Kui Palanga on armas kuurortlinn, siis Klaipeda on pigem klassikaline sadamalinn, kus elu tiksub tavapärases suurlinna rütmis. Klaipeda üks tuntumaid vaatamisväärsusi on 1948 ehitatud suur purjekas, mille renoveerimine on lõppenud mõned aastad tagasi ja kuhu saab soovi korral peale sööma või jalutama minna. Klaipeda vanalinnast võib aga igaühele midagi leida - nii nurga peal vedeleva rahapaja, nööpidega seina, katusel istuva korstnapühkija, kõrvuti tänavatel kassi ja hiire kui ka suurte nuppudega malelaua. Loomulikult ei puudu ka väike merevaigutoodete turg.
Klaipeda on aga rohkem tuntud seetõttu, et siit läheb praam Neringa poolsaarele, mille esimeses otsas asub Klaipeda delfinaarium koos meremuuseumiga ja tagumises otsas vastu Kaliningradi piiri 50 km eemal valgete kaunite liivarandadega Nida suvituslinnake. Praam Neringa poolsaarele käib suvisel ajal jooksva graafiku alusel ning auto ülevedu maksab 11 eurot, lisaks 80 senti iga reisija eest. Autoga üleminek on mõttekas vaid siis, kui on soov minna kindlasti Nidasse, sest saarel ongi vaid üks pikk kitsas tee, mis viib välja Nidasse ning ca 7 km sadamast eemal asub tolliputka, mis kogub kõigilt sõidukitelt suvisel perioodil 20 eurot läbisõidu eest. Kui on soov vaid lihtsalt delfonaariumit külastada või liivaranda nautida, tasub Klaipedas minna vanasse terminali ning vesi ületada jalakäija praamiga, sest delfinaarium asub sadamast vaid pooleteise kilomeetri kaugusel ning rand on läbi metsatuka mööda kitsast teed veelgi lähemal.
Olin netist lugenud soovitust osta delfinaariumi show piletid ette ära, sest võib juhtuda, et kohapeal on pikk saba ning kohad on eesolevale showle väljamüüdud. Kui algselt plaanisime minna hommikusele showle, siis meie jalutuskäik Klaipeda linnapeal võttis veidi kauem aega ning otsustasime hoopis lõunase show kasuks. Pealegi, kui hotellist autoga lahkuda tund enne show algust ja delfinaarium asus kaardi järgi vaid paari kilomeetri kaugusel, peaks ju piisav ajavaru olema.
Jõudsime sadamasse ja praamiga üle täpselt 15 minutit enne delfiinide vaatemängu algust. Keerasime nina delfinaariumi poole ning jõudsime suurele teeäärsele tasulisele parkimisplatsile, kust tundus, et tee ära lõppeb ja tohutud massid meile vastu tulid. Parkisime auto ära, soetasime parkimispileti ja võtsime end massidele sappa, kui ühel hetkel liivasel metsavaheteel sattusime isaga diskussiooni, et mis siis, kui see tee ei lähegi delfinaariumisse, vaid sootuks randa? Isa otsustas pingil istuvatelt inimestelt vene keeles igaks juhus küsida ja tõepoolest, see tee viis vaid randa ning delfinaarium asus veel pooleteise kilomeetri kaugusel teises suunas. Alles siis märkasime, et ka GPS näitas sama. Ei tasu segadusse sattuda visuaalsest pildist, mida näed, suurtest rahvahulkadest ja massidega kaasa minna, vaid usaldada siiski GPS-i. Saime sõita vaid mõnisada meetrit, kui parkimiskorraldaja meil auto tee äärde palus jätta ja edasi jala minna, sest eespool olevad parkimiskohad pidid täis olema.
Jõudsime delfinaariumi juurde mõned minutid peale show algust, kuid saime piletid siiski samale etendusele. Mehhikos sai küll kergelt mingit väikest delfiinishowd nähtud, kuid see ei jätnud erilist märki. Siin oli see show aga ahhetamapanevalt vinge. Delfiinid hüppasid suures basseinis rõõmsate nägudega oma juhendaja käe all ringi, pritsisid vett veidi esimestes ridades istunud inimeste hulka, tegid kõikvõimalikke trikke üheskoos, eraldi ja koos juhendajatega. See on igal juhul ca pool tundi kestev etendus, mida tasub vaadata ja kahtlemata üks päeva tipphetkedest.
Tegime tiiru ka samas asuvas meremuuseumis, mis on ehitatud vanasse merekindlusse, kuid oma ülesehituselt pigem igavavõitu. Ainukesed põnevamad asukad seal olid hülged, pingviinid ja belgugad, kes üksteisevõidu oma basseinides ringi ujusid ja imekaunist päikselist ilma nautisid. Muus osas on see muuseum nagu muuseum ikka. Muide, kui on kaasas keegi, kellel on õigus soodushinnaga piletile, siis üksnes ID-kaardist vanuse tõestamiseks pileti ostmisel alati ei piisa. Kahele kassiirile küll piisas mu vanemate nägemisest seeniori pileti müümiseks, kuid ühte ei veennud isegi ID-kaardi pealt näidatav sünniaasta, et tegemist on seeniori vanuseklassis inimestega.
Tee Neringa poolsaare lõppu Nidasse on pikk ja kitsas, mis kulgeb läbi helerohelise metsa, kord merele lähemal, siis veidi kaugemal, nii et vesi piilub puulehtede vahelt. Meile M-ga meenutas see looklev tee nii väga Austraaliat ja kui Nidasse kohale jõudsime, olid ka liivadüünidega hele pikk liivarand ja tee parklast selleni üsna Austraaliale sarnane. Saan täiesti aru, miks inimesed selle teekonna ette võtavad ja viitsivad siia kohale sõita. Lisaks muidugi kõditav Euroopa Liidu välispiir Kaliningradiga, mida turistid üksteisevõidu eemalt uudistamas käivad. Vahetult enne piiripunkti asub ka saare ainus tankla, nii et päris tühja paagiga siia tiirutama tulla ei ole just mõistlik, ent kütuse hind oli siin oluliselt soodsam kui mandril, mis pigem oli üllatuslik, arvestades asukoha monopolitslikku seisundit.
Nidas hakkasid meile silma ka tänavatel liikuvad väikestes rühmades ühesuguse riietusega inimesed. Kui olime veidi ringi jalutanud, avastasime, et olime sattunud linnakesse täpselt purjetamisvõistluse lõpuks ning kohe-kohe hakkas autasustamine. Rongkäigus, mis lava poole liikus, tuvastasime ka ühe eestlaste meeskonna, mis kandis väikest oma logoga sini-must-valget lippu. Jah, igas sadamas on kindlasti mõni eestlane, nagu Hemingway ütles.
Poolel teel Nidasse asub Juodkrante asulas väike küngas, mille tipus on Nõidade mägi, mis koosneb erinevatest nõidade puuskulptuuridest. Kindlasti üks jalutuskäik, mida tasub ette võtta, kui on tunnike vaba aega. Tegime emaga seal tiiru ära ning tagasiteel komistasime eestlaste turismigrupi otsa, kellele oleks olnud jube mõnus sappa võtta, et kõiki legende ka kujude kohta kuulda, sest ühtki infotahvlit kujude juures ei asu.
Kui Nida poole sõitma hakkasime, saime koos praamipiletiga kaasa väikse infovoldiku, kuhu olid märgitud ära kenasti ka kõikvõimalikud väikesed praamiliinid, mis saarekest ühendavad. Nii nägime, et Nidast läbi praam mandrile õhtul poole seitsme ajal, mis meie ajakavaga oleks jube hästi sobinud, arvestades, et plaanisime ööseks jõuda Kaunasesse. Internetist püüdsin küll otsida, aga praami osas päris selgust ei saanud. Nii astusin läbi Nida turismiinfopunktist ja sealse töötaja silmad läksid suureks, kui küsisin praami kohta ja kuidas sinna autoga sõita. Alles siis taipasin, et kõik muud praamid on vaid jalakäijate praamid ning autoga saab üksnes tagasi mandrile, kui 50 km mööda kitsast tuldud teed tagasi sõita Klaipedasse.
Kui tagasi sadamasse jõudsime, siis tekitas meile segadust piletiputka puudumine. Selgus, et praamipilet Klaipedast müüaksegi koheselt edasi-tagasi piletina, sest kes on kord juba autoga saarele läinud, see sealt muul viisil enam tagasi ei pääse ning seetõttu pole vajadust ka teisiti pileteid müüa. Noh, kui just vene viisat pole ja edasine sõit läbi Kaliningradi ei kulge.
Hilise õhtusöögi tegime Klaipedas, enne kui otsustasime keerata auto nina mööda kiirteed Kaunase poole. Otsisin Foursquare äpist välja kohaliku toidu menüüga palju soovitatud pubiliku söögikoha. Parkisime auto mõni tänav eemale ja kui kohale jõudsime, saime ainsa vaba laua. Netis soovitati seal kindlasti proovida nende firmarooga - taignas juustupulki. Ja tõesti, see tasus proovimist. Pilti ma tolleks hetkeks enam teha ei saanud, sest mu garantiis oleva telefoni asendustelefonil sai mälu täis ning jooksvalt reisi peal ei olnud võimalik piltidega midagi ette võtta. Alles hotellis sain pildid üles laadida ning edasi telefonist ebavajaliku kustutada. Kaunasesse jõudsime rampväsinuna südaööks. Pikk päev ja 19 000 sammu olid mind nii ära väsitanud, et ootasin vaid hetke, mil sain voodisse kukkuda. Uus päev ja uus energia vajavad kogumist.
Klaipeda on aga rohkem tuntud seetõttu, et siit läheb praam Neringa poolsaarele, mille esimeses otsas asub Klaipeda delfinaarium koos meremuuseumiga ja tagumises otsas vastu Kaliningradi piiri 50 km eemal valgete kaunite liivarandadega Nida suvituslinnake. Praam Neringa poolsaarele käib suvisel ajal jooksva graafiku alusel ning auto ülevedu maksab 11 eurot, lisaks 80 senti iga reisija eest. Autoga üleminek on mõttekas vaid siis, kui on soov minna kindlasti Nidasse, sest saarel ongi vaid üks pikk kitsas tee, mis viib välja Nidasse ning ca 7 km sadamast eemal asub tolliputka, mis kogub kõigilt sõidukitelt suvisel perioodil 20 eurot läbisõidu eest. Kui on soov vaid lihtsalt delfonaariumit külastada või liivaranda nautida, tasub Klaipedas minna vanasse terminali ning vesi ületada jalakäija praamiga, sest delfinaarium asub sadamast vaid pooleteise kilomeetri kaugusel ning rand on läbi metsatuka mööda kitsast teed veelgi lähemal.
Olin netist lugenud soovitust osta delfinaariumi show piletid ette ära, sest võib juhtuda, et kohapeal on pikk saba ning kohad on eesolevale showle väljamüüdud. Kui algselt plaanisime minna hommikusele showle, siis meie jalutuskäik Klaipeda linnapeal võttis veidi kauem aega ning otsustasime hoopis lõunase show kasuks. Pealegi, kui hotellist autoga lahkuda tund enne show algust ja delfinaarium asus kaardi järgi vaid paari kilomeetri kaugusel, peaks ju piisav ajavaru olema.
Jõudsime sadamasse ja praamiga üle täpselt 15 minutit enne delfiinide vaatemängu algust. Keerasime nina delfinaariumi poole ning jõudsime suurele teeäärsele tasulisele parkimisplatsile, kust tundus, et tee ära lõppeb ja tohutud massid meile vastu tulid. Parkisime auto ära, soetasime parkimispileti ja võtsime end massidele sappa, kui ühel hetkel liivasel metsavaheteel sattusime isaga diskussiooni, et mis siis, kui see tee ei lähegi delfinaariumisse, vaid sootuks randa? Isa otsustas pingil istuvatelt inimestelt vene keeles igaks juhus küsida ja tõepoolest, see tee viis vaid randa ning delfinaarium asus veel pooleteise kilomeetri kaugusel teises suunas. Alles siis märkasime, et ka GPS näitas sama. Ei tasu segadusse sattuda visuaalsest pildist, mida näed, suurtest rahvahulkadest ja massidega kaasa minna, vaid usaldada siiski GPS-i. Saime sõita vaid mõnisada meetrit, kui parkimiskorraldaja meil auto tee äärde palus jätta ja edasi jala minna, sest eespool olevad parkimiskohad pidid täis olema.
Jõudsime delfinaariumi juurde mõned minutid peale show algust, kuid saime piletid siiski samale etendusele. Mehhikos sai küll kergelt mingit väikest delfiinishowd nähtud, kuid see ei jätnud erilist märki. Siin oli see show aga ahhetamapanevalt vinge. Delfiinid hüppasid suures basseinis rõõmsate nägudega oma juhendaja käe all ringi, pritsisid vett veidi esimestes ridades istunud inimeste hulka, tegid kõikvõimalikke trikke üheskoos, eraldi ja koos juhendajatega. See on igal juhul ca pool tundi kestev etendus, mida tasub vaadata ja kahtlemata üks päeva tipphetkedest.
Tegime tiiru ka samas asuvas meremuuseumis, mis on ehitatud vanasse merekindlusse, kuid oma ülesehituselt pigem igavavõitu. Ainukesed põnevamad asukad seal olid hülged, pingviinid ja belgugad, kes üksteisevõidu oma basseinides ringi ujusid ja imekaunist päikselist ilma nautisid. Muus osas on see muuseum nagu muuseum ikka. Muide, kui on kaasas keegi, kellel on õigus soodushinnaga piletile, siis üksnes ID-kaardist vanuse tõestamiseks pileti ostmisel alati ei piisa. Kahele kassiirile küll piisas mu vanemate nägemisest seeniori pileti müümiseks, kuid ühte ei veennud isegi ID-kaardi pealt näidatav sünniaasta, et tegemist on seeniori vanuseklassis inimestega.
Tee Neringa poolsaare lõppu Nidasse on pikk ja kitsas, mis kulgeb läbi helerohelise metsa, kord merele lähemal, siis veidi kaugemal, nii et vesi piilub puulehtede vahelt. Meile M-ga meenutas see looklev tee nii väga Austraaliat ja kui Nidasse kohale jõudsime, olid ka liivadüünidega hele pikk liivarand ja tee parklast selleni üsna Austraaliale sarnane. Saan täiesti aru, miks inimesed selle teekonna ette võtavad ja viitsivad siia kohale sõita. Lisaks muidugi kõditav Euroopa Liidu välispiir Kaliningradiga, mida turistid üksteisevõidu eemalt uudistamas käivad. Vahetult enne piiripunkti asub ka saare ainus tankla, nii et päris tühja paagiga siia tiirutama tulla ei ole just mõistlik, ent kütuse hind oli siin oluliselt soodsam kui mandril, mis pigem oli üllatuslik, arvestades asukoha monopolitslikku seisundit.
Nidas hakkasid meile silma ka tänavatel liikuvad väikestes rühmades ühesuguse riietusega inimesed. Kui olime veidi ringi jalutanud, avastasime, et olime sattunud linnakesse täpselt purjetamisvõistluse lõpuks ning kohe-kohe hakkas autasustamine. Rongkäigus, mis lava poole liikus, tuvastasime ka ühe eestlaste meeskonna, mis kandis väikest oma logoga sini-must-valget lippu. Jah, igas sadamas on kindlasti mõni eestlane, nagu Hemingway ütles.
Poolel teel Nidasse asub Juodkrante asulas väike küngas, mille tipus on Nõidade mägi, mis koosneb erinevatest nõidade puuskulptuuridest. Kindlasti üks jalutuskäik, mida tasub ette võtta, kui on tunnike vaba aega. Tegime emaga seal tiiru ära ning tagasiteel komistasime eestlaste turismigrupi otsa, kellele oleks olnud jube mõnus sappa võtta, et kõiki legende ka kujude kohta kuulda, sest ühtki infotahvlit kujude juures ei asu.
Kui Nida poole sõitma hakkasime, saime koos praamipiletiga kaasa väikse infovoldiku, kuhu olid märgitud ära kenasti ka kõikvõimalikud väikesed praamiliinid, mis saarekest ühendavad. Nii nägime, et Nidast läbi praam mandrile õhtul poole seitsme ajal, mis meie ajakavaga oleks jube hästi sobinud, arvestades, et plaanisime ööseks jõuda Kaunasesse. Internetist püüdsin küll otsida, aga praami osas päris selgust ei saanud. Nii astusin läbi Nida turismiinfopunktist ja sealse töötaja silmad läksid suureks, kui küsisin praami kohta ja kuidas sinna autoga sõita. Alles siis taipasin, et kõik muud praamid on vaid jalakäijate praamid ning autoga saab üksnes tagasi mandrile, kui 50 km mööda kitsast tuldud teed tagasi sõita Klaipedasse.
Kui tagasi sadamasse jõudsime, siis tekitas meile segadust piletiputka puudumine. Selgus, et praamipilet Klaipedast müüaksegi koheselt edasi-tagasi piletina, sest kes on kord juba autoga saarele läinud, see sealt muul viisil enam tagasi ei pääse ning seetõttu pole vajadust ka teisiti pileteid müüa. Noh, kui just vene viisat pole ja edasine sõit läbi Kaliningradi ei kulge.
Hilise õhtusöögi tegime Klaipedas, enne kui otsustasime keerata auto nina mööda kiirteed Kaunase poole. Otsisin Foursquare äpist välja kohaliku toidu menüüga palju soovitatud pubiliku söögikoha. Parkisime auto mõni tänav eemale ja kui kohale jõudsime, saime ainsa vaba laua. Netis soovitati seal kindlasti proovida nende firmarooga - taignas juustupulki. Ja tõesti, see tasus proovimist. Pilti ma tolleks hetkeks enam teha ei saanud, sest mu garantiis oleva telefoni asendustelefonil sai mälu täis ning jooksvalt reisi peal ei olnud võimalik piltidega midagi ette võtta. Alles hotellis sain pildid üles laadida ning edasi telefonist ebavajaliku kustutada. Kaunasesse jõudsime rampväsinuna südaööks. Pikk päev ja 19 000 sammu olid mind nii ära väsitanud, et ootasin vaid hetke, mil sain voodisse kukkuda. Uus päev ja uus energia vajavad kogumist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar