Tänane päev on olnud rahulik ja uimane, meie tavapärasest Hiiumaa rütmis kulgev. Selline päev, kus koduõuest suurt kaugemale ei saa ja eriti polegi nagu midagi teinud, ennekui päev õhtusse saab. Olen viimasel ajal kuidagi väsinud ja seetõttu on sellised mitte-midagi-tegemise päevad vahel hädavajalikud. Kui ma muidu ei ole osanud kuidagi lihtsalt niisama olla, siis sel kevadel õnnestus mul see ära õppida ja olen seda vahelduva eduga siiani praktiseerinud. Kui senini oli mul sellest tihti raske aru saada, siis nüüd tunnen, et aeg-ajalt tuleb mõni hetk ka lihtsalt niisama olla, et jaksaks hiljem rohkem.
Kui asju autosse pakkima hakkasime, et Hiiumaalt Pärnusse sõita, sättis T ennast mugavalt autosse, et reisile kaasa tulla, kuigi olin püüdnud talle juba enne rääkida, et tema jääb puhkama ja kohtume taas nädala pärast. Eesolevale Baltikumi autotripile ei ole teda lihtsalt mõistlik kaasa võtta.
Kinkisime mais mu vanematele sünnipäevaks suvise Leedu ringreisi ja hakkasin seda tasapisi ette valmistama, muretsedes selleks isegi Estonia, Latvia & Lithuania Lonely Planeti raamatu, mille ma peaaegu kaanest kaaneni läbi töötasin. Panin meie reisiplaani küll TripIt-sse kirja, kus on reisiplaane mugav hallata, et olla kindel, et ükski ööbimine valesti pole läinud ja ajakavad klapivad, kuid mulle meeldib siiski reisile ka raamat kaasa võtta, et jooksvalt juurde lugeda ja asukohtade detaile täpsustada ning soovituslikke vaatamisväärsusi üle kaeda. Üllatusega avastasin aga, et Hiiumaale tulles olin raamatu koju unustanud ning üksnes sellepärast Tallinnast uuesti läbi sõita ei tundunud kuidagi mõistlik idee. Nii pean seekord hakkama saama kogu reisi ülesehitusega, tuginedes eelnevale reisiplaanile ja kasutades vajalikke äppe. Loodetavasti ei sekku seekord mu tehnikaaura ning vajalik tehniline ettevalmistus toimib edukalt.
Praamilt maha sõites tervitas meid korralik vihmasadu. Seevastu tee Pärnu poole läks üha päikselisemaks, kuid tuul oli väljas endiselt tugev, ent ilm siiski soe. Ehk annab ilmataat meile reisile ka hea ilma kaasa. Isa oli vaadanud ilmateatest järele, et neljapäevani pidi ilma hoidma, neljapäeva õhtuks aga jõudma Leetu äiksevihm - selleks ajaks oleme me plaaninud juba tagasi olla.
Pärnuga on mul alati kummaline seos olnud. Üks sõber on mind juba umbes viisteist aastat aasinud pärnakaks, kuigi otseselt Pärnuga on mind sidunud vaid see, et mu vanavanaisa on siin elanud ja tema jälgedes kolis vanaema oma vanaduspõlvegi siia veetma. Aastaid tagasi unistasime kord M-gagi Pärnusse kolimisest, aga siis realiseerusid samal ajal sootuks teised unistused ja kuigi Pärnu mulle väga meeldib oma olemuselt, sügis-talvise unise hingamise ja suvise elluärkamisega, ei kujutaks ma hetkel siin elamist päriselt ikkagi ette. Võibolla kunagi tulevikus, siis, kui me oleme vanaks ja halliks saanud.
Pärnus on meil alati traditsioon käia Steffanis pitsat söömas. Nii ka seekord. Peale sellist korralikku kõhutäit tundsime mõlemad M-ga, et vajame üht pikemat jalutuskäiku. M pani Pokemoni tööle ja mina käivitasin Geopeituse äpi, et meie jalutuskäiku natuke vürtsikust tuua. Geopeitust nagu ka Pokemoni tutvustas meile kunagi sõber O, kuid geopeitust pole me tõeliselt ammu mänginud ja tol ajal polnud veel olemas uhkeid äppe, mis selle veidi põnevamaks ja kättesaadavamaks on teinud. Esimene valitud aare koosnes mitmest ülesandest, mille esimese punkti suutsime pimedas augustiöös lahendada, teises jäime aga toppama ega leidnudki vastust üles. Valisime proovimiseks teise aarde, kuid selle lähistele oli kogunenud väike seltskond noormehi, kelle külje all me pimeduses kuidagi aaret otsida ei soovinud. Olgugi, et mõlemad aarded, mida eesmärgiks võtsime, jäid leidmata, saime siiski tehtud mõniteisttuhat sammu ja õppisin ühtlasi ka ära, kuidas oma telefoni kaardirakendusse GPS koordinaate sisestada selliselt, et see meid ka õigesse kohta juhataks. Eks saame neid aardeid teine päev uuesti proovida. Ilmselt oleks mõistlik mängimist alustada siiski päevavalges. Vähemasti on põhjust veidi ümbruskonda avastada ja ennast taas liikuma saada.
Kui asju autosse pakkima hakkasime, et Hiiumaalt Pärnusse sõita, sättis T ennast mugavalt autosse, et reisile kaasa tulla, kuigi olin püüdnud talle juba enne rääkida, et tema jääb puhkama ja kohtume taas nädala pärast. Eesolevale Baltikumi autotripile ei ole teda lihtsalt mõistlik kaasa võtta.
Kinkisime mais mu vanematele sünnipäevaks suvise Leedu ringreisi ja hakkasin seda tasapisi ette valmistama, muretsedes selleks isegi Estonia, Latvia & Lithuania Lonely Planeti raamatu, mille ma peaaegu kaanest kaaneni läbi töötasin. Panin meie reisiplaani küll TripIt-sse kirja, kus on reisiplaane mugav hallata, et olla kindel, et ükski ööbimine valesti pole läinud ja ajakavad klapivad, kuid mulle meeldib siiski reisile ka raamat kaasa võtta, et jooksvalt juurde lugeda ja asukohtade detaile täpsustada ning soovituslikke vaatamisväärsusi üle kaeda. Üllatusega avastasin aga, et Hiiumaale tulles olin raamatu koju unustanud ning üksnes sellepärast Tallinnast uuesti läbi sõita ei tundunud kuidagi mõistlik idee. Nii pean seekord hakkama saama kogu reisi ülesehitusega, tuginedes eelnevale reisiplaanile ja kasutades vajalikke äppe. Loodetavasti ei sekku seekord mu tehnikaaura ning vajalik tehniline ettevalmistus toimib edukalt.
Praamilt maha sõites tervitas meid korralik vihmasadu. Seevastu tee Pärnu poole läks üha päikselisemaks, kuid tuul oli väljas endiselt tugev, ent ilm siiski soe. Ehk annab ilmataat meile reisile ka hea ilma kaasa. Isa oli vaadanud ilmateatest järele, et neljapäevani pidi ilma hoidma, neljapäeva õhtuks aga jõudma Leetu äiksevihm - selleks ajaks oleme me plaaninud juba tagasi olla.
Pärnuga on mul alati kummaline seos olnud. Üks sõber on mind juba umbes viisteist aastat aasinud pärnakaks, kuigi otseselt Pärnuga on mind sidunud vaid see, et mu vanavanaisa on siin elanud ja tema jälgedes kolis vanaema oma vanaduspõlvegi siia veetma. Aastaid tagasi unistasime kord M-gagi Pärnusse kolimisest, aga siis realiseerusid samal ajal sootuks teised unistused ja kuigi Pärnu mulle väga meeldib oma olemuselt, sügis-talvise unise hingamise ja suvise elluärkamisega, ei kujutaks ma hetkel siin elamist päriselt ikkagi ette. Võibolla kunagi tulevikus, siis, kui me oleme vanaks ja halliks saanud.
Pärnus on meil alati traditsioon käia Steffanis pitsat söömas. Nii ka seekord. Peale sellist korralikku kõhutäit tundsime mõlemad M-ga, et vajame üht pikemat jalutuskäiku. M pani Pokemoni tööle ja mina käivitasin Geopeituse äpi, et meie jalutuskäiku natuke vürtsikust tuua. Geopeitust nagu ka Pokemoni tutvustas meile kunagi sõber O, kuid geopeitust pole me tõeliselt ammu mänginud ja tol ajal polnud veel olemas uhkeid äppe, mis selle veidi põnevamaks ja kättesaadavamaks on teinud. Esimene valitud aare koosnes mitmest ülesandest, mille esimese punkti suutsime pimedas augustiöös lahendada, teises jäime aga toppama ega leidnudki vastust üles. Valisime proovimiseks teise aarde, kuid selle lähistele oli kogunenud väike seltskond noormehi, kelle külje all me pimeduses kuidagi aaret otsida ei soovinud. Olgugi, et mõlemad aarded, mida eesmärgiks võtsime, jäid leidmata, saime siiski tehtud mõniteisttuhat sammu ja õppisin ühtlasi ka ära, kuidas oma telefoni kaardirakendusse GPS koordinaate sisestada selliselt, et see meid ka õigesse kohta juhataks. Eks saame neid aardeid teine päev uuesti proovida. Ilmselt oleks mõistlik mängimist alustada siiski päevavalges. Vähemasti on põhjust veidi ümbruskonda avastada ja ennast taas liikuma saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar