Hommikul oli mul plaan terve ennelõuna basseini ääres päikest võtta ja raamatut lugeda, enne kui pärastlõunaks end shoppama seame, kuid hommikul taevasse vaadates oli pettumus kiire tulema - taevas oli esmakordselt meie reisi jooksul täiesti pilves. Mitte pilveräbala servagi polnud kuskilt näha, kust võinuks päike läbi paista, nii et mu plaan läks täiesti vett vedama. Päikese võtmise asemel alustasime päeva hoopis ostlemisega.
Mallorca keskel asub Inca tööstuslinn, mis on peamine nahatööstuse koht saarel. Seal on ka kahe peamise nahatootja, Camper ja Lottusse, tehasepoed. Tegime mõlemas väikese tiiru, sealt midagi leidmata. Inca pidi olema väidetavalt ostlejate paradiis Mallorcal, nii et seal pidi saama shopata kuni nõrkemiseni. Tiirutasime põgusalt linnakeses ringi, nähes vaid suletud ärisid väikestel tänavatel. Butiigishoppajaid meist just pole ja nii tundus Inca meile igavavõitu.
Palmast paarikümne kilomeetri kaugusel asub Mallorca Fashion Outlet ehk meile harjumuspärane brändipoodide keskus mille sarnastes oleme Euroopas varemgi korduvalt külastanud. Siin on see ainult tiba väiksem ja brändivalikult ehk veidi rohkem kohalikum. Kui juba shoppamiseks läks, tegime ka vahepeatuse teel tagasi Palmasse Marratxis asuvas Alcampo keskuses, kus asusid ka meile tuttavad C&A ning Decathlon. Veider, kuidas sama keti pood väikeste vahemaade taga on osaliselt teise sisu ja ülesehitusega, nii et ühest poest leiad päris mitu asja, teisest aga justkui mitte midagi.
Tagasi hotelli jõudsime täna harjumatult vara, nii et päikegi polnud veel loojunud, kuid õhtusöögi aeg oli just kätte saamas. Meie laud asub restoranis ruumi nurgas ning meie teenindaja, Carina, on harukordselt rõõmsameelne mustapäine ja tumedasilmne naisterahvas. Ainuüksi tema pärast juba on soov õhtusöögile minna. Nii heledat ja kilkavat naeru nagu Carinal, ei kuule just tihti. Kui Carina meid eemalt näeb, teab ta juba meile tuua meie harjumuspärane jook lauda ning paluda senjoor M-lt tšekile allkirja. Täna sai ta lõpuks ka minuga nimepidi tuttavaks. See on vist esimene koht maailmas, kus ma päriselt ei pea oma nime kellelegi väga seletama, sest pealinn Palma kõlab mu nimega piisavalt sarnaselt. Teine huvitav nüanss on, et kuigi hotelli broneering oli tehtud minu nimele, siis edasi esitatakse tšekid allkirjastamiseks eranditult M nimele.
Õhtusöögi lõpuks ei olnud me täna liiga väsinud ning jalutasime Platja de Palma randa, mis asub meie hotellist vaid kaks tänavakvartalit eemal. Pimedas ei olnud me veel varem viitsinud sinna õhtul jalutada. Meie hämmastuseks sarnanes õhtune rannapromenaad nii tohutult Miami Beachile, justkui oleks see tükike Miamit Euroopas. Eks mõlemad kohad on ju rannaäärsed kuurortalad ja see seab eos juba mõned eeldused asukohtade sarnasuseks oma rannapromenaadi ääristavate restoranide ja turistidele suunatud poekestega, ainult siin on tumedanahalisi tänavakaupmehi oluliselt rohkem.
Olin kuulnud, et meie hotelli läheduses on kuskil piirkond, kus saksa noored käivad pidu panemas, kuid me ei olnud seda kuskil eraldi täheldanud. Täna õhtul jalutasime paar tänavat hotellist eemalt rannast tagasi hotelli poole ja sattusime tupiktänavasse, mis oli täis saksakeelseid silte suurte saksakeelsete baaride ja saksakeelse muusikaga, kust igaüks võis leida midagi sobilikku oma saksa maitsele, alustades šlaagritest ja lõpetades poolalasti laudadel väänlevate neiudega. Mu silmad vist ei läinud sel hetkel suuremaks - nii tohutu kontrast oli see möll ja müra, kuhu me äkitselt ootamatult sattusime. Mõelda vaid, meie hotell asus sellest tänavajupist vaid paari tänava kaugusel ja meie hotelli juurde ei ole üldse kuulda mingit suuremat müra või mürglit mujalt.
Jalutasime tagasi oma hotelli ning otsustasime veel viimast õhtut nautida hotelli katuseterrassi baaris, kus täna inglisekeelsed tuntud ballaadid kitarrikuusika saatel kõlasid. Istusime mugavates nahktoolides, vaatega sisehoovi värvi vahetavatele basseinidele, pimedale merele ning kauguses kumavatele Palma linnatuledele. Tõstsime pilgu taevasse ning tähesära oli otse me peade kohal. Keset linna. Ööpimeduses. See oli täiuslik punkt meie viimasele õhtule Mallorcal.
Mallorca keskel asub Inca tööstuslinn, mis on peamine nahatööstuse koht saarel. Seal on ka kahe peamise nahatootja, Camper ja Lottusse, tehasepoed. Tegime mõlemas väikese tiiru, sealt midagi leidmata. Inca pidi olema väidetavalt ostlejate paradiis Mallorcal, nii et seal pidi saama shopata kuni nõrkemiseni. Tiirutasime põgusalt linnakeses ringi, nähes vaid suletud ärisid väikestel tänavatel. Butiigishoppajaid meist just pole ja nii tundus Inca meile igavavõitu.
Palmast paarikümne kilomeetri kaugusel asub Mallorca Fashion Outlet ehk meile harjumuspärane brändipoodide keskus mille sarnastes oleme Euroopas varemgi korduvalt külastanud. Siin on see ainult tiba väiksem ja brändivalikult ehk veidi rohkem kohalikum. Kui juba shoppamiseks läks, tegime ka vahepeatuse teel tagasi Palmasse Marratxis asuvas Alcampo keskuses, kus asusid ka meile tuttavad C&A ning Decathlon. Veider, kuidas sama keti pood väikeste vahemaade taga on osaliselt teise sisu ja ülesehitusega, nii et ühest poest leiad päris mitu asja, teisest aga justkui mitte midagi.
Tagasi hotelli jõudsime täna harjumatult vara, nii et päikegi polnud veel loojunud, kuid õhtusöögi aeg oli just kätte saamas. Meie laud asub restoranis ruumi nurgas ning meie teenindaja, Carina, on harukordselt rõõmsameelne mustapäine ja tumedasilmne naisterahvas. Ainuüksi tema pärast juba on soov õhtusöögile minna. Nii heledat ja kilkavat naeru nagu Carinal, ei kuule just tihti. Kui Carina meid eemalt näeb, teab ta juba meile tuua meie harjumuspärane jook lauda ning paluda senjoor M-lt tšekile allkirja. Täna sai ta lõpuks ka minuga nimepidi tuttavaks. See on vist esimene koht maailmas, kus ma päriselt ei pea oma nime kellelegi väga seletama, sest pealinn Palma kõlab mu nimega piisavalt sarnaselt. Teine huvitav nüanss on, et kuigi hotelli broneering oli tehtud minu nimele, siis edasi esitatakse tšekid allkirjastamiseks eranditult M nimele.
Õhtusöögi lõpuks ei olnud me täna liiga väsinud ning jalutasime Platja de Palma randa, mis asub meie hotellist vaid kaks tänavakvartalit eemal. Pimedas ei olnud me veel varem viitsinud sinna õhtul jalutada. Meie hämmastuseks sarnanes õhtune rannapromenaad nii tohutult Miami Beachile, justkui oleks see tükike Miamit Euroopas. Eks mõlemad kohad on ju rannaäärsed kuurortalad ja see seab eos juba mõned eeldused asukohtade sarnasuseks oma rannapromenaadi ääristavate restoranide ja turistidele suunatud poekestega, ainult siin on tumedanahalisi tänavakaupmehi oluliselt rohkem.
Olin kuulnud, et meie hotelli läheduses on kuskil piirkond, kus saksa noored käivad pidu panemas, kuid me ei olnud seda kuskil eraldi täheldanud. Täna õhtul jalutasime paar tänavat hotellist eemalt rannast tagasi hotelli poole ja sattusime tupiktänavasse, mis oli täis saksakeelseid silte suurte saksakeelsete baaride ja saksakeelse muusikaga, kust igaüks võis leida midagi sobilikku oma saksa maitsele, alustades šlaagritest ja lõpetades poolalasti laudadel väänlevate neiudega. Mu silmad vist ei läinud sel hetkel suuremaks - nii tohutu kontrast oli see möll ja müra, kuhu me äkitselt ootamatult sattusime. Mõelda vaid, meie hotell asus sellest tänavajupist vaid paari tänava kaugusel ja meie hotelli juurde ei ole üldse kuulda mingit suuremat müra või mürglit mujalt.
Jalutasime tagasi oma hotelli ning otsustasime veel viimast õhtut nautida hotelli katuseterrassi baaris, kus täna inglisekeelsed tuntud ballaadid kitarrikuusika saatel kõlasid. Istusime mugavates nahktoolides, vaatega sisehoovi värvi vahetavatele basseinidele, pimedale merele ning kauguses kumavatele Palma linnatuledele. Tõstsime pilgu taevasse ning tähesära oli otse me peade kohal. Keset linna. Ööpimeduses. See oli täiuslik punkt meie viimasele õhtule Mallorcal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar