Olen endiselt puhkuselainel ja harjunud igapäevast blogipostitust tegema. Lisaks kestab puhkus ikka veel.
Ilusa ilmaga on suve võrdkuju Pärnu. Ma ei ole küll suur rannahunt, aga püüan alati Pärnu kanti sattudes ka rannast läbi jalutada. See on nagu üks traditsiooniline osa Pärnust: rand, Steffani ja Rüütli tänav. Vabaõhukohvikud, terrassid, mõnus meeleolu. Ikkagi täielik puhkuse nautimine. Ja lapsepõlvemälestused. Kui Hiiumaa on olnud eriline paik minu jaoks tänu vanaema heietustele ning hiljem oma mälestustele ja perele, siis Pärnuga on mul teistsugused emotsionaalsed sidemed, mis tulenevad vanaisast ning minu vanematest. Kuidagi mõnus ja aeglane, aga piisavalt põnevust täis.
Isa on mul suur kosmose fanatt ja tema selleteemalisi jutte on alati väga põnev kuulata. Isa oli varakult välja uurinud, et Pernova Hariduskeskuses toimub üritus nimega suur meteoriitide sadu ehk siis hilisõhtune loeng tähtedest, meteoriitidest, perseiitidest ja asteroididest lihtsalt seletatuna ning arusaadavaks tehtuna. Enne ma ei teadnud, et asteroid on tegelikult suur rauakamakas ja meteoriit hoopis niiöelda kivirämpsu täis lumepall. Praegu, kuni 24. augustini on just periood, mil on kõige suurem tähesadu ja mida on hea taevas jälgida. Kõige suurem saju piirkonna pidi taevas üles leidma selliselt, et esmalt tuleb üles otsida Suur Vanker, seejärel sealt veidi vasakule jääb viltuse W-tähe kujuline tähtkuju ja sellest veidi alla vasakule ongi kõige suurema saju nägemise võimaluse koht. Muidugi see eeldab, et ümberkaudu ei ole valgust ning taevas on võimalikult pime. Ere kuu, mõni tänavalatern või ka telefoni ere ekraan võib viia selleni, et tähed küll kukuvad, aga neid ei ole lihtsalt näha. Inimese silm pidi harjuma pimedusega ca pool tundi, nii et tasub olla kannatlik, ühte kohta taevas vaadata ja siis on lootust näha ka tähesadu ja iga kord midagi soovida.
Koduõues on meil veidi pimedam kui loodusmaja juures. Nii me siis seal seisime ja istusime peale südaööd, kaelad õieli taeva poole, kukkuvaid tähti vaatamas. Ja tähed lendavad, siuh, äkki, kiirelt ning pika valge sabaga. Jõuad vaid õhku korraks ahhetada ning täht juba läinud ongi, ainult soov südames tähele saadetud. Augustiööd on imelised!
Ilusa ilmaga on suve võrdkuju Pärnu. Ma ei ole küll suur rannahunt, aga püüan alati Pärnu kanti sattudes ka rannast läbi jalutada. See on nagu üks traditsiooniline osa Pärnust: rand, Steffani ja Rüütli tänav. Vabaõhukohvikud, terrassid, mõnus meeleolu. Ikkagi täielik puhkuse nautimine. Ja lapsepõlvemälestused. Kui Hiiumaa on olnud eriline paik minu jaoks tänu vanaema heietustele ning hiljem oma mälestustele ja perele, siis Pärnuga on mul teistsugused emotsionaalsed sidemed, mis tulenevad vanaisast ning minu vanematest. Kuidagi mõnus ja aeglane, aga piisavalt põnevust täis.
Isa on mul suur kosmose fanatt ja tema selleteemalisi jutte on alati väga põnev kuulata. Isa oli varakult välja uurinud, et Pernova Hariduskeskuses toimub üritus nimega suur meteoriitide sadu ehk siis hilisõhtune loeng tähtedest, meteoriitidest, perseiitidest ja asteroididest lihtsalt seletatuna ning arusaadavaks tehtuna. Enne ma ei teadnud, et asteroid on tegelikult suur rauakamakas ja meteoriit hoopis niiöelda kivirämpsu täis lumepall. Praegu, kuni 24. augustini on just periood, mil on kõige suurem tähesadu ja mida on hea taevas jälgida. Kõige suurem saju piirkonna pidi taevas üles leidma selliselt, et esmalt tuleb üles otsida Suur Vanker, seejärel sealt veidi vasakule jääb viltuse W-tähe kujuline tähtkuju ja sellest veidi alla vasakule ongi kõige suurema saju nägemise võimaluse koht. Muidugi see eeldab, et ümberkaudu ei ole valgust ning taevas on võimalikult pime. Ere kuu, mõni tänavalatern või ka telefoni ere ekraan võib viia selleni, et tähed küll kukuvad, aga neid ei ole lihtsalt näha. Inimese silm pidi harjuma pimedusega ca pool tundi, nii et tasub olla kannatlik, ühte kohta taevas vaadata ja siis on lootust näha ka tähesadu ja iga kord midagi soovida.
Koduõues on meil veidi pimedam kui loodusmaja juures. Nii me siis seal seisime ja istusime peale südaööd, kaelad õieli taeva poole, kukkuvaid tähti vaatamas. Ja tähed lendavad, siuh, äkki, kiirelt ning pika valge sabaga. Jõuad vaid õhku korraks ahhetada ning täht juba läinud ongi, ainult soov südames tähele saadetud. Augustiööd on imelised!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar