Meie esialgne plaan oli end reisi lõpus mitte üle tõmmata ja koju tulla rahulikus tempos, kuigi tavapäraselt kipume me M-ga pikemalt vaidlema teemal kust alates on mõistlik ühe jutiga koju tulla. Kui algselt plaanisime tänaseks päevaks Roermondi ostulinnaku shopingu ja sealt rahuliku kulgemise R ja K juurde Duisburgi ning homseks sõidu läbi Saksamaa, ööbimisega Požnanis I juures ning viimaseks ööks Kaunase, siis leppisime M-ga juba paar päeva tagasi kokku, et püüame siiski Kaunases ööbimise vahele jätta ja I juurest pigem vara startida, et ühe jutiga 15 tunniga Požnanist koju ära sõita. 15 tundi ei ole utoopia, kui teha seda mõistusega ja ühekordselt. Üle selle on tegelikult juba mõttetu risk.
Hommikul ei olnud mu enesetunne võrreldes eilsega sugugi parem. Ärgates olin kohutavalt väsinud ja söögiisu puudus täielikult, napilt libistasin klaasi vett hinge alla. Hollandi ja pool Saksamaad magasin sõna otseses mõttes maha ja üldiselt olen ma väga närb magaja. Roermondis otsustasime M-ga, et meil ei ole mõtet K ja R väikseid lapsi ohtu seda, sest ilmselgelt olen ma mingi viiruse üles korjanud ja nakkusohtlik. Saatsin R-le sõnumi ning leppisime kokku, et kohtume Duisburgis vaid hetkeks, et saada tema käest sinna tellitud väike tehnikapakike ning ööseks leiame endale hotelli. Kuna I ootas meid Požnanisse alles homme ega olnud täna õhtul isegi kodus, jäi meil ka tema nägemata ja võtsime sihtmärgiks ööseks Lodži jõuda. Lodžist oleme korra varem paar aastat tagasi samuti ühe jutiga ära sõitnud. Pealegi näitas Roermondist GPS Lodži kohalejõudmise ajaks 23:22 ehk igati mõistliku aja ka siis, kui väike tambov otsa panna.
Hannoveri külje all jäime kiirteel korralikku ummikusse. Tiksusime seal üle tunni aja. Ummikud on väsitavad. Ka tänase ilmaga ei vedanud meil kuidagi. Juba hommikul Hollandis hakkas sadama külma peenikest vihma ja puhus kõle tuul. Päeva peale läks vihm hullemaks. Pool teed 1150 km-st läbisime tihedas kehva nähtavusega vihmasajus. Lootsin vaid, et vihm lõppeb. Viimased 300 km tuli meil läbida küll vihmata, aga niivõrd tihedas valges udus, et nähtavus oli enamuse teest maksimaalselt 20 meetrit. Punnitasime mõlemad pingsalt silmi, et näha, kas kiirteel on keegi ees ja kui, siis millises reas. Lõpuks hakkasid rekkade tagatuled juba paistma topelt. Ja siis muidugi olid teel veel need tüübid, kellel tagatuled sellises udus ja pimeduses ei põlenud, küll õnneks vaid üksikud. Ma olin siiralt õnnelik, kui lõpuks hotelli jõudsime.
Tegime vahepeal vaid imepisikese peatuse kuskil Saksamaa väikelinnas, et toidupoest läbi astuda. Mulle ei meenunud esimese hooga ühegi toidupoe nime, mida GPSi sisestada ja GPS niisama omast peast midagi välja ei pakkunud, kiirtee äärde aga mingit kaubandust ei jää. Lõpuks meenus M-le Aldi. Reaalselt oli see maailma kõige mõttetum toidupood kus ma siiani käinud olen. Õnneks seal kõrval oli ka Rewe, mis üllataval kombel oli isegi kella 22ni lahti. Alles peale seda hakkasid meenuma ka kõik muud tuntumad kaubamärgid, nagu ikka.
Hotelli bronnisin Lodži kesklinna. Kui magada lühikest aega, siis vähemasti kvaliteetselt. Hotellil pidi olema ka parkla, kuid meie kohalejõudmise ajaks pool kaks öösel oli see pilgeni täis. Administraator helistas kõrvaloleva ostukeskuse turvameestele ja palus parkimismaja meie jaoks avada. Saime uhkes üksinduses oma auto parkida parkimismajja ära ning sättisime end hotelli poole teele. Sisuliselt oli meil valida, kas kõndida öises Lodži kesklinnas ümber bloki või ronida üle mulle umbes vööni aia ja olla kohe hotelli juures. Valisime selle viimase versiooni. Väike seiklus ka meie tänasesse päeva.
Hommikul ei olnud mu enesetunne võrreldes eilsega sugugi parem. Ärgates olin kohutavalt väsinud ja söögiisu puudus täielikult, napilt libistasin klaasi vett hinge alla. Hollandi ja pool Saksamaad magasin sõna otseses mõttes maha ja üldiselt olen ma väga närb magaja. Roermondis otsustasime M-ga, et meil ei ole mõtet K ja R väikseid lapsi ohtu seda, sest ilmselgelt olen ma mingi viiruse üles korjanud ja nakkusohtlik. Saatsin R-le sõnumi ning leppisime kokku, et kohtume Duisburgis vaid hetkeks, et saada tema käest sinna tellitud väike tehnikapakike ning ööseks leiame endale hotelli. Kuna I ootas meid Požnanisse alles homme ega olnud täna õhtul isegi kodus, jäi meil ka tema nägemata ja võtsime sihtmärgiks ööseks Lodži jõuda. Lodžist oleme korra varem paar aastat tagasi samuti ühe jutiga ära sõitnud. Pealegi näitas Roermondist GPS Lodži kohalejõudmise ajaks 23:22 ehk igati mõistliku aja ka siis, kui väike tambov otsa panna.
Hannoveri külje all jäime kiirteel korralikku ummikusse. Tiksusime seal üle tunni aja. Ummikud on väsitavad. Ka tänase ilmaga ei vedanud meil kuidagi. Juba hommikul Hollandis hakkas sadama külma peenikest vihma ja puhus kõle tuul. Päeva peale läks vihm hullemaks. Pool teed 1150 km-st läbisime tihedas kehva nähtavusega vihmasajus. Lootsin vaid, et vihm lõppeb. Viimased 300 km tuli meil läbida küll vihmata, aga niivõrd tihedas valges udus, et nähtavus oli enamuse teest maksimaalselt 20 meetrit. Punnitasime mõlemad pingsalt silmi, et näha, kas kiirteel on keegi ees ja kui, siis millises reas. Lõpuks hakkasid rekkade tagatuled juba paistma topelt. Ja siis muidugi olid teel veel need tüübid, kellel tagatuled sellises udus ja pimeduses ei põlenud, küll õnneks vaid üksikud. Ma olin siiralt õnnelik, kui lõpuks hotelli jõudsime.
Tegime vahepeal vaid imepisikese peatuse kuskil Saksamaa väikelinnas, et toidupoest läbi astuda. Mulle ei meenunud esimese hooga ühegi toidupoe nime, mida GPSi sisestada ja GPS niisama omast peast midagi välja ei pakkunud, kiirtee äärde aga mingit kaubandust ei jää. Lõpuks meenus M-le Aldi. Reaalselt oli see maailma kõige mõttetum toidupood kus ma siiani käinud olen. Õnneks seal kõrval oli ka Rewe, mis üllataval kombel oli isegi kella 22ni lahti. Alles peale seda hakkasid meenuma ka kõik muud tuntumad kaubamärgid, nagu ikka.
Hotelli bronnisin Lodži kesklinna. Kui magada lühikest aega, siis vähemasti kvaliteetselt. Hotellil pidi olema ka parkla, kuid meie kohalejõudmise ajaks pool kaks öösel oli see pilgeni täis. Administraator helistas kõrvaloleva ostukeskuse turvameestele ja palus parkimismaja meie jaoks avada. Saime uhkes üksinduses oma auto parkida parkimismajja ära ning sättisime end hotelli poole teele. Sisuliselt oli meil valida, kas kõndida öises Lodži kesklinnas ümber bloki või ronida üle mulle umbes vööni aia ja olla kohe hotelli juures. Valisime selle viimase versiooni. Väike seiklus ka meie tänasesse päeva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar