Hommikul magasime kaua. Ärkasin alles selle peale, kui telefon piuksuma hakkas ning imestasin, et olin maganud niivõrd sügavalt, et pererahva hommikused toimetused jäid täiesti kuulmata. Magasin end mõnusasti välja. Kuna meie kokkulepitud lõunapartner, segaduse vältimiseks nimetan teda AT, oli ootamatult haigestunud, siis saime pidada pikka hommikut ja päeva omas rütmis toimetada.
Täna hommikul sõitis U ja A 9-aastane poeg kooliga kolmepäevasele väljasõidule. Siin pidi olema kohustuslik kolmandatele klassidele sõita kolmeks päevaks rannikule, umbes viis bussitäit lapsi korraga. Neljandad klassid pidid minema neljaks päevaks kuhugi mujale ja viiendad klassid kümneks päevaks suusalaagrisse. Mind pani veidi imestama selline niivõrd noores eas laste iseseisvumise kasvatamine reisidega kodust eemal, arvestades, et alla 12-aastased lapsed ei tohi siin riigis ka üksi kodus tegelikult olla.
Minu kindel soov oli Brüsselis käia Camaieu poes, mida leidubki ainult Prantsusmaal, Belgias ja Luxembourgis. Nende riided on kuidagi hästi minu maitsele ning naudin alati nende külastamist, kui siiakanti satun. Üks neist poodidest asub City2 kaubanduskeskuses Brüsseli kesklinnas. Kuna oleme seal M-ga korduvalt käinud, oli tee meile tuttav ning lihtne minna. Parkisime auto lähedal asuvasse parkimismajja ära ning asutasime end kaubanduskeskuse poole teele. Suur oli minu üllatus, kui sissepääsuks olid suletud neljast uksest kolm ning mustade lintide vahelt suruti kogu keskust külastav mass läbi ühe kitsa ukse sisse. Seespool kontrollis turvamees kõiki kotte ning suuremaid kaasas olevaid esemeid metallidetektoriga. Aasta tagasi oli kõik tavapärane ning külastajad voorisid vabalt sisse-välja, ilma et kedagi oleks huvitanud, mis sul kaasas on. Niimoodi ongi mõjunud terrorirünnakud Brüsselis.
Kesklinnas ringi liikudes märkab tihti tänavatel ära pargitud sõjaväe veokeid. See omakorda tähendab, et kuskil läheduses patrullivad täisvarustuses automaatidega sõjaväelased linnatänavatel ja tähtsamate hoonete ees. See vaatepilt on minu jaoks nii kohutavalt võõras. Ma olin juba unustanud need rünnakud Euroopale eelmise aasta lõpus ja sellel aastal, sest siin olles tegelikult seda ei tunneta ega taju. Linn tiksub oma tavapärases rütmis, inimesed sagivad nagu alati ja turistid klõpsivad rõõmsate nägudega selfisid teha. Ainult automaatidega sõjaväelaste kohtamine tuletab meelde neid kohutavaid sündmusi, mille peale külmavärinad üle selja jooksevad ning hea meel on, et me liigume oma auto ja mitte ühistranspordiga. Üldiselt oleme vältinud ka suuremaid rahvakogunemisi, kuid reisiplaane tehes ja linnadega tutvudes ometigi ei mõtle sellele, et midagi võiks juhtuda. Nii lühike ongi tegelikult inimese mälu. Aastaga on ikka linnapildis nii palju muutunud.
Ringi jalutades tekkis meil soov osta tüüpilisi Belgia vahvleid, mida kõikidel tänavanurkadel vanalinnas müüakse. Kuniks oma vahvlit ootasime ja nautisime, kuulasime veidi eemal tänaval ühte noort kutti Prantsuse keeles laulmas ja kitarri mängimas. Ilmselgelt oli sel performancil mingi sügavam sisu ja eesmärk, kuid meieni see ei jõudnud. Samas oli keskpäevases päikesepaistes 18-kraadises soojuses vahvlit nautides prantsuskeelset meloodiat kuulata kuidagi äärmiselt kaunis. Mingil veidral põhjusel tunduvad mulle üldse prantsuskeelsed laulud väga romantilised oma kõla poolest, olgugi et keelt ma kuigi palju ei mõista.
Kui juba Brüsseli kesklinnas olla, siis on patt jätta käimata tüüpilised turisti vaatamisväärsused, mis kõik käe ja jala ulatuses on. Pissivat poissi ehk Manneken Pisi olen ma näinud korduvalt ja iga nurga alt lähenedes. Iga kord ilmub ta siiski aga nurga tagant justkui ootamatult. Sellest veidi eemal, mõne minutilise jalutuskäigu kaugusel ühes kõrvaltänavas asub ka pissiv tüdruk ehk Jeanneke Pis, mille purskkaevu münti visates pidi soov täide minema ja mis pidi tähendama hellust, vooruslikkust ja armastatu imetlust sooviga truuks jääda. Ilmselt neid münte käiakse sealt purskkaevust aeg-ajalt ära koristamas, sest vastasel juhul võiks arvata, et truudust väärtustavaid inimesi on tiba vähevõitu. Brüsselis on ka kolmas pissiv kuju: koer Zinneke Pis. Koer on eemal veidi tavapärastest turismi sihtkohtadest ja Molenbeeki linnaosa lähedal, kus U ei soovita just öisel ajal jalutada.
Zinneke Pis asub samas ajaloolisest börsihoonest mõnesaja meetri kaugusel, Marriotti hotellist peaaegu ümber nurga, kus veebruaris W ja S pulmade jaoks ööbisime. Seal samas kandis asuvad ka Hiina poed ning lai linnatänav, kus veel kaks aastat tagasi toimus tihe liiklus, on nüüd muudetud jalakäijate tänavaks. Samas võib arvata, et see tänav avatakse liiklusele peagi uuesti, sest ärid pidid tugevasti virelema, kuna inimesed ei satu sinna enam.
Üks asi on veel linnapildis ajaga muutunud. Mida aeg edasi, seda rohkem näeb Brüsseli linnapeal kesklinnas kohtades, mis ei ole liiga turistikad, araablasi ja moslemeid, kelle päid katavad rätikud ja naised on kaetud pigem pikkade lohvakate riietega. 12 aastat tagasi, kui tegin esmakordset tutvust Brüsseliga, on linn ja inimesed päris palju muutunud. Tol ajal tundus Brüssel mulle ihaldusväärse Euroopana, nüüd on Brüssel tohutu rahvaste paabel ja pigem on meeldivad väikelinnad. Kui tol ajal oli harjumatu vaatepilt tumedanahaline inimene, siis täna on veider vaadata, kuidas linnapildis kohtab heledajuukselisi ja sinisilmseid inimesi pigem harva. See on lihtsalt meie jaoks harjumatu vaatepilt. Ent endiselt on Brüsseli vanalinn siiski kena ja mulle meeldib seda igakordselt külastada.
Alates 2004. aastast olen sattunud nüüd Brüsselisse umbes 7 või 8 korda, nii et linna kese on juba nii palju tuttav, et kaardiga enam väga orienteeruda vaja ei ole. Sellegipoolest suudab see linn mind ikka veel üllatada. Alles täna sain teada, et ka Brüsselis on prostitutsioon legaalne ning keskse raudteejaama kõrval asub punaste laternate tänav nagu Amsterdamis. See jäi meie seekordsest reisist vaatamisväärsusena siiski kõrvale.
Mäletan, et esmakordsel Brüsseli külastusel imestasin siinse linnaliikluse üle - see kõik tundus mulle hektiline ja kaootiline, kohutavalt kitsas ning üliväikeste parkimiskohtadega nii tänavatel kui parkimismajades. Tipptunnil Brüsselis liigeldes on kõik endine: ummikus, teetööde või aeglase liikumise korral liiguvad autod nii, kes esimesena jõuab, samal ajal astuvad jalakäijad vaatamata teele ning sisuliselt peavad silmad olema korraga kõikides ilmakaartes. Ent ometigi kõik kuidagi toimib. Mul oli taaskord hea meel, et M roolis on.
Õhtu lõpetasime Itaalia restoranis La Piazza koos E-ga. E kolis Brüsselisse umbes poolteist aastat tagasi ning eelmisel suvel, kui siin käisime ja temaga kohtusime, oli ta alles siia tulnud. Linn ei pidanud talle siiani päriselt meeldima, aga tänaseks on ta kenasti kohanenud. Nii põnev oli kuulata teda ja näha milline vahe hoiakutes ja väärtustes on aastaga toimunud. See on väga äge tunne, kui on võimalik kõrvalt jälgida kellegi kohanemist uue eluga ning selgeid muutusi. Elu Brüsselis on E-le hästi mõjunud. Loodan, et seda põnevat teekonda on mul võimalik ka tulevikus tunnistada.
Täna hommikul sõitis U ja A 9-aastane poeg kooliga kolmepäevasele väljasõidule. Siin pidi olema kohustuslik kolmandatele klassidele sõita kolmeks päevaks rannikule, umbes viis bussitäit lapsi korraga. Neljandad klassid pidid minema neljaks päevaks kuhugi mujale ja viiendad klassid kümneks päevaks suusalaagrisse. Mind pani veidi imestama selline niivõrd noores eas laste iseseisvumise kasvatamine reisidega kodust eemal, arvestades, et alla 12-aastased lapsed ei tohi siin riigis ka üksi kodus tegelikult olla.
Minu kindel soov oli Brüsselis käia Camaieu poes, mida leidubki ainult Prantsusmaal, Belgias ja Luxembourgis. Nende riided on kuidagi hästi minu maitsele ning naudin alati nende külastamist, kui siiakanti satun. Üks neist poodidest asub City2 kaubanduskeskuses Brüsseli kesklinnas. Kuna oleme seal M-ga korduvalt käinud, oli tee meile tuttav ning lihtne minna. Parkisime auto lähedal asuvasse parkimismajja ära ning asutasime end kaubanduskeskuse poole teele. Suur oli minu üllatus, kui sissepääsuks olid suletud neljast uksest kolm ning mustade lintide vahelt suruti kogu keskust külastav mass läbi ühe kitsa ukse sisse. Seespool kontrollis turvamees kõiki kotte ning suuremaid kaasas olevaid esemeid metallidetektoriga. Aasta tagasi oli kõik tavapärane ning külastajad voorisid vabalt sisse-välja, ilma et kedagi oleks huvitanud, mis sul kaasas on. Niimoodi ongi mõjunud terrorirünnakud Brüsselis.
Kesklinnas ringi liikudes märkab tihti tänavatel ära pargitud sõjaväe veokeid. See omakorda tähendab, et kuskil läheduses patrullivad täisvarustuses automaatidega sõjaväelased linnatänavatel ja tähtsamate hoonete ees. See vaatepilt on minu jaoks nii kohutavalt võõras. Ma olin juba unustanud need rünnakud Euroopale eelmise aasta lõpus ja sellel aastal, sest siin olles tegelikult seda ei tunneta ega taju. Linn tiksub oma tavapärases rütmis, inimesed sagivad nagu alati ja turistid klõpsivad rõõmsate nägudega selfisid teha. Ainult automaatidega sõjaväelaste kohtamine tuletab meelde neid kohutavaid sündmusi, mille peale külmavärinad üle selja jooksevad ning hea meel on, et me liigume oma auto ja mitte ühistranspordiga. Üldiselt oleme vältinud ka suuremaid rahvakogunemisi, kuid reisiplaane tehes ja linnadega tutvudes ometigi ei mõtle sellele, et midagi võiks juhtuda. Nii lühike ongi tegelikult inimese mälu. Aastaga on ikka linnapildis nii palju muutunud.
Ringi jalutades tekkis meil soov osta tüüpilisi Belgia vahvleid, mida kõikidel tänavanurkadel vanalinnas müüakse. Kuniks oma vahvlit ootasime ja nautisime, kuulasime veidi eemal tänaval ühte noort kutti Prantsuse keeles laulmas ja kitarri mängimas. Ilmselgelt oli sel performancil mingi sügavam sisu ja eesmärk, kuid meieni see ei jõudnud. Samas oli keskpäevases päikesepaistes 18-kraadises soojuses vahvlit nautides prantsuskeelset meloodiat kuulata kuidagi äärmiselt kaunis. Mingil veidral põhjusel tunduvad mulle üldse prantsuskeelsed laulud väga romantilised oma kõla poolest, olgugi et keelt ma kuigi palju ei mõista.
Kui juba Brüsseli kesklinnas olla, siis on patt jätta käimata tüüpilised turisti vaatamisväärsused, mis kõik käe ja jala ulatuses on. Pissivat poissi ehk Manneken Pisi olen ma näinud korduvalt ja iga nurga alt lähenedes. Iga kord ilmub ta siiski aga nurga tagant justkui ootamatult. Sellest veidi eemal, mõne minutilise jalutuskäigu kaugusel ühes kõrvaltänavas asub ka pissiv tüdruk ehk Jeanneke Pis, mille purskkaevu münti visates pidi soov täide minema ja mis pidi tähendama hellust, vooruslikkust ja armastatu imetlust sooviga truuks jääda. Ilmselt neid münte käiakse sealt purskkaevust aeg-ajalt ära koristamas, sest vastasel juhul võiks arvata, et truudust väärtustavaid inimesi on tiba vähevõitu. Brüsselis on ka kolmas pissiv kuju: koer Zinneke Pis. Koer on eemal veidi tavapärastest turismi sihtkohtadest ja Molenbeeki linnaosa lähedal, kus U ei soovita just öisel ajal jalutada.
Zinneke Pis asub samas ajaloolisest börsihoonest mõnesaja meetri kaugusel, Marriotti hotellist peaaegu ümber nurga, kus veebruaris W ja S pulmade jaoks ööbisime. Seal samas kandis asuvad ka Hiina poed ning lai linnatänav, kus veel kaks aastat tagasi toimus tihe liiklus, on nüüd muudetud jalakäijate tänavaks. Samas võib arvata, et see tänav avatakse liiklusele peagi uuesti, sest ärid pidid tugevasti virelema, kuna inimesed ei satu sinna enam.
Üks asi on veel linnapildis ajaga muutunud. Mida aeg edasi, seda rohkem näeb Brüsseli linnapeal kesklinnas kohtades, mis ei ole liiga turistikad, araablasi ja moslemeid, kelle päid katavad rätikud ja naised on kaetud pigem pikkade lohvakate riietega. 12 aastat tagasi, kui tegin esmakordset tutvust Brüsseliga, on linn ja inimesed päris palju muutunud. Tol ajal tundus Brüssel mulle ihaldusväärse Euroopana, nüüd on Brüssel tohutu rahvaste paabel ja pigem on meeldivad väikelinnad. Kui tol ajal oli harjumatu vaatepilt tumedanahaline inimene, siis täna on veider vaadata, kuidas linnapildis kohtab heledajuukselisi ja sinisilmseid inimesi pigem harva. See on lihtsalt meie jaoks harjumatu vaatepilt. Ent endiselt on Brüsseli vanalinn siiski kena ja mulle meeldib seda igakordselt külastada.
Alates 2004. aastast olen sattunud nüüd Brüsselisse umbes 7 või 8 korda, nii et linna kese on juba nii palju tuttav, et kaardiga enam väga orienteeruda vaja ei ole. Sellegipoolest suudab see linn mind ikka veel üllatada. Alles täna sain teada, et ka Brüsselis on prostitutsioon legaalne ning keskse raudteejaama kõrval asub punaste laternate tänav nagu Amsterdamis. See jäi meie seekordsest reisist vaatamisväärsusena siiski kõrvale.
Mäletan, et esmakordsel Brüsseli külastusel imestasin siinse linnaliikluse üle - see kõik tundus mulle hektiline ja kaootiline, kohutavalt kitsas ning üliväikeste parkimiskohtadega nii tänavatel kui parkimismajades. Tipptunnil Brüsselis liigeldes on kõik endine: ummikus, teetööde või aeglase liikumise korral liiguvad autod nii, kes esimesena jõuab, samal ajal astuvad jalakäijad vaatamata teele ning sisuliselt peavad silmad olema korraga kõikides ilmakaartes. Ent ometigi kõik kuidagi toimib. Mul oli taaskord hea meel, et M roolis on.
Õhtu lõpetasime Itaalia restoranis La Piazza koos E-ga. E kolis Brüsselisse umbes poolteist aastat tagasi ning eelmisel suvel, kui siin käisime ja temaga kohtusime, oli ta alles siia tulnud. Linn ei pidanud talle siiani päriselt meeldima, aga tänaseks on ta kenasti kohanenud. Nii põnev oli kuulata teda ja näha milline vahe hoiakutes ja väärtustes on aastaga toimunud. See on väga äge tunne, kui on võimalik kõrvalt jälgida kellegi kohanemist uue eluga ning selgeid muutusi. Elu Brüsselis on E-le hästi mõjunud. Loodan, et seda põnevat teekonda on mul võimalik ka tulevikus tunnistada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar