodete kohta ei osanud me M-ga kumbki arvata, millisest otsast neid süüakse ja kuidas neid üldse valmistatakse. Siin on võimalik soetada endale ka suurepärase kampaaniahinnaga värsket ja head kraami. Tänaseks hilisõhtuseks snäkiks varusime poolteist kilo hiidkrevette, is kadusid laualt hetkega. Mulle tõeliselt meeldivad mereannid ning minu jaoks on selline õhtu tõeline nauding.

Mõned asjad on Luxis imetabaselt soodsad. Kuna M armastab aeg-ajalt sigarillosid teha, siis on meile silma hakanud eri riikides konkreetsete sigarillode hinnad - sama toodet on ju lihtne võrrelda. Tuleb välja, et Luxis on sigarillod sõna otseses mõttes üle kolme korra odavamad kui Eestis. See seletab ka siinsete elanike tubakalembust. Lisaks sigarettidele on muidugi siin ka oluliselt soodsam kütus, mistõttu võib näha enne Saksamaa riigipiiri tee ääres mitmeid tanklaid koos, kust suur osa mööduvaid juhte paagid tis panevad, sest ca 30 senti liitrilt hinnavahe on täispaagi puhul siiski juba märgatav vahe.

Kui Euroopa Liidus on toodete netist tellimine lihtne ja reeglina toimetatakse suurematesse riikidesse kõik probleemideta kohale, siis Luxis asi alati päris nii lihtsalt ei käi. Nimelt paljud netipoed mingil veidral põhjusel Luxi kaupa ei tarni või kui, siis transpordikulu on ebamõistlikult suur. Probleemi on lahendanud Luxembourgi post, mis pakub teenusena võimalust kaupa Saksamaale tellida ja sealt toimetavad nad selle tellijale ise koju ainult 5€ eest. Väga mugav lahendus.

Üks huvitav lahendus on Luxis veel. Sedakorda liikluses. Kui Luxembourgi linnas ringi sõita, siis harjumatult tavapärane on siin suurematel tänavatel parema käe reegel. loogiline oleks ju pigem see, et suur ja lai tee, kus on pidev liiklusvoog ja bussiliiklus, on peatee, ent siin on asjad lahendatud hoopis kõikjal parema käe ristmikega. Väidetavalt on see vajalik selleks, et kiirusi taltsutada, kuna kohalikud kiirust piiravatest märkidest väga kinni ei peaks, ent parema käe reegel on liiklusõnnetuseks piisavalt suur oht, et sellest reeglist hoolida.

Lisaks leidub Luxis suur hulk autosid, mille numbrimärk sisaldab ainult nelja numbrit ja mitte tähti. Tuleb välja, et need numbrid on kunagi algusaegadel soetatud koos esimeste autodega ning juhiload tulid kaasa koos auto ostuga, mistõttu tasub selliste numbrimärkide omanike sõidumanöövrite osas veidi ettevaatlik olla. Et sellised numbrid on aga väga olulised, siis on need nii pärandatavad kui kalli raha eest müüdavad. Oleme veidi hasartselt viimasel paaril päeval neid numbreid jälginud ja seni on väikseim nähtud number olnud 1100 millegagi. Üks uus asi, mida liikluses märgata ja kuidas autosõit enda jaoks põnevamaks teha.

Tuhkatriinu portselanipoes

K on mulle pikka aega rääkinud Luxembourgi külje all asuvast Villeroy & Bochi tehasepoest Mettlachi linnas Saksamaal, olgugi et ta ise polnud sinna veel jõudnud. Juba suvel otsustasin, et tahan endale ühel hetkel muretseda sobilikku Villeroy & Bochi kohviserviisi. Valisin isegi netist sobilikud tooted välja ja saatsin K-le, kuid olukord ei soosinud meid ning tema Messengerist vastu saadetud pildid ei jõudnud kuidagi minuni ja tol korral jäigi kohviserviis ostmata. Seda suurem oli minu soov minna siiski Mettlachi. Olin selle esmalt planeerinud eilsesse päevaplaani, aga päeva lõpuks me sinna ei jõudnudki.

Kui K oli hommikul lapsed kooli ja lasteaeda viinud ning tal tekkis mõni tund vaba aega, otsustasime oma sõidusuuna võtta Mettlachi poole. Mettlachi tehasepood ei ole netist just kuigi lihtsalt leitav ja kui sa ei tea, et see eksisteerib, siis ilmselt see sinu trajektoorile kogemata ei satu. Kuigi tehasepoodide ostulinnakutes Villeroy & Bochi poode leidub, siis harva on seal suuri eripakkumisi ning Mettlachi poega tegelikult ei võistle neist ükski.

Leidsime Mettlachis just parkimiskoha ning läksin otsima parkimisautomaati pileti soetamiseks, kui meile kõndis vastu üks naisterahvas, parkimispilet käes, ja pakkus seda meile kasutamiseks - ta oli ostnud rohkem aega, kui plaanis ning ei vajanud seda. See oli niivõrd meeldiv ja ootamatu üllatus, et päev sai edasi minna ainult paremaks. Samas märkasime eemal ka suurt valget telki Villeory & Bochi sildiga ning inimesi tulemast sealt ära suurte kärudega. Meie uudishimu üksnes kasvas.

Uskumatul kombel olime sattunud just täna kogemata erimüügile, kus pakuti just ühte neist serviisidest, mille ma olin ammu juba netist välja valinud. M oli esmalt veidi skeptiline meie Seat Leoni mahutuvuse osas, sest meil on Luxembourgist vaja Eestisse tuua ka siit varasemalt soetatud 12 kasti veini, kuid K lahendas mure kiiresti, mainides, et peagi kolivad ühed eestlased Luxembourgist tagasi Eestisse ning nende kolimisautosse saab ilmselt ühtteist lisada. Selle peale tundsin end nagu laps kommipoes: mul oli võimalus soetada endale kaua igatsetud sisuliselt täisserviis. Mettlachi tehasepood pakub veelgi suuremat valikut ja seal on toidunõude sisse võimalik end täielikult ära kaotada. Ma isegi ei taha mõelda, mis oleks, kui satuks sinna ale perioodil. Ilmselgelt ei ole meil kodus nii palju kappe, kuhu kõiki neid ilusaid toidunõusid ära mahutada.

Minu jaoks on söömine sotsiaalne tegevus ning toiduvalmistamine tõeline nauding. Seda enam on mulle ka olulised detailid kust ja kuidas toitu serveeritakse. Ah, kuidas mul kunagi oli raske mõista, miks vanaemadel olid kapis külaliste tulekuks hoitud serviisid. Ilmselt selline väärtustamine tuleb vanusega ja ma olen ilmselgelt õigesse ikka jõudnud. Ma ei sooviks külla hoida nõusid üksnes külaliste jaoks, sest ka argipäev peab olema nauditav, kuid ma mõistan täielikult vajadust ja soovi ilusate komplekssete toidunõude järele.

Mettlachis on lisaks Villeroy & Bochile veel mõned köögitarvete ja muud tehasepoed, kuid tegemist ei ole klassikalise ostulinnakuga, vaid linnakesega, kuhu on integreeritud kokku muude ettevõtete tehasepoed. Esmakordselt kohtasin seal ka köögitarvikute tootja Siliti poodi. Minu esimene kogemus Silitiga jääb 6 aasta taha kui lennumiilide eest tellisin kaks Siliti potti. Potid saabusid minuni kulleriga, kasti sees potid ükshaaval riidest kotti pakituna ning 50 aastase garantiiga. Need potid on siiani olnud imelised, ei ole värvi muutnud, põhja kõrbenud ja lähevad ülikiiresti keema, hoides temperatuuri ühtlasena ka madalal kuumusel. Kui oled kord tunda saanud kõrget kvaliteeti, on tagasi minna väga raske. Siliti tooteid müüakse reeglina ka MWFi poodides ja kuigi MWFi tooted on vägagi hea kvaliteediga, on Siliti omad klass veelgi kõrgem.

K ja J olid planeerinud meile õhtuks ühise restoranikülastuse Luxembourgi restorani nädala raames. See pidi olema esmakordne õhtu, kui nad jätavad mõlemad lapsed lapsehoidja hoolde ja tulevad õhtut mõnusalt nautima. Kui Mettlachist tagasiteel olime, helistas J K-le, et nende noorem laps oksendab. See ei tõotanud midagi head. Kuigi K püüdis oma pisitütart igati turgutada, läks olukord ajas üksnes hullemaks ning südaöö paiku otsustasid K ja J tütrega erakorralisse suunduda, sest tüdrukul ei püsinud tundide kaupa midagi sees ja vedeliku kaotus oli ilmselgelt märkimisväärne. Homme on aga plaanitud nende vanema lapse sünnipäevapidu Trieris. Eks ole näha, kuidas see välja nägema hakkab ja kuivõrd plaane paraku muuta tuleb.

Enne restorani õhtust sööma minekut sättisime end K ja J juures valmis. Meie auto on sisuliselt maast laeni asju täis, sest me ei ole jõudnud neid veel korralikult ära pakkida. Kell tiksus juba restorani broneeringu aega, kui ma end alles peaaegu valmis sain - meil läks Auchani toidupoes veidi plaanitust kauem aega ja nii jäime üpris viimasele minutile. Auchan toidupoena meeldib mulle tõeliselt ja iga kord on mul Luxembourgis raske siin poest ära minna, kuigi Eestis ma viimasel ajal toidupoe külastusi enam ei naudi, reisidel aga küll ja väga. Igatahes, kui olime restorani minekuks juba valmis ning hakkasin kingi jalga panema, avastasin, et mul oli vaid üks king ning M-l polnud kohe päriselt aimugi, kuhu mu teine king autos saanud on. Midagi muud sobilikku mul aga kleidi juurde jalga panna polnud. M arvas, et ma võiks tulla ühe kingaga, mina arvasin, et siis jääb restorani minemata. Hetk hiljem oli M tagasi auto juurest korteri ukse taga, käes üksik sinine king, ootamas mu jala proovimist. Ma tundsin end tõelise tuhkatriinuna printsi ees.

Meie jaoks tähendas haige lapsega tekkinud olukord seda, et K ütles ära lapsehoidjale ning jäi lastega koju kuniks meie kolmekesi restoranis õhtusööki nautisime. Le Chatelet on imepärase Prantsuse köögiga hotelli restoran. Ma ei ole nii head Foie Gras'd kunagi varem söönud ning kõik kolm käiku viisid lausa keele alla. Ma oli siiralt tänulik K-le ja J-le imetabase gurmaanse söögikogemuse eest. Ah, kuidas ma armastan head prantsuse kööki!

Tükike ajutist kodumaad Strasbourgis

Strasbourg on armas klassikaline prantsusepärane linn oma kitsaste linnatänavatega. Parkimiskohta on üpris keeruline leida, sest tüüpiline prantslane armastab väikeautot ning seetõttu on parkimiskohad ka üpris kitsad. Kui olime leidnud lõpuks tänavaäärse parkimiskoha, asutasime end kesklinnaga tutvuma. Kuigi kell ei näidanud enam varajast hommikutundi, ei olnud päike veel kõrgel ning õues valitses hoolimata seitsmest soojakraadist kontideni läbilõikav jahedus. Tunnike hiljem, mil päike väisas kõrget taevakaart, soojenes ilm märgatavalt, kui ei sattunud just mõne maja varju tuule kätte. Sügisesed ilmad on ettearvamatud.

Strtasbourgi tuntuim vaatamisväärsus on keskväljakul asuv ühe torniga Notre Dame katedraal. Katedraalile on võimalik läheneda kahest küljest: ronida külguksest 66 m kõrgusele asuvasse torni või siseneda peauksest ja tutvuda kirikuga lähemalt. Et me ei olnud hommikusöögini veel jõudnud, tundus klassikaline kirikuga tutvumine meile mõistlikuma plaanina.

Sattusime kirikusse sisenema just hetkel, mil sinna oli sappa end seadnud kaks turismigruppi, kuid õnneks läks järjekord kiiresti. Veidi harjumatu oli näha silte mille kohaselt polnud lubatud kirikusse siseneda seljakoti, kohvri ega spordikotiga. Kõikide huviliste kaasas olevad kotid vaadati turvatöötaja poolt enne läbi. Üheski teises linnas ei olnud me sellist turvakontrolli kohanud ning see tundus pisut harjumatu. Seda suuremaks läksid mu silmad, kui kirikust väljudes leidsime eest kaheksa täisvarustuses automaatidega kuulivestidega sõjaväelast patrullimas kiriku ümbrusel platsil. Ma olin sellest küll kuulnud, et Kesk-Euroopas on automaatidega tüübid korda valvamas, aga ma ei olnud seda päriselt kunagi näinud. Terroriohu tunnetus oli päriselt esmakordselt siin ja praegu meie jaoks olemas. Tunnetuslikult oli mul vaid soov rahvarohkest kohast eemale jalutada ning nautida klassikalist Prantsusmaa linna.

Strasbourgi Notre Dame on veidi eriline kirik. Selle üks torn jõuti kunagi valmis ehitada, ent teiseni ei jõutudki kunagi päriselt. Samuti on kirikus sees 16. sajandist pärit astroloogiline kell, mis tol ajal oli suur saavutus. Igal täistunnil lööb kellal olev ingel kellukest, millele vastab temast aste kõrgemal olev luukere koputusega. Hetk hiljem keerab teine ingle liivakella teistpidi ja triangel lõppeb. Umbes veerand tundi hiljem on uus väike osaline show. Kui meie jaoks tundub täna normaalne maa tiirlemine ümber päikese, siis 16. sajandil arvati universum pöörlevat ümber maa, mistõttu on seesugune kell, mille keskmes tiirlevad planeedid ümber päikese ja mis näitab paralleelselt nii kohalikku aega kui poole tunnise vahega GMT aega, tegelikult haruldus ja tolle aja kohta innovatiivne teerajaja.

Jalutasime veidi veel mööda Strasbourgi ringi, enne kui auto juurde tagasi suundusime. Lonely Planet soovitas läbi käia paarist ajaloolisest kvartalist, mis meie silmale paistsid kui klassikalised Prantsusmaa väikelinnad, ent inimesele, kes satub vaid suurlinnadesse, on need kvartalid kindlasti erilised ja armsad. M teatas ühel hetkel, et edasi jalutades satume raamatusse trükitud kaardilt välja ning meil puudub kindel orientiir. Otsustasime siiski veidi kaugemale kiigata ning ühel hetkel avastasime end maja eest, mille ees olevas kahes mastis lehvisid kaks lippu: Euroopa Liidu oma ja Eesti oma. Mu silmad ei suutnud imestusest rohkem pärani minna. Lihtsalt juhuslikult olime sattunud Euroopa Nõukogu maja ette, mille eesistumise periood käib Euroopa Liidu liikmesriikides tähestikujärjekorras ning Eesti kord on just selle aasta maist novembrini. Ah, milline meeldiv avastus on kohata oma koduriigi lippu juhuslikult tuhandete kilomeetrite kaugusel kodust.

Minu plaanitud päeva teise osas pidi moodustama shoppamine Zweibrükkeni ostulinnakus, kuhu me polnud veel oma reisidel varem sattunud, ning Mettlachi külastus Villeroy ja Bochi tehasepoodi. Olin ilmselgelt enda võimeid ülehinnanud ja kolmest tunnist sai sujuvalt Zweibrückenis kuus kuniks poed suleti ja jalad andsid väsimusest tunda. Oli viimane aeg võtta suund Luxembourgi.

Juba aastaid tagasi Riias katkise GPSiga ekseldes jõudsime järeldusele, et tasub alati usaldada võõra mehe GPSi, kui sa päris täpselt ei tea kuhu sa lähed, hoolimata sellest, et sul pole aimugi, kuhu sinu ees sõitev auto suundub. Kiirteel mängisime kassi-hiiremängu ühe Luxembourgi numbritega Porschega ja kuna M telefon otsustas taas Saksamaal mitte netti minna, siis oli hea seda autot jälitada, olgugi, et meil polnud päriselt aimu kuhu ta suundus. Paar tähelepanekut kiirteedest veel: riiki sisenedes on sildil kiirteede kiiruspiiranguks 90 km/h, ent tegelikult on lubatud 130 km/h, kui ei ole teisti märgitud. Täpselt sama fenomeni märkasime ka mujal Euroopa teedel, v.a Saksamaal. Kiirusepiirangu märke selle kohta aga teede ääres ei leidu. Ka on Luxembourglastel hea huumorisoon: pool teed Luxembourgi on hetkel teetööde all, mis tähendab sõitmist piki kitsast üherajalist teed, mida ääristavad kilomeetrite kaupa helkuritega palistatud betoonblokid kiirusepiiranguga 60 km/h vaheldumas 80 km/h, ent teetöölised on entusiastlikult paigaldanud aeg-ajalt tee äärde märgi, mis keelab möödasõidu või tunnelisse siseneda vastassuunast, nagu oleks võimalik autoga üle betoonblokkide vastassuunda sõita.

Luxembourgis ootasid K ja J meid juba ammu mõnusalt valitud sushi ja hea veiniga. Meid ootas ilmselt neist aga enam nende täna 5-aastaseks saav poeg, kelle sünnipäevakingi vanavanematelt Eestist kaasa tõime. Kui reeglina oleme Euroopasse läinud tühja autoga, siis seekord kogunes kaste ja pakke poole pagasiruumi jagu, mida lubasime oma tuttavatele kohale tuua. Tagasiteel plaanime sama ruumi täita veinidega, mille esmase valiku tegin juba eelnevalt ära ja K&J meile viimase paari nädala jooksul varunud on. Mitte, et Eestis veini ei müüdaks, ent siin, veiniriikides, on valik oluliselt suurem ja eksklusiivsem ning kui juba autoga tulla, oleks patt seda suurepärast võimalust kasutamata jätta. On aeg nautida head ja kvaliteetset veini.

Romantilised Pranstsusmaa väikelinnad

Ööbisime täna esmakordselt AirBnB kaudu. Üldine kogemus oli positiivne: korter oli mugav, kõik vajalik olemas ja kõik toimis õlitatult. Sellegipoolest avastasin, et ma ei ole väga AirBnB inimene. See on kahtlemata mugav juhul, kui on plaan kuhugi veidi pikemaks jääda või reisitakse perega, aga ka soov hoida veidi raha kokku võrreldes hotellidega, kuid siin ei ole sa ise oma aja peremees päriselt, sest kohalejõudmise aeg tuleb ette kokku leppida majutuse pakkujaga ning lõppkokkuvõttes oli mul koguaeg tunne, et olen kellelgi külas ning soovisin teda oma olemasoluga mitte häirida. Kui vajadus on ühe-kahe öö järele võõras linnas, siis minu eelistuseks on igal juhul hotell.

Hommik tervitas meid sooja päikesepaistega. Ilm tundus tulevat pigem kevadine kui sügisene. Selle teadmisega parkisime oma auto Zürichi kesklinna parkimismajja ära ning jalutasime kohalike hulgas populaarsesse kohvikusse Babu's Coffehouse, kus saime napilt viimase vaba laua. Tõepoolest, Foursquare teab kohti, mis kohalikele meeldivad. Teine kindel märk heast tasemest on TripAdvisori kleeps uksel. Olgugi ehk hind vahel veidi kallim, kuid reisil olles ei taha kuidagi riskida kehva kvaliteediga söögikogemusega, sest neid võimalusi ja kohti, mida võõras linnas proovida, on ju väga piiritletud tulenevalt asukohas veedetud ajast. Seega on oluline pigem hea elamus.

Võtsin endale hommikusöögiks klassikalise croissanti ning suurest uudishimust kõrvitsa latte (jah, see on cafe latte, mis sisaldab päriselt kõrvitsat lisaks kohvile ja piimale), kontrollides enne teenindajalt üle, mida see täpselt sisaldab, sest reeglina kiputakse kõrvitsatoitudesse panema kas kaneeli või muskaatpähklit, mida ma kumbagi süüa ei saa. M valis endale toidu kõrvale topeltespressoga piimakohvi. Kui meie joogid lauda jõudsid, avastasin üllatusega kõrvitsalattest suurema hulga kaneeli. Nii ei jäänud meil muud üle, kui M-ga joogid omavahel ära vahetada. Minu jaoks oli see paras katsumus, sest kohvi ma reeglina ei joo ja topeltespresso, olgugi väga kvaliteetne ja maitsev, võttis mul kergelt juuksed peas püsti.

Kui praegu siin kandis Euroopas veidi ringi käia, siis on kõrvits hooaja kaubana ülipopp teema. Trendikamad söögikohad pakuvad erinevaid kõrvitsatoite, kõrvitsaid kasutatakse kodude, poodide vaateakende ja kohvikute dekoratsioonideks ning teede ääres on hulgaliselt iseteenindusega kõrvitsate müügilette. Dekoratsioonidena leidub kõrvitsaid ka Halloweeni tarbeks nägudeks lõigatuna, ent rohkem kui Halloweeni kaunistusi, on poodide vaateakendel juba jõulukaunistused. Oktoobris on minu jaoks jõulukaunistusi näha veel kuidagi harjumatult vara.

Zürichi kesklinna tänavad on kesk sügist üpriski inimtühjad ning see annab võimaluse turistidele rahulikult uudistada ja ringi vaadata. Meie jaoks veidi harjumatu on vaid see, kui kirik on avatud külastamiseks vaid paar tundi päevas või kiriku uksest sisse vaatamiseks peab soetama pileti. Zürichis on raha lõhna üldse üsna palju tunda. Kui jalutada kesklinnas kallite brändide tänaval, siis seal ringi lippavad perfektselt istuvates ülikondades mehed ja viisakates hästiistuvates kostüümides naised panevad tundma nagu ei oleks linnatänavate külastamiseks mu enda riietus piisavalt viisakas, kvaliteetne või pidulik. Samas on seal mõnus seista veidi aega keset tänavat ja lasta sel voogaval rahvamassil endast mööda astuda, neid vaadeldes kui vaateaknal. Samas oli ka kellapood, mille brožüüri ajaviiteks korra lappasin selle sügise uustoodete kohta. Arvestades, et viimati kandsin ma käekella 6 aastat tagasi ja nüüd oleks hea aeg uus kell soetada, oli mu huvi kellade vastu ilmselgelt põhjendatud. Lisaks on ju Šveits tuntud oma kellade poolest. Leidsingi uutest kelladest endale ühe sobiliku, tagasihoidliku heleroosa kella. Kui seda M-le näitasin, ei jaganud ta miskipärast kuidagi mu vaimustust, pidades kella eest 118 000 CHF (see on ca 108 000 EURi) veidi ebamõistlikult kalliks. Zürich ei ole ikka päris minu tasemele linn.

Enne Šveitsist lahkumist peatusime ka piirilinnas Baselis. Baselis saavad kokku kolm riiki: Šveits, Saksamaa ja Prantsusmaa. Sellest tulenevalt on ka sealse lennujaama nimeks Euro Airport. Mõtlesime korraks otsida üles kaardi pealt nurgakese, kus kolm riigipiiri kohtuvad ning sealt korra läbi sõita, et see kohake asub aga keset jõge, siis ilmselt ei oleks seal visuaalselt kolme riiki korraga kuidagi väga eraldanud ning lisaajakulu koha otsimiseks ei tundunud kuidagi mõistlik. Samas, kui Baselist Prantsusmaa poole kiirteele välja sõita, siis seal on piirihooned ja tollipunkt endiselt olemas, olgugi et keegi dokumente kontrollimas ei ole, kuid selle eest oleks võimalik piirikontroll taastada vajadusel vägagi lihtsalt. Teistes piiriületuskohtades enam piiri väga kergelt hoonestuse järgi ei tuvasta ning pigem on teeääres vaid väike silt, mis teavitab sind riigi vahetusest.

Basel on ülikoolilinn ning seetõttu kohtab seal üsna palju üliõpilasi linnatänavatel ringi sebimas. Me ei olnud väga ettevalmistunud selleks, mida Baselis vaadata, kuid kesklinn on seal kenasti sildistatud peamiste vaatamisväärsuste viitadega, mis teevad nende leidmise lihtsaks ja loogiliseks. Selline hea märgistus on suurlinnades pigem keeruline kui tavapärane. Basel on oma olemuselt klassikaline euroopalik linn sarnase arhitektuuriga, kus on mõnus ja mugav teha väike jalutuskäik. Tegime sealt ka mõned väiksed ostud ning eriti tore on poodides hoiak, et kui ost läheb kingituseks, pakitakse see kohe ka kenasti lisatasuta kinkepakendisse. See on niivõrd mugav ja meeldiv, et tekib vahel tahtmine midagi endalegi osta ja lasta kenasti sisse pakkida, kui tujutõstmine peaks vajalik olema. Kingitusi meeldib ju kõigile saada.

Prantsusmaa kiirteedel hakkab silma selge erinevus võrreldes teiste riikidega, kus seni sõitnud oleme. Seal on eriline tähelepanu pööratud turvalisusele, nii et kõikvõimalikud keelumärgid on tehtud puust ette ja punaseks ning kuvatud võimalikult suurelt, sama käib ka teeviitade kohta, nii et üksnes pime saab neist märkamata mööda sõita. Lisaks on tee serv palistatud pikkade valgete juttidega, juhtimaks tähelepanu ohutule pikivahele: kahe juti pikkus on täpselt ohutu kaugus. Proovisime sellist pikivahet tihedas liikluses ka hoida, kuid see tundus meile pigem ebatavaline. Kuigi teede ääres on ka mitmed sildid, mis hoiatavad roolis telefoni näppimise eest, siis esimesel mõnekümnel kilomeetril nägin juba vähemalt kolme juhti, kes roolis olles tegelesid sõidu ajal oma telefoniga, selle asemel, et pilku teel hoida. Arvestades teedel lubatud 130 km/h kiiruselimiiti, on telefoni näppimine niimoodi ikka väga ohtlik.

Olin tänaseks planeerinud sõidu läbi Alsace veinipiirkonna, et külastada väikseid Prantsuse linnakesi ja nautida viinamarjaistanduste imelisi vaateid. Kuna meie Prantsuse keele oskus on äärmiselt limiteeritud ning prantslased just inglise keele oskuse ja kasutusega ei hiilga, siis päris veiniistandusse sisse astumine polnud meie reisiplaanides ja piirdusime üksnes linnakeste veinipoodidega. Kui Šveitsi poolt tulla, siis esimene suurem asula, mis tähistab veiniteed, on Colmar. Pigem on mõistlik aga sealt edasi sõita ja teha esimene peatus Kaysersbergis. Sellistes turistide poolt populaarsetes linnakestes on kehtib reeglina soov, et sa jätaksid oma auto kuhugi parklasse ning avastaksid kesklinna jalgsi. Need parklad on reeglina muidugi tasulised või on teede ääred märgistatud tasulise parkimisalaga. Isegi kui õnnestub parkimisautomaat lihtsalt leida ja seal on väidetav keelevalik inglise keele peale, siis see kas lihtsalt ei tööta, muutub poole pealt tagasi Prantsuse keelseks või pole päris selge, kas miinimumtariif kehtib päeva või tunni kohta. Igal juhul saime kõikides peatuspaikades parkimise mure kenasti, vajadusel loominguliselt lahendatud.

Kaysersberg on imearmas väike keskaegne Prantsusmaa linnake. Jõudsime sinna kella neljaks pärastlõunal, just ajaks, mil meil nälg silme eest mustaks hakkas võtma, sest hommikusöögist oli juba omajagu aega möödas. Meie reisidel kipub loomulik kell tiksuma tavapärasest rütmist veidi erinevalt ja nii me satume lõunatama pigem kella 14 ja 16 vahel. Mäletan, et Itaalias oli see tõsine probleem, sest lõunakohad olid selleks ajaks kinni ja õhtusöögikohad ei olnud veel avatud. Prantsusmaal on täpselt sama lugu. Lõunat pakutakse kella 12 ja 14 vahel ning õhtusöögikohad hakkavad end avama vaikselt kella 16st, kuid peamiselt 19st, mil muud ärid ja poed suletakse. Kella 14st 17ni on reeglina kõik söögikohad kinni ning kui midagi avatud üldse on, on see pigem Salon de The, mis pakub sooja jooki ja külma pirukat (quiche) või kooki (tart). Midagi asjalikumat leida on oluliselt keerulisem. Suutsime leida küll ühe restorani, mis oli avatud, kuid esimese 10 minuti jooksul teenindaja meile menüüd vabatahtlikult tooma ei jõudnud ja hetk hiljem avastasime, et süüa sealt ikkagi ei saa.

Jätkasime oma veinimarsruudi teekonda Riquewihris, samuti üliarmsas, romantilises Prantsusmaa keskaegses väikelinnas, mis turistide hulgas on äärmiselt populaarne. Kuigi linnakesed on oma olemuselt veidi erinevad, on üldmulje siiski äravahetamiseni sarnane. See on umbes nagu Itaalia Cinque Terre viis kalurikülakest: igaüks on neist omanäoline, kuid kui oled käinud ühes, oled sa sisuliselt näinud neid kõiki. Samas, kui elaksin kuskil suurlinnas ja mul oleks soov teha ühte nädalavahetuse argipäevast põgenemist, siis oleks just sellised kulakesed üheks sobivaimaks kohaks, kus peatuda. Need nõretavad romantikast ning tunduvad pigem raamatulikult fantaasias eksisteerivate kohtadena (loe: Söö, palveta, armasta ja Toskaana päikese all stiilis) kui päriseluna. Seal jalutades tundsin end täiesti ebareaalsena.

Riquewihris astusime sisse ühte kohvikusse, et lõpuks endale midagi hamba alla leida. Selgus, et me polnud mitte ainsad sama murega ning leitud hea soovitusindeksiga kohvik oli nii pilgeni rahvast täis, et sinna kuidagi ei mahtunud. Ilmselgelt ei ole prantslased väga rahateenimise eesmärgil väljas, sest järgmist avatud kohta õhtul kella 17 ajal leida oli päris keeruline. Lõpuks avastasime end ühest creperiest (prantsusepäraste õhukeste pannkookide kohvikust, mis serveerib ka sooju jooke ja loomulikult avatud põhjal küpsetatud kooke), mida pidas noor pere oma elumaja esimesel korrusel. Sellised pere söögikohad on alati hästi nunnud ja püüdlikud. Lisaks imetabasele prantsuse köögile proovisin seal ära ka noore veini, mida siinses Alsace piirkonnas sisuliselt igal nurgal klaasiga pakutakse. Ah, see oli ehe nauding! Kergelt mullitav maheda maitse ja ülimadala alkoholisisaldusega jook, mis mekib pigem kui viinamarjane siider mitte vein, jättes oma täidlast maitset saavutamata. Ma ei olnud selle joogiga varem kokku puutunud ja seda positiivsem oli kogemusest tabatud üllatus. Kui seda noort veini saaks vaid aastaringselt ja kaasa osta.

Kuigi meie Alsace veinipiirkonna teelõigule olid planeeritud veel Ribeauville, kus peaks asuma Pranstsusmaa vanima veinitegijate assotsiatsiooni maitsmisruum, Selestat, Chateau de Haut Koeningsbourg ja Dambach-la-Ville, otsustasime puht praktilistel kaalutlustel need linnakesed vahele jätta. Kell oli saanud napilt õhtul 6 läbi ning kõik veini maitsmisruumid suleti kell 18, söönud olime just, nii et õhtusöögi plaane meil teha polnud mõtet ja pikast päevast hakkas reisiväsimus peale pressima. Oli viimane aeg võtta suund hotelli poole. Pealegi, mida rohkem Euroopas ringi reisida, seda enam hakkavad mingid kohad teineteist meenumata ning suuremad linnad lähevad üha enam ühte nägu. Muidugi, seda rohkem kerkib esile ka see, mis on tõeliselt eriline.

Tänaõhtune hotell oli mul jäänud ette planeerimata ajapuuduse tõttu. Mingi hetk küll vaatasin erinevatest äppidest pakutavaid võimalusi Strasbourgi kandis, kuid ükski koht ei olnud päris see. Paar päeva tagasi ilmus äkki Hotels Tonight äppi Diana spa-hotell Molsheimis, mis mujalt otsingutest ei olnud mulle sõelale jäänud. Viivitasin broneeringuga päevakese ja avastasin, et selle ajaga oli hotell kõikvõimalike broneeringulehtede ja ka hotelli enda koduka järgi välja müüdud kuniks eile õhtul ilmus Hotel Tonighti see sama spa-hotell äkitselt tagasi. Mõeldud-tehtud. Jõudsime hotelli täpselt tund aega enne seda, kui nende spa osa suleti. Ma ei pidanud mõtlema kaks korda: vahetasime riided ja seadsime end mõnusalt basseinialale sisse. Algselt oli seal veel kaks prouat, kes peatselt ka lahkusid, nii et kogu bassein ja saunakompleks jäi vaid meile kahele kasutada. Milline luksus! Üllataval kombel oli Soome saunas isegi 85 kraadi sooja, mida ma päriselt ei julenudki loota, sest mu varasema kogemuse järgi Prantsusmaal saunad just liiga soojad meie jaoks ei ole. Viskasin saunalavale pikali ja nautisin kuidas soojus vaikselt ja õrnalt nahavahele poeb. Tõeline mõnu ja lõõgastus, eriti arvestades autos veedetud tunde. See hetk iseendale oli täpselt see hädavajalik mõnusa päeva lõpetuseks i-le punkti panekuks.