Ööbisime täna esmakordselt AirBnB kaudu. Üldine kogemus oli positiivne: korter oli mugav, kõik vajalik olemas ja kõik toimis õlitatult. Sellegipoolest avastasin, et ma ei ole väga AirBnB inimene. See on kahtlemata mugav juhul, kui on plaan kuhugi veidi pikemaks jääda või reisitakse perega, aga ka soov hoida veidi raha kokku võrreldes hotellidega, kuid siin ei ole sa ise oma aja peremees päriselt, sest kohalejõudmise aeg tuleb ette kokku leppida majutuse pakkujaga ning lõppkokkuvõttes oli mul koguaeg tunne, et olen kellelgi külas ning soovisin teda oma olemasoluga mitte häirida. Kui vajadus on ühe-kahe öö järele võõras linnas, siis minu eelistuseks on igal juhul hotell.
Hommik tervitas meid sooja päikesepaistega. Ilm tundus tulevat pigem kevadine kui sügisene. Selle teadmisega parkisime oma auto Zürichi kesklinna parkimismajja ära ning jalutasime kohalike hulgas populaarsesse kohvikusse Babu's Coffehouse, kus saime napilt viimase vaba laua. Tõepoolest, Foursquare teab kohti, mis kohalikele meeldivad. Teine kindel märk heast tasemest on TripAdvisori kleeps uksel. Olgugi ehk hind vahel veidi kallim, kuid reisil olles ei taha kuidagi riskida kehva kvaliteediga söögikogemusega, sest neid võimalusi ja kohti, mida võõras linnas proovida, on ju väga piiritletud tulenevalt asukohas veedetud ajast. Seega on oluline pigem hea elamus.
Võtsin endale hommikusöögiks klassikalise croissanti ning suurest uudishimust kõrvitsa latte (jah, see on cafe latte, mis sisaldab päriselt kõrvitsat lisaks kohvile ja piimale), kontrollides enne teenindajalt üle, mida see täpselt sisaldab, sest reeglina kiputakse kõrvitsatoitudesse panema kas kaneeli või muskaatpähklit, mida ma kumbagi süüa ei saa. M valis endale toidu kõrvale topeltespressoga piimakohvi. Kui meie joogid lauda jõudsid, avastasin üllatusega kõrvitsalattest suurema hulga kaneeli. Nii ei jäänud meil muud üle, kui M-ga joogid omavahel ära vahetada. Minu jaoks oli see paras katsumus, sest kohvi ma reeglina ei joo ja topeltespresso, olgugi väga kvaliteetne ja maitsev, võttis mul kergelt juuksed peas püsti.
Kui praegu siin kandis Euroopas veidi ringi käia, siis on kõrvits hooaja kaubana ülipopp teema. Trendikamad söögikohad pakuvad erinevaid kõrvitsatoite, kõrvitsaid kasutatakse kodude, poodide vaateakende ja kohvikute dekoratsioonideks ning teede ääres on hulgaliselt iseteenindusega kõrvitsate müügilette. Dekoratsioonidena leidub kõrvitsaid ka Halloweeni tarbeks nägudeks lõigatuna, ent rohkem kui Halloweeni kaunistusi, on poodide vaateakendel juba jõulukaunistused. Oktoobris on minu jaoks jõulukaunistusi näha veel kuidagi harjumatult vara.
Zürichi kesklinna tänavad on kesk sügist üpriski inimtühjad ning see annab võimaluse turistidele rahulikult uudistada ja ringi vaadata. Meie jaoks veidi harjumatu on vaid see, kui kirik on avatud külastamiseks vaid paar tundi päevas või kiriku uksest sisse vaatamiseks peab soetama pileti. Zürichis on raha lõhna üldse üsna palju tunda. Kui jalutada kesklinnas kallite brändide tänaval, siis seal ringi lippavad perfektselt istuvates ülikondades mehed ja viisakates hästiistuvates kostüümides naised panevad tundma nagu ei oleks linnatänavate külastamiseks mu enda riietus piisavalt viisakas, kvaliteetne või pidulik. Samas on seal mõnus seista veidi aega keset tänavat ja lasta sel voogaval rahvamassil endast mööda astuda, neid vaadeldes kui vaateaknal. Samas oli ka kellapood, mille brožüüri ajaviiteks korra lappasin selle sügise uustoodete kohta. Arvestades, et viimati kandsin ma käekella 6 aastat tagasi ja nüüd oleks hea aeg uus kell soetada, oli mu huvi kellade vastu ilmselgelt põhjendatud. Lisaks on ju Šveits tuntud oma kellade poolest. Leidsingi uutest kelladest endale ühe sobiliku, tagasihoidliku heleroosa kella. Kui seda M-le näitasin, ei jaganud ta miskipärast kuidagi mu vaimustust, pidades kella eest 118 000 CHF (see on ca 108 000 EURi) veidi ebamõistlikult kalliks. Zürich ei ole ikka päris minu tasemele linn.
Enne Šveitsist lahkumist peatusime ka piirilinnas Baselis. Baselis saavad kokku kolm riiki: Šveits, Saksamaa ja Prantsusmaa. Sellest tulenevalt on ka sealse lennujaama nimeks Euro Airport. Mõtlesime korraks otsida üles kaardi pealt nurgakese, kus kolm riigipiiri kohtuvad ning sealt korra läbi sõita, et see kohake asub aga keset jõge, siis ilmselt ei oleks seal visuaalselt kolme riiki korraga kuidagi väga eraldanud ning lisaajakulu koha otsimiseks ei tundunud kuidagi mõistlik. Samas, kui Baselist Prantsusmaa poole kiirteele välja sõita, siis seal on piirihooned ja tollipunkt endiselt olemas, olgugi et keegi dokumente kontrollimas ei ole, kuid selle eest oleks võimalik piirikontroll taastada vajadusel vägagi lihtsalt. Teistes piiriületuskohtades enam piiri väga kergelt hoonestuse järgi ei tuvasta ning pigem on teeääres vaid väike silt, mis teavitab sind riigi vahetusest.
Basel on ülikoolilinn ning seetõttu kohtab seal üsna palju üliõpilasi linnatänavatel ringi sebimas. Me ei olnud väga ettevalmistunud selleks, mida Baselis vaadata, kuid kesklinn on seal kenasti sildistatud peamiste vaatamisväärsuste viitadega, mis teevad nende leidmise lihtsaks ja loogiliseks. Selline hea märgistus on suurlinnades pigem keeruline kui tavapärane. Basel on oma olemuselt klassikaline euroopalik linn sarnase arhitektuuriga, kus on mõnus ja mugav teha väike jalutuskäik. Tegime sealt ka mõned väiksed ostud ning eriti tore on poodides hoiak, et kui ost läheb kingituseks, pakitakse see kohe ka kenasti lisatasuta kinkepakendisse. See on niivõrd mugav ja meeldiv, et tekib vahel tahtmine midagi endalegi osta ja lasta kenasti sisse pakkida, kui tujutõstmine peaks vajalik olema. Kingitusi meeldib ju kõigile saada.
Prantsusmaa kiirteedel hakkab silma selge erinevus võrreldes teiste riikidega, kus seni sõitnud oleme. Seal on eriline tähelepanu pööratud turvalisusele, nii et kõikvõimalikud keelumärgid on tehtud puust ette ja punaseks ning kuvatud võimalikult suurelt, sama käib ka teeviitade kohta, nii et üksnes pime saab neist märkamata mööda sõita. Lisaks on tee serv palistatud pikkade valgete juttidega, juhtimaks tähelepanu ohutule pikivahele: kahe juti pikkus on täpselt ohutu kaugus. Proovisime sellist pikivahet tihedas liikluses ka hoida, kuid see tundus meile pigem ebatavaline. Kuigi teede ääres on ka mitmed sildid, mis hoiatavad roolis telefoni näppimise eest, siis esimesel mõnekümnel kilomeetril nägin juba vähemalt kolme juhti, kes roolis olles tegelesid sõidu ajal oma telefoniga, selle asemel, et pilku teel hoida. Arvestades teedel lubatud 130 km/h kiiruselimiiti, on telefoni näppimine niimoodi ikka väga ohtlik.
Olin tänaseks planeerinud sõidu läbi Alsace veinipiirkonna, et külastada väikseid Prantsuse linnakesi ja nautida viinamarjaistanduste imelisi vaateid. Kuna meie Prantsuse keele oskus on äärmiselt limiteeritud ning prantslased just inglise keele oskuse ja kasutusega ei hiilga, siis päris veiniistandusse sisse astumine polnud meie reisiplaanides ja piirdusime üksnes linnakeste veinipoodidega. Kui Šveitsi poolt tulla, siis esimene suurem asula, mis tähistab veiniteed, on Colmar. Pigem on mõistlik aga sealt edasi sõita ja teha esimene peatus Kaysersbergis. Sellistes turistide poolt populaarsetes linnakestes on kehtib reeglina soov, et sa jätaksid oma auto kuhugi parklasse ning avastaksid kesklinna jalgsi. Need parklad on reeglina muidugi tasulised või on teede ääred märgistatud tasulise parkimisalaga. Isegi kui õnnestub parkimisautomaat lihtsalt leida ja seal on väidetav keelevalik inglise keele peale, siis see kas lihtsalt ei tööta, muutub poole pealt tagasi Prantsuse keelseks või pole päris selge, kas miinimumtariif kehtib päeva või tunni kohta. Igal juhul saime kõikides peatuspaikades parkimise mure kenasti, vajadusel loominguliselt lahendatud.
Kaysersberg on imearmas väike keskaegne Prantsusmaa linnake. Jõudsime sinna kella neljaks pärastlõunal, just ajaks, mil meil nälg silme eest mustaks hakkas võtma, sest hommikusöögist oli juba omajagu aega möödas. Meie reisidel kipub loomulik kell tiksuma tavapärasest rütmist veidi erinevalt ja nii me satume lõunatama pigem kella 14 ja 16 vahel. Mäletan, et Itaalias oli see tõsine probleem, sest lõunakohad olid selleks ajaks kinni ja õhtusöögikohad ei olnud veel avatud. Prantsusmaal on täpselt sama lugu. Lõunat pakutakse kella 12 ja 14 vahel ning õhtusöögikohad hakkavad end avama vaikselt kella 16st, kuid peamiselt 19st, mil muud ärid ja poed suletakse. Kella 14st 17ni on reeglina kõik söögikohad kinni ning kui midagi avatud üldse on, on see pigem Salon de The, mis pakub sooja jooki ja külma pirukat (quiche) või kooki (tart). Midagi asjalikumat leida on oluliselt keerulisem. Suutsime leida küll ühe restorani, mis oli avatud, kuid esimese 10 minuti jooksul teenindaja meile menüüd vabatahtlikult tooma ei jõudnud ja hetk hiljem avastasime, et süüa sealt ikkagi ei saa.
Jätkasime oma veinimarsruudi teekonda Riquewihris, samuti üliarmsas, romantilises Prantsusmaa keskaegses väikelinnas, mis turistide hulgas on äärmiselt populaarne. Kuigi linnakesed on oma olemuselt veidi erinevad, on üldmulje siiski äravahetamiseni sarnane. See on umbes nagu Itaalia Cinque Terre viis kalurikülakest: igaüks on neist omanäoline, kuid kui oled käinud ühes, oled sa sisuliselt näinud neid kõiki. Samas, kui elaksin kuskil suurlinnas ja mul oleks soov teha ühte nädalavahetuse argipäevast põgenemist, siis oleks just sellised kulakesed üheks sobivaimaks kohaks, kus peatuda. Need nõretavad romantikast ning tunduvad pigem raamatulikult fantaasias eksisteerivate kohtadena (loe: Söö, palveta, armasta ja Toskaana päikese all stiilis) kui päriseluna. Seal jalutades tundsin end täiesti ebareaalsena.
Riquewihris astusime sisse ühte kohvikusse, et lõpuks endale midagi hamba alla leida. Selgus, et me polnud mitte ainsad sama murega ning leitud hea soovitusindeksiga kohvik oli nii pilgeni rahvast täis, et sinna kuidagi ei mahtunud. Ilmselgelt ei ole prantslased väga rahateenimise eesmärgil väljas, sest järgmist avatud kohta õhtul kella 17 ajal leida oli päris keeruline. Lõpuks avastasime end ühest creperiest (prantsusepäraste õhukeste pannkookide kohvikust, mis serveerib ka sooju jooke ja loomulikult avatud põhjal küpsetatud kooke), mida pidas noor pere oma elumaja esimesel korrusel. Sellised pere söögikohad on alati hästi nunnud ja püüdlikud. Lisaks imetabasele prantsuse köögile proovisin seal ära ka noore veini, mida siinses Alsace piirkonnas sisuliselt igal nurgal klaasiga pakutakse. Ah, see oli ehe nauding! Kergelt mullitav maheda maitse ja ülimadala alkoholisisaldusega jook, mis mekib pigem kui viinamarjane siider mitte vein, jättes oma täidlast maitset saavutamata. Ma ei olnud selle joogiga varem kokku puutunud ja seda positiivsem oli kogemusest tabatud üllatus. Kui seda noort veini saaks vaid aastaringselt ja kaasa osta.
Kuigi meie Alsace veinipiirkonna teelõigule olid planeeritud veel Ribeauville, kus peaks asuma Pranstsusmaa vanima veinitegijate assotsiatsiooni maitsmisruum, Selestat, Chateau de Haut Koeningsbourg ja Dambach-la-Ville, otsustasime puht praktilistel kaalutlustel need linnakesed vahele jätta. Kell oli saanud napilt õhtul 6 läbi ning kõik veini maitsmisruumid suleti kell 18, söönud olime just, nii et õhtusöögi plaane meil teha polnud mõtet ja pikast päevast hakkas reisiväsimus peale pressima. Oli viimane aeg võtta suund hotelli poole. Pealegi, mida rohkem Euroopas ringi reisida, seda enam hakkavad mingid kohad teineteist meenumata ning suuremad linnad lähevad üha enam ühte nägu. Muidugi, seda rohkem kerkib esile ka see, mis on tõeliselt eriline.
Tänaõhtune hotell oli mul jäänud ette planeerimata ajapuuduse tõttu. Mingi hetk küll vaatasin erinevatest äppidest pakutavaid võimalusi Strasbourgi kandis, kuid ükski koht ei olnud päris see. Paar päeva tagasi ilmus äkki Hotels Tonight äppi Diana spa-hotell Molsheimis, mis mujalt otsingutest ei olnud mulle sõelale jäänud. Viivitasin broneeringuga päevakese ja avastasin, et selle ajaga oli hotell kõikvõimalike broneeringulehtede ja ka hotelli enda koduka järgi välja müüdud kuniks eile õhtul ilmus Hotel Tonighti see sama spa-hotell äkitselt tagasi. Mõeldud-tehtud. Jõudsime hotelli täpselt tund aega enne seda, kui nende spa osa suleti. Ma ei pidanud mõtlema kaks korda: vahetasime riided ja seadsime end mõnusalt basseinialale sisse. Algselt oli seal veel kaks prouat, kes peatselt ka lahkusid, nii et kogu bassein ja saunakompleks jäi vaid meile kahele kasutada. Milline luksus! Üllataval kombel oli Soome saunas isegi 85 kraadi sooja, mida ma päriselt ei julenudki loota, sest mu varasema kogemuse järgi Prantsusmaal saunad just liiga soojad meie jaoks ei ole. Viskasin saunalavale pikali ja nautisin kuidas soojus vaikselt ja õrnalt nahavahele poeb. Tõeline mõnu ja lõõgastus, eriti arvestades autos veedetud tunde. See hetk iseendale oli täpselt see hädavajalik mõnusa päeva lõpetuseks i-le punkti panekuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar