kolmapäev, 9. august 2017

Punasest telliskivist kindlused ja pealinna melu

Meie hotell asus täpselt Kaunase vanalinna piiril. M oli käinud öösel ühel Pokemoni ringil ja teinud lähiümbruse endale juba päris selgeks. Tegime väikese tiiru, jalutades risti läbi kompaktse vanalinna, jõudes vanalinna servas oleva punastest tellistest kindluseni, ja seejärel pöördusime hotelli tagasi, et pakkida asjad autosse ning võtta suund vaikselt Vilniuse poole. Meil oli kindel soov jõuda täna hotelli varem kui eelnevatel päevadel. 

Kaunas ei ole minus kunagi kuidagi erilisi emotsioone tekitanud. Oleme seal reeglina peatunud läbisõidul Euroopasse ja seetõttu pole mul ka erilisi ootusi olnud. Paaril korral oleme tahtnud ka linna näha, kuid ühel juhul sadas lakkamatut padukat ja teisel oli ajakavaliselt mõistlikum jalutuskäik vahele jätta. Kaunases on olemas kõik turistile hädavajalik, kuid erilist emotsiooni see mulle ei jätnud.

Kui meie esialgset reisiplaani kokku panin, siis sai plaanidesse lisatud jalutuskäik Leedu suurimas rahvuspargis, mis asub Valgevene piiri lähistel, kuid sinna kanti ei leidnud ma ühtki mõistlikku öömaja ja seetõttu otsustasin ööbimise kasuks Vilniuses. Rahvuspargis väike jalutuskäik oli mul aga siiski mõttes. Kaardi järgi asub täpselt poolel teel Kaunasest Vilniusesse Neries väike rahvuspark. Googledasin seda enne reisi ning leedukeelsest kodulehest jäi mulle mulje, et ka seal on olemas paar väikest ettevalmistatud matkarada ning infokeskus. Panime sihtkohaks Neriese rahvuspargi sisse ning võtsime suuna sinnapoole.

Maanteelt maha keerates viis meie tee läbi lagunenud kolkaküla. Ka maanteel oli suur pruun silt, mis viitas turismiteekonnale, mis andis meile kindlust, et liigume õiges suunas. Edasi muutus asfalt treppi sõidetud kruusateeks ning ühel hetkel palus GPS meid viisakalt kitsale metasvaheteele keerata. Ühtäkki, keset paksu lehismetsa, teatas GPS, et oleme jõudnud sihtpunkti. Seal ei olnud aga mitte midagi muud peale paksu metsa ja kulgeva kaherööpmelise metsatee. Ilmselgelt olime kas valinud valesti oma sihtkoha või siin rahvuspargis ikkagi ei olnud ettevalmistatud matkaradu ning olin netist valesti vaadanud. Igatahes, kuna ilm oli äärmiselt kaunis, pilvitus taevas säras soe päike ja õues oli varjus 25 kraadi sooja, mis oli soojem kui meie senine Eestimaa suvi olnud on, keerasime otsa kiiresti ringi ning jätkasime oma marsruuti Trakai lossiga, et nautida võimalikult palju seda imelist suveilma.

Trakai loss asub väiksel saarekesel, milleni viib tugev puidust sild. Loss on kenasti korda tehtud, seda külasta ilmselgelt tohutu hord turiste igal aastal nii omal käel kui turismigruppidena giidi juhtimisel. Seda enam olen ma üllatunud, et sisult on Trakai loss endiselt nagu nõukaaegne muuseum - piinliku täpsusega nummerdatud museaalid asuvad klaasvitriinides ning iga paari ruumi peale jalutab ringi üks igavlev tädike, kes peab ruumidel silma peal hoidma. Selline klassikaline, vanaaegne, igav vaatamine. Vaid paaris üksikus kohas jooksis video ning vast suurima elamuse jättis meile ühes ruumis seinal asuv suur maali laadne pilt, millel mees muudab oma näoilmet ja käe asukohta, olenevalt kust kohast ruumis teda täpsemalt vaatad. Ma arvan, et Trakai ja Leedu ajaloo saaks teha palju lihtsamaks ja huvitavamaks, turistidele arusaadavamaks, kui muuseum muutuks interaktiivsemaks ja kaasaegsemaks. Vanal kombel kuskil nurgas seisvat väikest infotahvlikest ei viitsi vast täna enam keegi suurt lugeda.

Trakai asub väga looduskaunis kohas ja on ümbritsetud mitmelt poolt järvedega, mida kohalikud ilusate suveilmadega äärmiselt naudivad. Nii on kaunil suvepäeval keeruline leida parkimiskohta, sest osa inimesi on tulnud siia lossi, teine osa ilma nautima. endalgi tekkis tunne, et viskaks korraks riided seljast, naudiks ühel mitmetest paadisildadest natuke päikest ja seejärel hüppaks pea ees järve, enne kui uuesti liikuma saame. Kuigi Trakai on ilmselge turistikas, siis veidral kombel ei jätnud see koti pähe tõmbamise tunnet ei suveniiripoodides ega söögikohas, kus meile serveeriti kahtlemata suurimat perepitsat, mida kunagi saanud olen. Istuda järve kaldal, vesi sillerdamas päikse käes ning nautida head sööki oma pere seltsis, on tõeline idüll.

Vilniusesse jõudsime täpselt tööpäeva lõpu tipptundi, kuid tee kulges kiiresti tänu autos tekkinud diskussioonidele teemadel kust saavad lained alguse ning miks lained alati maa poole tulevad ja mis teeb rahvusest rahvuse ning millal on kellelgi õigus öelda, et ta on kohalik. Vanematega reisides on ikka vahel tunne nagu oleksid 5-aastane ja see tähendab, et võib küsida ka kõiksuguseid küsimusi, sest vanemad on ju need, kes alati kõiki vastuseid on teadnud. 

Olime seekord valinud hotelli kesklinnast väljapoole, jõe kaldale. Vilniust ümbritsevad mitmed suured ristmikud ja hoolimata sellest, et meil on GPS, suutsime ikka mõned korrad valesti keerata. M kohekuidagi tõmbas Minski suunda, ent meil oli siiski soov jääda Vilniusesse ning jätta Minsk või Varrsavi mõneks teiseks korraks. Kui hotelli kohale jõudsime, võttis meid vastuvõtu laua taga vastu ignorantse näoga neidis, kellele püüdsin selgeks teha, et meil on toad broneeritud ja sain eitava vastuse. Ka nime jaoks oma dokumenti talle andes ning broneeringu kinnitust telefonist näidates ei suutnud ta lauale välja prinditud paberitest esimese hooga leida meie broneeringut. Alles veidi hiljem viitsis ta lugeda pabereid korralikult ning leida lisaks teise toa lahtrile, kuhu olin märkinud isa nime, ka minu nime nii esimese toa lahtrist kui broneeringu tegija omast. Mul oli nende kõikide reiside jooksul esimest korda tunne, et äkki me oleme vales hotellis või midagi on broneeringuga valesti läinud, olgugi et toad olid ette makstud. Lõpuks siiski saime tubade võtmed ning end linna peale sättida.

Vilniuses ja Klaipedas on Leedu ainsad kaks Ikeat. Kuidagi traditsiooniliselt, kui satun reisi jooksul riiki, kus on Ikea, tekib mul soov sealt korraks läbi astuda. Ja tunnike aega meil täna õhtul ju siiski leidus. Pealegi oli isa avaldanud soovi näha Vilniust ka õhtuhämaruses, kui kõik majad on juba valgustatud. Tegelikkuses jõudsime Vilniuse vanalinna siiski veel päevavalges tänu pikkadele valgetele õhtutele.

Ema oli täiesti veendunud, et Vilniuses ei ole vanalinna osa üldse. Suur oli tema üllatus, kui linnaväravate taga avanes päris korralik ja suur vanalinna osa, mis meenutas baltikumi asemel hoopis pigem kesk- ja vana Euroopat. Vilniuse vanalinna väiksed tänavad kohe kutsusid nunnudele väliterrassidele istet võtma, et lõõgastunult, kerge unise pilguga jälgida mööda jalutavaid inimesi. Kui peaks valima Leedus ühe linna, millele möödasõites pilk peale visata, võiks see olla kindlasti Vilnius. 












Kommentaare ei ole: