Via Baltica: roosiõielisest loodusest piirikaubanduseni

Hommikul ärgates oli päike juba kõrgel ning termomeeter hiilis 28 soojakraadi juurde, ent meil oli aeg asjad pakkida ning asutada end Vilniusest kodu poole teele.

GPSi järgi jäi sisuliselt meie teekonnale Euroopa park, mille olin vaatamisväärsusega ära märkinud eelkõige netist leitud vanadest telekatest tehtud monumendi järgi, mis võiks olla eriline maiuspala mu isa jaoks, kellel on just vana tehnika vastu suur huvi ning kes isegi aastaid vanu telekaid kogus. Euroopa park asub Vilniuse äärelinnas ning tee viib sinna läbi uuselamurajoonide, aedlinna ja üle küngaste kulgevat asfaltteed. Oma kujutuses arvasin, et Euroopa park on midagi sellist klassikalise rohelise pargi moodi, kus väike tiir teha ja siis edasi liikuda. Kui aga kohale jõudsime, siis selgus, et parki sisenemiseks tuleb jalakäijal lunastada kopsakas pilet ning asjad ei asu sugugi kiviviske kaugusel, mistõttu on näiteks hea seda kohta külastada hoopis jalgrattaga. Meil ei olnud ajaliselt paraku aga võimalik poolt päeva vabaõhumuuseumis veeta. Eks midagi peab jääma ka mõneks teiseks korraks tulevikus.

Lõunapeatuse otsustasime teha Panevezyses. Olime seal M-ga varasemalt vaid korra peatunud teel Euroopasse ning siis oli see ligi 100 000 elanikuga väikelinn jätnud mulle sellise nukra maakoha mulje, kus pole suurt midagi teha ning hotellivalik on ka äärmiselt piiratud. Püüdsin Foursquare äpist leida meile mõne mõistliku söögikoha, kuid nendegi valik oli nigela võitu, nii et otsustasin valida selle, mis äpis on saanud kohalikelt kõige enam punkte – Galerija XX.

Panevezyse kesklinnas toimusid parajasti kaevetööd, nii et pidime auto parkima natuke eemale ja jalutasime restorani. Õueterrassil oli vaid üks vaba laud, kuid et seal tehti söögi kõrvale ka suitsu, siis see meile ei sobinud ning vaatasime siseruumidesse. Paar vaba lauda veel olid, ent ka need said meie seal olles kiiresti teiste külastajate poolt hõivatud. Kui senine kogemus Leedus on olnud pigem selline, kus on tulnud teenindajate poolt menüü lauda toomist pigem väga kaua oodata ja üldine teenindus on aeglane, kuigi kõik koguaeg jooksevad, siis siin käis kõik nii kiiresti, et kahvel jõudis napilt tühja taldrikut puudutada, kui see juba nina eest mööda joostes kaasa haarati. Toit oli igati hea, teenindus kiireim, mida ma seni näinud olen ning hinnad naeruväärselt soodsad – supi sai kätte juba vähem kui kahe euro eest ning a la carte menüüs tipnesid praadide hinnad ca 7 euroga. Söögikoht, mida läbisõidul võib väga julgelt soovitada.

Tee Leedust Lätti kulgeb üsna lähedalt mööda Rundale lossist, mida oleme ema ja M-ga mõned aastad tagasi külastanud, kuid mis jättis tookord oma meeletult kauni ja suure roosiaiaga kustumatu mulje. Kuna isa seal käinud polnud, vähemasti mitte viimasel aastakümnel ning meil oli aega ja jalasirutuspaus sellisel pikal sõidul on vaid tervitatav, keerasime suuna Bauska külje alt Rundale peale. GPS juhatas meid mööda kõige otsesemat teed, mis juhuslikult läks risti läbi metallaiaga piiratud motomuuseumi hoovi ja jätkus käänulise kruusateega kuniks külavahele jõudsime. Seiklus taaskord missugune.

Rundale loss ise on seest suursugune ja kaunis, kuid selle lossi aed on midagi sellist, mida hoolimata meie paljudest reisidest, ma mujal kohanud väga ei ole. Seal on tuhandeid roosisorte, mis on piinlikult hästi hoolitsetud peenardesse istutatud. Vanim, mis meile silma hakkas, pärines aastast 1814. Lisaks suured lehtlad ning varjatud aedade sopikesed, igaüks omaette kujundatud. Ah, milline võrratult kaunis koht!

Meie reisi viimane suurem peatuspunkt oli planeeritud vahetult enne Läti-Eesti piiri. Kõigepealt selleks, et paak täis võtta soodsat Läti kütust ja siis traditsiooniliseks piirikaubanduse turistikaks, peatudes korraks teeäärses Läti alkoholi poes. Olin küll varem korduvalt jutte kuulnud sealsetest soodsatest hindadest, kuid polnud sellele suurt tähelepanu pööranud. Nüüd aga, mil tee täpselt alkoholi poest mööda viis ning ilma kiirustamata seal korraks aega oli ringi uudistada, tuli ka see vaatamisväärsus meie reisikavva lülitada. Tõepoolest, hinnad on seal oluliselt ja märkimisväärselt soodsamad kui Eestis. Kui asuda piirile piisavalt lähedal, tasub sealt suuremaid koguseid kahtlemata ostmas käia. Isa oli välja arvutanud, et Pärnust edasi-tagasi Iklasse kulub kütust ca 12 euro eest, nii et seal tehtav ost, selleks, et sõit ära tasuks, peab olema ikkagi märkimisväärselt suurem. Samas tuleb see hinnavahe tagasi juba kahe kohvri õlle pealt. Eraldi sinna vast sõitu just ette ei võtaks, ent kui juba niisama mööda sõita, siis võib ju korraks läbi astuda ikka. Seda toredam oli poe uksel kohata eestikeelset tervitust ning parkimisplatsi olid lõviosas vallutanud samuti Eesti numbrimärkidega autod, sekka mõni soomlane, itaallane, sakslane ja ka kohalik. Piirikaubandus õitseb täiel rinnal.

Oma tiheda reisikava lõpetasime hilistel õhtutundidel Pärnus, degusteerides erinevaid Läti õllesid ning reisist muljetades. Vanematega reisimisel on eeliseks eelkõige nende lood ja jutud varasematest reisidest, kui nad on samu kohti külastanud mõnikümmend aastat tagasi, tuues välja tollaseid seiklusi ning võrreldes seda, mis aastakümnetega muutunud on. Olgugi, et olen enamikke neist juttudest korduvalt kuulnud, meeldib mulle neid uuesti kuulata, seda eriti siis, kui õnnestub veel samas kohas olla, kus need sündmused aset on leidnud, mis annavad juttudele hoopis teise meki. Kuigi reisist on tekkinud juba päris korralik väsimus, arvestades väga tihedat ajakava, hakkame alles nüüd reisi rütmi sisse saama, kui reis juba läbi ja tagasi kodus oleme. Tagasi kodus on hea olla, kuid mõtted rändavad ikka veel reisiradadel.