neljapäev, 13. oktoober 2016

Tükike ajutist kodumaad Strasbourgis

Strasbourg on armas klassikaline prantsusepärane linn oma kitsaste linnatänavatega. Parkimiskohta on üpris keeruline leida, sest tüüpiline prantslane armastab väikeautot ning seetõttu on parkimiskohad ka üpris kitsad. Kui olime leidnud lõpuks tänavaäärse parkimiskoha, asutasime end kesklinnaga tutvuma. Kuigi kell ei näidanud enam varajast hommikutundi, ei olnud päike veel kõrgel ning õues valitses hoolimata seitsmest soojakraadist kontideni läbilõikav jahedus. Tunnike hiljem, mil päike väisas kõrget taevakaart, soojenes ilm märgatavalt, kui ei sattunud just mõne maja varju tuule kätte. Sügisesed ilmad on ettearvamatud.

Strtasbourgi tuntuim vaatamisväärsus on keskväljakul asuv ühe torniga Notre Dame katedraal. Katedraalile on võimalik läheneda kahest küljest: ronida külguksest 66 m kõrgusele asuvasse torni või siseneda peauksest ja tutvuda kirikuga lähemalt. Et me ei olnud hommikusöögini veel jõudnud, tundus klassikaline kirikuga tutvumine meile mõistlikuma plaanina.

Sattusime kirikusse sisenema just hetkel, mil sinna oli sappa end seadnud kaks turismigruppi, kuid õnneks läks järjekord kiiresti. Veidi harjumatu oli näha silte mille kohaselt polnud lubatud kirikusse siseneda seljakoti, kohvri ega spordikotiga. Kõikide huviliste kaasas olevad kotid vaadati turvatöötaja poolt enne läbi. Üheski teises linnas ei olnud me sellist turvakontrolli kohanud ning see tundus pisut harjumatu. Seda suuremaks läksid mu silmad, kui kirikust väljudes leidsime eest kaheksa täisvarustuses automaatidega kuulivestidega sõjaväelast patrullimas kiriku ümbrusel platsil. Ma olin sellest küll kuulnud, et Kesk-Euroopas on automaatidega tüübid korda valvamas, aga ma ei olnud seda päriselt kunagi näinud. Terroriohu tunnetus oli päriselt esmakordselt siin ja praegu meie jaoks olemas. Tunnetuslikult oli mul vaid soov rahvarohkest kohast eemale jalutada ning nautida klassikalist Prantsusmaa linna.

Strasbourgi Notre Dame on veidi eriline kirik. Selle üks torn jõuti kunagi valmis ehitada, ent teiseni ei jõutudki kunagi päriselt. Samuti on kirikus sees 16. sajandist pärit astroloogiline kell, mis tol ajal oli suur saavutus. Igal täistunnil lööb kellal olev ingel kellukest, millele vastab temast aste kõrgemal olev luukere koputusega. Hetk hiljem keerab teine ingle liivakella teistpidi ja triangel lõppeb. Umbes veerand tundi hiljem on uus väike osaline show. Kui meie jaoks tundub täna normaalne maa tiirlemine ümber päikese, siis 16. sajandil arvati universum pöörlevat ümber maa, mistõttu on seesugune kell, mille keskmes tiirlevad planeedid ümber päikese ja mis näitab paralleelselt nii kohalikku aega kui poole tunnise vahega GMT aega, tegelikult haruldus ja tolle aja kohta innovatiivne teerajaja.

Jalutasime veidi veel mööda Strasbourgi ringi, enne kui auto juurde tagasi suundusime. Lonely Planet soovitas läbi käia paarist ajaloolisest kvartalist, mis meie silmale paistsid kui klassikalised Prantsusmaa väikelinnad, ent inimesele, kes satub vaid suurlinnadesse, on need kvartalid kindlasti erilised ja armsad. M teatas ühel hetkel, et edasi jalutades satume raamatusse trükitud kaardilt välja ning meil puudub kindel orientiir. Otsustasime siiski veidi kaugemale kiigata ning ühel hetkel avastasime end maja eest, mille ees olevas kahes mastis lehvisid kaks lippu: Euroopa Liidu oma ja Eesti oma. Mu silmad ei suutnud imestusest rohkem pärani minna. Lihtsalt juhuslikult olime sattunud Euroopa Nõukogu maja ette, mille eesistumise periood käib Euroopa Liidu liikmesriikides tähestikujärjekorras ning Eesti kord on just selle aasta maist novembrini. Ah, milline meeldiv avastus on kohata oma koduriigi lippu juhuslikult tuhandete kilomeetrite kaugusel kodust.

Minu plaanitud päeva teise osas pidi moodustama shoppamine Zweibrükkeni ostulinnakus, kuhu me polnud veel oma reisidel varem sattunud, ning Mettlachi külastus Villeroy ja Bochi tehasepoodi. Olin ilmselgelt enda võimeid ülehinnanud ja kolmest tunnist sai sujuvalt Zweibrückenis kuus kuniks poed suleti ja jalad andsid väsimusest tunda. Oli viimane aeg võtta suund Luxembourgi.

Juba aastaid tagasi Riias katkise GPSiga ekseldes jõudsime järeldusele, et tasub alati usaldada võõra mehe GPSi, kui sa päris täpselt ei tea kuhu sa lähed, hoolimata sellest, et sul pole aimugi, kuhu sinu ees sõitev auto suundub. Kiirteel mängisime kassi-hiiremängu ühe Luxembourgi numbritega Porschega ja kuna M telefon otsustas taas Saksamaal mitte netti minna, siis oli hea seda autot jälitada, olgugi, et meil polnud päriselt aimu kuhu ta suundus. Paar tähelepanekut kiirteedest veel: riiki sisenedes on sildil kiirteede kiiruspiiranguks 90 km/h, ent tegelikult on lubatud 130 km/h, kui ei ole teisti märgitud. Täpselt sama fenomeni märkasime ka mujal Euroopa teedel, v.a Saksamaal. Kiirusepiirangu märke selle kohta aga teede ääres ei leidu. Ka on Luxembourglastel hea huumorisoon: pool teed Luxembourgi on hetkel teetööde all, mis tähendab sõitmist piki kitsast üherajalist teed, mida ääristavad kilomeetrite kaupa helkuritega palistatud betoonblokid kiirusepiiranguga 60 km/h vaheldumas 80 km/h, ent teetöölised on entusiastlikult paigaldanud aeg-ajalt tee äärde märgi, mis keelab möödasõidu või tunnelisse siseneda vastassuunast, nagu oleks võimalik autoga üle betoonblokkide vastassuunda sõita.

Luxembourgis ootasid K ja J meid juba ammu mõnusalt valitud sushi ja hea veiniga. Meid ootas ilmselt neist aga enam nende täna 5-aastaseks saav poeg, kelle sünnipäevakingi vanavanematelt Eestist kaasa tõime. Kui reeglina oleme Euroopasse läinud tühja autoga, siis seekord kogunes kaste ja pakke poole pagasiruumi jagu, mida lubasime oma tuttavatele kohale tuua. Tagasiteel plaanime sama ruumi täita veinidega, mille esmase valiku tegin juba eelnevalt ära ja K&J meile viimase paari nädala jooksul varunud on. Mitte, et Eestis veini ei müüdaks, ent siin, veiniriikides, on valik oluliselt suurem ja eksklusiivsem ning kui juba autoga tulla, oleks patt seda suurepärast võimalust kasutamata jätta. On aeg nautida head ja kvaliteetset veini.



Kommentaare ei ole: