Sel aastal peaks olema minu 10. kohvikutepäev järjest Hiiumaal. Päris esimesele kohvikutepäevale me minna ei saanud, sest see toimus tööpäeval, kuid sealt alates olen igal aastal seda sündmust au sees hoidnud ja püüdnud kalendrisse varakult ära märkida. Kuidagi ei raatsi sellest melust ilma jääda. Samuti olen alati võtnud eesmärgiks läbi käia kõik kohvikud ja vaid üksikutel kordadel on mõni vahele jäänud.
Kohvikutepäeva hommikul oli ilm vihmane. Ilmateade küll väikest päikest vahepeal lubas, kuid midagi head loota ei olnud. Minu plaan mõnusas pikas suveseelikus läbi linna lehvida ei tulnud kõneallagi. Ainus mõistlik idee tundus olevat vihmajope ja vihmavari autosse visata ning esmakordselt kohvikud autoga läbi sõita.
Traditsiooniliselt sättisime end ka Vabriku väljakule Kohvikutepäeva avamisele. Kui algselt puhus vaid tugev tuul ja päikegi piilus pilve vahelt, siis täpselt hetkeks, mil hakati ühepäevakohvikutele silte kätte jagama, otsustas ilmataat asjaosalisi kostitada korraliku vihmaga. Tõepoolest, sellistes ilmastikuoludes olid kohal vaid tõelised kohvikutepäeva fännid.
Kohvikutepäeva algne idee oli Kärdlas tutvustada omadele koduhoove ning avada selleks üheks päevaks 15 kohvikut. Aasta-aastalt on külastajate arv kasvanud ning populaarsus tõusnud, mitmed kohvikudki muutunud vahepeal veidi algsest ideest kaugeleulatuvaks ja liiga kommertslikuks, nii et algne ürituse idee ja kuvand on hakanud ajas hääbuma, kuid sel aastal tundus mulle taas asi ehedam ja rohkem päris. Enamus kohvikuid olidki koduhoovides, koduse toiduga, liigse kommertsi ja eraldi sponsoriteta, selline õige ja õdune koduõe külastamine, justkui oleks kellelegi külla läinud. Võibolla ei olnud sel aastal otseseid erilisi meeldejäävaid pärleid, nagu varem vahel on olnud, kus keegi on püsti pannud tõsise teemapeo, kuid selle eest oli hõng mõnusam. Igal juhul, suur töö ja ettevõtmine ning sellest üritusest osa saamine on tõeline nauding.
Üksinda kohvikute külastamine pole pooltki nii mõnus kui hea kaaslasega. Meie pere mehed kohvikuid reeglina läbi käia ei viitsi ja heal juhul saab nad kaasa vaid mõnda. Kui ilm veel ka toas istumist soosib, on nende kohvikusse ajamine lausa lootusetu. Õnneks olen ma igal aastal endale mõne hea kompanjoni seltsi leidnud kas siis M ema, mõne hõimlase või sõbranna näol. Sel aastal oli plaan varakult K-ga paigas kõik kohvikud ikka läbi käia, enne kui ta kella 16:45 ajal Tallinna bussile pidi minema, et olla hommikul kindlasti kolmeseks saavat õelast sünnipäeva puhul tervitamas. Alguses haarasime kampa ka M ema, hiljem pidas meie tempokale traavile vaid tublisti vastu Soome sugulane L. Vihmapause oodates ja porilompidest üle hüpeldes tegime Kärdlale tiiru peale täpselt pool tundi enne bussi väljumist. Päevale pani punkti kodu kõrvaltänavast hõnguv värske vahvlite lõhn.
Kui K ära saatnud olime, viskasime end paariks tunniks lebosse, et eesolevaks õhtuks veel energiat koguda. Veebruaris üllatasid ämm ja äi meid pulma-aastapäeva puhul posti teel saadetud Smokie kontserdipiletitega. Nüüd oli see õhtu lõpuks kätte saabunud. Ma olen küll Kärdlas paaril korral varem vabaõhukontserdil käinud, kuid mitte kordagi ühtegi rahvusvahelist artisti kuulamas. Ajastus kontserdi õnnestumiseks oli muidugi suurepärane ning ka taevas tõmbus õhtuks selgeks, ainult tugev tuul jäi järgi, mis nõudis mitmekihilist sügisest riietust. Nii väike linn ja nii palju inimesi - linnapark oli mõnusasti rahvast täis valgunud ning kui Karl-Erik Taukari esinemise ajal olid peamiselt lava ees väikelapsed koos vanematega ning nooremad kontserdikülastajad, siis Smokie lavale tulekuks oli plats pilgeni täis - noortele lisandusid ka vanad. Inimesi oli palju, kuid erinevalt linnakontserditest jäi kõigile hingamisruumi ja istekohti jagus lahedasti. See on ikka päris äge, kui sellised suuremad asjad otse koju kätte tuuakse ka väiksematesse kohtadesse.
Kohvikutepäeva hommikul oli ilm vihmane. Ilmateade küll väikest päikest vahepeal lubas, kuid midagi head loota ei olnud. Minu plaan mõnusas pikas suveseelikus läbi linna lehvida ei tulnud kõneallagi. Ainus mõistlik idee tundus olevat vihmajope ja vihmavari autosse visata ning esmakordselt kohvikud autoga läbi sõita.
Traditsiooniliselt sättisime end ka Vabriku väljakule Kohvikutepäeva avamisele. Kui algselt puhus vaid tugev tuul ja päikegi piilus pilve vahelt, siis täpselt hetkeks, mil hakati ühepäevakohvikutele silte kätte jagama, otsustas ilmataat asjaosalisi kostitada korraliku vihmaga. Tõepoolest, sellistes ilmastikuoludes olid kohal vaid tõelised kohvikutepäeva fännid.
Kohvikutepäeva algne idee oli Kärdlas tutvustada omadele koduhoove ning avada selleks üheks päevaks 15 kohvikut. Aasta-aastalt on külastajate arv kasvanud ning populaarsus tõusnud, mitmed kohvikudki muutunud vahepeal veidi algsest ideest kaugeleulatuvaks ja liiga kommertslikuks, nii et algne ürituse idee ja kuvand on hakanud ajas hääbuma, kuid sel aastal tundus mulle taas asi ehedam ja rohkem päris. Enamus kohvikuid olidki koduhoovides, koduse toiduga, liigse kommertsi ja eraldi sponsoriteta, selline õige ja õdune koduõe külastamine, justkui oleks kellelegi külla läinud. Võibolla ei olnud sel aastal otseseid erilisi meeldejäävaid pärleid, nagu varem vahel on olnud, kus keegi on püsti pannud tõsise teemapeo, kuid selle eest oli hõng mõnusam. Igal juhul, suur töö ja ettevõtmine ning sellest üritusest osa saamine on tõeline nauding.
Üksinda kohvikute külastamine pole pooltki nii mõnus kui hea kaaslasega. Meie pere mehed kohvikuid reeglina läbi käia ei viitsi ja heal juhul saab nad kaasa vaid mõnda. Kui ilm veel ka toas istumist soosib, on nende kohvikusse ajamine lausa lootusetu. Õnneks olen ma igal aastal endale mõne hea kompanjoni seltsi leidnud kas siis M ema, mõne hõimlase või sõbranna näol. Sel aastal oli plaan varakult K-ga paigas kõik kohvikud ikka läbi käia, enne kui ta kella 16:45 ajal Tallinna bussile pidi minema, et olla hommikul kindlasti kolmeseks saavat õelast sünnipäeva puhul tervitamas. Alguses haarasime kampa ka M ema, hiljem pidas meie tempokale traavile vaid tublisti vastu Soome sugulane L. Vihmapause oodates ja porilompidest üle hüpeldes tegime Kärdlale tiiru peale täpselt pool tundi enne bussi väljumist. Päevale pani punkti kodu kõrvaltänavast hõnguv värske vahvlite lõhn.
Kui K ära saatnud olime, viskasime end paariks tunniks lebosse, et eesolevaks õhtuks veel energiat koguda. Veebruaris üllatasid ämm ja äi meid pulma-aastapäeva puhul posti teel saadetud Smokie kontserdipiletitega. Nüüd oli see õhtu lõpuks kätte saabunud. Ma olen küll Kärdlas paaril korral varem vabaõhukontserdil käinud, kuid mitte kordagi ühtegi rahvusvahelist artisti kuulamas. Ajastus kontserdi õnnestumiseks oli muidugi suurepärane ning ka taevas tõmbus õhtuks selgeks, ainult tugev tuul jäi järgi, mis nõudis mitmekihilist sügisest riietust. Nii väike linn ja nii palju inimesi - linnapark oli mõnusasti rahvast täis valgunud ning kui Karl-Erik Taukari esinemise ajal olid peamiselt lava ees väikelapsed koos vanematega ning nooremad kontserdikülastajad, siis Smokie lavale tulekuks oli plats pilgeni täis - noortele lisandusid ka vanad. Inimesi oli palju, kuid erinevalt linnakontserditest jäi kõigile hingamisruumi ja istekohti jagus lahedasti. See on ikka päris äge, kui sellised suuremad asjad otse koju kätte tuuakse ka väiksematesse kohtadesse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar